12.9.2009
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 220/25
Edwin Co. Ltd 14. juulil 2009 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (viies koda) 14. mai 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas T-165/06: Elio Fiorucci versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)
(Kohtuasi C-263/09 P)
2009/C 220/51
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Apellant: Edwin Co. Ltd (esindajad: advokaadid D. Rigatti, M. Bertani, S. Verea, K. P. Muraro ja M. Balerstriero)
Teised menetluspooled: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) ja Elio Fiorucci
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
—
tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
—
mõista E. Fioruccilt välja mõlemas kohtuastmes kantud kulud või juhul kui apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, jätta kohtukulud poolte endi kanda.
Väited ja peamised argumendid
1.
Vaidlustatud kohtuotsusele heidetakse eeskätt ette kaubamärgimääruse (1) artikli 52 lõike 2 punkti a rikkumist või väära kohaldamist. Takistus, mis selle sätte kohaselt toob kaasa sellise kaubamärgi kehtetuks tunnistamise, mis koosneb taotluse esitaja nimest erinevast nimest, esineb siis, kui isikul, kes esitab taotluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamiseks, on siseriikliku õiguskorra kohaselt selle nime kasutamise ainuõigus. CPI (2) artikli 8 lõike 3 kohaselt, millele selles osas viidatakse, ei ole E. Fioruccil siiani ühtegi sellist õigust. CPI artikli 8 lõige 3 annab talle üksnes õiguse registreerida tähis „Elio Fiorucci”, kuid ta ei saaks seda õigust kunagi kasutada, sest selliselt registreeritud kaubamärk oleks vastuolus Edwini kaubamärkidega sõna „Fiorucci” puudutavas. Sellistel asjaoludel tunnistas Esimese Astme Kohus kehtetuks Edwini kaubamärgi „Elio Fiorucci” takistuse alusel, mida ei ole olemas ja mis ei saa kunagi tekkida. Seega on tegemist kaubamärgimääruse artikli 52 lõike 2 punkti a rikkumise või väära kohaldamisega, mis õige tõlgendamise korral on kohaldatav ainult siis, kui kaubamärgi kehtetuks tunnistamist taotleval isikul on oma nime kaubamärgina kasutamise ainuõigus (või vähemalt on tal võimalus selle ainuõiguse saamiseks).
2.
Vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud või vääralt kohaldatud CPI artikli 8 lõiget 3. Erinevalt sellest, mida väitis Esimese Astme Kohus, kohaldatakse seda sätet tegelikult ainult selliste isikunimede suhtes, mis on omandanud tuntuse väljaspool ärivaldkonda ning seega ei saa seda kohaldada isikunime „Elio Fiorucci” suhtes, mis vaidlustamatu faktilise asjaolu tuvastamise alusel omandas algselt tuntuse ärivaldkonnas.
CPI artikli 8 lõike 3 sellist tõlgendust toetab eeskätt äsjamainitud sätte sõnastus, milles on sõnaselgelt märgitud, et selles ettenähtud kaitse soovitakse anda üksnes sellistele isikunimedele, mis on omandanud tuntuse „kunsti-, kirjandus-, teadus- poliitika või spordivaldkonnas”. Seda järeldust kinnitab ka itaalia kaubamärgiõiguse süstemaatiline analüüs, millest ilmneb, et ärivaldkonnas omandatud tuntust kaitsevad CPI artikli 12 lõike 1 punktid b ja f, samas kui CPI artikli 8 lõige 3 puudutab üksnes sellist tuntust, mis algselt omandati väljaspool ärivaldkonda. Samuti ei ole võimalik kohaldada samaaegselt mõlemat nimetatud sätet sama tähise suhtes, kuna seeläbi tekiks kaks kaubamärgi ainuõigust, mis ei ole omavahel ühitatavad. Registreerides oma perekonnanime kaubamärgina (mis hiljem läks üle Edwinile) ammendas E. Fiorucci kõik vahendid oma tuntuse väärtustamiseks ärieesmärkidel. Seega ei saa ta tugineda CPI artikli 8 lõikele 3, et taotleda Edwini kaubamärgi „Elio Fiorucci” kehtetuks tunnistamist.
Teiselt poolt on CPI artikli 8 lõike 3 tõlgendus, mille pakub välja Edwin, ning selle vastav kohaldamata jätmine käesolevas kohtuasjas kooskõlas selle sätte eesmärgiga, milleks on takistada sellise tähise registreerimisest alusetult kasu saamine, mis on omandanud tuntuse tänu teistele isikutele. Edwinile ei saa tegelikult ette heita mingisugust alusetult kasu taotlevat käitumist kuivõrd omandades olulise summa eest kaubamärgid „Fiorucci” maksis apellant kõrget hinda õiguse eest saada kasu Milano kuulsa stilisti nimega seotud tuntusest.
Esimese Astme Kohtu argumendid, mille kohaselt CPI artikli 8 lõikes 3 ette nähtud kaitse on laiem ning ei kattu eristusvõimega tähiste poolt ärivaldkonnas omandatud tuntuse kaitseks ette nähtud kaitsega, ei ole lisaks veenev. Itaalia tunnustatuimate teoreetikute arvates ei ole väljaspool ärivaldkonda tuntud tähiste registreerimise reservatsioon CPI artikli 8 lõike 3 alusel absoluutne. Kuid eeskätt ei ole vastav kaitse laiem CPI artikli 12 lõike 1 punktides b ja f ärivaldkonnas omandatud tuntuse/mainega tähistele ette nähtud kaitsest. Nende kahe sätte kohaldamisalade kokkulangevus kinnitab veel kord nõuet kohaldada neid alternatiivselt.
Erinevalt sellest, mida märkis pealiskaudselt Esimese Astme Kohus, tuleneb CPI artikli 8 lõiget 3 (varasema Itaalia kaubamärgiseaduse artikli 21 lõige 3) kommenteeriva itaalia doktriini tähelepanelikust ja üksikasjalikust analüüsist, et enamuse arvamuse kohaselt kohaldatakse seda sätet üksnes selliste tähiste suhtes, mis on omandanud tuntuse väljaspool ärivaldkonda. Seda asjaolu kinnitavad ka CPI artikli 8 lõike 3 kohta siiani itaalia kohtute poolt tehtud vähesed otsused.
Samuti ei ole veenev Esimese Astme Kohtu argumentatsioon, mille kohaselt võis E. Fiorucci tugineda CPI artikli 8 lõike 3 kohasele kaitsele, sest tema nimi oli omandanud tuntuse ka väljaspool ärivaldkonda (täpsemalt: kunsti-, kultuuri-, ökoloogia- ja lastekaitse valdkonnas). Itaalia tunnustatuimate teoreetikute seisukoha alusel ei saa pigem juhul, kui teiste poolt juba registreeritud ja maine omandanud isikunimi omandab tuntuse väljaspool ärivaldkonda, selle omanik (käesoleval juhul Elio Fiorucci) tugineda CPI artikli 8 lõikele 3, sest esikohal on varem registreeritud maineka kaubamärgi (käesoleval juhul tähis „Fiorucci”) omaniku (käesoleval juhul Edwin) kaitsmise nõue.
3.
Vaidlustatud kohtuotsus on õigusvastane põhjendamatuse tõttu, sest Esimese Astme Kohus ei uurinud argumente ja tõendeid, millele Edwin tugines väites, et ta oli saanud E. Fiorucci nõusoleku viimase isikunime registreerimiseks kaubamärgina. Teise võimalusena märgib Edwin, et juhul kui Euroopa Kohus peaks leidma, et ta ise ega Esimese Astme Kohus ei ole pädev uurima viidatud argumente, siis peab ta nõudma sõnaselgelt nende uurimist (nagu jättis seevastu tegemata Esimese Astme Kohus) ühtlustamisameti apellatsioonikojalt (või muult ametilt või allüksuselt), sest nii on ette nähtud kaubamärgimääruse artikli 63 lõikes 6 ning määruse (EÜ) nr 216/96 (3) artiklis 1d.
4.
Vaidlustatud kohtuotsus on õigusvastane lisaks kaubamärgimääruse artikli 63 rikkumise või väära kohaldamise tõttu ning samuti õigusemõistmisest keeldumise tõttu, sest Esimese Astme Kohus keeldus ekslikult Edwini nende argumentide uurimisest, mis tuginesid asjaolul, et apellant oli ostnud äriühingult Fiorucci s.p.a. registreerimata kaubamärgi isikunimele „Elio Fiorucci” (või igal juhul mis tahes muu õiguse saada kasu selle tuntusest). Teise võimalusena väidab Edwin, et juhul kui Euroopa Kohus peaks leidma, et ta ise ega Esimese Astme Kohus ei ole pädev uurima viidatud argumente, siis peab ta nõudma sõnaselgelt nende uurimist (nagu jättis seevastu tegemata Esimese Astme Kohus) ühtlustamisameti apellatsioonikojalt (või muult ametilt või allüksuselt), sest nii on ette nähtud kaubamärgimääruse artikli 63 lõikes 6 ning määruse (EÜ) nr 216/96 artiklis 1d.
(1) Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146).
(2) Codice della Proprietà industriale italiano (Itaalia tööstusomandi seadustik).
(3) Komisjoni 5. veebruari 1996. aasta määrus (EÜ) nr 216/96, mis näeb ette siseturu harmoneerimisameti apellatsioonikomisjonide protseduurireeglid (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (EÜT L 28, lk 11; ELT eriväljaanne 17/01, lk 221).
Full & Egal Universal Law Academy