6.11.2010
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 301/7
Félix Muñoz Arraiza 2. augustil 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu 9. juuni 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-138/09, Félix Muñoz Arraiza versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) ja Consejo Regulador de la Denominación de Origen Calificada Rioja
(Kohtuasi C-388/10 P)
2010/C 301/09
Kohtumenetluse keel: hispaania
Pooled
Apellant: Félix Muñoz Arraiza (esindajad: advokaadid J. Grimau Muñoz ja J. Villamor Muguerza)
Teised menetlusosalised: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) ja Consejo Regulador de la Denominación de Origen Calificada Rioja
Apellandi nõuded
—
tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 9. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas T-138/09, kuna seal leiti, et vastustatud kaubamärgid on täiesti kooskõlas ühenduse kaubamärgitaotlusega nr 4.121.621 „Riojavina”;
—
mõista välja kohtukulud.
Väited ja peamised argumendid
A.
Apellatsioonkaebuse esimene väide tugineb määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (1) (edaspidi „kaubamärgimäärus”) artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumisele. Selle artikli rikkumine jaguneb kaheks osaks:
—
Faktide moonutamine, kaubamärgitaotluses tegelikult käsitletud kaupade ja teenuste moonutamine ja Euroopa Kohtu 29. septembri 1998. aasta otsuse kohtuasjas C-39/97: Canon (2) (EÜT OHIM 12/98, lk 1419, punkt 23) rikkumine seoses Euroopa Kohtu 9. detsembri 1981. aasta otsusega kohtuasjas 193/80 ja 15. oktoobri 1985. aasta otsusega kohtuasjas 281/83.
Väite selle osa all märgib ta, et Üldkohus on piiranud ühenduse kaubamärgitaotluses tegelikult märgitud kaupade nimekirja, piiritledes üldkategooria „äädikad” vaid „veiniäädikatega” kahe argumendi alusel: esiteks võeti arvesse äädika normatiivset, kaudset, viidatud ja siseriiklikku mõistet vastavalt Hispaania seaduse 24/2003 viinamarjade ja veini kohta esimesele täiendavale sättele, jättes arvestamata normatiivse, vahetu ja ühenduse õigusele tugineva mõiste, mis on kehtestatud Euroopa Kohtu 9. detsembri 1981. aasta otsuses 193/80 ja 15. oktoobri 1985. aasta otsuses 281/83. Nendes kohtuotsustes on selgelt märgitud, et ühenduse õigus käsitleb äädikat kui geneerilist mõistet, mis on täielikult lahutatud mis tahes seostest veiniga. Teine argument, mida Üldkohus kasutab äädika ja veiniäädika samastamiseks seisneb väites, et veinitootjad toodavad tavaliselt veiniäädikat, mis moonutab fakte, kuna see kinnitus ise tugineb kategooriate „äädikas” ja „veiniäädikas” samastamisele. Lisaks seovad kohtuotsused 193/80 ja 281/83 äädika geneerilise laadi asjaomase territooriumiga, et teostada võrdlust segiajamise tõenäosuse analüüsi raames. Seevastu moonutab Üldkohus asjaomast territooriumi, kinnitades, et „maailmas” kõige enam tarbitud ja toodetud äädikas on veiniäädikas, täpsustades, et asjaomane territoorium on Euroopa Liit.
—
Rikutud on tõendite uurimist ja tõendamiskoormist käsitlevaid menetlusnorme, mis tulenevad Euroopa Kohtu 14. septembri 1999. aasta otsusest kohtuasjas C-375/97 (3) ja 4. mai 1999. aasta otsusest liidetud kohtuasjades C-108/97 ja C-109/97 (4).
Väite selle osa all märgitakse, et Üldkohus on võrrelnud tähiseid, tuginedes kontrollimata väitele, et kaubamärk „Rioja” on üldtuntud ja/või sellel on kõrge eristusvõime.
B.
Apellatsioonkaebuse teine väide tugineb sellele, et analoogia alusel on rikutud kaubamärgimääruse nr 40/94 (5) artiklit 43, praegu kaubamärgimääruse nr 207/2009 artikkel 42.
Üldkohtule heidetakse ette, et ta on piiranud tegelikult esitatud kaupade ja teenuste nimekirja taotletud kaubamärgi tulevase kasutuse avalduse alusel, mida võib teha vaid selliste kaubamärkide puhul, mis on kehtinud juba vähemalt viis aastat, ja tingimusel, et vaidlustatud kaubamärgi omanik on taotlenud eelnevat tõendit kasutuse kohta vastavalt kaubamärgimääruse artikli 42 lõikele 2.
(1) Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009, ELT L 78, lk 1.
(2) EKL 1997, lk I-5507.
(3) EKL 1999, lk I-5421.
(4) ELT 1999, lk I-2779.
(5) EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146.
Full & Egal Universal Law Academy