6.11.2010
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 301/8
Mediaset SpA 6. augustil 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu 15. juuni 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-177/07: Mediaset SpA versus Euroopa Komisjon, keda toetab Sky Italia Srl
(Kohtuasi C-403/10 P)
2010/C 301/11
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Mediaset SpA (esindajad: K. Adamantopoulos, Dikigoros ja avvocato G. Rossi)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Sky Italia Srl
Apellandi nõuded
—
tühistada Üldkohtu 15. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas T-177/07;
—
teha kohtuvaidluses lõplik otsus, tühistades Euroopa Komisjoni otsuse, mis esimeses kohtuastmes vaidlustati, või teise võimalusena saata kohtuasi Üldkohtule uueks arutamiseks tagasi, ja
—
mõista kohtukulud välja esimese kohtuastme kostjalt ja menetlusse astujalt.
Väited ja peamised argumendid
1.
Apellant väidab, et Üldkohus pani toime kahekordse õigusnormirikkumise, kui ta tunnistades vastuvõetamatuks apellandi viited Itaalia seaduse nr 350/2003 artikli 4 lõike 1 kohaldamisalale ja apellandi väite seoses mõistete 1) valikulisus ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ja 2) diskrimineerimine, mis ei puuduta tehnoloogilist neutraalsust eraldiseisev, vahelise erinevusega. Seetõttu pani Üldkohus toime ilmse õigusnormirikkumise, andes Itaalia seadusele õigusliku kvalifikatsiooni, et see seadus ei ole tehnoloogiliselt neutraalne.
2.
Üldkohus rikkus ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel õigusnormi, kui ta oletas, et Itaalia seaduse väidetav „tehnoloogiliselt mitteneutraalne” laad annab kindlasti apellandile valikulise majandusliku eelise. Veel rikkus ta õigusnormi, kui ta leidis, et vastustajal oli õigus järeldada, et Mediasetil oli majanduslik eelis, kuigi ta ei kvalifitseerinud (nagu vastustajagi) abstraktseid ja üksnes oletatavaid „vaatajaskonna loomist” ja „tasulise televisiooni turule väiksemate kuludega sisenemist” õiguslikult kui Mediasetile antud konkreetset majanduslikku eelist. Üldkohus esitas ka sobimatu põhjenduse vastuolus Euroopa Kohtu põhikirja artikliga 36, moonutas ilmselt fakte ja rikkus õigusnormi, andes vaidlustatud otsuse punktidele 62–68 ja 74–79 vale ja moonutatud tõlgenduse. Üldkohus rikkus õigusnormi sellega, et asendas vaidlustatud otsuses väidetava Mediaseti eelise kohta toodud argumentatsiooni enda argumentatsiooniga ja tõlgendas esitatud asjaolusid viisil, mis on vastuolus vaidlustatud otsuse punktides 82–95 sisalduva sõnastuse ja analüüsiga. Lisaks rikkus ta õigusnormi seoses „kaudselt kasusaaja” mõiste määratlusega ning selle mõiste kohaldamise ja kvalifikatsiooniga kõnealuses kohtuasjas.
3.
Peale selle rikkus Üldkohus õigusnormi, jättes täielikult analüüsimata eraldiseisvad väited, mis on tõstatud esiteks hagi punktides 93–96 ja teiseks punktides 121–129 ning mis puudutavad Itaalia seaduse kooskõla hindamist ELTL artikli 107 lõike 3 punktiga c. Selles osas ei esitanud Üldkohus ka sobivat põhjendust. Lisaks rikkus Üldkohus õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c kohaldamisel, kui ta leidis, et Itaalia seadus ei ole ühisturuga kokkusobiv ainuüksi selle tulemusena ja selle tõttu, et see väidetavalt ei järgi tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet, sest satelliitdekoodrid on Itaalia seaduse kohaldamisalast väidetavalt välja jäetud, quod non; ning kui ta nõustus sellega, et vastustaja ei andnud õiguslikku hinnangut sellele, millist mõju meetme väidetav konkurentsimoonutus tasulise televisiooni turule avaldas, tehes õigusliku, majandusliku ja võrdleva analüüsi: a) seoses konkreetsete konkurentsimoonutustega tasulise televisiooni turul ja b) seoses väidetava majandusliku eelise olemasoluga. Viimast oli esmalt vaid oletatud ja tunnistatud ühisturuga vastuolus olevaks, kuna see ei olnud tehnoloogiliselt neutraalne. Veel rikkus Üldkohus õigusnormi ja esitas sobimatu põhjenduse, kui ta lükkas apellandi hagi kolmanda väite tagasi. Lisaks sellele, et ta kajastas seda asjakohast väidet ja vaidlustatud otsuse vastuolulise põhjendusega seonduvaid argumente ebatäpselt ja tõlgendas neid valesti, jättis ta need argumendid analüüsimata ja lükkas need seetõttu põhjendamatuse tõttu tagasi.
4.
Lõpuks rikkus Üldkohus õigusnormi määruse nr 659/1999 (1) artikli 14 kohaldamisel, kui ta jättis analüüsimata asjaolu, et vaidlustatud otsuse vead seoses apellandile väidetavalt antud majandusliku eelisega teevad tegelikult võimatuks väidetava riigiabi tagasinõudmise, mis on õiguskindluse põhimõttega vastuolus. Seega pole vaidlustatud otsusel tõhusat ja läbipaistvat õiguskaitsevahendit ega sobivat tagasinõudmise meetodit. Lisaks tõlgendas Üldkohus valesti apellandi sellekohaseid väiteid ja rikkus õigusnormi, leides, et vaidlustatud otsus võimaldab endise olukorra taastada.
(1) Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1 ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).
Full & Egal Universal Law Academy