6.11.2010
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 301/18
Grain Millers, Inc.-i 15. septembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 9. juuli 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-430/08: Grain Miller, Inc. versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), Grain Millers GmbH & Co. KG
(Kohtuasi C-447/10 P)
2010/C 301/26
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Grain Millers, Inc. (esindajad: advokat L.-E. Ström, advokat K. Martinsson)
Teised menetlusosalised: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), Grain Millers GmbH & Co. KG
Apellandi nõuded
—
tühistada täies ulatuses Euroopa Liidu Üldkohtu (seitsmes koda) 9. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas T-430/08, millega kinnitatakse Siseturu Ühtlustamise Ameti teise apellatsioonikoja 23. juuli 2008. aasta otsus (asi R 478/2007-2), mis puudutab vastulausemenetlust Grain Millers GmbH & Co. KG ja Grain Millers Inc vahel, mõista Siseturu Ühtlustamise Ametilt välja apellandi kohtukulud Euroopa Kohtu ja Üldkohtu menetluses ning mõista kostjatelt välja apellandil Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikoja menetluses ja vastulausemenetluses tekkinud kulud.
Väited ja peamised argumendid
Kohtuasi puudutab küsimust, kas Grain Millers GmbH & KG on esitanud piisavalt tõendeid kaubamärgi GRAIN MILLERS kasutamise kohta, et vastata määruse (1) artikli 8 lõikes 4 sätestatud tingimustele, nii et asjaomane kaubamärk võiks olla takistuseks apellandi taotlusele nr 003650256 GRAIN MILLERS.
Üldkohus on varem 24. märtsi 2009. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T-318/06 — T-321/06: Alberto Jorge Moreira da Fonsecal vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — General Optica, punktides 33-35 käsitlenud määruse artikli 8 lõikes 4 sätestatud tingimuse „ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega” eesmärgi tõlgendamist, milleks on nimelt piirduda võimalike konfliktide osas tegelikult tähtsate kaubamärkidega, kusjuures hinnata tuleb nii kaubamärgi geograafilist kui ka majanduslikku tähtsust, mida tehakse selle aja põhjal, kui kaua tähis on olnud äritegevuses kasutusel ning selle kasutamise intensiivsuse põhjal. Vaidlustatud otsuses Üldkohus siiski seda lähenemist üle ei võtnud ning miski ei viita sellele, Üldkohus oli üldse teadlik selles kohtuotsuses nimetatud põhimõtetest.
Apellant väidab, et Üldkohus leidis ebaõigesti, et artikli 8 lõike 4 kohaselt ei ole vaja vastulause toetuseks tõendada tähise tegelikku kasutamist nagu on ette nähtud määruse artikli 43 lõikes 2.
Üldkohus jättis ebaõigesti tähelepanuta varasema tõendite hindamist ja tõendamisele esitatavaid nõudeid käsitleva kohtupraktika.
(1) Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 11, lk 1, ELT eriväljaanne 17/01, lk 146).
Full & Egal Universal Law Academy