5.2.2011
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 38/2
Brookfield New Zealand Ltd, Elaris SNC-i 17. detsembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu Kuuenda Koja 13. septembri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-135/08: Schniga versus Ühenduse Sordiamet — Elaris ja Brookfield New Zealand (Gala Schnitzer)
(Kohtuasi C-534/10 P)
2011/C 38/03
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellatsioonkaebuse esitaja: Brookfield New Zealand Ltd, Elaris SNC (esindaja: Rechtsanwalt M. Eller)
Teised menetlusosalised: Ühenduse Sordiamet, Schniga GmbH
Apellandi nõuded
Apellatsioonkaebuse esitaja palub Euroopa Kohtul:
—
tühistada Üldkohtu otsus;
—
saata kohtuasi tagasi Üldkohtule otsuse tegemiseks, või — teise võimalusena –teha ise lõplik otsus, jättes esimese kohtuastme hageja, Schniga GmbH, hagi rahuldamata ning seega kinnitada Ühenduse Sordiameti apellatsiooninõukogu 21. novembri 2007. aasta otsust asjades A-003/2007 ja A-004/2007;
—
mõista välja kohtukulud.
Väited ja peamised argumendid
Apellatsioonkaebuse esitaja väitel tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada järgmistel põhjustel.
I. Esimese kohtuastme hageja, Schniga GmbH, kolmas väide oli vastuvõetamatu. Ühenduse Sordiameti apellatsiooninõukogu poolt tuvastatud faktilisi asjaolude uuesti hindamine oli õigusvastane. Rikuti määruse nr 2100/94 (1) artikli 73 lõiget 2.
—
Kolmas väide, mille esimese kohtuastme hageja, Schniga GmbH, esitas apellatsiooninõukogu otsuse tühistamise nõude toetuseks ja millega kohus nõustus, oleks tulnud tunnistada vastuvõetamatuks, kuna see eeldas faktiliste asjaolude uuesti hindamist, mis määruse nr 2100/94 artikli 73 lõike 2 kohaselt ei ole lubatud.
—
Üldkohus rikkus määruse nr 2100/94 artikli 73 lõiget 2, hinnates õigusvastaselt uuesti apellatsiooninõukogu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis puudutasid üksikjuhtude nõudeid määruse nr 2100/94 artikli 55 lõike 4 tähenduses, ja seda, kuidas hageja neid mõistis.
II. Rikuti määruse nr 2100/94 artikli 55 lõiget 4, loetuna koos määruse nr 2100/94 artikli 61 lõike 1 punktiga b ja koos sama määruse artikliga 80.
—
Üldkohus tegi vea, leides (või vaikimisi eeldades), et määruse nr 2100/94 artikli 55 lõige 4 annab Sordiametile õiguse esitada üksikjuhtude nõudeid, mille rikkumine toob kaasa taotluse tagasilükkamise vastavalt määruse nr 2100/94 artikli 61 lõike 1 punktile b mitte ainult viitega teatud aja jooksul esitada tuleva materjali kvaliteedile, vaid ka viitega seda kvaliteeti kinnitavale dokumentaalsele tõendusmaterjalile.
—
Üldkohus tegi vea, leides (või vaikimisi eeldades), et määruse nr 2100/94 artikli 55 lõige 4 annab Sordiametile õiguse jagada üksikjuhu nõuded kaheks eraldiseisvaks ja sõltumatuks nõudeks, millest üks puudutab materjali ennast ja teine dokumentaalseid kvaliteeditõendeid, mille rikkumine toob kaasa taotluse tagasilükkamise vastavalt määruse nr 2100/94 artikli 61 lõike 1 punktile b.
—
Üldkohus tegi vea, leides (või vaikimisi eeldades), et määruse nr 2100/94 artikli 55 lõige 4, loetuna koos määruse nr 2100/94 artikli 61 lõike 1 punktiga b, annab Sordiametile õiguse lubada uue materjali esitamist olukorras, kus eelnevalt antud tähtaeg teatud kvaliteediga materjali esitamiseks on lõppenud, lihtsalt põhjusel, et selle materjali kvaliteeti kinnitava dokumentaalse tõendusmaterjali esitamise tähtaeg ei ole veel saabunud.
—
Üldkohus tegi vea, leides (või vaikimisi eeldades), et määruse nr 2100/94 artikli 55 lõige 4, loetuna koos sama määruse artikli 61 lõike 1 punktiga b, annab Sordiametile õiguse lubada uue, viirusevaba materjali esitamist olukorras, kus nimetatud materjali esitamise tähtaeg on lõppenud ja kui on lõplikult selge, et see materjal ei olnud viirusevaba.
—
Arvestades, et esitatud materjal oli viirusega nakatunud ning seetõttu ei olnud selle kohta võimalik saata ega saadetud kunagi fütosanitaarsertifikaati, tegi Üldkohus vea, leides (või vaikimisi eeldades) et sõnastust „niipea kui võimalik” seoses üleskutsega lisada juba esitatud materjalile puuduv fütosanitaarsertifikaat, ei saa käsitada tähtajana, ning igal juhul mitte lõppenud tähtajana viitega üksikjuhtumi nõudele määruse nr 2100/94 artikli 55 lõike 4 tähenduses, mille tagajärjel tuleks taotlus tagasi lükata vastavalt määruse nr 2100/94 artikli 61 lõike 1 punktile b.
—
Üldkohus tegi vea, leides (või vaikimisi eeldades), et määruse nr 2100/94 artikli 55 lõige 4 annab Sordiametile täieliku diskretsiooniõiguse täpsustada ise, ilma edasise haldus- või kohtuliku läbivaatamise vajaduseta, oma üksikjuhtude nõuete täpsuse ja selguse tingimusi, mille rikkumine toob kaasa taotluse tagasilükkamise; ning samuti leides (või vaikimisi eeldades), et seda diskretsiooniõigust saab kasutada olenemata sellest, a) kas taotluse esitaja on vorminõudeid järgides ja õigeaegselt palunud tähtaja ennistamist vastavalt määruse nr 2100/94 artiklile 80 61 lõike 1 punktile b, ning b) arvestamata seda, kas taotleja saab sellest nõudest aru ning kas ta tõlgendab seda hea- või pahauskselt.
(1) (EÜT L 227, lk 1; ELT eriväljaanne 03/16, lk 390).
Full & Egal Universal Law Academy