27.10.2012
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 331/6
Euroopa Kohtu (suurkoda) 5. septembri 2012. aasta otsus (Upper Tribunal’i (Immigration and Asylum Chamber) — Ühendkuningriik eelotsusetaotlus) — Secretary of State for the Home Department versus Muhammad Sazzadur Rahman, Fazly Rabby Islam, Mohibullah Rahman
(Kohtuasi C-83/11) (1)
(Direktiiv 2004/38/EÜ - Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigus liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil - Artikli 3 lõige 2 - Kohustus kooskõlas siseriiklike õigusaktidega hõlbustada nende „muude pereliikmete” riiki sisenemist ja seal elamist, kes on liidu kodaniku ülalpeetavad)
2012/C 331/09
Kohtumenetluse keel: inglise
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Upper Tribunal (Immigration and Asylum Chamber)
Põhikohtuasja pooled
Apellatsioonkaebuse esitaja: Secretary of State for the Home Department
Vastustajad: Muhammad Sazzadur Rahman, Fazly Rabby Islam, Mohibullah Rahman
Ese
Eelotsusetaotlus — Upper Tribunal — Direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, lk 77) artikli 3 lõike 2 ja artikli 10 lõike 2 tõlgendamine — Mõiste liidu kodaniku „muud pereliikmed” direktiivi artikli 3 lõike 2 tähenduses — Abielupaari ülalpeetavad pereliikmed, kelle abikaasa on kolmanda riigi kodanik — Pereliikmed, kes ei ole abielupaari ülenejad lähisugulased
Resolutsioon
1.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et:
—
liikmesriigid ei ole kohustatud rahuldama kõiki riiki sisenemise või seal elamise taotlusi, mille on esitanud liidu kodaniku pereliikmed, kes ei kuulu selle direktiivi artikli 2 punktis 2 esitatud määratluse alla, isegi kui nad tõendavad vastavalt direktiivi artikli 10 lõikele 2, et nad on nimetatud kodaniku ülalpeetavad;
—
liikmesriigid peavad siiski jälgima, et nende õigusnormid sisaldavad kriteeriume, mis võimaldavad nimetatud isikutel saada oma sisenemis- või elamistaotluse kohta otsuse, milles on nende isiklikku olukorda põhjalikult uuritud ja mida keeldumise korral on põhjendatud;
—
liikmesriikidel on nimetatud kriteeriumide valikul ulatuslik kaalutlusõigus, kuid need peavad olema kooskõlas sõna „hõlbustama” ning artikli 3 lõikes 2 sõltuvuse kohta kasutatud sõnade tavatähendusega ning need ei tohi võtta nimetatud sättelt selle kasulikku mõju, ja
—
igal taotlejal on õigus paluda kohtul kontrollida, kas siseriiklik õigusnorm ja selle kohaldamine vastavad nendele tingimustele.
2.
Direktiivi 2004/38 artikli 3 lõikes 2 osutatud liidu kodaniku „ülalpeetava” pereliikme määratlusele vastamiseks peab asjaomase taotleja sõltuvus esinema asjaomase pereliikme lähteriigis ning seda vähemalt ajal, mil see pereliige taotleb teda ülal pidava liidu kodanikuga ühinemist.
3.
Direktiivi 2004/38 artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid võivad oma kaalutlusõigust kasutades kehtestada sõltuvuse olemuse ja kestuse suhtes erinõudeid, kui need nõuded vastavad direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punktis a sõltuvuse kohta kasutatud sõnade tavatähendusele ega võta nimetatud sättelt selle kasulikku mõju.
4.
Küsimus, kas direktiivi 2004/38 artiklis 10 osutatud elamisloa väljaandmise suhtes võib olla kehtestatud tingimus, et asjaomase taotleja sõltuvus on selle direktiivi artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punkti a tähenduses kestnud vastuvõtvas liikmesriigis, ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse.
(1) ELT C 145, 14.5.2011.
Full & Egal Universal Law Academy