KOHTUJURISTI ETTEPANEK
YVES BOT
esitatud 19. aprillil 2012 ( 1 )
Kohtuasi C-22/11
Finnair Oyj
versus
Timy Lassooy
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Korkein oikeus (Soome))
„Lennutransport — Määrus (EÜ) nr 261/2004 — Reisijatele lennureisist mahajätmise korral hüvitise maksmine — Mõiste „lennureisist mahajätmine” — Lennureisist mahajätmisena kvalifitseerimise välistamine — Lennu tühistamine lähteriigis toimunud streigi tõttu — Tühistatud lennule järgnevate lendude ümberkorraldamine — Nende lendude reisijate õigus hüvitisele”
1.
Käesoleva eelotsusetaotlusega palutakse Euroopa Kohtul esimest korda tõlgendada mõistet „lennureisist mahajätmine” määruse (EÜ) nr 261/2004 ( 2 ) artikli 2 punkti j tähenduses. See säte määratleb lennureisist mahajätmise kui reisijate lennukiga vedamisest keeldumise, kuigi reisija on ilmunud lennule nõuetekohaselt, välja arvatud juhul, kui lennureisist mahajätmiseks on mõistlikud põhjused, nagu tervis, ohutus või julgeolek või mittetäielikud reisidokumendid. Kui reisija jäetakse vastu tema tahtmist lennureisist maha, on tal õigus saada määruse nr 261/2004 artikli 4 lõike 3 alusel kindlasummalist hüvitist.
2.
Käesolev kohtuasi on alguse saanud lennuettevõtja Finnair Oyj ( 3 ) ja T. Lassooy vahelisest kohtuvaidlusest. Viimati nimetatu broneeris endale koha lennul Barcelonast Helsingisse, mis pidi väljuma 30. juulil 2006 kell 11.40. Kuna Barcelona (Hispaania) lennujaamas toimus 28. juulil 2006 streik, otsustas Finnair oma 28., 29. ja 30. juuliks 2006 planeeritud lennud ümber korraldada ning jättis T. Lassooy lennureisist maha, eelistades lennul, millele T. Lassooyl oli broneering, reisijaid, kes ei saanud streigi tõttu lennata 29. juulil 2006 toimuma pidanud regulaarlennuga. T. Lassooy tugineb nüüd määruse nr 261/2004 artikli 4 lõikele 3 ning leiab, et Finnair peab maksma talle selle sätte kohaselt hüvitist.
3.
Korkein oikeusel (ülemkohus, Soome) on seega tekkinud küsimus, kas mõistega „lennureisist mahajätmine” määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j tähenduses on mõeldud üksnes lennureisist mahajätmist ülemüümise tõttu või on sellega hõlmatud ka muud juhud, nagu näiteks lennureisist mahajätmine erakorralistest asjaoludest tingitud lendude ümberkorraldamise tõttu.
4.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib ühtlasi teada seda, kas lennureisist mahajätmisena kvalifitseerimine võib olla välistatud ka muudel kui reisijaga seotud põhjustel ning eelkõige kas see on võimalik erakorraliste asjaoludega seotud põhjustel.
5.
Käesolevas ettepanekus toon välja põhjused, miks ma leian, et lennureisist mahajätmise mõiste ei hõlma üksnes ülemüümist, vaid selle alla kuuluvad ka muud, näiteks operatiivsed põhjused.
6.
Seejärel selgitan, miks minu arvates tuleb määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j ja artiklit 4 tõlgendada nii, et lennureisist mahajätmist ei saa mõistlikult põhjendada erakorraliste asjaoludega, kuna üksnes reisijate lennureisist mahajätmisel nende reisijate isikliku olukorraga seotud põhjustel võib jätta selle mahajätmise kvalifitseerimata „lennureisist mahajätmisena”. Samuti põhjendan oma seisukohta, mille kohaselt tuleb selle määruse artikli 4 lõiget 3 ja artikli 5 lõiget 3 tõlgendada nii, et lennuettevõtja ei või tugineda lendu mõjutanud erakorralistele asjaoludele selleks, et vabaneda hüvitamiskohustusest niisuguse reisija suhtes, kelle ta on jätnud maha hilisemast lennust, kui ta põhjendab mahajätmist selle lennu ümberkorraldamisega nende erakorraliste asjaolude tõttu.
7.
Lõpuks põhjendan, miks selline tõlgendus ei ole minu arvates vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.
I. Õiguslik raamistik
8.
Määruse nr 261/2004 põhjenduse 1 kohaselt on õhutranspordi valdkonnas võetava Euroopa Ühenduse meetme eesmärk muu hulgas tagada reisijate kaitstuse kõrge tase.
9.
Sama määruse põhjendus 14 näeb ette, et lennuettevõtjate kohustusi tuleks piirata või nad nende täitmisest vabastada juhul, kui juhtumi põhjuseks on erakorralised asjaolud, mida ei oleks saanud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik sobivad meetmed. Sellised asjaolud võivad eelkõige esineda poliitiliselt ebastabiilsetes oludes, asjaomaseks lennuks sobimatute ilmastikutingimuste tõttu, turvariskide, ettenägematute lennuohutusega seotud vajakajäämiste ning streikide korral, mis mõjutavad tegutseva lennuettevõtja toimimist.
10.
Nimetatud määruse artikli 2 punkti j kohaselt on „„lennureisist mahajätmine” reisijate lennukiga vedamisest keeldumine, kuigi reisija on ilmunud lennule artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimustel, välja arvatud juhul, kui lennureisist mahajätmiseks on mõistlikud põhjused, nagu tervis, ohutus või julgeolek või mittetäielikud reisidokumendid”.
11.
Määruse nr 261/2004 artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui lennuettevõtja mõistlikkuse piires eeldab, et lennureisist mahajätmine on tõenäoline, pöördub ta kõigepealt vabatahtlike poole ettepanekuga nende broneeringud hüvitise vastu tühistada tingimustel, milles asjaomane reisija ja tegutsev lennuettevõtja kokku lepivad. Vabatahtlikke abistatakse vastavalt artiklile 8; sellist abi antakse lisaks käesolevas lõikes nimetatud hüvitistele.
2. Kui vabatahtlike arv ei ole piisav selleks, et lubada ülejäänud broneeringuga reisijad lennukile, võib lennuettevõtja reisijad vastu nende tahtmist lennureisist maha jätta.
3. Kui reisijad jäetakse vastu nende tahtmist lennureisist maha, maksab tegutsev lennuettevõtja reisijatele viivitamata hüvitist vastavalt artiklile 7 ning abistab neid vastavalt artiklitele 8 ja 9.”
12.
Määruse artikli 5 lõike 3 kohaselt ei ole tegutsev lennuettevõtja kohustatud maksma hüvitist, mida tuleb üldjuhul lennu tühistamise korral maksta, kui ta suudab tõestada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed.
13.
Nimetatud määruse artikli 7 lõike 1 punkt b koostoimes sama määruse artikliga 4 näeb ette kindlasummalise hüvitise 400 eurot kõikide üle 1500 kilomeetri pikkuste ühendusesiseste lendude ning kõikide muude 1500–3500 kilomeetri pikkuste lendude puhul.
14.
Määruse nr 261/2004 artiklid 8 ja 9 koostoimes määruse artikliga 4 näevad lennureisist maha jäetud reisijatele ette õiguse tagasimaksmisele või teekonna muutmisele ning samuti hoolitsusele.
II. Asjaolud ja põhikohtuasi
15.
Barcelona lennujaama töötajate 28. juulil 2006 toimunud streigi tõttu tuli tühistada Finnairi opereeritav Barcelona–Helsingi regulaarlend, mis pidi väljuma kell 11.40. Selleks et selle lennu reisijad ei peaks liiga kaua ootama, otsustas Finnair oma lennud ümber korraldada.
16.
Niisiis toimetati need reisijad Helsingisse (Soome) järgmisel päeval 29. juulil 2006 kell 11:40 väljunud lennuga ja samal päeval kell 21:40 väljunud eraldi korraldatud lennuga. Selle ümberkorraldamise tulemusel pidi osa reisijatest, kes olid ostnud pileti 29. juulil 2006 kell 11:40 väljuvale lennule, ootama 30. juulit 2006, et lennata Helsingisse kell 11:40 toimunud regulaarlennuga või selleks eraldi korraldatud kell 21:40 väljunud lennuga. Teatavad reisijad nagu ka T. Lassooy, kes olid ostnud pileti 30. juulil 2006 kell 11:40 väljuvale lennule ning kes olid nõuetekohaselt lennule ilmunud, toimetati Helsingisse kell 21:40 väljunud erilennuga.
17.
Leides, et Finnair on jätnud ta määruse nr 261/2004 artikli 4 tähenduses lennureisist maha, esitas T. Lassooy Helsingin käräjäoikeus’ele (Helsingi esimese astme kohus) hagi nõudega mõista Finnairilt tema kasuks välja määruse artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud hüvitis.
18.
Helsingin käräjäoikeus jättis oma 19. detsembri 2008. aasta otsusega T. Lassooy hagi rahuldamata põhjusel, et nimetatud määruse eesmärk on nendele reisijatele hüvitise maksmine, kes jäetakse lennureisist maha majanduslikel põhjustel toimunud ülemüümise tõttu. Nimetatud kohus leidis, et määruse nr 261/2004 artikkel 4 ei ole kohaldatav, sest toimus lendude ümberkorraldamine. Kohus leidis, et T. Lassooy lend tühistati, kuigi tegelikult see lend toimus.
19.
T. Lassooy esitas Helsingin hovioikeus’ele (Helsingi apellatsioonikohus) apellatsioonkaebuse. See kohus tuvastas 31. augusti 2009. aasta otsuses, et Finnair jättis T. Lassooy lennureisist maha vastu tema tahtmist. Kohus leidis, et lendu ei tühistatud, sest see väljus T. Lassooy broneeringu kinnituses nimetatud ajal ja kinnituses kasutatud eristustunnustega. Nii määruse nr 261/2004 sõnastuse kui ka selle ettevalmistavate materjalide põhjal leidis Helsingin Hovioikeus, et määrust kohaldatakse lisaks ülemüümisele ka operatiivsetel põhjustel teatavalt lennureisilt mahajätmisele. Finnair ei vabane seega streigiga seotud põhjustel oma vastutusest ning peab maksma T. Lassooy’le hüvitist vastavalt nimetatud määruse artiklile 7. Helsingin hovioikeus tühistas 19. detsembri 2008. aasta otsuse ja mõistis Finnairilt välja 400 eurot koos sellele lisanduva intressiga.
20.
Finnair esitas Korkein oikeus’le kassatsioonkaebuse. Viimati nimetatud kohtul on tekkinud kahtlused seoses määruse nr 261/2004 sätete tõlgendamisega. Seetõttu otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule mitu eelotsuse küsimust.
III. Eelotsuse küsimused
21.
Korkein oikeus esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Kas määrust nr 261/2004 ja eelkõige selle artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et seda kohaldatakse üksnes sellise lennureisist mahajätmise suhtes, mille tingib lennuettevõtja poolt majanduslikel põhjustel ülemüüdudreis, või tuleb määrust kohaldada ka muudel, näiteks operatiivsetel põhjustel lennureisist mahajätmise suhtes?
2.
Kas määruse [nr 261/2004] artikli 2 punkti j tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud lubatavad põhjused piirduvad üksnes reisijaga seotud teguritega, või võib lennureisist mahajätmine olla lubatud ka muul põhjusel? Kui [seda] määrust tuleb tõlgendada nii, et lennureisist võib maha jätta ka muul kui reisijaga seotud põhjusel, siis kas määrust tuleb tõlgendada nii, et lennureisist mahajätmine võib olla õigustatud ka [nimetatud] määruse preambuli põhjendustes 14 ja 15 mainitud erakorraliste asjaolude tõttu toimunud lendude ümberkorraldamise puhul?
3.
Kas määrust [nr 261/2004] tuleb tõlgendada nii, et lennuettevõtja vabaneb [selle] artikli 5 lõike 3 alusel oma kohustustest nii erakorraliste asjaolude tõttu tühistatud lennu reisijate kui ka järgnevate lendude reisijate ees selle tõttu, et selliselt toimides on lennuettevõtja püüdnud jagada tegevuse käigus esinenud erakorralise asjaolu – näiteks streigi – negatiivset mõju laiemale reisijate ringile, kui tühistatud lennu reisijad, korraldades lennud ümber nii, et ühegi reisija reis ei lükkuks edasi ebaproportsionaalselt pika ajavahemiku võrra. Teisisõnu, kas lennuettevõtja võib tugineda erakorralistele asjaoludele ka sellise ajaliselt hilisema lennu reisija puhul, kelle reisi kõnealused asjaolud vahetult ei mõjuta? Kas selles küsimuses omab tähtsust see, kas reisija õiguslikku olukorda ja õigust hüvitisele hinnatakse määruse [nr 261/2004] lennust mahajätmist käsitleva artikli 4 alusel või lennu tühistamist käsitleva artikli 5 alusel?”
IV. Kohtujuristi analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
22.
Arvan, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule selge vastuse andmiseks võib eelotsuse küsimusi käsitada järgmiselt.
23.
Esimene küsimus puudutab mõistet „lennureisist mahajätmine” määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j tähenduses. Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas seda sätet tuleb tõlgendada nii, et see mõiste hõlmab üksnes ülemüümise tõttu lennureisist mahajätmist või on sellega hõlmatud ka muud juhud, näiteks lennureisist mahajätmine lendude ümberkorraldamise tõttu.
24.
Teine ja kolmas küsimus on minu arvates omavahel seotud. Nende kahe küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada Euroopa Kohtult tegelikult seda, kuidas võivad erakorralised asjaolud mõjutada määruse nr 261/2004 artikliga 4 kehtestatud hüvitamise ja abistamise korda.
25.
Nõnda küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teise küsimusega sisuliselt seda, kas kõnealuse määruse artikli 2 punkti j tuleb tõlgendada nii, et „lennureisist mahajätmisena” kvalifitseerimine võib olla välistatud ainult mahajäetud reisijaga seotud põhjustel või on see võimalik ka muudel põhjustel, milleks on näiteks lendude ümberkorraldamine erakorraliste asjaolude tõttu.
26.
Edasi soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kolmanda küsimuse esimeses osas selgitust nende tagajärgede ulatuse kohta, mis on erakorraliste asjaolude tõttu lennu tühistamisel. Õigupoolest soovib ta sisuliselt teada seda, kas nimetatud määruse artikli 5 lõikes 3 ette nähtud hüvitamiskohustusest vabanemine sel põhjusel, et lend tühistati erakorraliste asjaolude tõttu, on laiendatav hilisemast lennureisist mahajätmisele, kui lennuettevõtja põhjendab seda mahajätmist lendude ümberkorraldamisega, mis on tingitud neist erakorralistest asjaoludest.
27.
Lõpuks mõistan kolmanda küsimuse teist osa nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas tühistatud lennu reisijaid ja lennureisist maha jäetud reisijaid ei kohelda ebavõrdselt, kuna esimestele ei maksta erakorraliste asjaolude esinemise korral määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 kohaselt hüvitist, samal ajal kui teisena mainitutel oleks õigus hüvitisele sama määruse artikli 4 alusel.
B. Eelotsuse küsimused
28.
Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus analüüsida määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j tähenduses mõiste „lennureisist mahajätmine” sisu ning avaldada oma seisukoht selle määruse artikli 4 lõike 3 ulatuse kohta, mis näeb ette, et lennuettevõtja peab maksma lennureisist vastu tema tahtmist maha jäetud reisijale hüvitist ning teda abistama vastavalt nimetatud määruse artiklitele 7–9.
29.
Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt peab liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestama mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on. ( 4 )
30.
Mõiste „lennureisist mahajätmine” on määratletud määruse nr 261/2004 artikli 2 punktis j kui „reisijate lennukiga vedamisest keeldumine, kuigi reisija on ilmunud lennule artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimustel[ ( 5 )], välja arvatud juhul, kui lennureisist mahajätmiseks on mõistlikud põhjused, nagu tervis, ohutus või julgeolek või mittetäielikud reisidokumendid”.
31.
Ainult määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j sõnastuse põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kas lennureisist mahajätmise mõiste hõlmab üksnes neid juhtumeid, mil tegemist on ülemüümisega. Seega tuleb liidu seadusandja tahet uurida lähtuvalt selle sätte kontekstist ja selle määrusega taotletud eesmärkidest.
32.
Nimetatud määrusega on asendatud määrus (EMÜ) nr 295/91. ( 6 ) Nimelt märkis Euroopa Komisjon määruse ettepanekus, ( 7 ) et määrus nr 295/91 ei hoia endiselt ära seda, et lennuettevõtjad jätavad sageli reisijaid lennureisist maha või tühistavad lende, samuti ei motiveeri see neid ettevõtjaid tasakaalustama nende ärilisi eeliseid reisijatelt nõutava hinna langetamisega. Seega kannatab jätkuvalt liiga suur hulk reisijaid niisuguse tegevuse tõttu. ( 8 )
33.
Määruse nr 261/2004 vastuvõtmisel oli eesmärk kõrvaldada määruse nr 295/91 lüngad ning vähendada lennureisist mahajätmise juhtude arvu, julgustades lennuettevõtjaid selle asemel, et reisijaid lennust maha jätta, leidma vabatahtlikke, kes on valmis oma broneeringust teatud hüvede vastu loobuma. ( 9 )
34.
Seega soovis liidu seadusandja kehtestada määrusega nr 261/2004 lennuettevõtjatele rangeid ja pärssivaid eeskirju.
35.
Nende eeskirjade täieliku mõju tagamiseks tuleb lennureisist mahajätmise mõistet tõlgendada laialt ning selle puhul ei saa piirduda üksnes ülemüümisega. Nimetatud asjaolu ilmneb selgesti selle määruse ettevalmistavatest materjalidest. Liidu seadusandja arvates on nimelt lennureisist mahajätmise kasutamisel kaks põhjust. Esimene põhjus on nende reisijate hilisemale lennule suunamine, kes ei saa lennata selle lennuga, millele neil on broneering, kusjuures tegemist on selliste korralduslike põhjustega nagu lennukite hilinenud saabumine, jätkulendude tühistamine või rikkega lennuki asendamine väiksema mahutavusega lennukiga. Selle tulemusel tekitavad teisele lennule suunatud reisijad ootamatult niisuguse nõudluse istekohtade järele, et mõnikord jäetakse järgmise lennu reisijad lennureisist maha. Teine põhjus on lennule ilmumata jäävad reisijad, mille tulemusel on tekkinud ülemüümise praktika. ( 10 )
36.
Lennureisist mahajätmise mõiste laialt tõlgendamise vajadus tuleneb samuti määrusega nr 261/2004 taotletud eesmärgist. Tuletan meelde, et nimetatud määruse eesmärk on tagada lennureisijate kaitstuse kõrge tase, sest lennureisist mahajätmine põhjustab reisijatele tõsiseid raskusi ja ebamugavust. ( 11 ) Selles osas on Euroopa Kohus oma eespool viidatud otsuses Sturgeon jt leidnud, et õigusnorme, mis annavad lennureisijatele õigusi – nende hulgas õiguse saada hüvitist –, tuleb tõlgendada laialt. ( 12 )
37.
Kui aga nõustuda seisukohaga, et lennureisist mahajätmise mõiste alla kuuluvad ainult ülemüümise juhud, siis jääksid T. Lassooy olukorras olevad reisijad ilma igasugusest kaitsest.
38.
Nimelt tuletan meelde, et põhikohtuasja puhul ilmus T. Lassooy nõuetekohaselt lennule, millest ta jäeti maha, kuna Finnair oli otsustanud oma lennud ümber korraldada ning anda eesõiguse neile lennureisijatele, kelle lend oli kaks päeva varem streigi tõttu tühistatud. Lend, millele T. Lassooyl oli broneering, toimus ettenähtud ajal ja päeval.
39.
Seega kui asuda seisukohale, et T. Lassooyd ei jäetud lennureisist maha, siis ei saa ta tugineda määruse nr 261/2004 artiklile 4 ega ka selle määruse tühistamist või hilinemist käsitlevatele sätetele. Niisiis ei kuulu reisija, kes on T. Lassooyga samasuguses olukorras, sest lennuettevõtja on ühepoolselt otsustanud oma lende ümber korraldada, ühtegi neist kategooriatest, mis näevad ette meetmed nende lennureisijate kaitsmiseks, kellele tekitatakse tõsiseid raskusi ja ebamugavust. Lennuettevõtja ei oleks kohustatud maksma talle tekitatud kahju eest hüvitist ega ka teda abistama, see tähendab hoolitsema kohapeal selle reisija esmavajaduste eest. Viimati nimetatu jäetaks n-ö saatuse hooleks, mis on aga täielikult vastuolus nimetatud määrusega taotletud eesmärgiga, milleks on eespool juba mainitud reisijate kaitstuse kõrge taseme tagamine.
40.
Pealegi võib sellega kaasneda teatavatele lennuettevõtjatele kiusatus eirata määruse nr 261/2004 sätteid ning hoida kõrvale oma kohustustest, ignoreerides niiviisi liidu seadusandja tahet, kelle arvates oli just vaja suurendada lennureisijate õigusi ( 13 ). Nende ettevõtjate jaoks oleks seega lihtne põhjendada reisija lennust mahajätmist ülemüümise asemel lendude ümberkorraldamisega või leida mõni muu ettekääne ja vältida hüvitise maksmist või reisija eest hoolitsemist.
41.
Seega võttes arvesse kõiki neid asjaolusid tuleb minu arvates tõlgendada määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j nii, et lennureisist mahajätmise mõiste ei hõlma üksnes ülemüümise juhtumeid, vaid ka muid, näiteks operatiivseid põhjuseid.
42.
Kuivõrd lennureisist mahajätmise mõiste ei hõlma minu arvates ainult ülemüümise juhtumeid, siis tekib nüüd küsimus, kas niisugune olukord nagu T. Lassooy oma võib jääda kvalifitseerimata kui „lennureisist mahajätmine” määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j tähenduses, kuna mahajätmise põhjused on seotud lendude ümberkorraldamisega erakorraliste asjaolude tõttu.
43.
Nimelt leiab Finnair, et põhjused, miks T. Lassooy jäeti maha lennust, millele tal oli broneering, olid lennureisist mahajätmise lubatavad põhjused, kuivõrd niisugused põhjused on selle sätte kohaselt seotud tervise, ohutuse või julgeolekuga. Finnair on samuti seisukohal, et kuna määrus nr 261/2004 piirab lennuettevõtja vastutust selliste erakorraliste asjaolude korral, mida ta ei oleks saanud vältida, siis oli T. Lassooy lennureisist mahajätmine põhjendatud. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul endal on siiski tekkinud küsimus, kas lennureisist mahajätmise lubatavad põhjused ei ole seotud üksnes selle reisijaga, kes lennureisist maha jäeti.
44.
Isegi kui sõna „nagu” kasutamine määruse nr 261/2004 artikli 2 punktis j näitab, et nende põhjuste loetelu, mille korral on välistatud kvalifitseerimine lennureisist mahajätmisena, ei ole ammendav, arvan siiski, et need põhjused piirduvad üksnes reisija isikliku olukorraga seotud põhjustega.
45.
Tõepoolest, kui lennureisist mahajätmisel on mõistlik põhjus selle sätte tähenduses, siis jääb asjaomane reisija ilma igasugusest võimalusest saada hüvitist või abi. Seega kui tegemist on erandiga selle määrusega kehtestatud kaitsenormidest, mis teenivad lennureisijate huve, siis tuleb seda erandit tõlgendada Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kitsalt. ( 14 )
46.
Lennureisist mahajätmise eripära seisneb selles, et see puudutab ühte reisijat, mitte lendu ennast. Võib küll juhtuda, et samast lennust jäetakse maha mitu reisijat. Kuid erinevalt lennu tühistamisest ja hilinemisest ei puuduta lennureisist mahajätmine kõiki reisijaid ühtemoodi. See on lennuettevõtja individuaalne meede, mille ta on meelevaldselt võtnud niisuguse reisija suhtes, kes on ometi täitnud kõik lennureisiks seatud tingimused.
47.
See individuaalne meede kaotab oma meelevaldse iseloomu üksnes siis, kui reisija ise rikub nõudeid, näiteks esitab kehtetud isikut tõendavad dokumendid, või kui ta seab oma käitumisega ohtu lennu ja/või teiste reisijate turvalisuse, näiteks kui ta on ebakaines olekus või vägivaldne. Minu arvates ei kohaldata sellisel juhul määruse nr 261/2004 artiklit 4 sellepärast, et reisija lennureisist mahajätmises on süüdi reisija ise, mistõttu sel reisijal ei ole õigust hüvitisele ega hoolitsusele.
48.
Samas kui arvestada selle määruse eesmärki, milleks on tagada lennureisijate kaitstuse kõrge tase, siis näib mulle, et lennureisist mahajätmise otsus põhjustel, mis ei olene absoluutselt asjaomasest reisijast, ei või kaasa tuua seda, et reisija jääb ilma igasugusest kaitsest. Nagu ma nimelt juba käesoleva ettepaneku punktides 37–40 selgitasin, kui jätta niisugune olukord nagu T. Lassooy oma lennureisist mahajätmisena kvalifitseerimata, siis jääks ta ilma igasugusest hüvitisest ja hoolitsusest.
49.
Erakorralised asjaolud, mille tõttu lennuettevõtja korraldab ümber oma lennud nagu käesolevas kohtuasjas, ei saa minu arvates seada seda analüüsi kahtluse alla.
50.
Kõigepealt, kuna erakorraliste asjaolude kontseptsioon on piirata lennuettevõtja vastutust või see lausa välistada juhul, kui asjaomast sündmust ei oleks saanud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik sobivad meetmed, ( 15 ) siis tuleb seda kohaldada piiratult.
51.
Seejärel pean vajalikuks nentida, et määruse nr 261/2004 põhjendus 15 näeb ette, et „[e]rakorralised asjaolud loetakse olemasolevaks, kui lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse mõju konkreetsele lennukile konkreetsel päeval põhjustab lennu pikaajalise hilinemise, lennu väljumise järgmisele päevale edasilükkamise või selle lennuki ühe või mitme lennu tühistamise[ ( 16 )]”. Liidu seadusandja ei ole ilmselgelt ette näinud, et lennuettevõtja võiks erakorraliste asjaoludega vabandada lennureisist mahajätmist. Nagu Soome valitsus on õigesti märkinud, on reisijal isegi erakorraliste asjaolude tõttu lennu tühistamise või edasilükkamise korral õigus teekonna muutmisele ja hoolitsusele vastavalt selle määruse artiklitele 5 ja 6. Seevastu ei näinud liidu seadusandja midagi sarnast ette niisuguse reisija suhtes, kes jäetakse lennureisist maha. Nagu juba märgitud, jääb asjaomane reisija ilma mis tahes hoolitsusest ja abist, kui tema olukord ei kuulu nimetatud määruse artikli 4 kohaldamisalasse. See kinnitab minu arvates arusaama, et liidu seadusandja ei mõelnud seda, et lennureisist mahajätmisena kvalifitseerimine võib olla välistatud põhjustel, mis on seotud erakorraliste asjaolude esinemisega.
52.
Sama järeldus tuleb minu arvates teha ka küsimuse osas, kas hüvitamiskohustusest vabanemist, mis on ette nähtud lennu tühistamisel erakorraliste asjaolude tõttu, saab laiendada hilisemalt lennureisilt mahajätmisele, kui lennuettevõtja põhjendab mahajätmist selle lennu ümberkorraldamisega erakorraliste asjaolude tõttu.
53.
Muus osas tuleneb määruse nr 261/2004 põhjendusest 15, et erakorraliste asjaoludega on tegemist siis, kui lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus puudutab konkreetset lennukit konkreetsel päeval ( 17 ). Käesolevas kohtuasjas mõjutasid erakorralised asjaolud – täpsemalt lennujaama töötajate streik – üksnes 28. juulil 2006 kell 11:40 toimuma pidanud lendu, mis ainsana tühistati. Need asjaolud tegid tegelikult võimatuks küll selle lennu toimumise, sest Finnairil puudus kontroll Barcelona lennujaamas toimunud sündmuste üle, kuid teistsugune oli olukord 29. ja 30. juuli 2006 lendude puhul, kuna Finnairi võimuses oli otsustada 28. juuli 2006. aasta lennu reisijatele eesõiguse andmise üle. Barcelona lennujaamas nimetatud päeval toimunud streigi tulemusel ei pidanud Finnair T. Lassooyd kaks päeva pärast tühistatud lendu lennureisist maha jätma.
54.
Finnair tegi ainult lendude ümberkorraldamise otsuse ja sellise otsuse tulemusel ei saa nõuetekohaselt lennule ilmunud lennureisija jääda ilma mis tahes kaitsest.
55.
Tõele vastab küll see, et Finnairi ei saa vastutavaks teha lennujaamas toimunud streigi eest. Sellegipoolest, nagu nähtub määruse nr 261/2004 ettevalmistavatest materjalidest, on liidu seadusandja kehtestatud lennureisijatele hüvitise maksmise ja nende abistamise korra eesmärk eelkõige nende reisijate kaitsmine. Niisiis otsustas liidu seadusandja lihtsa lahenduse kasuks, mille kohaselt vastutab kõigi selle korraga seotud kohustuste eest transpordiettevõtja, kes lennu teostab. See on mõeldud praktilise lahendusena, kuna lendu teostaval ettevõtjal on lennujaamades reisijate abistamiseks töötajad ja agendid. See on ka vahetu, lihtne ja seega reisijatele kergesti mõistetav süsteem. ( 18 )
56.
Kui lennuettevõtja leiab, et ta ei pea kannatama lennujaamas toimunud streigi tagajärgede all, on tal määruse nr 261/2004 artikli 13 alusel õigus nõuda hüvitist mis tahes isikult, sealhulgas kolmandatelt isikutelt vastavalt kohaldatavale riigisisesele õigusele.
57.
Niisuguse tõlgenduse vastu võiks rääkida asjaolu, et selle reisija olukord, kelle lennuettevõtja on reisist maha jätnud erakorraliste asjaolude tõttu nagu käesolevas kohtuasjas, on soodsam kui sellel reisijal, kelle lend on niisuguste asjaolude tõttu tühistatud või edasi lükatud, kuna esimesena mainitud reisijale makstakse hüvitist, kuid teisele mitte. Soome valitsuse arvates võib see olla vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.
58.
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise ehk diskrimineerimiskeelu põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. ( 19 ) Kuid vastupidi Soome valitsuse väidetele ( 20 ) ei arva ma, et tühistatud või hilinenud lennu reisijad on samasuguses olukorras nagu need reisijad, kelle lennuettevõtja on lennureisist maha jätnud.
59.
Nagu ma nimelt märkisin käesoleva ettepaneku punktis 46, ei puuduta lennureisist mahajätmine ühe lennu kõiki reisijaid, vaid üksnes ühte või mitut reisijat, kes on lennule ometi nõuetekohaselt ilmunud. Lennureisist mahajäetud reisija ei saa ainult lennuettevõtja meelevaldse otsuse tõttu reisida lennuga, millele tal oli broneering ning mis toimub lennuettevõtja plaani kohaselt. Teisiti on see lennu tühistamise või edasilükkamise korral, sest selline juhtum puudutab kõiki reisijad ühtemoodi.
60.
Kui lennu tühistamise või edasilükkamise põhjustasid erakorralised asjaolud, ei pea lennuettevõtja maksma määruse nr 261/2004 artiklis 7 ette nähtud hüvitist, kuna sellel ettevõtjal ei olnud mingisugust kontrolli nende sündmuste üle. ( 21 ) Kuivõrd nimetatud ettevõtja ei vastuta reisijatele tekitatud raskuste ja ebamugavuste eest, siis pole pärssiva funktsiooniga hüvitisel ( 22 ) mõtet.
61.
Nii ei ole see aga juhul, kui reisija jäetakse, nagu käesolevas kohtuasjas, lennureisist maha pärast seda, kui lennuettevõtja on otsustanud lennud erakorraliste asjaolude tõttu ümber korraldada. Ainuüksi selle otsusega tekitab lennuettevõtja raskusi ja ebamugavusi ühele või mitmele täiesti juhuslikult valitud reisijale. Kuna tekitatud kahju eest vastutab lennuettevõtja, jääb hüvitamiskohustus püsima, et takistada lennuettevõtjal sellise praktika kasutamist ning soodustada niisuguste vabatahtlike poole pöördumist, kes on valmis oma broneeringust loobuma vastavalt määruse nr 261/2004 artikli 4 lõikele 1.
62.
Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes leian seega, et nimetatud määruse artikli 2 punkti j ja artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et erakorralised asjaolud ei saa olla lennureisist mahajätmise mõistlikud põhjused, ja ainult juhul, kui reisijad jäetakse maha põhjustel, mis on seotud nende reisijate isikliku olukorraga, saab olla välistatud selle mahajätmise kvalifitseerimine „lennureisist mahajätmisena”.
63.
Lisaks tuleb nimetatud määruse artikli 4 lõiget 3 ja artikli 5 lõiget 3 tõlgendada nii, et lennuettevõtja ei saa tugineda lendu mõjutanud erakorralistele asjaoludele selleks, et vabaneda oma hüvitamiskohustusest niisuguse reisija suhtes, kelle ta on jätnud maha hilisemast lennust, kui ta põhjendab seda mahajätmist selle lennu ümberkorraldamisega nende erakorraliste asjaolude tõttu.
64.
Niisugune tõlgendus ei ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.
V. Ettepanek
65.
Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Korkein oikeuse esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikli 2 punkti j tuleb tõlgendada nii, et lennureisist mahajätmise mõiste ei hõlma üksnes ülemüümise juhtumeid, vaid ka muid, näiteks operatiivseid põhjuseid.
2.
Määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j ja artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et erakorralised asjaolud ei saa olla lennureisist mahajätmise mõistlikud põhjused, ja ainult juhul, kui reisijad jäetakse maha põhjustel, mis on seotud nende reisijate isikliku olukorraga, saab olla välistatud selle mahajätmise kvalifitseerimine „lennureisist mahajätmisena”.
Nimetatud määruse artikli 4 lõiget 3 ja artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et lennuettevõtja ei saa tugineda lendu mõjutanud erakorralistele asjaoludele, selleks et vabaneda oma hüvitamiskohustusest niisuguse reisija suhtes, kelle ta on jätnud maha hilisemast lennust, kui ta põhjendab seda mahajätmist selle lennu ümberkorraldamisega nende erakorraliste asjaolude tõttu.
Niisugune tõlgendus ei ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.
( 1 ) Algkeel: prantsuse.
( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrus, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10).
( 3 ) Edaspidi „Finnair”.
( 4 ) Vt 19. novembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-402/07 ja C-432/07: Sturgeon jt (EKL 2009, lk I-10923, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 5 ) Need tingimused on eelkõige järgmised. Reisijal on kinnitatud broneering asjaomasele lennule ning ta ilmub lennule registreerimisele niisuguses korras ning ajaks, mille lennuettevõtja, reisikorraldaja või volitatud reisiagent on kirjalikult ette teatanud, või kui aega ei ole märgitud, mitte hiljem kui 45 minutit enne teatavaks tehtud väljumisaega.
( 6 ) Nõukogu 4. veebruari 1991. aasta määrus kompenseerimissüsteemi ühiste eeskirjade kohta, mida rakendatakse regulaarlennuliikluses reisija lennureisist mahajätmise korral (EÜT L 36, lk 5; ELT eriväljaanne 07/01, lk 306).
( 7 ) Komisjoni 21. detsembri 2001. aasta ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta (KOM(2001) 784 lõplik).
( 8 ) Seletuskirja punkt 5.
( 9 ) Vt komisjoni 25. märtsi 2003. aasta teatis Euroopa Parlamendile vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 251 lõike 2 teisele lõigule, mis käsitleb nõukogu ühist seisukohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta) kehtestamiseks (KOM(2003) 361 lõplik, punkt 2).
( 10 ) Vt 7. joonealuses märkuses viidatud määruse ettepaneku seletuskirja punktid 7–9.
( 11 ) Vt selle määruse põhjendused 1 ja 2.
( 12 ) Vt selle kohtuotsuse punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika.
( 13 ) Vt selle määruse põhjendus 4.
( 14 ) Vt 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-481/99: Heininger (EKL 2001, lk I-9945, punkt 31). Vt ka 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-549/07: Wallentin-Hermann (EKL 2008, lk I-11061, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 15 ) Vt määruse nr 261/2004 põhjendus 14.
( 16 ) Kohtujuristi kursiiv.
( 17 ) Idem.
( 18 ) Vt 9. joonealuses märkuses viidatud komisjoni 25. märtsi 2003. aasta teatis Euroopa Parlamendile, lk 3.
( 19 ) Vt 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-344/04: IATA ja ELFAA (EKL 2006, lk I-403, punkt 95).
( 20 ) Märkuste punkt 24.
( 21 ) Vt eespool viidatud kohtuotsused Wallentin-Hermann (punkt 23) ja Sturgeon jt (punkt 67).
( 22 ) Vt 9. joonealuses märkuses viidatud komisjoni 25. märtsi 2003. aasta teatis Euroopa Parlamendile, lk 3.
Full & Egal Universal Law Academy