KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NIILO JÄÄSKINEN
esitatud 30. jaanuaril 2013 ( 1 )
Kohtuasi C‑539/11
Ottica New Line di Accardi Vincenzo
versus
Comune di Campobello di Mazara
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di giustizia amministrativa per la Regione siciliana (Itaalia))
„Optiku tegevusala — Asutamisvabadus — Rahvatervis — ELTL artikkel 49 — Maakondlik õigusnorm, mille kohaselt tuleb uute optikakaupluste avamiseks taotleda luba — Demograafilised ja geograafilised piirangud — Õigustatus — Sobivus taotletava eesmärgi saavutamiseks — Proportsionaalsus”
1.
Eelotsusetaotluses küsib Consiglio di giustizia amministrativa per la Regione siciliana (Itaalia) Euroopa Kohtult sisuliselt, kas liidu õigusega on vastuolus selline maakondlik õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, millega allutatakse uute optikakaupluste asutamine rahvastiku tiheduse ja kaupluste vahekaugusega seotud kriteeriumidele.
2.
Eelotsuse küsimused esitati Ottica New Line di Accardi Vincenzo (edaspidi „Ottica New Line”) ja comune di Campobello di Mazara vahelises kohtuvaidluses, mille ese on viimase otsus anda Fotottica Media Visione di Luppino Natale Fabrizio e C. Snc-le (edaspidi „Fotottica”) luba tegutseda alaliselt optika alal kõnealuse omavalitsusüksuse territooriumil.
3.
Käesolev kohtuasi kuulub kohtupraktikasse, mis käsitleb siseriiklikke meetmeid, millega allutatakse rahvatervisega seotud kutsealadel asutamisvabaduse kasutamine loa taotlemise korrale, mis kujutab endast piirangut. ( 2 ) Meenutagem, et optiku tegevusala eripära on juba eelnevalt analüüsitud kohtupraktikas, millest nähtub, et see erineb teenustest, mis kuuluvad täielikult rahvatervise kaitse valdkonda. ( 3 ) Käesoleval juhul tuleb Euroopa Kohtul täpsustada, kas ja vajadusel mil määral on optikakauplustele kohaldatavad kohtuotsuses Blanco Pérez ja Chao Gómez ( 4 ) apteekide asutamisega seoses kindlaksmääratud põhimõtted.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
4.
Direktiivi 2006/123/EÜ ( 5 ) põhjendus 22 on sõnastatud järgmiselt:
„Tervishoiu väljajätmine käesoleva direktiivi reguleerimisalast peaks hõlmama tervishoiu- ja farmaatsiateenuseid, mida tervishoiutöötajad osutavad patsientidele, et hinnata, säilitada või taastada nende tervislikku seisundit, kui asjaomased tegevused on liikmesriigis, kus neid osutatakse, reserveeritud reguleeritud tervishoiuala esindajatele.”
5.
Kõnealuse direktiivi artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolev direktiiv kehtestab üldsätted, mis lihtsustavad teenuseosutajate asutamisvabaduse teostamist ja teenuste vaba liikumist, säilitades samas teenuste kõrge kvaliteedi.”
6.
Direktiivi 2006/123 artikli 2 lõike 2 punktis f on sätestatud:
„Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmiste tegevusalade suhtes:
[...]
f)
tervishoiuteenused, olenemata sellest, kas neid osutatakse tervishoiuasutuste kaudu või mitte, samuti olenemata sellest, kuidas neid riigi tasandil korraldatakse ja rahastatakse ning kas tegemist on avaliku või eratervishoiuasutusega”.
B. Siseriiklikud õigusnormid
7.
9. juuli 2004. aasta Sitsiilia maakondliku seaduse nr 12 optiku tegevusalal töötamise reguleerimise ning 22. veebruari 1999. aasta maakondliku seaduse nr 28 muutmise kohta (edaspidi „maakondlik seadus nr 12/2004”) artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Pädev omavalitsusasutus võtab optikakaupluse pidamise loa andmisel lisaks 1. septembri 1993. aasta maakondliku seaduse nr 25 artiklis 71 nimetatud vastavasse eriregistrisse tehtud kandele arvesse ka alaliste elanike ja optikakaupluste suhtarvu, et tagada pakkumise mõistlik jaotumine territooriumil. Selleks suhteks on määratud üks optikakauplus iga 8000 alalise elaniku kohta. Kahe kaupluse vahekaugus ei tohi olla alla 300 meetri. Eespool nimetatud piirangud ei kehti kauplustele, mis kolivad renditavatest ruumidest enda omandis olevatesse ruumidesse või mis on sunnitud kolima väljatõstmise tõttu või muudel vääramatu jõuga seotud põhjustel. Käesoleva seaduse jõustumiskuupäevaks välja antud load jäävad kehtima.
2. Kui esineb tõendatud territoriaalne vajadus, annab pädev omavalitsusasutus lõike 1 sätetest erandit tehes vastava loa välja või annab olemasoleva loa üle, olles eelnevalt kohustuslikus korras küsinud arvamust kaubanduskoja juures asuvalt provintsiaalkomisjonilt, mida on nimetatud 1. septembri 1993. aasta maakondliku seaduse nr 25 artikli 71 kohta presidendi 1. juuni 1995. aasta dekreediga nr 64 antud rakendusmääruse artiklis 8.
3. Omavalitsusüksustes, mille elanikkond ei ületa 8000 elanikku, võib pädev omavalitsusasutus anda lõikes 2 nimetatud komisjonilt arvamust saamata välja kuni kaks luba. Enne käesoleva seaduse jõustumiskuupäeva käsitletud juhtumeid käesolev seadus ei mõjuta.”
II. Põhikohtuasja aluseks olevad asjaolud, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
8.
Comune di Campobello di Mazara (Campobello di Mazara omavalitsusüksus) andis 18. detsembri 2009. aasta otsusega Fototticale loa avada omavalitsusüksuse territooriumil uue optikakaupluse. Eelotsusetaotlusest nähtub, et kõnealune 18. detsembri 2009. aasta otsus tehti vastuolus maakondliku seaduse nr 12/2004 artikli 1 lõikega 1, kuna kõnealuse kaupluse avamine ei vastanud nimetatud sättes ette nähtud rahvastiku tiheduse ja optikakaupluste vahekaugusega seotud tingimustele.
9.
Ottica New Line vaidlustas kõnealuse 18. detsembri 2009. aasta otsuse Tribunale amministrativo regionale per la Sicilias. Nimetatud kohus jättis 18. märtsi 2010. aasta otsusega Ottica New Line’i kaebuse rahuldamata, olles eelnevalt jätnud kohaldamata maakondliku seaduse nr 12/2004 artikli 1 lõike 1, kuna ta leidis, et see on vastuolus liidu õigusega.
10.
Ottica New Line esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kes küsib, kas eespool viidatud kohtuotsusest Blanco Pérez ja Chao Gómez tulenevaid põhimõtteid võib kohaldada optikakaupluste avamisele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on vaieldamatu, et optiku kutseala puhul on ärilised kaalutlused veelgi olulisemad kui apteekri kutseala puhul. Siiski ei saa täiesti välistada, et optikakaupluste territoriaalse jaotumise jaoks spetsiaalse süsteemi kehtestamist ja säilitamist õigustab sarnane tervishoiuga seotud huvi.
11.
Neil asjaoludel otsustas Consiglio di giustizia amministrativa per la Regione siciliana menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Kas [liidu] õigust, mis puudutab asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust, tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi õigusnormid – käesoleval juhul Sitsiilia maakonna (Regione autonoma siciliana) seaduse nr 12/2004 artikkel 1 –, millega on liikmesriigi territooriumil (käesoleval juhul selle territooriumi ühel osal) optikakaupluste paiknemisele kehtestatud rahvastiku tiheduse ja kaupluste vahekaugusega seotud piirangud, mis teoreetiliselt võivad kujutada endast eespool viidatud põhivabaduste rikkumist, vastavad ülekaaluka üldise huviga seotud põhjusele, mis on seotud inimeste tervise kaitsega?
2.
Kui eelmise küsimuse vastus on jaatav, kas Sitsiilia maakonna seadusega nr 12/2004 maakonna territooriumil optikakaupluste paiknemisele kehtestatud rahvastikutiheduse (üks kauplus 8000 elaniku kohta) ja vahekaugusega (300 meetrit ühest kauplusest teiseni) seotud piiranguid tuleb pidada [liidu] õiguse kohaselt eespool nimetatud ülekaalukast üldisest huvist kantud eesmärgi saavutamiseks sobivaks?
3.
Kui esimese küsimuse vastus on jaatav, kas Sitsiilia maakonna seadusega nr 12/2004 maakonna territooriumil optikakaupluste paiknemisele kehtestatud rahvastikutiheduse (üks kauplus 8000 elaniku kohta) ja vahekaugusega (300 meetrit ühest kauplusest teiseni) seotud piirangud on [liidu] õiguse kohaselt eespool nimetatud ülekaalukast üldisest huvist kantud eesmärgi saavutamisega proportsionaalsed, mitte ülemäära ranged?”
12.
Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 21. oktoobril 2011. Kirjalikud märkused esitasid Tšehhi, Hispaania ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon.
III. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
13.
Märgin kõigepealt, et kõik põhikohtuasja asjaolud on aset leidnud ühes liikmesriigis, täpsemalt isegi ühes maakonnas. Kuna piiriülesed aspektid puuduvad, võiks eelotsuse küsimuse tunnistada vastuvõetamatuks.
14.
On tõsi, et asutamisvabadust reguleerivaid ELTL sätteid ei kohaldata olukorrale, mis leiab tervikuna aset ainult ühes liikmesriigis. ( 6 )
15.
Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale võib vastus sellisele küsimusele siiski olla eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik, eelkõige juhul, kui siseriiklik õigus kohustab seda kohut tagama antud liikmesriigi kodanikule samad õigused kui need, mis samasuguses olukorras tulenevad liidu õigusest teise liikmesriigi kodanikule. ( 7 )
16.
Käesoleval juhul puudutab kõnealuses kohtupraktikas viidatud juhtum põhikohtuasja kontekstis õigusi, mis mõne muu liikmesriigi kui Itaalia Vabariigi kodanikule tuleneksid liidu õigusest, kui ta oleks samas olukorras nagu Fotottica, kes soovib avada optikakauplust ning kelle vastu esitab teine optikakauplus hagi sellise maakondliku õigusnormi alusel, mille kohaselt tuleb eelnevalt taotleda luba, mille väljastamisele kehtivad nõuded on väga ranged ning võivad takistada selliste õiguste teostamist, mis kõnealusel ettevõtjal on aluslepingu alusel.
17.
Seetõttu, kuna ei ole ilmselge, et liidu õiguse tõlgendamine oleks eelotsusetaotluse esitanud kohtule otsuse tegemisel tähtsusetu, tuleb eelotsusetaotlus lugeda vastuvõetavaks.
IV. Eelotsuse küsimuste analüüs
A. Sissejuhatavad märkused optiku tegevusala eripära kohta
18.
Käesolevas asjas esitatud eelotsusetaotluses on eelkõige tõstatatud küsimus, kas optiku tegevusala on rahvatervise kaitsega seotud piisavalt tihedalt, et õigustada aluslepinguga tagatud asutamisvabadust piiravaid siseriiklikke meetmeid. Seetõttu analüüsin sissejuhatavalt teatavaid selle küsimusega seotud üldisi aspekte.
19.
Kõigepealt rõhutan, et minu arvates ja olenemata riikidevahelistest erinevustest, ( 8 ) koosneb optiku töö kahest osast. Seega tuleb selleks, et analüüsida põhikohtuasjas arutusel olevaid õigusnorme, millega reguleeritakse optiku tegevusalal töötamist, teha vahet kahel aspektil.
20.
Ühelt poolt on tõsi, et patsiendid või kliendid tulevad optikakauplustesse enamasti silmaarsti väljastatud retseptiga, et osta nägemist parandavad abivahendid ehk prillid või kontaktläätsed. Lisaks, juhul kui optikul on lubatud kontrollida nägemist, mõõta nägemisteravust, määrata vajaliku tugevusega nägemise abivahendid ja neid kontrollida, uurida nägemishäireid ja korrigeerida nägemiskahjustusi optiliste abivahenditega, nõustada kliente sel teemal ja suunata neid silmaarsti juurde, tegeleb ta tööga, mis kuulub tervishoiu valdkonda ning vastab rahvatervise kaitse kaalutlustele.
21.
Teiselt poolt teostavad optikakauplustes töötavad spetsialistid teatavaid tehnilisi töid, nagu prillide valmistamine ja parandamine, prilliklaaside vahetamine ja prillide istuvuse kohendamine. Lisaks müüakse optikakauplustes tavaliselt laias valikus muid optikakaupu ja aksessuaare, näiteks päikeseprille, prillitoose ja puhastusvahendeid, samuti optilisi instrumente, näiteks mikroskoope jms. Niisiis ei saa seda osa optikute tööst, mida võiks nimetada optiku kõrvalteenusteks, liigitada tervishoiu mõiste alla ja seega on tegemist kaubandusliku tegevusega.
22.
Ehkki need kaks aspekti on enamasti oma olemuselt seotud, ei saa siiski välistada võimalust, et nn optiku kõrvalteenuste osa domineerib või on ainuvõimalik, juhul kui selline on olnud riigi seadusandja valik. Selleks et otsustada optiku tegevusala määratluse üle konkreetses liikmesriigis, tuleb seega analüüsida ükshaaval tema kohustuste ulatust vastavalt kohaldatavatele siseriiklikele õigusnormidele.
23.
Meenutaksin sellega seoses paari eespool viidatud kohtuotsusest Ker‑Optika tulenevat aspekti, mis minu arvates kõnelevad pakutud kahetise lähenemisviisi kasuks. Kui Euroopa Kohtul paluti teha otsus kontaktläätsede Interneti teel turustamise keelu seaduslikkuse kohta, otsustas kohus, et kliendi pöördumisest kvalifitseeritud optometristi poole ja tema teenuste kasutamisest on abi rahvatervise riskide maandamisel. Ehkki Euroopa Kohus leidis, et asjaomased õigusnormid ei vasta proportsionaalsuse nõuetele rahvatervise kaitse eesmärgi taotlemisel, nentis ta siiski, et kuna siseriiklikud õigusnormid lubavad kontaktläätsesid tarnida üksnes optikakauplustel, on kõnealused normid vähemalt sobivad, et saavutada nimetatud eesmärk. ( 9 )
24.
Sama arutluskäiku jätkates näib mulle, et reeglit, mida Euroopa Kohus on väljendanud kohtuotsusest LPO ( 10 ) tulenevas kohtupraktikas ja mille kohaselt liikmesriik võib nõuda, et kontaktläätsede tarnimisega tegeleksid kvalifitseeritud töötajad, võiks proportsionaalsuse põhimõtet järgides laiendada kõikidele optikakaupadele, mille kasutamisega võib kaasneda oht patsiendi tervisele. See näib liiatigi tulenevat ka kohtuotsusest Mac Quen jt, ( 11 ) mille kohaselt on teatavatel tingimustel õiguspärane rahvatervisega seotud põhjustel anda õigus uurida puhtoptiliste puuduste korrigeerimise võimalusi sellistele kutseala asjatundjatele nagu silmaarstid, välistades optikud, kes ei ole arstid.
25.
Seevastu eespool viidatud kohtuotsuses Ker‑Optika on Euroopa Kohus selgelt tõdenud, et patsiendi läbivaatust nõudev eelnev arstlik konsultatsioon ja kontaktläätsede müük kui selline ei ole lahutamatud. Kuna tegemist on toiminguga, mida võib teostada spetsialiseerumata isik või mis võib toimuda tema järelevalve all, kinnitas Euroopa Kohus, et sellest vaatenurgast erineb optikakaupluste tegevus selgelt rahvatervise kaitse valdkonda kuuluvast tegevusest.
26.
See seisukoht kujutab endast niisuguse varasema kohtupraktika edasiarendust, mis käsitleb üldarsti, hambaarsti või loomaarsti kutsealal töötamise puhul ainsa vastuvõtukabineti eeskirja, mis Euroopa Kohtu arvates kujutab endast asutamisvabaduse piirangut, mida ei saa õigustada rahvatervise nõuetega, kuna see, et spetsialist on pidevalt patsiendile või kliendile kättesaadav, ei ole vajalik. ( 12 ) Kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomer arvas oma ettepanekus kohtuasjas komisjon vs. Kreeka ( 13 ) õigustatult, et seda põhimõtet võiks laiendada ka optikutele. ( 14 ) Kasulik on mainida ka samas ettepanekus esitatud analüüsi kahetistest õigussuhetest optikakauplustes. ( 15 )
27.
Seetõttu näib mulle, et optiku tegevusala käsitlevas Euroopa Kohtu praktikas on tunnustatud, et kõnealune kutseala ei kuulu täielikult rahvatervise kaitse valdkonda selle mõiste kitsas tähenduses.
28.
Ning lõpuks, ehkki eelotsuse küsimustes ei viidata sõnaselgelt direktiivile 2006/123, viidatakse sellele eelotsusetaotluse tekstis. Ma ei esita siinkohal ammendavat analüüsi kõnealuse direktiivi kohaldatavuse kohta arutusel olevas kohtuasjas, kuid mainin igal juhul, et seda direktiivi kohaldatakse kõikidele teenustele, nii nagu need on määratletud direktiivi artikli 4 punktis 1, välja arvatud artiklites 1–4 loetletud erandid. Vastavalt direktiivi 2006/123 artikli 2 lõike 2 punktile f, koostoimes direktiivi põhjendusega 22, ei kuulu tervishoiuteenused siiski teatavatel tingimustel direktiivi reguleerimisalasse. Ühelt poolt on tegemist teenustega, mille eesmärk on hinnata, säilitada või taastada patsientide tervislikku seisundit. Teiselt poolt peavad kõnealuseid teenuseid osutama liikmesriigis reguleeritud tervishoiuala esindajad.
29.
Märgin veel, et Itaalias on optiku kutseala reguleeritud kutseala direktiivi 2005/36/EÜ ( 16 ) tähenduses. Optiku kutseala kuulub II lisa punkti 1 „Koolitus parameditsiini ja lastehoolduse alal” kohaldamisalasse ning kujutab endast seega kutseala, mille jaoks on vajalik koolitus kõnealuse direktiivi artikli 11 punkti c alapunkti ii tähenduses.
30.
Analüüsin nüüd esitatud eelotsuse küsimusi kõikidest eespool esitatud põhjendustest lähtudes.
B. Asutamisvabaduse piirangu olemasolu
31.
Märgin kõigepealt, et ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab Euroopa Kohtule kolm järjestikust erinevat küsimust, keskendub probleemistik, mille tõlgendamist soovitakse, küsimusele, kas liidu õigusega on vastuolus sellised õigusnormid nagu kõne all olevad maakondlikud õigusnormid. Seetõttu teen ettepaneku küsimused vastavalt ümber sõnastada ning anda neile ühtne vastus.
32.
Lisaks puudutab põhikohtuasi püsivat optiku kutsealal tegutsemist, mis tähendab, et liikmesriigis teostatakse majandustegevust stabiilselt ja järjepidevalt piiramatu aja jooksul. Seetõttu, vaatamata nende eelotsuse küsimuste võrdlemisi laiahaardelisele sõnastusele, mis puudutavad nii asutamisvabadust kui ka teenuste osutamise vabadust, leian ma, et antav vastus peaks piirduma asutamisvabaduse probleemistikuga.
33.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustega sisuliselt teada, kas liidu õigusega on vastuolus sellised õigusnormid nagu Sitsiilia õigusnormid, millega kehtestatakse optikakaupluste avamisele rahvastiku tiheduse ja optikakaupluste vahekaugusega seotud tingimused.
34.
Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ELTL artikliga 49 kehtestatud asutamisvabaduse piirangute keeld. Taolisteks piiranguteks tuleb pidada mis tahes meetmeid, mis keelavad või takistavad nimetatud vabaduse kasutamist või muudavad selle vähem atraktiivseks. ( 17 )
35.
Sellesse kategooriasse kuuluvad eelkõige õigusnormid, mis seavad teise liikmesriigi ettevõtte asutamise tingimuseks eelneva loa väljastamise, kuna see takistab sellel ettevõtjal teostada asutamisvabadust, takistades tal püsiva tegevuskoha kaudu vabalt tegutseda. Esiteks riskib nimetatud ettevõtja täiendavate haldus- ja finantskulude kandmisega, mis kaasnevad iga loa väljastamisega. Teiseks välistab eelneva loa süsteem selle, et füüsilisest isikust ettevõtjana võiks tegutseda ettevõtja, kes ei vasta eelnevalt kindlaks määratud nõuetele, mille täitmisest sõltub nimetatud loa väljastamine. ( 18 )
36.
Lisaks kujutavad siseriiklikud õigusnormid endast piirangut juhul, kui need näevad konkreetse tegevuse puhul tingimusena ette majandusliku või sotsiaalse vajaduse sellise tegevuse järele, kuna sellega püütakse teenuseosutajate arvu piirata. ( 19 )
37.
Põhikohtuasjaga seoses tuleb esiteks mainida, et siseriiklikud õigusnormid seavad optikakaupluse avamise tingimuseks eelneva loa väljastamise pädeva omavalitsusasutuse poolt. Teiseks on nimetatud õigusnormidega lubatud avada üks optikakauplus piirkonna 8000 elaniku kohta. Kolmandaks on need normid takistuseks optikute võimalusele teostada iseseisvat majandustegevust nende endi vabalt valitud kohas, sest üldjuhul on nad sunnitud kinni pidama vähemalt 300‑meetrise vahemaa nõudest teiste olemasolevate optikakauplustega.
38.
Samuti pärsivad või isegi takistavad kõnealused õigusnormid teiste liikmesriikide optikaettevõtjaid Sitsiilia territooriumil püsiva tegevuskoha kaudu tegutsemast.
39.
Rõhutan lisaks, et vaatamata näiliselt mittediskrimineerivale olemusele võivad põhikohtuasjas arutusel olevad siseriiklikud õigusnormid avaldada kaudselt diskrimineerivat mõju olenevalt asjaomaste ettevõtjate päritolust.
40.
Maakondlikust seadusest nr 12/2004 nimelt nähtub, et optikakaupluste avamise piirangud ei kehti, kui renditavatest ruumidest kolitakse optiku omandis olevatesse ruumidesse või kui kolima ollakse sunnitud eeskätt väljatõstmise tõttu. On vägagi tõenäoline, et selline erand on kasulikum Sitsiilia elanikele kui väljastpoolt saart pärit isikutele, eelkõige teiste liikmesriikide kodanikele.
41.
Eelnevast järeldub, et niisugused maakondlikud õigusnormid, nagu on arutusel põhikohtuasjas, kujutavad endast asutamisvabaduse piirangut ELTL artikli 49 tähenduses.
C. Piirangu põhjendatus
1. Ülekaaluka üldise huvi kindlaksmääramine
42.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on oluline küsimus, kas seoses kõnealuste maakondlike õigusnormidega, millega piiratakse optikakaupluste avamist, võib viidata rahvatervise kaitsega seotud ülekaalukale üldisele huvile.
43.
Kohtupraktika kohaselt saab siseriiklikku meedet, mis isegi siis, kui seda kohaldatakse ilma kodakondsuse alusel diskrimineerimiseta, võib takistada või muuta asutamislepinguga tagatud põhivabaduste teostamise liidu kodanikele vähem atraktiivseks, kaaluka avaliku huviga õigustada vaid siis, kui see on seatud eesmärgi saavutamiseks sobiv ja kui see ei lähe kaugemale, kui selle eesmärgi saavutamiseks vaja. ( 20 )
44.
On tõsi, et rahvatervise kaitse kuulub selliste ülekaalukate üldiste huvide hulka, millega saab EÜ artikli 46 lõike 1 kohaselt õigustada asutamisvabaduse piiramist. Täpsemalt saab sellist piiramist õigustada eesmärgiga tagada elanikkonna kindel ja kvaliteetne ravimitega varustamine. Mainitud eesmärgi olulisus leiab kinnitust eelkõige ELTL artikli 168 lõikest 1, mille järgi kogu Euroopa Liidu poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse. ( 21 )
45.
Sellega seoses leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et optiku tegevuse ja rahvatervise kaitse üldise huvi vahel on seos, mistõttu on käesoleval juhul tegemist ülekaaluka huviga, mis võib õigustada eespool nimetatud asutamisvabaduse piirangut.
46.
Eelotsusetaotluses on sellega seoses täpsustatud, et Itaalia õigusaktide kohaselt tegeleb optik tervishoiu kutsealasid abistava alaga, kuna ta tarnib, kontrollib ja kohandab nägemisdefektide korrigeerimise vahendeid, nagu läätsed, prilliraamid, kontaktläätsed ja vaegnägijate nägemisabivahendid. Kõnealuste õigusaktide kohaselt võib ta teha lihtsamaid nägemiskontrolle. Lisaks võib optik/optometrist juhul, kui tal on kõrgkoolidiplom, tegeleda ka nägemisdefektide raviga, kasutades korrigeerivaid optilisi vahendeid. Peale selle mõõdab optik/optometrist spetsiaalsete aparaatidega nägemise kvaliteeti ning teeb kindlaks nägemisdefektid; seega tegeleb ta kõige sobivama korrigeeriva vahendi väljavalimise, ettekirjutamise ja tarnimisega, kohandades seda vastavalt patsiendi vajadustele. Lisaks tegeleb ta nägemishäirete ennetamisega. Kokkuvõttes on optikakaupluste põhitegevus selliste prillide ja kontaktläätsede müük, mis on valmistatud vastavalt retseptile.
47.
Märgin siiski, et see eelotsusetaotluses esitatud kirjeldus põhineb kuninga 27. juuli 1934. aasta dekreedi nr 1265 sõnastusel, mitte vaidlusalusel Sitsiilia õigusaktil. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei täpsusta, milline võiks olla nimetatud kahe allika vaheline seos.
48.
Neid sissejuhatavaid märkusi arvesse võttes kaldun siiski arvama, et siseriiklikel õigusnormidel põhinev optiku kutseala kontseptsioon võimaldab möönda, et põhikohtuasjas käsitletavad maakondlikud õigusnormid võivad põhimõtteliselt kuuluda rahvatervise ülekaaluka huvi alla.
49.
Sellele vaatamata peab maakondlike õigusnormidega sel juhul tõepoolest taotletama nimetatud eesmärki ning see peaks selgelt nähtuma tekstidest, mida kohaldatakse optiku kutsetegevusele Sitsiilias. Kuna rahvatervise kaitse üldine eesmärk võib väljenduda mitmeti, eeldab teatava piirangu õigustatus minu arvates tugeva ja asjakohase seose olemasolu vaidlusaluste õigusnormidega taotletava eesmärgi ja käsitletava ülekaaluka üldise huvi vahel.
50.
Seetõttu on kahetsusväärne, et Itaalia valitsus ei ole esitanud märkusi, mis võiksid teha kasulikke täpsustusi kõnealuste Sitsiilia õigusnormide taotluste ja eesmärgi kohta. Just asjaomasel liikmesriigil on kohustus tõendada, et riiklik või piirkondlik meede, mis võib osutuda piiranguks, on õigustatud.
51.
Lisaks, võttes arvesse ühelt poolt optiku tegevusala kahetist olemust, mida ma kirjeldasin sissejuhatavates märkustes, ja teiselt poolt asjaolu, et optikakaupluste planeerimise meetmed on käesoleval juhul eriti piiravat laadi, leian, et nõudmiste tase, millest lähtudes optikakaupluste avamist reguleerivat siseriiklikku meedet võib pidada õigustatuks rahvatervise kaitse eesmärgi seisukohast, peab olema kõrgem kui juhtudel, mil reguleeritud tegevus on tervikuna või suuremalt jaolt selgelt seotud tervishoiuteenuste osutamisega (meditsiini- ja haiglateenused, apteegid).
52.
Vastavalt maakondlikule seadusele nr 12/2004 tuleneb asutamisvabaduse piirang käesoleval juhul ühelt poolt demograafilisest piirangust ja teiselt poolt geograafilisest piirangust.
53.
Demograafilise piirangu puhul ma mõistan, et sellise meetmega võidakse taotleda rahvatervise kaitse eesmärki ses mõttes, et soovitakse tagada elanikkonna võrdne varustatus optikatoodetega ja optikakaupluste tasakaalustatud jaotus Sitsiilia territooriumil. Nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, võivad liikmesriigid selleks, et tagada tervishoiuteenuste kättesaadavus vähem atraktiivsetes piirkondades, otsustada tervishoiuasutusi ja –infrastruktuure planeerida, kehtestades sellistele asutustele teenindatavate elanike arvuga seotud künnise. ( 22 ) Seetõttu võib selline optikateenuste jaotamine aidata tagada igale optikakauplusele piisavalt kliente.
54.
Mis aga puudutab geograafilist piirangut, siis ehkki põhimõtteliselt võiks see täiendada rahvastiku suhtarvudega seotut, ( 23 ) ei näe ma käesolevas kohtuasjas sellel mingit seost rahvatervise kaitse eesmärgiga. Selline piirang üksnes vähendab konkurentsi, kuna see ei võimalda avada konkreetses asukohas (näiteks linnaosas või kaubanduskeskuses) optikakauplusi liiga tihedalt. Selline eesmärk aga ei ole minu arvates rahvatervise kaitsega kooskõlas.
55.
Olen siiski arvamusel, et selline geograafiline piirang võiks olla nimetatud eesmärgiga kooskõlas juhul, kui see oleks kehtestatud piisavalt laiana, et võimaldada saavutada sama eesmärki nagu demograafiline piirang. ( 24 ) Üldisemalt aitab geograafiline piirang rahvatervise kaitse eesmärgile kaasa üksnes juhul, kui selle aluseks on asjakohased kriteeriumid. Seega võib geograafiline piirang aidata linnatingimustes tagada tasakaalustatud varustamise ravimite või optikatoodetega, samas kui maa- või linnalähipiirkondades võib sellel vastupidi olla üksnes konkurentsi piirav mõju.
56.
Toimikus esitatud asjaolusid arvestades ei ole minu arvates esmapilgul tõendatud, et Sitsiilia õigusnormid kuuluvad tervikuna rahvatervise kaitse eesmärgi alla. Meenutan, et optiku kutseala käsitlev Euroopa Kohtu praktika ei samasta kõnealust kutseala tervishoiu kutsealadega kitsas tähenduses.
57.
Kuna aga optiku tegevus võib hõlmata nii rahvatervisega seotud osa kui ka nn kõrvalteenuste osa, tuleb analüüsida juhtumipõhiselt nimetatud kahe aspekti vahelist suhet, mis viis asutamisvabadust piirava siseriikliku õigusnormi vastuvõtmiseni. Selleks et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks kindlalt vastata küsimusele, kas Sitsiilia õigusnormid on õigustatud, peab ta eespool nimetatud tegurite alusel tingimata kindlaks määrama, milline on nende õigusnormide tegelik eesmärk.
58.
Juhuks kui Euroopa Kohus peaks siiski toimikus esitatud asjaolude alusel leidma, et Sitsiilia seadusandja lähtus rahvastiku tiheduse ja optikakaupluste vähima vahekaugusega seotud piiranguid kehtestades rahvatervise kaitse eesmärgist, tuleb teise võimalusena analüüsida kohtupraktikas välja kujunenud täiendavaid õigustatuse kriteeriume.
2. Muude piirangut õigustavate kriteeriumide analüüs
59.
Sõltumata õiguspärasest eesmärgist, mis vastab liidu õigusele, saab asutamislepinguga tagatud põhivabaduste piirangut õigustada üksnes eeldusel, et asjaomane meede on sellega taotletava eesmärgi elluviimise tagamiseks sobiv ega lähe kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik. ( 25 ) Lisaks on siseriiklikud õigusnormid konkreetse eesmärgi saavutamiseks sobivad üksnes juhul, kui need vastavad tõepoolest huvile saavutada see eesmärk ühtselt ja süstemaatiliselt. ( 26 )
60.
Eelotsusetaotluses küsib taotluse esitanud kohus sellega seoses, kas oleks võimalik käesolevale juhtumile kohaldada lahendust, mis tuleneb eelpool viidatud kohtuotsusest Blanco Pérez ja Chao Gómez, milles Euroopa Kohus otsustas, et liidu õigusega ei ole põhimõtteliselt vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis seavad uute apteekide asutamisele rahvastiku tihedusest ja apteekidevahelisest kaugusest sõltuvad piirangud, kuna need piirangud jaotavad apteegid riigi territooriumil ühtlaselt, tagades nii kogu elanikkonnale apteegiteenuse asjakohase kättesaadavuse ja tõstes seega elanikkonna ravimitega varustamise kindlust ja kvaliteeti.
61.
See järeldus põhines kohtupraktikal, milles tunnistatakse, et tervishoiuasutused ja –infrastruktuur võivad olla planeerimise esemeks. Selline planeerimine võib hõlmata eelnevat luba uute tervishoiuteenuse pakkujate asutamiseks, kui see on vajalik, et likvideerida võimalikud puudujäägid tervishoiuteenuse kättesaadavuse osas ja vältida struktuuri dubleerimist, nii et oleks tagatud elanikkonna vajadustele vastav tervishoiuteenuse osutamine, mis katab kogu territooriumi, võttes arvesse ka geograafiliselt eraldatud või muudel põhjustel ebasoodsas olukorras olevaid piirkondi. ( 27 )
62.
Ma ei ole siiski veendunud, et selle järelduse võiks täielikult ja otseselt üle kanda optikute osutatavatele teenustele.
63.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus küll täpsustab, et ei saa täiesti välistada, et optikakaupluste territoriaalse jaotumise jaoks spetsiaalse süsteemi kehtestamist ja säilitamist õigustab tervishoiuga seotud huvi. Nimetatud kohtu arvates on võimalik väita, et igasuguse reguleerimise puudumisel koonduksid optikakauplused kohtadesse, mida peetakse kaubanduslikult tasuvaks, nii et vähem atraktiivsetesse kohtadesse jääks optikuid liiga vähe.
64.
Mulle näib siiski, et rahvatervise seisukohast on oluline vahe ühelt poolt apteekidele ja teiselt poolt optikakauplustele pandavate ülesannete vahel.
65.
Esiteks tuleb erinevus rõhutatult välja juurdepääsu kiireloomulisuse kriteeriumi puhul, mis erinevalt optikatoodetest on iseloomulik farmaatsiatoodetele.
66.
Nagu ka Euroopa Kohus on juba täpsustanud, on apteekidele kohaldatava õigusliku raamistiku loomisel kohustuslik tagada kogu elanikkonnale apteegiteenuse asjakohane kättesaadavus ja tõsta seega elanikkonna ravimitega varustamise kindlust ja kvaliteeti. ( 28 )
67.
Seetõttu kehtestatakse siseriiklike õigusnormidega tihtipeale lisaks demograafilise või geograafilise jaotuse reeglitele apteekritele ka kohustused, mille eesmärk on tagada ravimite pidev kättesaadavus. Näiteks võib olla tegemist valvepäevadega või kohustusega väljastada retseptiravimid konkreetse ajavahemiku jooksul.
68.
Optikute osutatavat teenust aga, isegi kui see vastab rahvatervisega seotud huvidele, ei iseloomusta kunagi selline kiireloomulisus.
69.
Teiseks on Euroopa Kohtu praktikas juba käsitletud teatavaid aspekte, mis eristavad apteeke, optikakauplusi ja biomeditsiinilise analüüsi laboratooriume ohu seisukohast, mida võib patsiendile kujutada vale või sobimatu ravimi väljastamine võrreldes optikatoodete väljastamisel tehtud veaga. Näiteks „[e]rinevalt optikatoodetest võib retseptiravimite või ravi eesmärgil manustatavate ravimite vajaduseta või ebaõige tarbimine evida vägagi kahjulikku mõju tervisele, ilma et tarbija seda manustamise ajal tajuks. Lisaks toob ravi seisukohalt õigustamatu ravimimüük kaasa riiklike rahaliste ressursside raiskamise, mis ei ole võrreldav sellega, mis leiab aset optikatoodete põhjendamatu müügi tõttu.” ( 29 )
70.
Euroopa Kohus on ka täpsustanud, et oht, mida endast kujutab väär või sobimatu optikatoodete tarne, isegi kui sellel on negatiivsed tagajärjed patsiendile, ei ole võrreldav ohuga, mida kujutab endast biomeditsiiniliste analüüside väär või sobimatu teostamine. ( 30 )
71.
Lõpuks, sõltumata küsimusest, mille poolest optikute tegevus sarnaneb apteekrite tegevusega, tuleb selleks, et analüüsida asutamisvabaduse piiranguid, igal juhul kontrollida, kas Sitsiilia maakondlikud õigusnormid on rahvatervise kaitse eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on kõnealuse eesmärgi saavutamiseks vajalik.
72.
Kuna eesotsusetaotlus on selles osas ebamäärane, on siseriikliku kohtu ülesanne kontrollida, kas Sitsiilias kohaldatakse optikakauplustele tõepoolest planeerimise poliitikat, mis põhineb rahvatervise kaitse kaalutlustel. Eelkõige tuleks nõuda, et asjaomaste õigusnormide ettevalmistavad materjalid hõlmaksid nende kriteeriumide võrdlevat analüüsi, millel põhineb maakondlik seadus nr 12/2004, ja nende valiku põhjendusi.
73.
Ehkki kõnealuse maakondliku seadusega kehtestatud tingimused näivad väga ranged, ei välista ma võimalust, et juhul kui kohaldatakse kohtupraktikas kirjeldatud meetmete sarnaseid kohandamismeetmeid, ( 31 ) võivad optikakauplusi käsitlevad õigusnormid osutuda sobivaks.
74.
Euroopa Kohus on otsustanud, et inimeste elu ja tervis on aluslepinguga kaitstud hüvede ja huvide hulgas esikohal ning et liikmesriigid võivad otsustada, millisel tasemel nad kavatsevad rahvatervise kaitse tagada ja kuidas selline tase saavutatakse. ( 32 )
75.
Selles suhtes on maakondlikus seaduses nr 12/2004 sätestatud võimalus eespool nimetatud loa andmise kriteeriume kohandada juhul, „kui esineb tõendatud territoriaalne vajadus” ja „olles eelnevalt kohustuslikus korras küsinud kaubanduskoja juures asuva provintsiaalkomisjoni […] arvamust”. Lisaks võimaldab kõnealune seadus omavalitsustes, mille elanikkond ei ületa 8000 elanikku, nimetatud komisjoniga konsulteerimata anda välja kuni kaks luba.
76.
Käesoleval juhul ei vasta selline kohandamismeetod minu arvates kohtupraktikast tulenevatele nõuetele, mille kohaselt selleks, „[e]t eelneva loa andmise kord oleks õigustatud isegi juhul, kui see näeb ette erandi kõnealust laadi põhivabadusest, peab see järelikult põhinema objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja varem teada olevatel kriteeriumidel, nii et siseriiklike võimude kaalutlusõigusel oleksid piirid ja seda ei saaks meelevaldselt kasutada […]. Niisugune lubade andmise süsteem peab lisaks põhinema menetlussüsteemil, mis on hõlpsasti ligipääsetav ning suudab tagada loataotluse objektiivse ja erapooletu menetlemise mõistliku aja jooksul; peale selle peab loa andmisest keeldumist olema võimalik kohtus vaidlustada”. ( 33 )
77.
Maakondlikus seaduses nr 12/2004 kasutatud väljend „kui esineb tõendatud territoriaalne vajadus” aga ei ole minu arvates piisavalt täpne, et see võiks piiritleda kohaliku omavalitsuse kaalutlusruumi.
78.
Lisaks, nagu komisjon on õigustatult rõhutanud, on vaieldav selle provintsiaalkomisjoni koosseis, mille arvamust tuleb kohustuslikus korras arvestada, kui erandina üldpõhimõtetest antakse luba optikakaupluse avamiseks. ( 34 ) Kuna kõnealune komisjon koosneb neljast optikute kutseühingu esindajast, näib see olevat vastuolus kohtupraktikas sõnastatud põhimõttega, mille kohaselt kujutab asjaomasel territooriumil juba tegutsevatest konkureerivatest ettevõtjatest koosnevate organite sekkumine loa andmise menetlusse endast teenuste osutamise vabaduse või asutamisvabaduse piirangut. ( 35 )
79.
Lõpetuseks märgin, et eespool viidatud kohtuasjas Blanco Pérez ja Chao Gómez käsitletud õigusnormides olid sätestatud meetmed, millega õhutati rajama apteeke ebasoodsate tingimustega või vähem kasumlikes piirkondades, see tegur aga puudub käesolevas kohtuasjas täielikult. ( 36 )
80.
Kõiki eespool esitatud argumente arvestades on mul tõsiseid kahtlusi, kas maakondlikus seaduses nr 12/2004 sätestatud optikakaupluste avamist reguleerivad kriteeriumid on sobivad.
81.
Kolmanda võimalusena tuleks analüüsida, kas maakondliku seadusega nr 12/2004 kehtestatud piirangud ei lähe kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik.
82.
Nagu eelotsusetaotlusest nähtub, jääb paljude Sitsiilia kohalike omavalitsusüksuste elanike arv 8000 ja 16 000 vahele, kuid maakondlikud õigusnormid näivad olevat vähem piiravad juhul, kui tegemist on kohalike omavalitsusüksustega, mille elanike arv jääb alla 8000. Seega näib mulle, et nende demograafiliste tingimuste juures on Sitsiilia seaduse mõju selline, et sellega piiratakse juurdepääsu optikute osutatavale teenusele liialt juhul, kui elanike arv jääb maakondlikus seaduses nr 12/2004 sätestatud elanike suhtarvude vahele.
83.
Kõiki eeltoodud tähelepanekuid arvestades näib mulle seega, et põhikohtuasjas käsitletavad Sitsiilia õigusnormid on ülemäära ranged, vastuolulised ja taotletava eesmärgi saavutamiseks sobimatud.
V. Ettepanek
84.
Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Consiglio di giustizia amministrativa per la Regione siciliana esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, millega sätestatakse optikakauplustele rahvastiku tiheduse ja kauplustevahelise minimaalse kohustusliku vahekaugusega seotud piirangud, kujutavad endast asutamisvabaduse piirangut. Niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei näi selline piirang olevat õigustatud rahvatervise kaitse eesmärgi seisukohast, välja arvatud juhul, kui kõnealused õigusnormid lähtuvad ühtsest poliitikast, millega soovitakse tagada tervishoiuteenuste tasakaalustatud kättesaadavus; seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Kindlasti ei ole optikakaupluste minimaalse vahekauguse nõue käesoleval juhul õigustatud rahvatervise kaitsega seotud ülekaaluka üldise huvi seisukohast.
( 1 ) Algkeel: prantsuse.
( 2 ) 1. juuni 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-570/07 ja C-571/07: Blanco Pérez ja Chao Gómez (EKL 2010, lk I-4629). Vt ka 21. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-140/03: komisjon vs. Kreeka (EKL 2005, lk I-3177); 10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-169/07: Hartlauer (EKL 2009, lk I-1721) ja 21. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑84/11: Susisalo jt, samuti 6. oktoobri 2010. aasta määrus kohtuasjas C-563/08: Sáez Sánchez ja Rueda Vargas (EKL 2010, lk I-125) ja Euroopa Kohtu presidendi 29. septembri 2011. aasta määrus kohtuasjas C-315/08: Grisoli (EKL 2011, lk I-139).
( 3 ) 25. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C-271/92: LPO (EKL 1993, lk I-2899); 1. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C-108/96: Mac Quen jt (EKL 2001, lk I-837); eespool viidatud otsus kohtuasjas C-140/03: komisjon vs. Kreeka (EKL 2005, lk I-3177) ja 2. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-108/09: Ker-Optika (EKL 2010, lk I-12213).
( 4 ) Vt eespool viidatud kohtuotsus Blanco Pérez ja Chao Gómez.
( 5 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, lk 36).
( 6 ) 3. oktoobri 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-54/88, C-91/88 ja C-14/89: Nino jt (EKL 1990, lk I-3537, punkt 11); 30. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-134/94: Esso Española (EKL 1995, lk I-4223, punkt 17); 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-389/05: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2008, lk I-5397, punkt 49) ja eespool viidatud kohtuotsus Susisalo jt, punkt 18.
( 7 ) Vt eelkõige 30. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-451/03: Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti (EKL 2006, lk I-2941, punkt 29); 5. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-94/94 ja C-202/04: Cipolla jt (EKL 2006, lk I-11421, punkt 30); eespool viidatud kohtuotsus Blanco Pérez ja Chao Gómez, punkt 36, ja 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-245/09: Omalet (EKL 2010, lk I-13771, punkt 15).
( 8 ) Sellega seoses tuleb nentida, et optiku tegevusala hõlmab eri liikmesriikides eri kutsealasid. Vastavalt Euroopa Liidu reguleeritud kutsealade andmebaasile (kättesaadav veebiaadressil ) hõlmab mõiste „optik” järgmisi reguleeritud kutsealasid: optik (prillide optik), kontaktläätsede optik, optometrist ja optical equipment maker.
( 9 ) Vt eespool viidatud kohtuotsus Ker‑Optika, punkt 64.
( 10 ) Eespool viidatud kohtuotsus, punkt 11.
( 11 ) Eespool viidatud kohtuotsus, punkt 38.
( 12 ) 16. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C-351/90: komisjon vs. Luksemburg (EKL 1992, lk I-3945, punkt 22).
( 13 ) Vt otsus kohtuasjas C‑140/03: komisjon vs. Kreeka, milles Euroopa Kohus tegi otsuse seoses keeluga, et diplomeeritud optik ei tohi pidada rohkem kui üht optikakauplust. Asjaomaste siseriiklike õigusnormidega oli ette nähtud, et optikakaupluse võivad avada üksnes optiku litsentsi omavad isikud, kes on saanud selleks personaalse loa, mida ei saa edasi anda.
( 14 ) Vt kohtujuristi ettepanek eespool viidatud kohtuasjas C‑140/03: komisjon vs. Kreeka, ettepaneku punkt 37.
( 15 ) Ibidem, ettepaneku punkt 34.
( 16 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT L 255, lk 22).
( 17 ) Vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Mac Quen jt, punkt 26; 17. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-79/01: Payroll jt (EKL 2002, lk I-8923, punkt 26); 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-299/02: komisjon vs. Madalmaad (EKL 2004, lk I-9761, punkt 15) ja eespool viidatud 21. aprilli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punkt 27.
( 18 ) Vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Hartlauer, punktid 34 ja 35.
( 19 ) Ibidem, punkt 36.
( 20 ) Vt eelkõige 31. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C-19/92: Kraus (EKL 1993, lk I-1663, punkt 32).
( 21 ) Vt eespool viidatud kohtuotsus Susisalo jt, punkt 37.
( 22 ) Vt eespool viidatud kohtuotsus Blanco Pérez ja Chao Gómez, punktid 70–76.
( 23 ) Ibidem, punkt 84.
( 24 ) Mulle näib, et optikakaupluste minimaalse vahekauguse tingimus võib kuuluda rahvatervise kaitse eesmärgi alla eeldusel, et sellega soovitakse tagada optikakaupluste tasakaalustatud geograafiline jaotus. Siiski näib mulle, et piiriks seatud 300 meetrit on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv üksnes linnapiirkondades, kus on suur asustustihedus.
( 25 ) Vt selle kohta 26. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-100/01: Oteiza Olazabal (EKL 2001, lk I-10981, punkt 43); 16. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-527/06: Renneberg (EKL 2008, lk I-7735, punkt 81); 11. juuni 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-155/08 ja C-157/08: X ja Passenheim-van Schoot (EKL 2009, lk I-5093, punkt 47) ja 17. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-169/08: Presidente del Consiglio dei Ministri (EKL 2009, lk I-10821, punkt 42).
( 26 ) Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Hartlauer, punkt 55, ja Presidente del Consiglio dei Ministri, punkt 42.
( 27 ) Vt eespool viidatud kohtuotsused Hartlauer, punktid 51 ja 52, ja Blanco Pérez ja Chao Gómez, punkt 70.
( 28 ) Eespool viidatud kohtuotsus Blanco Pérez ja Chao Gómez, punkt 78.
( 29 ) 19. mai 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-171/07 ja C-172/07: Apothekerkammer des Saarlandes jt (EKL 2009, lk I-4171, punkt 60).
( 30 ) 16. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-89/09: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2010, lk I-12941, punkt 58).
( 31 ) Vt eelkõige 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C-157/99: Smits ja Peerbooms (EKL 2001, lk I-5473).
( 32 ) Vt eespool viidatud kohtuotsus Blanco Pérez ja Chao Gómez, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika.
( 33 ) Eespool viidatud kohtuotsus Smits ja Peerboms (punkt 90). Selles otsuses möönis Euroopa Kohus, et planeerimine võib toimuda ka ambulatoorse ravi infrastruktuuride nagu arstipraksiste ja polikliinikute suhtes.
( 34 ) Komisjoni märkustest nähtub, et vastavalt maakonna presidendi 1. juuni 1995. aasta dekreedi nr 64 (1. septembri 1993. aasta maakondliku seaduse nr 25 artikli 71 rakendusmäärus) artiklile 8 koosneb kõnealune provintsiaalkomisjon neljast kutseühingu esindajast, kellest kaks nimetavad optikute provintsitasandi esindusorganisatsioonid ja kaks optikute maakonnatasandi esindusorganisatsioonid.
( 35 ) 15. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-439/99: komisjon vs. Itaalia (EKL 2002, lk I-305, punktid 39 ja 40).
( 36 ) Tegemist oli süsteemiga, mille eesmärk oli anda uute tegevuslubade väljastamisel eesõigus neile, kes juba on apteegipidajad.
Full & Egal Universal Law Academy