EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)
6. september 2012 ( *1 )
„Uute liikmesriikide ühinemine — Üleminekumeetmed — Põllumajandussaadused — Suhkur — Määrus (EÜ) nr 60/2004 — Ülemääraste varude maksumäär ja maksubaas”
Kohtuasjas C-471/11,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Augstākās Tiesas Senāts’i (Läti) 9. novembri 2010. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. septembril 2011, menetluses
Cido Grupa SIA
versus
Valsts ieņēmumu dienests,
EUROOPA KOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja esimees U. Lõhmus, kohtunikud A. Ó Caoimh ja C. G. Fernlund (ettekandja),
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
—
Cido Grupa SIA, esindaja: advokāte I. Lielpinka,
—
Valsts ieņēmumu dienests, esindaja: N. Jezdakova,
—
Läti valitsus, esindajad: I. Kalniņš ja D. Pelše,
—
Eesti valitsus, esindaja: M. Linntam,
—
Euroopa Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou ja A. Sauka,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1
Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada komisjoni 14. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 60/2004, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu (EÜT L 9, lk 8; ELT eriväljaanne 03/42, lk 125), muudetud komisjoni 13. oktoobri 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1667/2005 (ELT L 269, lk 3) (edaspidi „määrus nr 60/2004”), artikli 6 lõiget 3.
2
See taotlus esitati Cido Grupa SIA (edaspidi „Cido Grupa”) ja Valsts ieņēmumu dienests’i (Läti maksuamet, edaspidi „VID”) vahelises vaidluses suhkrusiirupi ülemäärase varu maksustamise üle.
Õiguslik raamistik
3
Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT 2003, L 236, lk 33) artikli 41 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Komisjon kolme ühinemisjärgse aasta jooksul võtta meetmeid, et hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale. Komisjon võttis määruse nr 60/2004 vastu eelkõige selle sätte alusel.
4
Määruse nr 60/2004 preambulis on märgitud järgmist:
„[...]
(5)
Suhkrusektori turgude häirete risk on märkimisväärne, kui uutesse liikmesriikidesse tuuakse enne nende ühinemist tooteid spekulatsiooni eesmärgil. Seetõttu tuleks ette näha üleminekut hõlbustavad sätted, et vältida selliseid spekulatsiooniga seotud kaubandushäireid uute liikmesriikide ühinemist silmas pidades. Määrusega (EÜ) nr 1972/2003 on juba ette nähtud vastavad põllumajandustoodetega kauplemist käsitlevad sätted Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu. Suhkrusektori iseärasuste arvessevõtmiseks on vajalikud eraldi eeskirjad.
[...]
(7)
Lisaks sellele ja vastavalt ühinemisaktile tuleks tavapärast säilitusvaru ületavad suhkru ja isoglükoosi varude kogused turult kõrvaldada uute liikmesriikide kulul. Komisjon määrab ülemäärased varud kindlaks uutes liikmesriikides ajavahemikul 1. maist 2000 kuni 30. aprillini 2004 rakendatud kaubanduse arengu ning tootmis- ja tarbimissuundumuste alusel. Selleks menetluseks tuleks lisaks suhkrule ja isoglükoosile tähelepanu pöörata ka muudele olulise suhkru ekvivalendi sisaldusega toodetele, mis samuti võivad olla spekulatsiooni objektid. Kui suhkru ja isoglükoosi kindlakstehtud ülemäärane kogus ei ole ühenduse turult kõrvaldatud hiljemalt 30. aprilliks 2005, peab asjaomane uus liikmesriik rahaliselt vastutama nimetatud koguse eest. Uuelt liikmesriigilt ülemääraste varude kõrvaldamata jätmise korral sissenõutav ja ühenduse eelarvesse makstav summa oleks ajavahemikul 1. maist 2004 kuni 30. aprillini 2005 kohaldatav suurim eksporditoetus.”
5
Määruse nr 60/2004 artikli 4 punkt 1 määratleb mõiste „suhkur” järgmiselt:
„[…]
a)
CN-koodi 1701 alla kuuluv tahke peedisuhkur ja roosuhkur;
b)
CN-koodide 1702 60 95, 1702 90 99 ja 2106 90 59 alla kuuluv suhkrusiirup;
c)
CN-koodide 1702 60 80 ja 1702 90 80 alla kuuluv inuliinisiirup”.
6
Selle määruse artikli 6 lõige 1 sätestab:
„Komisjon määrab hiljemalt 31. maiks 2005 […] iga uue liikmesriigi jaoks kindlaks suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi kogused, mis ületavad 1. mail 2004 tavapäraseks loetud säilitusvaru ja mis tuleb turult kõrvaldada uute liikmesriikide kulul.
Selle ülemäärase koguse kindlakstegemisel võetakse eelkõige arvesse järgmistes valdkondades ühinemisele eelneval aastal eelmiste aastatega võrreldes toimunud arengut:
a)
suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi imporditud ja eksporditud kogused;
b)
suhkru ja isoglükoosi tootmine, tarbimine ja varud;
c)
varude moodustamise asjaolud.”
7
Määruse artikli 6 lõige 2 paneb uutele liikmesriikidele kohustuse kõrvaldada hiljemalt 30. novembriks 2005 turult suhkru- või isoglükoosi ülemäärased kogused, mis komisjon on iga sellise riigi jaoks kindlaks määranud.
8
Nimetatud määruse artikli 6 lõige 3 näeb ette:
„Lõike 2 kohaldamiseks peab uute liikmesriikide pädevate asutuste kasutuses 1. mail 2004 olema süsteem, mille abil on võimalik tuvastada kaubeldava või toodetud suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi või fruktoosi ülemääraseid koguseid peamiste asjaomaste ettevõtjate tasandil. See süsteem võib eelkõige põhineda impordi kontrollimisel, fiskaalseirel ja ettevõtjate raamatupidamise ja tegelike varude uurimisel ning sisaldada riskigarantiide sarnaseid meetmeid. Tuvastamissüsteem põhineb riskianalüüsil, milles võetakse nõuetekohaselt arvesse eelkõige järgmisi kriteeriume:
—
asjaomase ettevõtja tegevuse liik,
—
ladustamisrajatiste maht,
—
tegevuse tase.
Uus liikmesriik peab kõnealust süsteemi kasutama selleks, et sundida asjaomaseid ettevõtjaid omal kulul turult kõrvaldama nende puhul kindlakstehtud ülemäärasele kogusele vastava suhkru- või isoglükoosikoguse. Asjaomased ettevõtjad peavad uuele liikmesriigile esitama asjakohase tõendi, et tooted kõrvaldati turult hiljemalt 30. novembriks 2005.
Kui sellist tõendit ei esitata, nõuab uus liikmesriik sisse kõnealusele kogusele vastava summa, mida on korrutatud asjaomase toote suhtes ajavahemikul 1. maist 2004 kuni 30. novembrini 2005 kohaldatava suurima impordimaksuga ja suurendatud 1,21 euro võrra 100 kg valge suhkru või kuivaine ekvivalendi kohta.
Kolmandas lõigus nimetatud summa kantakse uue liikmesriigi riigieelarvesse.”
9
Määruse nr 60/2004 artikli 7 lõige 2 sätestab:
„Kui kogu ülemäärase koguse või selle osa turult kõrvaldamise kohta ei esitata tõendit lõike 1 kohaselt, nõutakse uuelt liikmesriigilt sisse kõrvaldamata jäänud kogusele vastav summa, mida on korrutatud CN-koodi 1701 99 10 alla kuuluva valge suhkru suhtes ajavahemikul 1. maist 2004 kuni 30. novembrini 2005 kohaldatava suurima eksporditoetusega […]”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
10
VID tuvastas 12. septembri 2006. aasta otsuses, et Cido Grupa valduses oli ülemäärane varu suhkrusiirupit (CN-kood 2106 90 59) ning määras sissenõutava maksu summaks 79697,88 Läti latti ehk ligikaudu 113400 eurot. Selle summa arvutamise aluseks oli suhkrusiirupis sisalduvale valgele suhkrule (CN-kood 1701 99 10) vastav kogus. Selleks, et määrata kindlaks ülemäärane kogus ehk 204141 kg, korrutas VID suhkrusiirupi ülemäärase varu koguse ehk 295857 kg valge suhkru kontsentratsiooni määraga selles tootes ehk 69%-ga. Sissenõutava maksu summa kindlaksmääramiseks kohaldas VID sellele kogusele valge suhkru impordimaksu, mida oli suurendatud 1,21 euro võrra 100 kg kohta, ehk 55,55 eurot 100 kg kohta.
11
Cido Grupa esitas kaebuse esimese astme kohtule, kes seejärel selle otsuse osaliselt tühistas. Esimese astme kohus leidis, et VID tegi vea, kui ta kohaldas valge suhkru maksumäära, samas kui kõnealuse toote puhul oli tegemist suhkrusiirupiga, mille maksumäär on madalam. Kuna nimetatud kohtu otsus leidis apellatsiooniastmes kinnitust, kaebasid VID ja Cido Grupa asja edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse.
12
Kassatsioonkaebuse raames heitis VID apellatsioonikohtule ette, et see tõlgendas ebaõigesti määruse nr 60/2004 artiklit 6, kui ta sedastas, et põhikohtuasjas käsitletav maksubaas oleks pidanud lähtuma suhkrusiirupi ülemäärasest kogusest ja maksumäära aluseks oleks pidanud olema selle toote impordimaksu määr. Sellest tulenevalt leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vaidluse lahendus sõltub määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 3 kolmandas lõigus kasutatud mõistete „kõnealune kogus” ja „asjaomane toode” tõlgendusest.
13
Neis tingimustes otsustas Augstākās Tiesas Senāts menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Kas [määruse nr 60/2004] artikli 6 lõike 3 [kolmandat] lõiku tuleb tõlgendada nii, et kui tehakse kindlaks, et ettevõtja valduses on ülemäärane kogus toodet, mida määruse artikli 4 punkti 1 tähenduses võib määratleda suhkruna, peab asjaomane ettevõtja tasuma riigikassasse summa, mille arvestamisel ei lähtuta ettevõtja valduses oleva konkreetse toote (näiteks suhkrusiirupi) kogusest, vaid lähtutakse valge suhkru kogusest (koondnomenklatuuri kood 1701 99 10), mis vastab ettevõtja valduses tuvastatud tootes sisalduvale suhkrukogusele?
2.
Kas kõnealuse maksu arvutamisel tuleb ettevõtja valduses tuvastatud konkreetsele tootele kohaldatavate imporditollimaksude asemel arvesse võtta kõrgeimaid valgele suhkrule kohaldatavaid imporditollimakse?”
Eelotsuse küsimused
14
Kahe eelotsuse küsimusega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 3 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et suhkrusiirupi ülemäärase varu maksubaas lähtub selles tootes tegelikult sisalduva valge suhkru kogusest ning maksumäära aluseks on valge suhkru impordimaksu määr, mida on suurendatud 1,21 euro võrra 100 kg kohta.
15
Mis puudutab ülemäärase varu maksumäära, siis on määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 3 kolmandas lõigus viidatud üksnes „asjaomase toote” suurimale impordimaksule. Järelikult on oluline teada, kas see väljend viitab ülemäärase kogusega toote – käesoleval juhul suhkrusiirupi – impordimaksule, nagu väidab Cido Grupa, või valge suhkru impordimaksule, nagu väidavad VID, Läti ja Eesti valitsus ning komisjon.
16
Vastab tõele, et täpsustuste puudumisel võib määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 3 kolmandas lõigus kasutatud mõistet „asjaomane toode” mõista nii, et see viitab ülemäärase kogusega tootele. Selline tõlgendus ei arvestaks aga selle sätte konteksti ning oleks vastuolus määruse nr 60/2004 eesmärgiga, milleks selle määruse põhjenduse 5 kohaselt on vähendada suhkrusektori turgude häirete riski, mis on tingitud sellest, kui uutesse liikmesriikidesse tuuakse tooteid spekulatsiooni eesmärgil.
17
Selle määruse artikli 6 lõike 3 teine lõik näeb ette, et asjaomased ettevõtjad peavad omal kulul turult kõrvaldama nende puhul uute liikmesriikide ametiasutuste poolt kindlakstehtud ülemäärasele kogusele vastava suhkru- või isoglükoosikoguse või maksma maksu, kui nende koguste turult kõrvaldamise tõendit ei ole võimalik esitada. Seda sätet silmas pidades tuleb määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 3 kolmandas lõigus kasutatud mõistet „asjaomane toode” mõista nii, et see viitab suhkrule ja isoglükoosile, mis on need kaks toodet, mida artikli 6 lõike 3 eelmises lõigus on nimetatud.
18
Vastavalt eesmärgile kõrvaldada turult ülemäärased suhkru ja isoglükoosi ning muude olulise suhkru ekvivalendi sisaldusega toodete varud, millele viitab määruse nr 60/2004 põhjenduse 7 sõnastus, näeb selle määruse artikli 6 lõike 3 kolmas lõik ette, et kohaldatakse suurimat impordimaksu, mis on kohaldatav suhkrule või isoglükoosile, nagu need mõlemad mõisted on määratletud määruse nr 60/2004 artiklis 4. Selle viimase sätte kohaselt hõlmab mõiste „suhkur” lisaks CN-koodi 1701 alla kuuluvale tahkele suhkrule ka suhkrusiirupit (CN-koodid 1702 60 95, 1702 90 99 ja 2106 90 59) ja inuliinsiirupit (CN-koodid 1702 60 80 ja 1702 90 80). Nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 382) I lisast nähtub, et nende toodete hulgast kohaldatakse kõige kõrgemat maksumäära valgele suhkrule.
19
Selles osas tuleb märkida, et määrus nr 60/2004 viitab sõnaselgelt valgele suhkrule, mille alusel arvutada sissenõutavat summat, kui enne 30. novembrit 2005 suhkru ja isoglükoosi ülemäärase koguse turult kõrvaldamata jätmise tõttu peab selle ülemäärase koguse kõrvaldamise eest rahaliselt vastutama uus liikmesriik. Niisuguses olukorras näeb määruse nr 60/2004 artikli 7 lõige 2 ette, et uuelt liikmesriigilt „nõutakse sisse kõrvaldamata jäänud kogusele vastav summa, mida on korrutatud CN-koodi 1701 99 10 alla kuuluva valge suhkru suhtes ajavahemikul 1. maist 2004 kuni 30. novembrini 2005 kohaldatava suurima eksporditoetusega”.
20
Lõpetuseks tuleb rõhutada, et Cido Grupa pooldatud tõlgendus, et kohaldama peab sellist impordimaksu määra, mis on kohaldatav ülemäärase kogusega toote – käesoleval juhul suhkrusiirupi – suhtes, kahjustaks määruse nr 60/2004 kasulikku mõju. Kuna suhkrusiirupi maksumäär on umbes 100 korda madalam kui valge suhkru oma, siis ei saavutaks ülemäärase varu maksustamine piisavat taset, et vähendada spekulatsioone ja motiveerida ettevõtjaid ülemääraseid varusid kõrvaldama.
21
Määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 3 kolmandat lõiku tuleb seega tõlgendada nii, et suhkrusiirupi ülemäärase varu maksumääraks on valge suhkru impordimaksu määr, mida on suurendatud 1,21 euro võrra 100 kg kohta.
22
Järelikult viib nii loogika kui õiglustunne järelduseni, et suhkrusiirupi ülemäärase varu eest sissenõutava maksu baas lähtub selles suhkrusiirupis sisalduva valge suhkru kogusest.
23
Eelnevaid kaalutlusi kogumis arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 3 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et suhkrusiirupi (CN-kood 2106 90 59) ülemäärase varu maksubaas lähtub selles tootes tegelikult sisalduva valge suhkru (CN-kood 1701 99 10) kogusest ning maksumäära aluseks on valge suhkru impordimaksu määr, mida on suurendatud 1,21 euro võrra 100 kg kohta.
Kohtukulud
24
Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:
Komisjoni 14. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 60/2004, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu, muudetud komisjoni 13. oktoobri 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1667/2005, artikli 6 lõike 3 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et suhkrusiirupi (CN-kood 2106 90 59) ülemäärase varu maksubaas lähtub selles tootes tegelikult sisalduva valge suhkru (CN-kood 1701 99 10) kogusest ning maksumäära aluseks on valge suhkru impordimaksu määr, mida on suurendatud 1,21 euro võrra 100 kg kohta.
Allkirjad
( *1 ) Kohtumenetluse keel: läti.
Full & Egal Universal Law Academy