27.8.2011
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 252/14
Densmore Ronald Doveri 6. juunil 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 24. märtsi 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas T-149/09: Densmore Ronald Dover versus Euroopa Parlament
(Kohtuasi C-278/11 P)
2011/C 252/28
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Densmore Ronald Dover (esindajad: D. Vaughan, QC, barrister M. Lester, solicitor R. Collard)
Teine menetlusosaline: Euroopa Parlament
Apellandi nõuded
—
tühistada Üldkohtu otsuse T-149/09 vaidlustatud osad;
—
tühistada vaidlustatud otsus;
—
mõista apellandi kohtukulud nii apellatsiooniastmes kui ka Üldkohtus välja parlamendilt.
Väited ja peamised argumendid
Esiteks tegi Üldkohus vea, kui ta leidis, et parlament täitis oma põhjendamiskohustuse, kui ta vaidlustatud otsuse punktides 24 ja 25 nõudis 345 289,00 Suurbritannia naelsterlingi tagasimaksmist. Apellant ei saanud vaidlustatud otsuse punktidest 24 ja 25 ega mujalt teada põhjuseid, miks ta need summad tagasi pidi maksma, mis oleks võimaldanud tal vaidlustada ta selle põhjenduse kehtivuse Üldkohtus ning Üldkohtul seda põhjendust hinnata.
Teiseks tegi Üldkohus vea, kui ta kinnitas, et parlamendil oli õigus nõuda 345 289,00 Suurbritannia naelsterlingi tagasimaksmist põhjusel, et see oli Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja (edaspidi „PEAM eeskiri”) artikli 14 alusel makstud „alusetult”, kuna:
a)
Parlament ei selgitanud vaidlustatud otsuses üldse neid põhjusi, miks ta leidis, et mitmed apellandi esitatud dokumendid ei tõendanud, et punktis 25 loetletud kululiigid olid kooskõlas PEAM eeskirjaga ega seda, miks parlament leidis, et neid taotleti PEAM eeskirja artikli 14 alusel alusetult või miks neid oli kasutatud valesti või valel eesmärgil.
b)
Tegelikult oli apellant vaidlustatud otsuse punktis 25 kirjeldatud iga kululiiki selgitanud ning lisanud, et kõik need kululiigid olid täielikult ja täpselt ette nähtud selleks, et katta kulud, mis seondusid MP Holdings’i palkamisega teenuseosutajana. Apellant oli esitanud suure hulga dokumentaalseid tõendeid näitamaks, et MP Holdings’ile makstud tasusid kasutati artiklis 14 ette nähtud eesmärkidel. Apellant esitas hulga rohkem dokumente, eelkõige oma esimest mandaati puudutavad dokumendid, kui oli nõutud vastaval ajal hoida ja esitada. Need tõendid näitasid, et kõik kulud tekkisid täielikult ja eranditult sellest, et apellant osutas parlamendile assistendi teenuseid. Parlament tahtis panna apellandile dokumentide esitamisel eriti kõrged nõuded, et ta tõendaks konkreetselt iga kulu alates 1999. aastast. Kulude tekkimise ajal need nõuded ei kehtinud ning need ei ole kunagi olnud hüvitamise eeltingimuseks PEAM eeskirja artikli 14 alusel.
Kolmandaks tegi Üldkohus vea, kui ta leidis, et parlamendi lubamatu tuginemine väidetavale „huvide konfliktile” ei oleks pidanud olema aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele tervikuna. Üldkohtul oli õigus, kui ta kinnitas, et parlamendil ei olnud alust viidata väidetavale huvide konfliktile, et põhjendada oma nõuet, et talle parlamendi assisteerimistasu tagasi makstaks. Kuna parlament tugines vaidlustatud otsuses sõnaselgelt ja peamiselt sellele põhjendusele, siis oleks see kaalutlus pidanud olema aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele tervikuna.
Full & Egal Universal Law Academy