13.8.2011
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 238/9
Euroopa Komisjoni 7. juunil 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 24. märtsi 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas T-382/06: Tomkins plc versus Euroopa Komisjon
(Kohtuasi C-286/11 P)
2011/C 238/14
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: F. Castillo de la Torre, V. Bottka, R. Sauer)
Teine menetlusosaline: Tomkins plc
Apellandi nõuded
—
tühistada vaidlustatud otsus;
—
tühistada Üldkohtu otsus tervikuna;
—
mõista käesoleva menetluse ja esimese astme kohtukulud välja hagejalt.
Väited ja peamised argumendid
Komisjon esitab järgmised viis väidet:
Esimeses väites on toodud välja, et tühistades osaliselt otsuses kindlaks määratud kestuse tõendite põhjal, mida Tomkins ei esitanud, tegi Üldkohus selgelt otsuse ultra petita. Euroopa Kohtu praktika ei tunnusta erandeid reeglist, mis on määratletud kohtuasjas C-310/97 P: AssiDomän — see on kohtupraktika, mille alusel kuulusid kaks hagejat ühte kontserni. Euroopa Kohus on hiljuti selgitanud liidetud kohtuasjades C-201/09 P ja C-216/09: ArcelorMittal Luxembourg, et ühe ettevõtja poolt algatatud kohtuasi ei mõjuta teiste samasse kontserni kuuluvate ettevõtjate õiguslikku olukorda.
Teises väites heidab komisjon ette, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta leidis, et Pegleri (tütarettevõtja, kohtuasjas T-386/06) ja Tomkinsi (emaettevõtja, kohtuasjas T-382/06) nõuetel on „sama ese”. Kuigi Tomkinsi poolt vaidlustatud periood oli palju lühem kui eraldiseisvas Pegleri kohtuasjas, vähendati mõlema ettevõtja puhul kestust sama palju. Omati ei vaidlustanud Pegler mitte ainult palju pikemat perioodi, vaid põhines oma hagis teistsugustele ja isegi vastupidistele väidetele kui Tomkins. Algset kestusperioodi vaidlustades oli Pegleri eesmärk ennast süüst vabastada ja Tomkinsi süüd tõendada, samas kui Tomkinsi eesmärk oli pigem piiratud, st vaielda vastu esimese 38 päeva kohta käivatele tõenditele (mis ei oleks isegi mõjutanud kestust, mida esimese trahvi puhul arvesse võeti).
Lisaks põhineb Üldkohtu hinnang faktiliselt vääral eeldusel, et Tomkins oleks nõudnud, et „kui see otsus Pegleri osas tühistatakse, siis tuleb see ka osas, milles see puudutab hagejat, tühistada” (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 42). Tomkins ei ole sellist nõuet ei hagiavalduses ega vastuses esitanud (mis igal juhul oleks selle tegemiseks liiga hilja olnud). Sellega on hageja nõuet moonutatud, mis on iseenesest juba piisav vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
Kolmas väide käsitleb seda, et arvestamata on jäetud asjaolu, et Tomkins oli osa kontsernist, mis teadlikult rikkumise toime pani. Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna vähendas ettevõtja (emaettevõtja Tomkins) vastutust „Tomkinsi kontsernis”, kuna teise selle kontserni osa, tütarettevõtja Pegler, rikkumise kestust vähendati. Ometi põhines Pegleri vastutuse vähendamine tema „uinunud ettevõtja” staatusel ning ei tuginenud asjaolule, et nimetatud kontsern ei osalenud rikkumises. Komisjoni arvates puudutab asjaolu, et just see kontserni tütarettevõtja (Pegler) ei pruukinud olla teatud ajaperioodil õige adressaat selles kontsernis, üksnes seda tütarettevõtjat ning ei vabasta süüst tervet „kontserni”. See on õige eelkõige olukorras, kus Üldkohus (ega ka Tomkins ise) ei vaidlustanud, et Tomkinsi juhitud kontsern osales rikkumises enamuse vastava ajavahemiku jooksul.
Komisjon tugineb oma neljanda väite puhul põhjendatuse puudumisele ja vastuoludele vaidlustatud otsuses. Nelja väide täiendab esimest, seda isegi siis kui Üldkohus ei teinud otsust ultra petita, tuleks otsus siiski tühistada, kuna see ei põhjenda osalist tühistamist piisavalt ega selgelt (põhjendatuse puudumine). Vaidlustatud otsuses on vähemalt kaks olulist aspekti, mis on ebaselged.
—
Esiteks, Kui Üldkohus leiab, et kohtuotsusest AssiDomän tuleb kõrvale kalduda, tehes erand, siis sellise lähtekoha tingimused on ebaselged ja vastuolulised.
—
Teine Üldkohtu põhjenduses esinev vastuoluline ja ebaselge aspekt on asjaolu, et vaidlustatud otsuse punktis 57, mis käsitleb hoiatava suurendamise kordajat, kohustatakse komisjoni „vastavalt ELTL artiklile 266 tegema järeldused sellest veast ja hageja solidaarvastutusest trahvi maksmise eest”. Ometi teostab punktis 59 Üldkohus oma piiramatut pädevust trahvi osas ning määrab kindlaks Tomkinsile kohalduva trahvi summa. Vaidlustatud otsuse resolutsioon kordab lõplikku trahvi summat ilma, et mainiks vajadust seda summat edaspidi muuta. Hoolimata punkti 57 täpsest tähendusest, märgib komisjon, et hoiatava suurendamise kordaja tühistamise puhul kohtuasjas C-386/06: Pegler vs. komisjon, ei peaks see mõjutama kordajat Tomkinsi kohtuasjas.
Lõpuks on viiendas etteheites väidetud, et Üldkohus rikkus „võistlevuse põhimõtet” ja õigust õiglasele kohtumõistmisele, kuna ta ei andnud komisjonile võimalust esitada märkusi oma kavatsuste kohta vähendada Tomkinsi trahvi tulenevalt eraldiseisvas kohtuasjas Pegler esitatud nõuetest.
Full & Egal Universal Law Academy