22.10.2011
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 311/25
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) 16. augustil 2011 — Purely Creative Ltd jt versus Office of Fair Trading
(Kohtuasi C-428/11)
2011/C 311/42
Kohtumenetluse keel: inglise
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division)
Põhikohtuasja pooled
Apellandid: Purely Creative Ltd, Strike Lucky Games Ltd, Winners Club Ltd, McIntyre & Dodd Marketing Ltd, Dodd Marketing Ltd, Adrian Williams, Wendy Ruck, Catherine Cummings, Peter Henry
Vastustaja: Office of Fair Trading
Eelotsuse küsimused
1.
Kas direktiivi 2005/29/EÜ (1) lisa 1 punktis 31 kirjeldatud tegevuse keeld tähendab, et ettevõtjatel on keelatud tarbijatele teatada, et nad on võitnud auhinna või muu samaväärse kasu, kui tegelikult kutsutakse tarbijat kandma mis tahes kulusid, sealhulgas minimaalseid kulusid seoses auhinna või samaväärse kasu kättesaamisega?
2.
Kas lisa 1 punktiga 31 on vastuolus see, kui ettevõtja pakub tarbijale mitmesuguseid võimalusi auhinna või muu samaväärse kasu kättesaamiseks ja iga võimalus põhjustab tarbijale kulusid, sealhulgas minimaalseid?
3.
Kui tarbijale ainult minimaalsete kulude tekkimine ei kujuta endast lisa 1 punkti 31 rikkumist, siis kuidas peab siseriiklik kohus otsustama, kas sellised kulud on minimaalsed? Täpsemalt, kas seesuguseid kulusid peab olema täies ulatuses vaja:
a)
selleks, et reklaamija saaks tuvastada tarbija kui auhinna võitja, ja/või
b)
selleks, et tarbija saaks auhinna enda valdusse, ja/või
c)
selleks, et kasutajal oleks võimalik saada kogemus, mida kirjeldatakse kui auhinda?
4.
Kas punktis 31 kasutatud sõnad „vale mulje” seavad lisaks tingimusele, et tarbija maksab raha või kannab kulusid, veel mingi tingimuse, mille kohaselt siseriiklik kohus saab tuvastada, et punkti 31 on rikutud?
5.
Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kuidas peab siseriiklik kohus tuvastama, kas selline „vale mulje” on loodud? Täpsemalt, kas siseriiklik kohus peab „vale mulje” jätmise üle otsustamisel arvesse võtma auhinna suhtelist väärtust võrreldes selle auhinna kättesaamise kuludega? Kui vastus sellele on jaatav, siis kas selle „suhtelise väärtuse” hindamisel tuleb lähtuda:
a)
auhinna ühiku soetusmaksumusest reklaamija jaoks; või
b)
auhinna tarbijale andmise ühiku maksumusest reklaamija jaoks; või
c)
väärtusest, mida tarbija võib auhinnale omistada, lähtudes hinnangust samaväärse toote „turuväärtuse” kohta sellise toote ostmise korral?
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, lk 22).
Full & Egal Universal Law Academy