22.10.2011
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 311/27
Euroopa Komisjoni 30. augustil 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues laiendatud koda) 16. juuni 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas T-196/06: Edison versus komisjon
(Kohtuasi C-446/11 P)
2011/C 311/45
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: V. Di Bucci ja V. Bottka)
Teine menetlusosaline: Edison SpA
Apellandi nõuded
—
tühistada Üldkohtu (kuues laiendatud koda) 16. juuni 2011. aasta kohtuotsus, mis tehti komisjonile teatavaks 20. juunil 2011;
—
saata kohtuasi Üldkohtule tagasi uueks arutamiseks;
—
otsustada kahe kohtuastme kohtukulude kandmine edaspidi;
—
juhul kui Euroopa Kohus otsustab, et saab asja sisuliselt lahendada, jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi rahuldamata ja mõista kahe kohtuastme kulud välja Edison SpA-lt.
Väited ja peamised argumendid
Apellant esitab apellatsioonkaebuse põhjenduseks neli väidet.
i)
Apellant väidab, et Üldkohus rikkus EÜ artiklit 253 koosmõjus EÜ artikliga 81, määrates ebaõigelt kindlaks põhjendamiskohustuse eseme ja ulatuse seoses EÜ artikli 81 kohase trahvi määramisega äriühingule, mis omab 100 % selle äriühingu kapitalist, mis osales otseselt rikkumises, kusjuures see määramine põhineb eeldusel, mis peab olema adekvaatselt ümber lükatud. Apellant toob eelkõige esile, et Üldkohus jättis arvesse võtmata konteksti ja asjaomast valdkonda reguleerivad õigusnormid, täpsemalt hageja tõendamiskoormise. Üldkohus seadis komisjonile vääralt põhjendamiskohustuse argumentide vastu, millel „ei puudu tähtsus”, nõudmata — nagu ta oleks pidanud — et need argumendid oleksid sellised, mis lükkavad ümber emaettevõtja vastutuse eelduse.
ii)
Teiseks väidab apellant, et Üldkohus rikkus EÜ artikleid 230 ja 253, kui järeldas, et otsuse põhjendused ei ole piisavad. Ühelt poolt rikkus Üldkohus õigusnormi vaidlusaluse otsuse tõlgendamisel, jättes läbi vaatamata mõned asjakohased osad. Teiselt poolt ajas Üldkohus segi põhjendused ja sisu puudutavad osad, keeldudes arvesse võtmast vaidlusaluses otsuses toodud selgitusi, kas otsustades, et komisjon rikkus hageja kaitseõigusi, või asudes seisukohale, et need selgitused ei ole veenvad.
iii)
Apellandi väitel rikkus Üldkohus EÜ artikleid 230 ja 253 koosmõjus liidu õiguse põhimõtetega, mis puudutavad kaitseõigusi ja võistlevust liidu kohtutes. Nimelt sedastas Üldkohus vääralt, et komisjon ei või tugineda argumentidele, mida ei ole esitatud vastuväiteteatises või toodud otsuses, vastamaks hageja poolt emaettevõtja vastutuse eelduse ümberlükkamiseks esitatud argumentidele. See on nii eelkõige siis — nagu käesoleval juhul — kui tegemist on hageja viidatud dokumentidega või dokumentidega, millest hageja oli teadlik, ega saanud jätta tähelepanuta riski, et komisjon neid oma kasuks kõnelevate tõenditena arvesse võtab, või kui hageja võis asjaomastes dokumentidest mõistlikult tuletada järeldused, mida komisjon kavatses neist teha.
iv)
Apellant väidab, et Üldkohus rikkus EÜ artiklites 230, 231 ja 253 sätestatut, kui järeldas vääralt, et peab vaidlusaluse otsuse tühistama ebapiisavate põhjenduste tõttu, kuigi otsuse järeldused on sisu osas õiged.
Full & Egal Universal Law Academy