25.2.2012
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 58/3
Inuit Tapiriit Kanatami jt 23. novembril 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda laiendatud koosseisus) 6. septembri 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas T-18/10: Inuit Tapiriit Kanatami jt versus Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu, Madalmaade Kuningriik, Euroopa Komisjon
(Kohtuasi C-583/11 P)
2012/C 58/03
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellandid: Inuit Tapiriit Kanatami, Nattivak Hunters’ and Trappers’ Association, Pangnirtung Hunters’ and Trappers’ Association, Jaypootie Moesesie, Allen Kooneeliusie, Toomasie Newkingnak, David Kuptana, Karliin Aariak, Canadian Seal Marketing Group, Ta Ma Su Seal Products, Inc., Fur Institute of Canada, NuTan Furs, Inc., GC Rieber Skinn AS, Inuit Circumpolar Council Greenland (ICC), Johannes Egede, Kalaallit Nunaanni Aalisartut Piniartullu Kattuffiat (KNAPK) (esindajad: avocat H. Viaene ja advocaat J. Bouckaert)
Teised menetlusosalised: Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu, Madalmaade Kuningriik, Euroopa Komisjon
Apellantide nõuded
Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:
—
tühistada vaidlustatud Üldkohtu määrus ja tunnistada tühistamisnõue vastuvõetavaks, kui Euroopa Kohus leiab, et kõik vaidlustatud määruse (1) tühistamishagi vastuvõetavaks tunnistamise tingimused on täidetud;
—
teise võimalusena tühistada vaidlustatud määrus ja saata asi tagasi Üldkohtusse;
—
mõista apellantide kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt ja Euroopa Liidu Nõukogult;
—
jätta Euroopa Komisjoni ja Madalmaade Kuningriigi kohtukulud nende endi kanda.
Väited ja peamised argumendid
1.
Apellatsioonkaebuse kolm peamist väidet on rühmitatud järgmiselt: 1) Üldkohus kohaldas Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELTL”) artikli 236 neljanda lõigu osas õigust valesti, 2) Üldkohus rikkus põhjendamiskohustust ja täiendava võimalusena Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artiklit 47 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „konventsioon”) artikleid 6 ja 13, mis on Euroopa Liidu õiguse põhimõtted, ning 3) Üldkohus esitas valesti ja moonutatult tõendeid, mille hagejad esitasid esimeses kohtuastmes.
2.
Apellantide esimese väite kohaselt tõlgendas Üldkohus valesti mõistet „üldkohaldatav akt”, leides, et see on eraldiseisev ja välistav seoses mõistega „seadusandlik akt”, sest selline tõlgendusega kaotab igasuguse raison d'être’i uus võimalus algatada artikli 263 neljanda lõigu alusel menetlus (esimese väite esimene osa). Esimese väite teises osas selgitavad apellandid samuti seda, et Üldkohus kohaldas õigust valesti, tuvastades, et 18 apellandi hulgast vaid nelja puudutab vaidlustatud määrus otseselt. Üldkohus on kohaldanud otsese puutumuse mõiste liig kitsast tõlgendust. Samuti kohaldas Üldkohus õigust valesti, kohaldades isikliku puutumuse nõude liig kitsast tõlgendust.
3.
Teises väites tuletavad apellandid meelde, et oma seisukohas vastuvõetamatuse vastuväidete kohta väitsid nad, et üksnes ELTL artikli 263 neljanda lõigu lai tõlgendus on kooskõlas harta artikliga 47 ja konventsiooni artiklitega 6 ja 13. Kuna see õigusväide oli kohtuasja lahendi seisukohalt määrava tähtsusega, siis oli Üldkohtul seadusest tulenev kohustus anda üksikasjalik ja kiire vastus. Apellandid tõendavad, et sellegipoolest jättis Üldkohus selle väite nõuetekohaselt käsitlemata. Nii toimides kohaldas Üldkohus õigust valesti, mille tulemusel tuleb vaidlustatud Üldkohtu määrus tühistada (teise väite esimene osa). Teise väite teises osas ning teise võimalusena paluvad apellandid, et Euroopa Kohus tühistaks vaidlustatud Üldkohtu määruse põhjusel, et see, kuidas Üldkohus tõlgendas artikli 263 neljandat lõiku, ning selle tulemusel tehtud otsus tunnistada apellantide hagi vastuvõetamatuks rikub harta artiklit 47, konventsiooni artikleid 6 ja 13 ning liidu õiguse üldpõhimõtteid.
4.
Apellantide kolmanda väite kohaselt esitas Üldkohus nende poolt esitatud tõendid valesti ning moonutas neid. Üldkohus on lükanud tagasi apellantide argumendid seoses mõiste „üldkohaldatav akt” tõlgendusega kahe väite alusel, mille apellandid olevat esitanud, kuid mida nad tegelikult ei esitanud. Seetõttu on vaidlustatud kohtumääruses tuvastatud faktilised asjaolud valed ja moonutavad Üldkohtu käsitletud tõendite selget olemust, nii et puudub vajadus faktilisi asjaolusid uuesti hinnata. Kuna Üldkohus tõlgendas esitatud argumente vastuolus nende sõnastusega, siis on vaidlustatud kohtumääruses olevas Üldkohtu otsuses mitu ilmset kaalutlusviga.
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise kohta (ELT L 286, lk 36).
Full & Egal Universal Law Academy