28.1.2012
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 25/41
Omnicare, Inc. 24. novembril 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 9. septembri 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas T-290/09: Omnicare, Inc. versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), Astellas Pharma GmbH
(Kohtuasi C-588/11 P)
2012/C 25/77
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Omnicare, Inc. (esindaja: M. Edenborough, QC)
Teine menetlusosaline: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), Astellas Pharma GmbH
Apellandi nõuded
—
Tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
—
hüvitada talle apellatsioonimenetluse ja Üldkohtu menetluse kulud.
Väited ja peamised argumendid
Apellant esitab üheainsa väite, et Üldkohus kohaldas nõukogu määruse (EÜ) nr 207/2009 (1) („uus määrus”) artikli 8 lõike 1 punkti b vääralt. See kohtuasi käsitles vastulauset, mille Astellas Pharma GmbH (varem Yamanouchi Pharma GmbH) („vastulause esitaja”) esitas vastulause esitaja Saksa kaubamärgiregistreeringu nr 394 01 348 alusel, ning väidet, et vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 40/94 (2) („vana määrus”) (kuid mis on asjakohastes osades uue määrusega identne) artikli 8 lõike 1 punktile b esineb segiajamise tõenäosus. Kuna varasem kaubamärk oli registreeritud enam kui viis aastat enne vastulause esitamist, pidi vastulause esitaja tõendama, et kaubamärki on tegelikult kasutatud, selleks et vastulause saaks sellel põhineda.
Apellant väidab, et Üldkohus leidis ekslikult, et varasemat kaubamärki, millele vastulause esitaja tugines, oli õiguslikult tegelikult kasutatud. Vaidlus puudub selle üle, et kõnealust kaubamärki on vastulause esitaja poolt või tema loal kaubanduses tõepoolest kasutatud seoses teenustega, mille jaoks see on registreeritud. See kasutamine toimus aga seoses teenuste osutamisega, mille eest ei võetud tasu. Seega ei saa niisugusele kasutusele õiguslikult tugineda selleks, et tõendada, et kaubamärki on tegelikult kasutatud. Selle küsimuse kohta esineb mõningat kohtupraktikat, mida apellandi hinnangul a) Üldkohus kohaldas vääralt ja b) mis on igal juhul ebajärjekindel. Seega peab niisuguse faktilise olukorra õiguslike tagajärgede üle otsustama Euroopa Kohus.
(1) Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1).
(2) Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146).
Full & Egal Universal Law Academy