10.3.2012
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 73/20
Alliance One International, Inc., endine Dimon, Inc., 27. detsembril 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 12. oktoobri 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas T-41/05: Alliance One International, Inc., versus Euroopa Komisjon
(Kohtuasi C-679/11 P)
2012/C 73/36
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Alliance One International, Inc (endine Dimon, Inc.) (esindajad: advokaadid M. Odriozola, A. Vide)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
—
tühistada Üldkohtu 12. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T-41/05 osas, milles tuvastades, et Alliance One International, Inc., endine Dimon, Inc. oli solidaarselt vastutav, lükati tagasi väited ELTL artikli 101 lõike 1 ja määruse nr 1/2003 (1) artikli 23 lõike 2 kohaldamisel tehtud ilmsete hindamisvigade kohta, piisava põhjenduse esitamata jätmise kohta ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta;
—
tühistada apellanti puudutavas osas komisjoni 20. oktoobri 2004. aasta otsus asjas COMP/C.38.238/B.2 — Toortubakas — Hispaania ja vähendada apellandile selle otsusega määratud trahvi; ja
—
mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
1.
Alliance One International Inc., endine Dimon Inc. (edaspidi „apellant”) nõuab vastavalt, et: i) Euroopa Kohus tühistaks Üldkohtu 12. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T-41/05 osas, milles Alliance One International, Inc.-d („AOI”), endine Dimon Inc. („Dimon”) peetakse solidaarselt vastutavaks Agroexpansióni toime pandud rikkumise eest; et ii) tühistataks apellanti puudutavas osas komisjoni 20. oktoobri 2004. aasta otsus asjas COMP/C.38.238/B.2 — Toortubakas — Hispaania ja vähendataks apellandile selle otsusega määratud trahvi; ning iii) komisjonilt mõistetaks välja kohtukulud.
2.
Esiteks väidab apellant, et komisjon ja Üldkohus kohaldasid vääralt ELTL artikli 101 lõiget 1 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2, kuna nad pidasid AOI-d vastutavaks Agroexpansióni toime pandud rikkumise eest. Apellant leiab, et Üldkohus rikkus tema kaitseõigusi ja ELTL artiklit 296, selgitades kohtuotsuses (ja seega ex post facto) komisjoni otsuses tõendamiskoormise taseme suhtes kasutatud põhjenduskäiku. Seega leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi vastutuse jaotuse meetodi kindlaksmääramisel, eriti seetõttu, et ta kasutas kahe aluse meetodit, mille tõttu diskrimineeritakse äriühinguid nende apellatsioonkaebuse tugevuse aspektist, kuid mis muidu õiget alust ei loo. Lisaks ei oleks Üldkohus tohtinud jätta tähelepanuta asjaolu, et komisjon ei suutnud toetada oma otsuses esitatud seisukohti vastuväidete puudumise kohta.
3.
Teiseks on Üldkohtu otsusega rikutud apellandi EL õiguse üldpõhimõtetest tulenevaid õigusi ning EIÕK-s ja nüüd Lissaboni lepingu osaks olevas põhiõiguste hartas sätestatud õigusi, millel on seetõttu esmase õiguse täielik õigusjõud.
4.
Kolmandaks, kuigi Üldkohus kinnitas, et apellanti ei saanud pidada vastavaks Agroexpansióni rikkumise eest perioodil enne 18. novembrit 1997, ei teinud ta ometi komisjoni veast vajalikke järeldusi ja lubas apellandi diskrimineerimist. Esiteks märgib apellant, et trahvi lähtesummat oleks tulnud suurendada ainult 30 %, vastasel juhul diskrimineeritakse Dimonit võrreldes otsuse teiste adressaatidega. Teiseks leiab apellant, et komisjon tegi vea, võttes 1998. aasta suuniste punkti 1 A lõike 5 kohaselt lähtesumma suurendamise õigustamiseks aluseks Dimoni käibe 2003. aastal.
5.
Lõpuks väidab apellant, et tal tekkis õiguspärane ootus tema trahvi vähendamise suhtes 1998. aasta suuniste punkti B alapunkti 3 kolmanda taande alusel. Üldkohus tegi vea, sest ta: (i) järeldas, et rikkumise laadi tõttu ei olnud kergendav asjaolu asjas kohaldatav; ja (ii) nõustus komisjoni argumendiga, et apellandi suhtes oli juba kergendavat asjaolu kohaldatud.
(1) Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus 1/2003 EÜ asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1).
Full & Egal Universal Law Academy