KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PEDRO CRUZ VILLALÓN
esitatud 16. mail 2013 ( 1 )
Kohtuasi C-113/12
Donal Brady
versus
Environmental Protection Agency
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supreme Court (Iirimaa))
„Keskkond — Direktiivid 75/442/EMÜ ja 91/156/EMÜ — Mõiste „jäätmed” — Seakasvatusettevõttes tekitatud läga — Ladustamine kuni väetisena kasutamiseni — Jäätmetena määratlemine — Kõrvalsaadusena määratlemine — Tõendamiskoormis — Tekitaja isiklik vastutus jäätmete kontrolli valdkonnas kehtiva liidu õiguse rikkumise eest, mille on toime pannud kolmandad isikud, kes kasutavad oma maatükkidel läga väetisena — Direktiivi 91/676 ülevõtmata jätmine — Liidu õiguse üldpõhimõtted — Põhiõigused — Proportsionaalsus”
1.
Supreme Court esitab niisuguse kohtumenetluse raames, kus on vaatluse all tingimused, mida seakasvataja peab täitma, et tal oleks lubatud ettevõttes tekitatud läga turustada väetisena, Euroopa Kohtule rea küsimusi, mis puudutavad mõistet „jäätmed” direktiivi 75/442 ( 2 ) tähenduses. Lisaks sellele huvitavale küsimusele, mis eelkõige võimaldab Euroopa Kohtul täiustada oma praktikat tingimuste kohta, mil „jäätmetest” võib saada „kõrvalsaadus”, esitatakse käesolevas asjas ka küsimus, mis ületab direktiivi 75/442 range kohaldamisala, asetudes – nagu hiljem näeme – liidu õiguse üldpõhimõtete ning täpsemalt põhiõiguste tagamise valdkonda.
2.
Nimelt, põhikohtuasjas tekkinud viimati nimetatud küsimus puudutab läga müüjale omistatavat vastutust seoses läga võimaliku nõuetevastase kasutusega ostja poolt. Sellele küsimusele lisandub küsimus selle kohta, mil määral lubab liikmesriikide vabadus jäätmete turustamise reguleerimisel neil kehtestada tingimusi, mis võivad olla samaväärsed kauplemiskeeluga, või kehtestada kauplemise suhtes ebaproportsionaalseid või meelevaldseid tingimusi. See problemaatika tõusetus olukorras, kus direktiivi 91/676 ( 3 ) ülevõtmata jätmine takistas selliste õigusnormide kohaldamist, mis reguleerivad läga kasutamist väetisena.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigusnormid
1. Direktiiv 75/442 jäätmete kohta
3.
Põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis direktiivi 75/442 ( 4 ) artikli 1 punkt a sätestas järgmist:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a)
jäätmed – I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvad mis tahes ained või esemed, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama.”
4.
Vastavalt sama direktiivi artikli 2 lõike 1 punktile b ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse „muude õigusaktide reguleerimisalasse kuuluvad”:
[…]
„iii)
loomakorjused ja järgmised põllumajandusjäätmed: sõnnik ja muud põllumajanduses kasutatavad loodusomased ja mitteohtlikud ained;
[…]”
5.
Nimetatud direktiivi artikli 8 kohaselt:
„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada, et iga jäätmevaldaja:
—
annab jäätmed käitlemiseks era- või avalikule jäätmekogumisettevõttele või ettevõttele, kes teeb IIA või IIB lisas nimetatud toiminguid,
—
taaskasutab või kõrvaldab jäätmed ise kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega.”
6.
Direktiivi artiklid 9 ja 10 nägid ette, et rajatised ja ettevõtted, kes teevad direktiivi lisas IIA loetletud kõrvaldamistoiminguid või lisas IIB loetletud taaskasutamistoiminguid, pidid saama selleks loa.
7.
Direktiivi 75/442 artikkel 15 sätestas:
„Vastavalt „saastaja maksab” põhimõttele tuleb jäätmete kõrvaldamise kulud kanda:
—
jäätmevaldajal, kes on andnud jäätmed jäätmekogumisettevõttele või artiklis 9 osutatud ettevõttele, ja/või
—
eelmisel valdajal või tootjal, kelle tootest jäätmed on tekkinud.”
2. Direktiiv 91/676, mis käsitleb nitraate
8.
Direktiivi 91/676 artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk „põllumajandusest lähtuvatest nitraatidest põhjustatud või tingitud veereostuse vähendamine” ning „hoida ära edasine veereostus”.
9.
Direktiivi 91/676 artikli 3 kaks esimest lõiget sätestavad:
„1. Liikmesriigid määravad I lisas sätestatud kriteeriumide põhjal kindlaks veekogud, mis on reostunud, ja veekogud, mida reostus võib mõjutada, kui artikli 5 kohaseid meetmeid ei võeta.
2. Liikmesriigid määravad kahe aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemist tundlikeks aladeks kõik sellised maa-alad oma territooriumil, kust lõikes 1 määratletud veekogud saavad oma vee ja mis soodustavad nende veekogude reostumist. Nad teatavad sellest esmasest määramisest komisjonile kuue kuu jooksul.”
10.
Sama direktiivi artiklis 4 on sätestatud:
„1. Selleks et tagada kõikide veekogude üldine kaitse reostuse eest, teevad liikmesriigid kahe aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemist järgmist:
a)
koostavad hea põllumajandustava eeskirja või eeskirjad, mida põllumajandustootjad täidavad vabatahtlikkuse alusel ning mille sätted hõlmavad vähemalt II lisa punktis A nimetatud punkte; ( 5 )
b)
koostavad vajaduse korral hea põllumajandustava eeskirja(de) täitmist edendava programmi, mis hõlmab põllumajandustootjate koolitamist ja teavitamist.
2. Liikmesriigid esitavad oma hea põllumajandustava eeskirjade üksikasjad komisjonile ning komisjon lisab teabe nende eeskirjade kohta artiklis 11 osutatud aruandesse. Kui komisjon seda vajalikuks peab, võib ta saadud teabe põhjal teha nõukogule asjakohaseid ettepanekuid.”
11.
Sama direktiivi artiklis 5 on kehtestatud liikmesriikide kohustus käivitada tundlike alade suhtes tegevusprogrammid. Need programmid peavad kohustuslike meetmetena sisaldama hea põllumajandustava eeskirjas või eeskirjades sätestatud ja sama direktiivi III lisas nimetatud meetmeid, mis viitavad ajavahemikele, mil on teatavate väetiste kasutamine keelatud, loomasõnnikumahutite mahutavusele, väetiste laotamise viisile ja loomasõnniku maksimaalsele kogusele, mis sõltub selle lämmastikusisaldusest.
3. Direktiiv 96/61 saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta ( 6 )
12.
Direktiiv 96/61 kodifitseeriti ja tunnistati kehtetuks direktiiviga 2008/1, ( 7 ) mis omakorda tunnistati kehtetuks ja asendati direktiiviga 2010/75 ( 8 ). Vastavalt artiklile 1 oli direktiivi eesmärk „saavutada I lisas loetletud tööstuslikest tegevusaladest tuleneva saastuse kompleksne vältimine ja kontroll. Selles sätestatakse meetmed, mille eesmärk on vältida või kui see ei ole võimalik, vähendada eespool nimetatud tegevusest tulenevat väljutamist õhku, vette ja pinnasesse, sealhulgas jäätmetega seotud meetmed, et saavutada keskkonna kui terviku kaitse kõrge tase, ilma et see piiraks direktiivi 85/337/EMÜ ja muude asjakohaste ühenduse sätete kohaldamist.”
13.
Direktiivi I lisa punktis 6.6 oli konkreetselt ära mainitud sigalad, kus on üle 750 emisekoha.
14.
Direktiivi artikli 3 punkt c nägi ette, et „[l]iikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, milles sätestatakse, et pädevad asutused tagavad käitise käitamise viisil, mille puhul: […] c) välditakse jäätmete tootmist […] direktiivi 75/442/EMÜ […] kohaselt; kui jäätmeid toodetakse, võetakse need ringlusse või kui see on tehniliselt ja majanduslikult võimatu, need kõrvaldatakse viisil, mis ei mõjuta keskkonda või mille mõju on väike”.
15.
Direktiivi artikli 9 lõige 3 sätestas, et „[v]ajaduse korral märgitakse loas ka asjakohased nõuded, millega tagatakse pinnase ja põhjavee kaitse, ning meetmed, mis on seotud käitises tekkivate jäätmete hooldusega”.
4. Määrus nr 1774/2002, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirjad ( 9 )
16.
Määruse eesmärk oli tagada, et liikmesriigid kehtestaksid süsteemid, mis tagaksid, et teatud kategooriate loomsed kõrvalsaadused võiksid liikuda ainult teatavate lubatud kanalite kaudu kuni nende kõrvaldamiseni või kasutamiseni, ning lubaksid eelkõige toiduahelasse siseneda vaid neil loomsetel kõrvalsaadustel, millega ei kaasne oht loomade või inimeste tervisele. Kõnealune määrus tunnistati kehtetuks ja asendati määrusega nr 1069/2009 ( 10 ).
B. Siseriiklikud õigusnormid
17.
1992. aasta Environmental Protection Actiga (1992. aasta keskkonnakaitseseadus; edaspidi „1992. aasta seadus”) asutati Environmental Protection Agency (keskkonnakaitseamet; edaspidi „EPA”), mille ülesanded hõlmavad „lubade väljaandmist, tegevuse reguleerimist ja kontrolli keskkonnakaitse eesmärgil” (artikli 52 lõike 1 punkt a).
18.
1996. aasta Waste Management Act (1996. aasta jäätmekäitlusseadus; edaspidi „1996. aasta seadus”) võeti vastu muu hulgas direktiivi 75/442 ülevõtmiseks direktiiviga 91/156 muudetud redaktsioonis. Artikkel 4 sätestab järgmist:
„1) „Jäätmed” käesoleva seaduse tähenduses on I lisas loetletud jäätmekategooriatesse kuuluvad või asjaomasel hetkel Euroopa jäätmeloendis nimetatud mis tahes ained või esemed, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama; ja eeldatakse, et mis tahes muu aine või ese, mis kasutuselt kõrvaldatakse või mida käideldakse muul viisil jäätmena, on jääde, kuni on tõendatud vastupidist.
[…]
3) „Kõrvaldamine” käesoleva seaduse tähenduses kasutatuna seoses jäätmetega hõlmab kõiki III lisas täpsustatud tegevusi ning „jäätmete kõrvaldamist” tuleb mõista sellest lähtuvalt.
4) „Taaskasutamine” käesoleva seaduse tähenduses kasutatuna seoses jäätmetega on mis tahes tegevus jäätmete täieliku või osalise taasväärtustamise, ringlussevõtu või korduskasutuse eesmärgil ja mis tahes sellise taasväärtustamise, ringlussevõtu või korduskasutusega seotud tegevus, sealhulgas mis tahes IV lisas täpsustatud tegevus, ning „jäätmete taaskasutust” tuleb mõista sellest lähtuvalt.”
19.
Kooskõlas 1996. aasta seaduse artikli 51 lõike 2 punktiga a:
„Ilma et see piiraks punkti b kohaldamist ei ole […] jäätmeluba nõutav juhul, kui taaskasutatakse: […] looma- või linnuheiteid sõnniku või läga vormis, […].”
20.
1992. aasta seadusega kehtestati saastuse kompleksse kontrolli raames lubade andmise kord, mis suures osas on sama direktiivis 96/61 ( 11 ) kehtestatuga. Iirimaa võttis direktiivi 96/61 siseriiklikkusse õigusesse üle 2003. aasta Protection of the Environment Actiga (2003. aasta keskkonnakaitseseadus; edaspidi „2003. aasta seadus”). Seega ei antud põhikohtuasjas luba nende siseriiklike sätete alusel, millega võeti üle direktiiv 96/61.
II. Asjaolud
21.
Põhikohtuasja apellant on Iirimaal seakasvatusettevõtte omanik. Kuigi tema peamine tegevus on seakasvatus, kasutab ta ka läga, mida tekitab tema ettevõte kõrvalsaadusena, müües seda teistele põllumajandustootjatele väetisena kasutamiseks.
22.
Kuna sellise väetise laotamine haritavale maale on hooajaline tegevus, tuleb läga vahepeal apellandi ettevõttes teistele põllumajandustootjatele üleandmiseni ladustada. 1999. aastal andis EPA apellandile loa käitiste laiendamiseks ja läga turustamiseks. Vastavalt sellele loale on apellant eelkõige kohustatud tagama, et põllumajandustootjad kasutavad läga teatud tingimusi rangelt järgides.
23.
Nende tingimuste hulgas on tingimus „Jäätmekäitlus”. Selles on apellandile seatud järgmised antud asjas tähtsust omavad kohustused:
„a)
määrata enne iga väetise müüki kindlaks kõik maatükid, mis ei ole tema valduses, omandis või tema hallatavad ja millel väetist kasutama hakatakse [...];
c)
tagada, et väetise ostja ei laota seda maatükkidele, mis ei ole ostja valduses, omandis või tema hallatav […];
f)
valvata väetise kasutamise üle isikute poolt, kes ostavad seda oma maatükkidele laotamiseks, ning anda juhised selle kasutamiseks;
g)
seirata pinnavett, mis läbib piirkondi, kus väetist kasutatakse (st paikades, mis ei ole apellandi hallatavad);
h)
seirata kaeve, mis asuvad maatükkidel, kus väetist laotatakse (st maatükkidel, mis ei ole apellandi hallatavad);
i)
pidada pidevat registrit väetise kasutamise kohta, mida EPA saaks kontrollida”.
24.
EPA luba vaidlustati High Courtis, kes tegi otsuse apellandi kahjuks, mille peale viimane pöördus seejärel käesoleva küsimuse esitanud kohtusse ehk Supreme Courti.
25.
Vastavalt Supreme Courtile on põhikohtuasja poolte vahelised vaidlusküsimused järgmised:
a)
Kas sealäga: i) on iseenesest jääde, või ii) on jääde vaid teatud asjaoludel, ning iii) mis kriteeriumid tuleb nende asjaolude hindamisel aluseks võtta?
b)
Kas vastustaja võib antud loa tingimuste hulka lisada tingimuse, mille järgi on apellant kohustatud kontrollima nende põllumajandusettevõtjate tegevust, keda ta väetisena kasutatava sealägaga varustab?
III. Eelotsuse küsimus
26.
Eelotsuse küsimus on sõnastatud järgmiselt:
„Kuna mõistel „jäätmed” puudub liidu õiguses lõplik tõlgendus, siis kas liikmesriigil on lubatud siseriiklike õigusnormidega kohustada sealäga tekitajat tõendama, et tegemist ei ole jäätmega, või tuleb jäätmed määratleda sellist laadi objektiivsete kriteeriumide alusel, millele on osutatud Euroopa Liidu Kohtu praktikas:
1.
Kui jäätmed tuleb määratleda sellist laadi objektiivsete kriteeriumide alusel, millele on osutatud Euroopa Liidu Kohtu praktikas, siis kui kindel peab olema, et taaskasutatakse sealäga, mida loa omaja kogub ja ladustab või võib ladustada enne kasutajatele toimetamist kuni 12 kuu jooksul?
2.
Kui sealäga on jääde või määratletakse jäätmena asjakohaste kriteeriumide alusel, siis kas on õiguspärane, kui liikmesriik näeb ette, et selle tekitaja – kes ei kasuta sealäga oma maal, vaid müüb seda kolmandatest isikutest maaomanikele nende maal väetisena kasutamiseks – vastutab isiklikult selle eest, et need kasutajad täidavad jäätmete ja/või väetise kontrolli käsitlevaid liidu õigusnorme, tagamaks, et asjaomaste kolmandate isikute poolt sealäga maale laotamisega ei tekiks olulise keskkonnareostuse ohtu?
3.
Kas eespool mainitud sealäga jääb välja direktiivi 75/442/EMÜ (muudetud nõukogu direktiiviga 91/156) artikli 2 lõike 1 punkti b alapunktis iii toodud mõiste „jäätmed” definitsiooni alt põhjusel, et see kuulub „muude õigusaktide reguleerimisalasse”, eelkõige nõukogu direktiivi 91/676/EMÜ reguleerimisalasse, olukorras, kus loa väljaandmise ajal ei olnud Iirimaa nõukogu direktiivi 91/676/EMÜ üle võtnud, ükski siseriiklik õigusnorm ei reguleerinud sealäga väetisena maale laotamist ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1774/2002 ei olnud veel vastu võetud?”
27.
Supreme Court on seisukohal, et Euroopa Kohtu praktikas mõiste „jäätmed” kohta kehtestatud kriteeriume tuleb kohaldada sealäga suhtes selle tekkimise ja ladustamise ajal, mitte selle võimaliku hilisema taaskasutamise ajal, antud juhul teiste põllumajandusettevõtjate poolt.
28.
Lähenemine, mille kohaselt tuleb sealäga igas olukorras jäätmena käsitada, ei näi eelotsusetaotluse esitanud kohtule olevat ilmselt kooskõlas Euroopa Kohtu praktikas kehtestatud põhimõtetega. Siiski ei ole Supreme Court ka veendunud, et Euroopa Kohtu poolt kohtuasjades komisjon vs. Hispaania tehtud otsustes sedastatut tuleb tõlgendada nii ulatuslikult, nagu seda väidab apellant.
29.
Supreme Court on seisukohal, et kui sealäga on igal juhul jääde või seda tuleb käsitada jäätmena selle jäätmena käitlemise, kasutuselt kõrvaldamise või muul viisil jäätmena kõrvaldamise eesmärgil, siis tekib küsimus, kas saasteainete kontrolli üldkorra raames peab jäätmeid, mis on mõeldud ilma töötlemiseta kasutamiseks kolmandate isikute maadel, kontrollima kasutaja, ehk nende maade omanik või vastupidi, peab neid kasutaja maadel kontrollima algne tekitaja.
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
30.
Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 1. märtsil 2012.
31.
Kirjalikke seisukohti esitasid põhikohtuasja pooled, Prantsuse valitsus ning komisjon.
32.
27. veebruari 2013. aasta kohtuistungil esitasid suulised seisukohad põhikohtuasja pooled ja komisjon.
V. Väited
33.
Sissejuhatava küsimuse osas on komisjon seisukohal, et kuna Iiri õiguses ei ole sätet, mis oleks kohaldatav lägale juhul, kui seda ei peeta „jäätmeks” 1996. aasta seaduse tähenduses, milles antud määratlus on sama direktiivi 75/442 omaga, tuleb kindlaks teha a) kas läga on „jääde”; b) kas see tuleb viidatud direktiivi kohaldamisalast direktiivi artikli 2 alusel välja jätta ning c) kas sellega seoses võib kehtestada vaidlusaluseid tingimusi.
34.
Teiselt poolt väidavad D. Brady, Prantsuse valitsus ja komisjon ise, et kuna direktiiv ei viita siseriiklikule õigusele, tuleb mõistele „jäätmed” anda autonoomne ja ühtne definitsioon, mis vastab direktiivi 2008/98 artiklis 5 juba sätestatud kriteeriumidele ja mida siseriiklikud asutused peavad kohustuslikus korras kohaldama. EPA väidab omaltpoolt, et eelotsuse küsimus puudutab esiteks nende kriteeriumide laadi, mis võimaldavad kvalifitseerida aine „jäätmeks” (valdkond, kus tema arvates ei ole teiseses õiguses kasutatud terminoloogias süstemaatilist järjepidevust), ning teiseks tõendamiskoormist (mille liikmesriigid võivad õiguspäraselt panna lägatekitajatele).
35.
Mis puudutab esimest eelotsuse küsimust, siis väidab D. Brady, et käesoleva juhtumi asjaoludel ja vastavalt kohtupraktikale on kindluse nõue täidetud, ilma et seejuures oleks tähtsust sellel, et läga kasutavad muud isikud või et need isikud laotavad seda nõuetevastaselt. Prantsuse valitsus omaltpoolt on seisukohal, et läga ei tule pidada „jäätmeks”, kui selle kasutamine väetisena toimub õiguspärase praktika raames ja kui selle ladustamine on piiratud sellise kasutusega seotud toiminguteks vajalikuga; selle peab kindlaks tegema siseriiklik kohus.
36.
Komisjon seab kahtluse alla selle kohtupraktika õigsuse, mille kohaselt ei takista läga kasutamine muul otstarbel, kui põllumajanduslike vajaduste jaoks, läga määratlemist kõrvalsaadusena, kuna see ei ole tema arvates kooskõlas vajadusega tõlgendada mõistet „jäätmed” ELTL artikli 191 valguses. Kindluse tingimus on tema arvates täidetud vaid siis, kui läga ladustamise ajal on võimalik tõendada, et läga tekitaja võib laotada läga oma enda maatükkidele kogustes, mis ei ületa tema ettevõtte tegelikke põllumajanduslikke vajadusi ja/või kui sealägal on tekitaja kinnitatud positiivne majanduslik väärtus ning see on mõeldud kasutamiseks teiste põllumajandustootjate maal lepingu või pakkumuse alusel kogustes, mis ei ületa koguseid, mida saab kasutada sellel maal samadel tingimustel. EPA väidab, et oleks vale tugineda asjaolule, et tema volitused on määratletud viitega mõistele „jäätmed” direktiivi 75/442 tähenduses, et nullida 1992. aasta seadusega taotletud saastuse kompleksse vähendamise eesmärgid. EPA arvates on nõutud kindluse tase selline, mis välistab pädeva asutuse mis tahes põhjendatud kahtluse asjaolu suhtes, et tekitaja ei kõrvalda läga kasutuselt ja et seda tegelikult kasutatakse väetisena ette nähtud tingimustel; seda saab kinnitada ainult tekitaja ise, kes peab seda tõendama, ning vastasel juhul kehtib eeldus, et läga on „jääde”, mille tekitaja võib siseriikliku õiguse kohaselt olla kohustatud kasutuselt kõrvaldama vastavalt korrale, mis Iiri juhtumi puhul kehtestati 1992. aasta seadusega, kuigi selles seaduses on määratletud „jäätmena” ained, mis ei ole jäätmed direktiivi 75/442 kohaselt.
37.
Teise eelotsuse küsimuse osas väidab D. Brady, et sellele tuleb vastata eitavalt, kuna isegi kui läga kvalifitseerida „jäätmeks”, jääb see direktiivi 75/442 kohaldamisalast välja direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti iii alusel kui direktiivi 91/676 reguleerimisalasse kuuluv aine. Lisaks rikuvad vaatlusalused tingimused õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.
38.
Komisjon on arvamusel, et kui läga on „jääde” ning see ei jää välja direktiivi 75/442 kohaldamisalast, tuleb selle kasutamist pidada „taaskasutamiseks” või „kõrvaldamiseks” sama direktiivi artiklite 8 ja 15 tähenduses, ning ELTL artiklis 288 liikmesriikidele jäetud kaalutlusõigusega on kooskõlas, et nad kehtestavad seakasvatajatele tingimusi, tagamaks, et läga kasutamine ei kujuta keskkonnale ohtu. Kui läga ei ole direktiiviga 75/442 hõlmatud, ei takista miski ELTL artikli 4 lõiget 2 ja artiklit 193 arvestades liikmesriikidel kehtestada norme, mis tagavad läga keskkonnanõuetele vastava kasutuse. Prantsuse valitsus väidab, et liidu õigusega ei ole vastuolus see, et liikmesriigid näevad ette, et kui läga on „jääde”, võib läga tekitaja olla vastutav selle eest, kuidas teised ettevõtjad seda kasutavad. Sama meelt on ka EPA, kes märgib, et ta ei ole kunagi väitnud, et tekitaja on otseselt vastutav läga väetisena kasutavate põllumajandusettevõtjate tegevuse eest, vaid et alati on tegemist pigem loa omanikule kohustuse seadmisega tagada, et kolmas isik tegutseb korrektsel viisil ning vastasel juhul lõpetama talle läga tarnimise.
39.
Viimaseks, kolmanda eelotsuse küsimusega seoses väidab D. Brady, et sellele tuleb vastata jaatavalt, kuna Iirimaa ei saa tugineda oma kohustuste rikkumisele, et muuta kohaldamatuks liidu õiguse kehtivad sätted; eraõiguslik isik saaks nii tugineda EPA vastu läga direktiivi 75/442 kohaldamisalast väljajäämisele. EPA arvates ei saa direktiiv 91/676 selle ülevõtmata jätmise tõttu tekitada õiguslikke tagajärgi ning kui see oleks üle võetud, hõlmaks see vaid läga kasutamist väetisena, mitte käitlemist selle tekitaja poolt, kuna jäätmete tekkimise vältimise ja taaskasutamise eesmärgid sisalduvad direktiivis 96/61. Komisjon omakorda leiab, et ainet ei saa pidada muude õigusnormidega hõlmatuks, kui liikmesriik ei ole neid õigusnorme kehtestanud ning seega ei taga ta direktiiviga 75/442 taotletava kaitsetasemega võrdset kaitset; ning isegi kui direktiiv 91/676 oleks üle võetud, ei oleks kindel, et saab asuda seisukohale, et see tagab niisuguse võrdse kaitsetaseme, kuna tundlikud alad, mille suhtes on direktiivi eeskirjad kohaldatavad, ei pruugi hõlmata liikmesriigi territooriumi tervikuna.
VI. Hinnang
A. Esitatud küsimused
40.
Supreme Court esitab kolm küsimust, millele eelneb teatud mõttes sissejuhatav küsimus, milles esitatakse üldiselt küsimus, mida teised küsimused täpsustavad.
41.
Mis puudutab nimetatud sissejuhatavat küsimust, siis tuleb minu arvates seda pisut täpsustada. Seda sõnastades lähtus eelotsusetaotluse esitanud kohus eeldusest, et „mõistel „jäätmed” puudub liidu õiguses lõplik tõlgendus”, mistõttu ta esitab küsimuse järgmise alternatiivi kohta: (A) kas liikmesriik võib kohustada tekitajat tõendama, et läga ei ole jääde; (B) kas läga tuleb kvalifitseerida jäätmeks objektiivsete kriteeriumide alusel, nagu need, mis on kehtestatud Euroopa Kohtu praktikas.
42.
Esiteks tuleb märkida, et eeldus, millest Supreme Court lähtub, ei saa tähendada seda, et kaheldakse selles, et mõiste „jäätmed” on liidu õiguse autonoomne mõiste. Nagu väidab EPA, näib see pigem viitavat Euroopa Kohtu selles valdkonnas tehtud teatud otsuste omavahel kokkusobitamise väidetavatele raskustele. ( 12 )
43.
Seega tuleb ettepanekus kõigepealt täpsustada ühenduse mõistet „jäätmed”. Nagu tagapool näha, on selleks vaja kombineerida nõutud kindluse kriteeriumi nende ainete majandusliku kasutamise tahtega, mida põhimõtteliselt võib pidada „jäätmeteks”, kuna see võimalik kasutus on määrav vaatlusaluse aine lõpliku kvalifitseerimise seisukohast. Seetõttu peab sissejuhatavas küsimuses esitatud problemaatikale antud vastus käima käsikäes vastusega Supreme Courti esimesele küsimusele, st küsimus, milles palutakse selgitada, „kui kindel peab olema, et taaskasutatakse sealäga, mida loa omaja kogub ja ladustab või võib ladustada enne kasutajatele toimetamist kuni 12 kuu jooksul”.
44.
Kui see esimene probleem on lahendatud, on aeg analüüsida Supreme Courti esitatud alternatiivi, mille osas ütlen juba ette, et minu arvates on see väär alternatiiv. Nimelt see, et liikmesriik võib või mitte panna tekitajale kohustuse tõendada, et läga ei ole „jääde”, ei välista, et läga kvalifitseeritakse „jäätmeks” Euroopa Kohtu praktikas käsitletud objektiivsete kriteeriumide alusel. Pigem vastupidi, nagu väitis EPA, on küsimusel mõte vaid siis, kui võtta seisukoht, et tegemist on selle kindlakstegemisega, kes peab tõendama, et Euroopa Kohtu kriteeriumide alusel on läga „jääde”.
45.
Komisjoni ja EPA arvates tuleb pärast „sissejuhatavale” ja „esimesele” küsimusele vastamist vastata „kolmandale” eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele. Nad on seisukohal, et kuna sellega küsitakse, kas on olemas „muud õigusaktid”, mis muudaksid direktiivi 75/442 kohaldamatuks, tuleb sellele vastata enne „teise” küsimuse analüüsimist, milles palutakse selgitust selle kohta, kas on õiguspärane niisugune vastutuse süsteem, nagu on kehtestatud Iirimaal seoses jäätmete ja/või väetiste valdkonna liidu õigusnormide täitmisega.
46.
Jagan komisjoni ja EPA seisukohta, kuna tõepoolest tuleb enne vaidlusaluse vastutuse süsteemi analüüsimist kindlaks teha, milline liidu õigusakt täpselt reguleeris asjaolude asetleidmise ajal läga käitlemist ning mille rikkumine võis olenevalt olukorrast kaasa tuua tekitaja vastutuse Iiri õigusnormides sätestatud tingimustel.
B. Sissejuhatav ja esimene küsimus
47.
Selle kohtuasja ese, milles käesolev eelotsusetaotlus esitati, on tingimused, mille EPA kehtestas 22. oktoobril 1999 välja antud loas müüa läga väetisena.
48.
Iirimaa oli kõnealuseks kuupäevaks juba direktiivi 75/442 üle võtnud 1996. aasta seadusega, mille artiklis 4 on esitatud „jäätmete” määratlus, mis vastab direktiivis esitatule. Seetõttu on Supreme Courtil Euroopa Kohtu vastusest kasu vaid siis, kui viimati nimetatud kohus võtab aluseks selle normatiivse konteksti ning seega vastab tema küsimustele, arvestades direktiivi 75/442 direktiiviga 91/156 muudetud redaktsioonis.
49.
Seetõttu ei tule käesolevas asjas tugineda viidatud kuupäevast hilisematele õigusnormidele. Eelkõige sellistele õigusnormidele, mis nagu direktiiv 2008/98 ( 13 ) muutis või täiendas oluliselt direktiivi 75/442 sisu. See ei tähenda siiski, et igasugune viide nendele hilisematele õigusnormidele oleks asjakohatu, kuna nende sisu vastab suurel määral seadusandja tahtele kanda õigusnormi üle mõned Euroopa Kohtu poolt direktiivi 75/442 käsitlevas kohtupraktikas kehtestatud kriteeriumid. Nii on see näiteks direktiivi 2008/98 artikli 5 puhul, mis kehtestades tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et ainet või eset saaks pidada „kõrvalsaaduseks”, mitte „jäätmeks”, kasutab kriteeriume, mille Euroopa Kohus nägi ette kohtupraktikas definitsiooni „jäätmed” kohta direktiivi 75/442 raames. Seega on igal juhul tegemist tingimustega, mis on täiel määral kohaldatavad selle kindlakstegemisel, kas vastavalt liidu õigusele, mis oli Iirimaal kohaldatav 1999. aastal, tuli D. Brady ettevõttes tekitatud läga määratleda „jäätmeks” või mitte vastavalt D. Brady tahtele läga turustada ning seetõttu see „kõrvalsaaduseks” muuta.
50.
Selle kindlaksmääramisel, kas läga on „jääde” direktiivi 75/442 tähenduses, pean kõigepealt märkima, et ma ei jaga Supreme Courti hinnangut selle kohta, et „mõistel „jäätmed” puudub liidu õiguses lõplik tõlgendus”. Samuti ei arva ma, et Euroopa Kohtu praktika selles valdkonnas on vastuoluline või mõneti segadusttekitav. Probleem on pigem selles, et direktiivis 75/442 kasutatud mõiste „jäätmed” on iseenesest avatud või teisiti öeldes „funktsionaalne” või „tingimuslik”, kuivõrd see on põhiliselt üles ehitatud kasutuse kriteeriumile, mis kavatsetakse anda niisugustele esemetele, ainetele ja toodetele, mis tulenevalt sellest, et need on kasutud, kahjulikud või keelatud, tuleb põhimõtteliselt kõrvaldada ning lisaks tuleb seda teha tingimustel, mis ei kahjusta keskkonda.
51.
Mõistel „jäätmed” on seega objektiivne dimensioon, mis ei tekita raskusi ja mis väljendub direktiivi 75/442 I lisas „jäätmekategooriate” all toodud toodete, esemete ja ainete loetelus, ja dimensioon, mille esmapilgul võib määratleda „kavatsuslikuks”, mis väljendub kavatsuses kasutada neid tooteid, esemeid või aineid, võttes need teatavatel tingimustel kaubaringlusesse ning välistades need seega kohustuse alt need kõrvaldada, mis muudel juhtudel nende puhul kehtiks.
52.
Mõiste objektiivne dimensioon on iseenesest üksi piisav, et määratleda „jäätmena” direktiivi 75/442 I lisas viidatud mis tahes esemed, ained ja tooted. „Kavatsus” – mida kinnitab rida faktilisi ja õiguslikke asjaolusid – neid kaubanduses kasutada tähendab aga nende „jäätmetena” määratlemata jätmist. See mõiste „kavatsuslik” dimensioon on lõpuks määrav selleks, et saaks anda määratluse „kõrvalsaadus”. Teisisõnu, läga – mis on objektiivselt „jääde” – funktsioon võib teatud tingimustel sellest teha funktsionaalselt ja õiguslikult „kõrvalsaaduse” ning sellisena ei ole see direktiiviga reguleeritud.
53.
Euroopa Kohtu otsuste juhtumipõhine laad selles valdkonnas seletab erinevusi, mis võivad esineda ühelt poolt eespool viidatud kohtuotsustes komisjon vs. Hispaania ja teiselt poolt eespool viidatud kohtuotsustes komisjon vs. Itaalia. Kõigis neis kohtuotsustes kinnitatakse, et mõiste „jäätmed” sõltub väljendi „kasutuselt kõrvaldama” ( 14 ) tähendusest ning sellest, kas esineb kavatsus turustada või kasutada asja, materjali või toorainet, mida põhimõtteliselt võiks kvalifitseerida „jäätmeks”. ( 15 ) Kõigis neis kohtuotsustes järeldatakse ka, et see kavatsus peab olema kindlalt tõendatud. ( 16 ) Erinevus seisneb selles, et neid kriteeriume igale analüüsitud olukorrale kohaldades oli Euroopa Kohtu otsus tõendatud kindluse kohta esimesena ja teisena nimetatud juhtudel erinev.
54.
Erinevuse põhjus peitub selgelt asjaolus, et kohtuotsuste esemed olid väga erinevad. Kohtuotsuses komisjon vs. Hispaania tuli otsus teha nimelt konkreetse põllumajandusettevõtte tekitatud läga kohta, samas kui kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia ese oli keskkonnaalaste siseriiklike õigusnormide analüüs.
55.
See tähendas, et esimesena nimetatud kohtuotsuses võidi leida, et nagu „nähtub toimiku materjalidest […], […] kasutatakse läga põllumajandusliku väetisena[,] […] seda laotatakse kindlaksmääratud maa-alale [ning] [l]aialilaotatav läga kogutakse kraavi” ( 17 ), nii et „majandi juhataja [ei püüa] seda kasutuselt kõrvaldada, niisiis läga ei ole jäätmed direktiivi 75/442 mõttes” ( 18 ). Tegemist on selgelt otsusega konkreetsete asjaolude üle, mis on kõnealuses kohtuasjas tõendatud ja mille suhtes Euroopa Kohus sai vahetult kohaldada kriteeriume, mis on tema praktikas ette nähtud nende tingimuste kohta, mis on vajalikud selleks, et läga saaks pidada kõrvalsaaduseks ja mitte jäätmeks.
56.
Seevastu kohtuotsus komisjon vs. Itaalia on abstraktne otsus üldkohaldatavate normide kohta, millega seoses Euroopa Kohus leidis, et need normid kehtestasid lubamatu eelduse, mille kohaselt teatud olukordades ei ole kaevandustest pärinev pinnas ja kivid jäätmed, vaid – tulenevalt nende arvelt majandustulu teenimise võimalusest – kõrvalsaadus.
57.
Nende kohtuotsuste vahel ei ole minu arvates mingit vastuolu. Mõlemas kohtuotsuses on Euroopa Kohus kinni pidanud oma praktikast nõutava kindluse kohta seoses kavatsusega kasutada majanduslikult ja teatud tingimustel materjali, mille muudel juhtudel valdaja võib või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama; kui kavatsus on tõendatud, muudab see nimetatud materjali kõrvalsaaduseks. Erinevus seisneb selles, et kohtuotsuses komisjon vs. Hispaania leidis tõendust, et sel konkreetsel juhul ei olnud kavatsust läga „kasutuselt kõrvaldada”, vaid seda väetisena kasutada, samas kui otsuses komisjon vs. Itaalia järeldati, et analüüsitud siseriiklikud normid nägid ette üldise eelduse, mis takistas just nimelt konkreetselt tõendada tegelikku kavatsust müüa kõrvalsaadusena materjali, mida põhimõtteliselt tuleb pidada jäätmeks.
58.
Pärast seda, kui võimalikud kahtlused selle valdkonna Euroopa Kohtu praktika ühtsuse ja järjekindluse osas on hajutatud, tuleb seda kohaldada käsitletavale olukorrale.
59.
Käesolevas olukorras on võimalik vältida kõiki raskusi, mis on omased selle kindlakstegemisele, kas läga „on” objektiivselt jääde või mitte, kuna on ilmne, et see on jääde. Vastavalt direktiivi 75/442 artikli 1 punktile a on „jäätmed”„I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvad mis tahes ained või esemed, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama”. Siiski, mis puudutab konkreetselt läga, siis ei ole vaja kontrollida, kas see on hõlmatud viidatud lisaga, kuna direktiiv 75/442 ise annab sõnaselgelt neile „jäätme” staatuse, sest vastavalt artikli 2 lõike 1 punktile b jäetakse direktiivi reguleerimisalast välja, kui see kuulub „muude õigusaktide reguleerimisalasse”, „iii) […] järgmised põllumajandusjäätmed: sõnnik […]”. On ilmne, et kui seadusandja pidas vajalikuks välistada sõnnik sõnaselgelt direktiivi 75/442 kohaldamisalast, siis seetõttu, et kui ta ei oleks seda teinud ja tulenevalt direktiivi sisust ja süsteemist, oli vältimatu selle kuulumine nimetatud kohaldamisalasse materjalina, mis iseenesest on „jääde”.
60.
Selles mõttes kaotavad Supreme Courti esitatud „sissejuhatava” küsimuse mõned aspektid oma mõtte, kuna ei ole vaja analüüsida, kas läga on jääde „sellist laadi objektiivsete kriteeriumide alusel, millel on osutatud Euroopa Liidu Kohtu praktikas” (sissejuhatav küsimus). Läga on objektiivselt jääde, kuna selle näeb ette direktiiv 75/442 ise.
61.
Küsimus ei ole seega selles, kas läga on „jääde”, vaid kas see võib funktsionaalselt lakata olemast jääde, mil viisil ja mis tingimustel. Teisisõnu on küsimus selles, kas lägast võib funktsionaalselt saada „kõrvalsaadus”.
62.
Selleks, et see oleks võimalik, on vastavalt Euroopa Kohtu praktikale vaja, et tõendataks kavatsust seda „hiljem [valdajale] soodsatel tingimustel kasutada või turustada – sealhulgas vajaduse korral muude ettevõtjate kasuks, kui see, kes selle tootis – tingimusel, et selline taaskasutamine on kindel, ei vaja eelnevat töötlemist ja toimub pideva tootmis- või kasutamisprotsessi raames” ( 19 ).
63.
Kui määrav kriteerium aine määratlemiseks „jäätmena” on – nagu eespool näha – kavatsus või vajadus see „kasutuselt kõrvaldada”, siis peamine kriteerium selleks, et „jääde” muutuks „kõrvalsaaduseks”, on kavatsus seda „taaskasutada” kasutamise või turustamise teel.
64.
Teisena nimetatud kavatsus ehk see, mis käesolevas asjas huvi pakub, peab selgelt puudutama nõuetekohast ja adekvaatset kasutust, st kasutus, mis vastab tingimustele, mis on igal üksikul juhul kehtestatud kaubeldavate asjade kasutamise suhtes. Tegemist peab eelkõige olema kindla kasutamisega, nagu nähtub kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia punktist, mida ma just tsiteerisin.
65.
Nüüd jõuame esimese küsimuse tuumani: kes peab selleks, et jäädet saaks pidada kõrvalsaaduseks, tõendama selle taaskasutamise kavatsust ja millise kindlusega peab ta seda tegema?
66.
Minu arvates peab kavatsust tõendama jäätme valdaja ning ta peab seda tegema piisava kindlusega, et saaks välistada mis tahes põhjendatud kahtluse seoses võimalusega, et jäädet käideldakse ebaadekvaatselt või õigusvastaselt.
67.
Esimese osaga seoses tundub mulle selge, et ainult jäätme valdaja saab tõendada, et ta kavatseb seda taaskasutada. Selle põhjus on ilmne: tegemist on niisuguse kavatsuse tõendamisega, mis saab olla ainult temal. Selle tahte tõendamine ei saa põhineda pelgalt kavatsuste hindamisel. Läga valdaja peab tõendama, et ta ei kavatse jäätmeid kasutuselt kõrvaldada, vaid kõrvalsaadust turustada, kui ta täidab kõik riigi kehtestatud tingimused läga kasutamiseks väetisena.
68.
Seega peab liikmesriik kindlaks määrama jäätme kõrvalsaadusena adekvaatse kasutamise tingimused. Samuti peab ta teisalt valima vajalikud tõendamismeetmed, et huvitatud isik saaks oma kavatsust tõendada. Selles mõttes on täielikult kohaldatav Euroopa Kohtu praktika seoses jäätme kasutuselt kõrvaldamise tahte tõendamisega. Ning seda seetõttu, et nagu „direktiivis [75/442] ei ole toodud ühtegi otsustavat kriteeriumi valdaja tahte kindlakstegemiseks antud aine või ese kõrvaldada” ( 20 ), ei ole seda tehtud ka jäätme taaskasutuse kavatsuse puhul, mistõttu tuleb ka selles osas nõustuda, et „ühenduse õigusnormide puudumisel võivad liikmesriigid vabalt valida meetodeid nende poolt ülevõetavates direktiivides määratletud asjaolude tõendamiseks niivõrd, kui see ei kahjusta ühenduse õiguse tõhusust” ( 21 ). See lahendus on pealegi direktiivi 2008/98 artikli 6 lõikes 4 toodud lahendus juhuks, kui ühenduse tasandil puudub kriteerium selle kindlakstegemiseks, kas jääde on lakanud olemast jääde. ( 22 )
69.
Mis puudutab kavatsuse nõutud kindluse taset, siis nagu öeldud, leian, et eesmärk peab olema välistada mis tahes põhjendatud kahtlus seoses võimalusega, et ebaadekvaatse käitluse tõttu käideldakse materjali, mida väidetakse kasutatavat kõrvalsaadusena, lõpuks jäätmena, mille valdaja kõrvaldab kasutuselt ebaadekvaatselt.
70.
Kavatsuse kindluse tõendamine nõuab tingimata tagatist selle kohta, et jäätme valdaja täidab rangelt jäätme kõrvalsaadusena kasutamise tingimusi. Teisisõnu, valdaja kavatsus jäätmeid turustada on piisavalt tõendatud, kui ta tõendab, et ta on suuteline seda tegema selleks kehtestatud õigusnormide kohaselt.
71.
Kõnealused tingimused peavad olema niisugused, et nende järgimise korral on välistatud mis tahes põhjendatud kahtlus seoses valdaja suutlikkusega käidelda jäätmeid nõutavalt ohutult nende väidetaval kaubanduslikul eesmärgil kasutamiseni (see tähendab niikaua, kui need on jätkuvalt jäätmed), ning seoses selleks kasutuseks ette nähtud kohustuste täitmisega.
72.
Täpsemalt, kõnealused tingimused ei saa olla muud, kui need, mis Euroopa Kohtu praktikat selles valdkonnas õigusnormi üle kandes – nagu sai juba öeldud – määratleti hiljem direktiivi 2008/98 artiklis 5, st et „aine või eseme edasine kasutamine on kindel; […] [et] ainet või eset võib kasutada vahetult ilma igasuguse täiendava töötlemiseta peale selle, mis antud tööstusharus üldiselt tavaks; […] [et] aine või ese on toodetud tootmisprotsessi lahutamatu osana ning […] [et] edasine kasutamine on seaduslik, st […] vastab konkreetse kasutamise osas kõigile asjakohastele tootele esitatavatele ning keskkonna- ja tervisekaitsenõuetele ning ei avalda lõppkokkuvõttes ebasoodsat mõju keskkonnale ega inimese tervisele”.
73.
Esimese vahejäreldusena leian, et läga tekitaja, kes väidab, et see ei ole enam jääde direktiivi tähenduses, peab tõendama oma „kavatsust” seda turustada väetisena ning ta peab seda tegema piisava kindlusega, et kõrvaldada mis tahes põhjendatud kahtlus seoses läga mittenõuetekohase kasutamise ohuga. See „kavatsus” on nõutud kindlusega tõendatud eelkõige siis, kui on täidetud läga väetisena kasutamist reguleerivate õigusnormidega kehtestatud tingimused; siseriikliku kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas need tingimused on piisavad, et tagada ilma igasuguse põhjendatud kahtluseta, et väetise kasutamine on niisugune, st et see ei ole samastatav jäätmete kasutuselt kõrvaldamisega.
74.
Seega jõuame Supreme Courti teise küsimuse analüüsini, mis puudutab konkreetsete kehtestatud tingimuste probleemi ning eelkõige vastutust jäätmete käitlust ja kontrolli puudutavate õigusnormide täitmata jätmise eest; st õigusnormid, mille järgimisest sõltub lõppkokkuvõttes see, et läga lakkab olemast jääde ja muutub kõrvalsaaduseks.
75.
Siiski, nagu ma juba ütlesin punktis 46, tuleb enne täpsustada, millised on täpselt need õigusnormid, mille rikkumisest tuleneb vastutussüsteemi kohaldamine, mille kohta eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse esitas.
C. Kolmas küsimus
76.
Kolmas küsimus ei tekita minu arvates erilisi raskusi.
77.
Vastavalt direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 punktile b jäävad direktiivi reguleerimisalast välja muude materjalide ja ainete hulgas sõnnik, kui see kuulub „muude õigusaktide reguleerimisalasse”.
78.
Seega tuleb kindlaks teha, kas käesolevas asjas on olemas „muud õigusaktid”. 1999. aastal ei olnud ühenduse õigusnorme, mis oleks võinud endast sellist õigusakti kujutada, st direktiiv 91/676 nitraatide kohta, mis näeb ette jäätmete käitluse erikorra, Iirimaal veel üle võetud ning määrust nr 1774/2002, mis puudutab loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirju, ei olnud veel vastu võetud. Nagu kinnitab Supreme Court, ei esinenud samal ajal siseriiklike õigusnorme, mis oleks saanud olla selliseks „muuks õigusaktiks”.
79.
Järelikult tuleb põhikohtuasja vaidlus lahendada direktiivi 75/442 alusel.
80.
Mõistagi, nagu väitis D. Brady, ei saa asjaolu, et Iirimaa ei ole direktiivi 91/676 üle võtnud, võimaldada sellel liikmesriigil tugineda direktiivi ülevõtmise kohustuse täitmata jätmisele, et põhjendada selle kohaldamata jätmist eraõiguslike isikute kasuks. Samuti on kindel, et direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 punkt b viitab materjalidele, mis on „[kuuluvad] muude õigusaktide reguleerimisalasse”, kusjuures see „reguleerimisalasse kuulumine” peab olema sama esimesena nimetatud direktiivi omaga nii selle ulatuse ja kohaldamisala osas kui tagatud kaitse osas. Direktiivi 91/676 juhtumil ei ole minu arvates direktiiviga 75/442 vajalikku samasust kohaldamisala ulatuse osas, kuna nagu märkis komisjon, samas kui viimane on kohaldatav liikmesriikide kogu territooriumile, on esimene piiratud teatavate „tundlike aladega”, kus asuvad või mille kaudu teatavad veed kulgevad. Kõik see ei mõjuta seda, mida hiljem öeldakse Supreme Courti teisele küsimusele vastates.
81.
Seega, vahejäreldusena leian, et juhtumi asjaolusid arvestades ei jää läga ab initio direktiivi 75/442 kohaldamisalast välja, nagu väidab põhikohtuasja apellant, kuna puuduvad muud õigusnormid, mis oleksid selle suhtes kohaldatavad.
D. Teine küsimus
82.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub selgitusi selle kohta, kas liikmesriigid võivad omistada vastutuse läga tekitajale selle eest, kuidas kasutavad läga kolmandad isikud, kellele ta need väetisena kasutamiseks müüs. Tegelikult on see käesoleva menetluse ja veelgi enam põhikohtuasja menetluse keskne küsimus.
83.
Pooled on üksmeelel selles, et liikmesriigid võivad kehtestada süsteeme, mis tagavad läga korrektse keskkonnaalase käitluse, küsimus on selles, kas nad võivad seda teha Iiri õigusnormides ette nähtud tingimustel. EPA püüab neid tingimusi nüansseerida väites, et tegemist ei ole niivõrd läga tekitajale vastutuse omistamisega kolmandate isikute tegevuse eest, kuivõrd teda kohustada teostama järelevalvet läga nõuetekohase kasutamise üle ning lõpetama läga tarnimise neile, kes kasutavad seda ebasobivalt.
84.
Käsitades seda kui kohustust mitte tarnida läga väetisena neile, kes ei täida objektiivseid tingimusi, mida tekitaja peab maksma panema, puudutab tekitaja vastutus tema enda tegevust ja seega langevad ära vastuväited, mis võivad tekkida teiste isikute tegevuse eest objektiivse vastutuse nõudest.
85.
Selguse huvides tuleb uuesti ära tuua, millised on põhikohtuasjas vaidlustatud EPA nõuded:
„a)
määrata enne iga väetise müüki kindlaks kõik maatükid, mis ei ole tema valduses, omandis või tema hallatavad ja millel väetist kasutama hakatakse [...];
c)
tagada, et väetise ostja ei laota seda maatükkidele, mis ei ole ostja valduses, omandis või tema hallatav […];
f)
valvata väetise kasutamise üle isikute poolt, kes ostavad seda oma maatükkidele laotamiseks, ning anda juhised selle kasutamiseks;
g)
seirata pinnavett, mis läbib piirkondi, kus väetist kasutatakse (st paikades, mis ei ole apellandi hallatavad);
h)
seirata kaeve, mis asuvad maatükkidel, kus väetist laotatakse (st maatükkidel, mis ei ole apellandi hallatavad);
i)
pidada pidevat registrit väetise kasutamise kohta, mida EPA saaks kontrollida”.
86.
Minu arvates tähendavad need tingimused veidi rohkem kui kohustust mitte müüa läga isikule, kes ei suuda seda väetisena kasutada. Mõned tingimused – punktid c ja f – panevad talle kohustuse teostada järelevalvet kolmanda isiku tegevuse üle, samas kui mõned muud – punktid g ja h – nõuavad talt ala, kus läga laotatakse, materiaalse olukorra kontrollimist, mis ei ole kaugeltki mõistlik nõue.
87.
Minu arvates tuleb läga tekitajalt kindlasti nõuda, et ta müüks seda ainult isikule, kes vastab teatavatele objektiivsetele tingimustele, mis on vajalikud tagamaks, et ta kasutab seda nõuetekohaselt, kuid ainult siis, kui võimalik ostja võib nende tingimuste täitmist – ükskõik kui ranged need tingimused ka ei ole – tõendada pädeva asutuse poolt selleks nõuetekohaselt antud loa kaudu. Vastasel juhul, nõuda tekitajalt nende andmete ja tegevuse kontrollimist, mis on väljapool tema kontrolli, on sama, mis läga väetisena müügi võimatuks muutmine või olenevalt olukorrast selle lubamine üksnes müüja vastutuse (olgu see siis tsiviil-, haldus- või kriminaalvastutus) alusel kolmanda isiku tulevase käitumise eest.
88.
Esimene võimalus ei ole täielikult kooskõlas direktiivi 75/442 enda mõttega, mille kohtupraktikas antud tõlgendusest nähtub, et selle asemel, et lägaga kauplemine täielikult keelata, on eesmärk see, et seda kauplemist korraldatakse nii, et on tagatud (alati mõistlikult ja proportsionaalselt) keskkonnakaitse. Teine võimalus tähendab veel kindlamalt liidu aluspõhimõtete ja liidu õiguses tagatud mõnede õiguste rikkumist.
89.
Nende põhimõtete hulgas on õiguskindluse ja ametivõimude omavoli keelu põhimõtted, mis on omased õigusriigile, millise väärtuse järgimine on liidu aluseks (EL lepingu artikkel 2); toote turustamiseks vajaliku loa andmine allutatakse lõppkokkuvõttes tingimustele, mis nende ülemäärasuse tõttu on võrdsustatavad keelustamisega, rikkudes nii minimaalse selguse nõuet selle piiritlemisel, mis kuulub keelatu ja mis reguleeritu kohaldamisalasse.
90.
Nende õiguste hulgas on esiteks kõik need, millel põhinevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 49 tunnustatud kuritegude seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtted, kuna nende kõigi aluseks on õigus vastutada vaid oma tegude eest või nende isikute tegude eest, kelle eest ollakse seaduse alusel vastutavad, mis välistab niisuguste tingimuste kehtestamise nagu käesolevas kohtuasjas, mille täitmine on võimalik ainult riskides vastutusega kolmanda isiku tegevuse eest, kellega on vaid ärisuhe. Muidugi on kohtupraktikas aktsepteeritud võimalust, et vastutatakse kolmanda isiku tegevuse eest, kui tegemist on tööandjaga ja rikkumised panevad toime tema töötajad või alluvad ( 23 ), kuid põhikohtuasja juhtumil puudub just nimelt see alluvussuhe, millel see kohtupraktika rajaneb, kuna läga tekitaja ja selle väetisena kasutamiseks ostja vahel on ainult ostu-müügi suhe.
91.
Lisaks ka omandiõigus, kuna Iiri õigusnormid kehtestavad läga turustamise tingimused, mis asetavad selle tekitaja lubamatu dilemma ette: kas läga kõrvaldada, kandes sellest tulenevat majanduslikku kulu, või turustada seda, riskides olulise vastutusega kolmanda isiku tegevuse eest, mis võib olla kindlustusega kaetud, ja mis seega tekitab veel kord kulusid, mis ilmselgelt ei ole just väiksed. Mõlemal juhul on ilmne, et kahjustatakse tekitaja omandiõigust, kehtestades talle tema vara arvelt kandmisele tulevad majanduslikud kulud, mistõttu on tegemist põhiõigust kahjustava „ülemäärase ja lubamatu sekkumisega” ( 24 ), samas kui vähem ülemääraste tingimuste kehtestamine oleks võimaldanud tekitajal leida lägale majandusliku väljundi, majandades seda nii, et see ei tekita talle tingimata kulusid, vaid tooks talle teatud tingimustel kasumit.
92.
Lõppkokkuvõttes, Iiri õigusnormid seavad läga tekitaja suhtes ülemäärased tingimused läga taaskasutamiseks väetisena. Nimelt on ebaproportsionaalne nõuda, et ta kontrolliks teatavaid andmeid seoses kolmanda isiku käitumisega, mis tegelikkuses saavad olla kättesaadavad ainult ametiasutustele, ja et selle tegemata jätmisel on alternatiiviks sellise käitumise eest isikuliku vastutuse võtmine.
93.
Sellega seoses ei saa jätta viitamata EPA väitele, mille kohaselt antud juhul vaatluse all olevad õigusnormid ei pane tekitajale niivõrd otseselt vastutust kolmanda isiku tegevuse eest, kuivõrd kohustavad teda müüma läga ainult isikutele, kes kasutavad seda nõuetekohaselt väetisena. Lisaks sellele, et – nagu nähtub High Courti kaalutlustest selle kohtuotsuse punktides 38–43, mille peale esitati apellatsioonkaebus – see võib olla mõte, millega praktikas niisuguseid õigusnorme kohaldatakse, on kindel, et nende sõnastust arvestades on täiesti võimalik erinev kohaldamine, mis on lähedasem kolmanda isiku tegevuse eest isikliku vastutuse tegeliku nõude ideele. Kuna Euroopa Kohus peab arvestama pigem siseriikliku õigusnormi sõnastust kui selle kohaldamise üksikasju, leian, et tuleb arvesse võtta tõlgendust, mis spontaanselt vastab sätestatu sõnastusele, seda enam, et antud asjas viitab kõnealuste õigusnormide mõte vahetult rangele isiklikule vastutusele kolmanda isiku tegevuse eest.
94.
Loomulikult on vaieldamatu, et absoluutses mõttes on keskkonnakaitse objektiivselt tagatud. Kuid see viimane tulemus ei saa olla niisuguste õigusaktide tulemus, milles ei keelata formaalselt lägaga kauplemist, vaid ainult reguleeritakse seda.
95.
Teiseks, see kehtib sõltumatult sellest, et liidu õigus ei näe ette läga väetisena kasutamise keeldu, vaid vastupidi, nagu nähtub direktiivist 91/676, käsitleb seda kasutust reguleeritud tegevusena. Nagu öeldud punktis 84, ei ole direktiiv 91/676 erinevalt direktiivist 75/442 kohaldatav liikmesriikide kogu territooriumi suhtes, vaid on piiratud teatavate „tundlike aladega”. Igal juhul ei saa välistada, et D. Brady ettevõte asub ühes neist „tundlikest aladest” ning seega on selle suhtes kohaldatav direktiiv 91/676 ning selles ette nähtud väetiste kasutamise tingimused. Seega on põhikohtuasjas vaidluse all olevate asjaolude ajal Iirimaal kehtinud õigusnormide olukord niisuguse direktiivi ülevõtmata jätmise tagajärg, mis juhul kui see oleks nõuetekohaselt üle võetud, oleks võinud hõlmata D. Brady tegevust, allutades selle tegevuse proportsionaalsematele ja mõistlikumatele tingimustele kui need, mis tulenevad siseriiklikust õigusest.
96.
Igal juhul ja isegi kui direktiiv 91/676 ei ole D. Brady juhtumile vahetult kohaldatav, oleks selle ülevõtmine Iiri õigusesse võimaldanud siseriiklikel kohtutel arvestada väetisi puudutavate õigusnormidega, mis võiksid kohaldamisele kuuluda laia tõlgendamise alusel kõnealuses direktiivis käsitletud asjaoludega sisuliselt sarnaste asjaolude suhtes.
97.
Järelikult ja viimase vahejäreldusena leian, et liidu õigusega ei ole kooskõlas see, et liikmesriik nõuab, et läga tekitaja, kes müüb seda väetisena kolmandale isikule, on isiklikult vastutav selle eest, et see kolmas isik täidab jäätmete ja/või väetiste kontrolli puudutavaid liidu õigusnorme.
VII. Ettepanek
98.
Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1.
Läga tekitaja peab oma kavatsust seda väetisena kasutada tõendama piisava kindlusega, et kõrvaldada mis tahes põhjendatud kahtlus nõuetevastase kasutuse ohu suhtes. Kavatsus on tõendatud, kui on täidetud läga väetisena kasutamist reguleerivate õigusnormidega kehtestatud tingimused; siseriikliku kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas need tingimused on piisavad, et tagada ilma igasuguse põhjendatud kahtluseta, et väetise kasutamine ei ole samastatav jäätmete kasutuselt kõrvaldamisega.
2.
Käesoleva juhtumi asjaoludel ei jää läga välja direktiivi 75/442 kohaldamisalast, kuna puuduvad muud sellele kohaldatavad õigusnormid.
3.
Liidu õigusega ei ole kooskõlas see, et liikmesriik peab läga tekitajat vastutavaks läga ostja poolt nende tingimuste täitmise eest, mis tagavad läga väetisena kasutamise viisil, mis ei ole keskkonnale kahjulik, kusjuures see kõik on seatud selle tingimuseks, et läga kaotaks funktsionaalselt „jäätme” staatuse ja et seda peetaks „kõrvalsaaduseks”.
( 1 ) Algkeel: hispaania.
( 2 ) Nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiiv 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23).
( 3 ) Nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiiv 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (EÜT L 375, lk 1; ELT eriväljaanne 15/02, lk 68).
( 4 ) Muudetud nõukogu 18. märtsi 1991. aasta direktiiviga 91/156/EMÜ (EÜT L 78, lk 32; ELT eriväljaanne 15/02, lk 3).
( 5 ) II lisa punkt A viitab ajavahemikele, mil väetiste kasutamine ei ole asjakohane, väetiste kasutamisele teatavatel maa-aladel, loomasõnnikumahutite mahutavusele ja konstruktsioonile, meetmetele sellise veereostuse ärahoidmiseks, mis tekib loomasõnnikut sisaldavate vedelike ning hoiustatud taimsest materjalist nagu silost tekkiva heitvee põhja- ja pinnavette imbumise tõttu ning nii keemiliste väetiste kui ka loomasõnniku põllumajandusmaal kasutamise korrale, sealhulgas selle sageduse ja ühtluse tingimused, mille puhul jääb toitainete kadu vees aktsepteeritavale tasemele.
( 6 ) Nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiiv 96/61/EÜ (EÜT L 257, lk 26; ELT eriväljaanne 15/03, lk 80).
( 7 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiiv 2008/1/EÜ (ELT L 24, lk 8).
( 8 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiv 2010/75/EL (ELT L 334, lk 17).
( 9 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. oktoobri 2002. aasta määrus nr 1774/2002 (EÜT L 273, lk 1; ELT eriväljaanne 03/37, lk 92).
( 10 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus nr 1069/2009 (ELT L 300, lk 1).
( 11 ) Nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiiv 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (EÜT L 257, lk 26 ; ELT eriväljaanne 15/03, lk 80).
( 12 ) Ühelt poolt kohtupraktika, mis tuleneb 8. septembri 2005. aasta otsusest kohtuasjas C-416/02: komisjon vs. Hispaania (EKL 2005, lk I-7487), ja kohtuasjas C-121/03: komisjon vs. Hispaania (EKL 2005, lk I-7569), ning teiselt poolt kohtupraktika, mis tuleneb 18. septembri 2007. aasta otsusest kohtuasjas C-194/05: komisjon vs. Itaalia (EKL 2007, lk I-11661), ja kohtuasjas C-195/05: komisjon vs. Itaalia (EKL 2007, lk I-11699).
( 13 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiv 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312, lk 3).
( 14 ) Otsus kohtuasjas C-416/02: komisjon vs. Hispaania, punkt 86; otsus kohtuasjas C-194/05: komisjon vs. Itaalia, punkt 32; mõlemas otsuses viidatakse 18. detsembri 1997. aasta otsusele kohtuasjas C-129/96: Inter-Environnement Wallonie (EKL 1997, lk I-7411), punkt 26.
( 15 ) Otsus kohtuasjas C-416/02: komisjon vs. Hispaania, punkt 87; otsus kohtuasjas C-194/05: komisjon vs. Itaalia, punkt 38; mõlemas otsuses viidatakse muu hulgas 18. aprilli 2002. aasta otsusele kohtuasjas C-90/00: Palin Granit ja Vehmassalon kansanterveystyön kuntayhtymän hallitus (EKL 2002, lk I3533), punktid 34–36).
( 16 ) Otsus kohtuasjas C-416/02; komisjon vs. Hispaania, punkt 90; otsus kohtuasjas C-194/05: komisjon vs. Itaalia, punkt 46.
( 17 ) Otsus kohtuasjas C-416/02; komisjon vs. Hispaania, punkt 94.
( 18 ) Otsus kohtuasjas C-416/02; komisjon vs. Hispaania, punkt 94.
( 19 ) Eespool viidatud otsus kohtuasjas C-194/05: komisjon vs. Itaalia, punkt 38.
( 20 ) Eespool viidatud otsus kohtuasjas C-194/05: komisjon vs. Itaalia, punkt 44.
( 21 ) Eespool viidatud otsus kohtuasjas C-194/05: komisjon vs. Itaalia, punkt 44, milles on viidatud 15. juuni 2000. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C-418//97 ja C-419/97: ARCO CEIME Nederland jt (EKL 2000, lk I-4475), punkt 41, ja 11. novembri 2004. aasta otsusele kohtuasjas C-457/02: Niselli (EKL 2004, lk I-10853), punkt 34.
( 22 ) Vt selle kohta 7. märtsi 2013. aasta otsus kohtuasjas C-358/11: Lapin Luonnonsuojelupiiri, punktid 55 ja 56.
( 23 ) Vt nt 10. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas C-326/88: Hansen (EKL 1990, lk I-2911), punktid 16–20, mida on hiljuti meenutatud 9. veebruari 2012. aasta otsuses kohtuasjas C-210/10: Márton Urbán, punkt 47.
( 24 ) 10. juuli 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-20/00 ja C-64/00: Booker Aquaculture ja Hydro Seafood, EKL 2003, lk I-7411, punkt 68.
Full & Egal Universal Law Academy