KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PAOLO MENGOZZI
esitatud 18. juulil 2013 ( 1 )
Kohtuasi C-180/12
Stoilov i Ko EOOD
versus
Nachalnik na Mitnitsa Stolichna
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administrativen sad Sofia-grad (Bulgaaria))
„Sama tollivõlga puudutavad eraldi otsused ja eraldi õiguskaitsevahendid — Eelotsusetaotluse vastuvõetavus — Otsuse tegemise vajaduse äralangemine — Seadusjõud — Harta artiklid 41 ja 47 — Hea halduse põhimõte — Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile”
I. Sissejuhatus ja eelotsusetaotluse vastuvõetavus
1.
Käesolevas eelotsusetaotluses, mille on saatnud Administrativen sad Sofia-grad (Bulgaaria), palutakse tõlgendada 2009. aasta kombineeritud nomenklatuuri (edaspidi „kombineeritud nomenklatuur”) ( 2 ) alamrubriike 54 076 130 ja 63 039 210, samuti tolliseadustikku ( 3 ), õiguspärase ootuse põhimõtet ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikleid 41 ja 47.
2.
Tegelikult peidab see eelotsusetaotlus – nagu mul on võimalust käesolevas ettepanekus näidata – endas teist küsimust, mis käsitleb selle taotluse vastuvõetavust või õigemini selle taotluse eseme kadumist menetluse käigus, mis peaks minu meelest tooma kaasa selle, et Euroopa Kohus tuvastab, et eelotsuse küsimustele ei ole enam vaja vastata.
3.
Selle küsimuse analüüs sõltub siiski nende siseriiklike kohtumenetluste ülevaatlikust kirjeldusest, milles äriühing Stoilov i Ko EOOD (edaspidi „Stoilov”) esitas peaaegu samaaegselt kaks kaebust, mille ese kattub, kahe otsuse peale, mille tegi Nachalnik na Mitnitsa Stolichna (Sofia tollibüroo direktor, edaspidi „Nachalnik”) tolliseadustiku alusel.
4.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et Stoilov deklareeris 8. jaanuaril 2009 esitatud tollideklaratsiooniga Hiinast pärit „ruloode valmistamise materjali” kombineeritud nomenklatuuri alamrubriigi 63 039 210 all, kuid toll leidis kontrollimise ja proovide laboratooriumis analüüsimise tulemusena, et selles deklaratsioonis nimetatud kaubad vastavad kombineeritud nomenklatuuri gruppi 54, täpsemalt selle alamrubriiki 54 076 130 klassifitseerimise tingimustele.
5.
Nachalnik tegi seega 27. aprillil 2009 tolliseadustiku artikli 221 lõike 1 kohaselt ( 4 ) Stoilovile teatavaks otsuse (edaspidi „teatavakstegemise otsus”), millega 8. jaanuari 2009. aasta tollideklaratsioonis nimetatud kaup klassifitseeriti alamrubriiki 54 076 130, mis tõi kaasa tollimaksumäära tõusu 6,5 protsendilt 8 protsendile ja 74,8-protsendilise lõpliku dumpinguvastase maksu kohaldamise. Sama otsusega määrati Stoilovile vastavalt tolliseadustiku artiklile 222 ( 5 ) seitsmepäevane tähtaeg vastavate summade vabatahtlikuks tasumiseks.
6.
Et Stoilov et tasunud nõutud summasid määratud tähtaja jooksul, tegi Nachalnik 7. augustil 2009 tolliseadustiku artikli 232 alusel ( 6 ) riigi nõuete sundkorras sissenõudmise otsuse (edaspidi „sissenõudmisotsus”).
7.
Kui Stoilov oli selle otsuse 2009. aasta septembris halduskorras vaidlustanud ja taotlenud sõltumatut ekspertiisi, esitas ta 2009. aasta oktoobris eelotsusetaotluse esitanud kohtule sissenõudmisotsuse peale kaebuse, milles taotles selle tühistamist.
8.
Stoilov oli siiski mõned kuud varem vaidlustanud teatavakstegemise otsuse Administrativen sad Sofia-gradis (Sofia linna halduskohus), kes jättis tema kaebuse 30. detsembri 2010. aasta otsusega rahuldamata.
9.
Selle kohtuotsuse peale esitati apellatsioonkaebus Varhoven administrativen sadile (kõrgeim halduskohus), kus menetlus oli veel käesoleva eelotsusetaotluse esitamise hetkel pooleli. Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest seisukohtadest ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu vastusest Euroopa Kohtu selgituste esitamise palvele ilmneb siiski, et Varhoven administrativen sad tühistas 5. juuli 2012. aasta otsusega Administrativen sad Sofia-gradi 30. detsembri 2010. aasta otsuse ja muutis seda kohtuotsust nii, et tühistas teatavakstegemise otsuse. Selgituste kohaselt, mis eelotsusetaotluse esitanud kohus andis oma vastuses selgituste esitamise palvele, leidis Varhoven administrativen sad sisuliselt, et tariifne klassifikatsioon, mille valis Nachalnik ja mida kinnitas Administrativen sad Sofia-grad, oli tõendeid ja kohtutoimikule lisatud eksperdiarvamusi arvestades vale. Veel leidis Varhoven administrativen sad, et Stoilovil oli tekkinud õiguspärane ootus, et kõnesolev kaup klassifitseeritakse alamrubriiki 63 039 210, sest samalt tarnijalt Hiinas saadud täpselt samasuguse kauba paljude varasemate deklaratsioonide puhul oli toll selle impordiga nõustunud, sealhulgas pärast dokumentide kontrollimist, ja oli kohaldanud seda alamrubriiki karistust määramata.
10.
Oma vastuses Euroopa Kohtu palvele esitada selgitused selle kohta, missugust mõju avaldab teatavakstegemise otsuse tühistamine vaidlusele põhikohtuasjas, möönis eelotsusetaotluse esitanud kohus muu hulgas, et selle kontrollimine, kas menetluslikud tingimused, millest sõltub sissenõudmisotsuse õiguspärasus – kusjuures nende tingimuste hulgas on teatavakstegemise otsus ‐, on täidetud, on tema ülesanne.
11.
Kohtuistungil Euroopa Kohtus möönis Nachalnik, et kuna Varhoven administrativen sad tühistas teatavakstegemise otsuse, ei olnud seda Bulgaaria õiguskorras enam olemas.
12.
Seda kõike meeles pidades tuleb meenutada, et ELTL artiklis 267 ette nähtud koostöö raames Euroopa Kohtule usaldatud ülesanne ei seisne nõuandvate teoreetiliste arvamuste esitamises ning et eelotsusetaotluse ese võib Euroopa Kohtus toimuva menetluse käigus kaotada täielikult või osaliselt asjakohasuse, mistõttu ei aita vastused, mille Euroopa Kohus annaks, kohtuvaidluse lahendamisele enam tegelikult kaasa. ( 7 ) Teiste sõnadega võib öelda, et abi, mida Euroopa Kohus ELTL artikli 267 raames siseriiklikele kohtutele osutab, peab tagama, et viimased teevad otsuse, milles on võimalik võtta arvesse tehtavat eelotsust. ( 8 )
13.
Selle kohtupraktika alusel on Euroopa Kohus näiteks juba leidnud, et eelotsusetaotluse kohta ei ole vaja otsust teha, kui hoolimata siseriikliku kohtu soovist see taotlus alles hoida, on selle aluseks oleva vaidluse ese menetluse käigus kadunud, eelkõige pooltevahelise kokkuleppe ( 9 ) või hagi/kaebuse tagasivõtmise tõttu põhikohtuasjas. ( 10 )
14.
Lähtudes talle kirjeldatud faktilisest olukorrast, leiab Euroopa Kohus ka, et eseme puudumise korral ei ole vaja eelotsusetaotlusele vastata, kui see taotlus ei võimalda leida liidu õigusest tõlgendamisteavet, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks selle õiguse põhjal talle lahendamiseks esitatud vaidluse lahendamisel tõhusalt kohaldada. ( 11 )
15.
Olukord käesolevas kohtuasjas ei vasta aga tõesti täpselt sellele juhtumile.
16.
On siiski selge, et vastavalt eespool viidatud kohtupraktikale ja võttes arvesse Euroopa Kohtu käsutuses olevat teavet, ei pea eelotsusetaotluse esitanud kohus enam põhikohtuasjas käsitletava vaidluse lahendamisel tegema otsust, milles on võimalik võtta arvesse eelotsust, kui Euroopa Kohus peaks esitatud küsimustele vastama.
17.
Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus oma vastuses Euroopa Kohtu selgituste esitamise palvele nõustus, ei ole sissenõudmisotsuse puhul nüüd, pärast seda, kui Varhoven administrativen sad tühistas teatavakstegemise otsuse, enam täidetud üks selle formaalse õiguspärasuse tingimus, sest seda otsust Bulgaaria õiguskorras enam ei eksisteeri, nagu möönis ka Nachalnik. Piisab seega sellest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab – mida ta oleks muide võinud teha juba alates Varhoven administrativen sadi otsuse kuulutamisest peale – et see sissenõudmisotsus tuleb tingimata ainuüksi siseriikliku õiguse alusel tühistada, nagu Stoilov õigesti Euroopa Kohtus kohtuistungil väitis.
18.
Kuigi on võimalik mõista Nachalniku argumenti, et Bulgaaria õiguses tuleb tollivõla summa teatavakstegemine vastavalt tolliseadustiku artiklile 221 (st käesoleval juhul teatavakstegemise otsus) ja selle võla sundkorras sissenõudmine, mida otsustati teha tolliseadustiku artikli 232 alusel, kvalifitseerida iseseisvateks õigustoiminguteks, mille peale saab esitada eraldi kaebused, ei saa siseriiklik ametiasutus seda tollivõlga siiski õiguspäraselt sisse nõuda – nagu Euroopa Komisjon väga loogiliselt kohtuistungil märkis –, kui seda tegelikult enam ei eksisteerigi, sest pädevad siseriiklikud kohtud on tühistanud otsuse, milles see võlg tuvastati. Teistsugune tõlgendus tooks kaasa riigi alusetu rikastumise.
19.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seetõttu, et Varhoven administrativen sad tühistas teatavakstegemise otsuse, niisiis paratamatult arvesse võtma, et põhikohtuasjas vaadeldava sissenõudmisotsuse puhul ei ole nüüd enam täidetud selle formaalse kehtivuse põhiline tingimus, st ei ole tuvastatud tollivõlga, mille sissenõudmist nõutakse ja mis on selles kohtus vaidlustatud, ning seda sõltumata vastustest, mille Euroopa Kohus võib anda selle kohtu esitatud neljale eelotsuse küsimusele.
20.
Nendele vastamine tähendaks seega nõuandva arvamuse esitamist hüpoteetilistes küsimustes, millega eirataks ELTL artikliga 267 loodud kohtute koostöö raames Euroopa Kohtule antud ülesannet.
21.
Lisaks laseb eelotsusetaotluse esitanud kohtu vastus Euroopa Kohtu selgituste esitamise palvele aimata selle kohtu soovi teha Euroopa Kohtust vahekohtunik, mis puudutab tema enda hinnangut põhikohtuasja faktilistele asjaoludele ja Varhoven administrativen sadi hinnangut tema kohtuotsuses, millega ta tühistas Administrativen sad Sofia-gradi 30. detsembri 2010. aasta otsuse ja muutis selle tühistamisega ära teatavakstegemise otsuse, ning seda eelkõige tõendite osas, mille põhjal klassifitseeriti kõnesolev kaup kas ühte või teise vaidlusalusesse alamrubriiki. ( 12 ) Euroopa Kohtu ülesanne ei ole aga ilmselgelt sekkuda faktiliste asjaolude hindamisse põhikohtuasjas ning veel vähem etendada selles osas vahekohtunikku liikmesriigi kõrgeima kohtu ja selle suhtes madalama astme kohtu vahel.
22.
Minu arvates järeldub sellest, et Euroopa Kohus peaks otsustama, et eelotsusetaotlusele ei ole enam vaja vastata.
23.
Juhuks, kui Euroopa Kohus ei järgi siiski seda analüüsi, on järgnevates kaalutlustes lühidalt ja teise võimalusena vastatud eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele.
II. Eelotsuse küsimuste analüüs, mis on esitatud teise võimalusena
A. Esimene eelotsuse küsimus
24.
Oma esimeses eelotsuse küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas „kaup – kokku rullitud lausriidest ribad ruloode valmistamiseks – tuleb tariifseks klassifitseerimiseks [...] kombineeritud nomenklatuuri alusel [...] olenevalt selle kauba omadustest liigitada kui „riie” [kombineeritud nomenklatuuri] koodi 54 076 130 alla või vastavalt selle ainsale kasutusotstarbele – ruloode valmistamiseks – [kombineeritud nomenklatuuri] koodi 6303 92 10 alla, kusjuures arvesse tuleb võtta järgmist:
a)
mõistet „valmistoode” [...] kombineeritud nomenklatuuri XI jaotise „Tekstiil ja tekstiilitooted” [...] märkuse 7 tähenduses, mida tõlgendatakse koosmõjus nomenklatuuri üldreeglite [...] punkti 2 alapunktiga a, mis käsitleb mõisteid „kaup mittekomplekssel või lõpetamata kujul”, võttes arvesse üldreeglite punkti 2 alapunktis b nimetatud juhtu, menetluse esemeks oleva kauba omadusi ja võimalust, et sellest toodetakse ainult ühte lõpptoodet;
b)
küsimust, kas mõiste „riie” hõlmab [...] kombineeritud nomenklatuuri grupi 54 alamrubriigi 54 076 130 kohaselt materjaliribasid, millel on ka pikisuunas tugevdatud ääred, kusjuures sellest valmistatav lõpptoode, mis on kõnealuse materjali ainus kasutuseesmärk, on rulood, võttes ka arvesse, et seda toodet on sõnaselgelt nimetatud nomenklatuuri alamrubriigis 63 039 210?
25.
See küsimus peegeldab põhikohtuasjani viinud erimeelsust, sest Stoilov deklareeris imporditud kauba kombineeritud nomenklatuuri gruppi 63 kuuluvana, samas kui toll leidis, et selles deklaratsioonis nimetatud kaup vastab kombineeritud nomenklatuuri gruppi 54 klassifitseerimise tingimustele.
26.
Meenutan, et kombineeritud nomenklatuur põhineb Maailma Tolliorganisatsiooni välja töötatud kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteemil, millega esimesed kuus kombineeritud nomenklatuuri rubriikide ja alamrubriikide numbrit on identsed, ainult seitsmes ja kaheksas number tähistavad kombineeritud nomenklatuuri enda alamrubriike. Kombineeritud nomenklatuuri teises osas „Tollimaksude loend” on toodud kaupade klassifikatsioon jaotistesse, gruppidesse, rubriikidesse ja alamrubriikidesse.
27.
Kombineeritud nomenklatuuri XI jaotise pealkiri on „Tekstiil ja tekstiilitooted”. Seda jaotist käsitleva märkuse 7 kohaselt tähistatakse terminiga „valmistooted” eelkõige:
„a)
tooteid, mis on lõigatud teisiti kui ruutudeks või ristkülikuteks;
b)
lõpetatud tooteid, mis on kasutusvalmis (või vajavad ainult eraldamist ühendavate niitide läbilõikamise teel) ilma edasise õmblemise või muu töötluseta (näiteks teatavad tolmulapid, käterätikud, laudlinad, ruudukujulised pea- ja kaelarätikud, tekid);
c)
tooteid, mis on palistatud või rullitud servadega.”
28.
Nii kombineeritud nomenklatuuri grupp 54 kui ka grupp 63 paiknevad selles XI jaotises.
29.
Grupp 54 „Keemilised filamentkiud; keemiliste tekstiilmaterjalide ribad jms vormid” sisaldab rubriiki 5407 „Keemilisest filamentlõngast riie [...]”, mis sisaldab omakorda alamrubriiki 5407 61 30 „muu riie, mis sisaldab värvitud tekstureerimata polüesterfilamentkiude 85% ulatuses või enam”. ( 13 )
30.
Kombineeritud nomenklatuuri grupi 63 I alamgrupp „Muud tekstiilist valmistooted”, sisaldab rubriiki 6303 „Kardinad ja akna sisekatted, lühikesed aknaeesriided või voodi alläärised”, milles on alamrubriik 63 039 210 „muu [mittesilmkoeline] sünteetilisest kiust lausriie”. Kombineeritud nomenklatuuri grupi 63 märkusest 1 ilmneb, et I alamgruppi arvatakse „ainult mis tahes tekstiilriidest valmistooted”.
31.
Tuleb ka meenutada, et kombineeritud nomenklatuuris on üldist laadi eelsätted selle tõlgendamise kohta. Nendest sätetest ilmneb eelkõige, et iga viidet rubriigis mingile kaubale tuleb vaadelda kehtivana selle kauba kohta ka mittekomplekssel või lõpetamata kujul, tingimusel et sellisel kujul on kaubal komplektse või valmistoote põhiomadused. Samuti kehtib see lahtivõetud või kokkupanemata komplektsete või valmiskujul (või käesoleva reegli põhjal sellisena käsitatavate) toodete kohta. ( 14 ) Nendes õigusnormides on ka täpsustatud, et kui kauba võib klassifitseerida erinevatesse rubriikidesse, tuleb see esimeses järjekorras klassifitseerida kõige konkreetsemasse, ( 15 ) kusjuures ametlik klassifitseerimine peab toimuma lähtuvalt rubriikide kirjeldustest ning jaotiste, kaubagruppide ja alamgruppide nimetused on antud suunaval eesmärgil. ( 16 )
32.
Tuleb ka rõhutada, et konkreetse seose puudumise korral tuleb asjaomane kaup klassifitseerida, võttes arvesse selle omadusi ja objektiivseid tunnuseid, mis on kindlaks määratud kombineeritud nomenklatuuri rubriigi sõnastuses ning kujutavad õiguskindluse ja kontrollimise lihtsuse huvides endast kauba tariifsel klassifitseerimisel otsustavat kriteeriumit. ( 17 )
33.
Kuigi Euroopa Kohus on mõnikord lahendanud konkreetse kauba tollis klassifitseerimise küsimuse, ei ole eelotsusetaotluse ning sellest tuleneva liidu kohtu ja siseriiklike kohtute vahelise pädevuste jaotuse raames põhimõtteliselt tema ülesanne selles küsimuses otsust teha, kuivõrd seda peab tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus, lähtudes talle lahendamiseks esitatud vaidluse faktilistest asjaoludest ja liidu õiguse tõlgendusest, mille Euroopa Kohus talle annab. ( 18 )
34.
Ma arvan selles osas, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt ennekõike kindlaks teha mõiste „valmistooted” ulatust kombineeritud nomenklatuuri XI jaotise märkuse 7 tähenduses, et ta saaks kontrollida, kas Stoilovi deklareeritud kaup, st „ruloode valmistamise materjal” võib tõesti kuuluda kombineeritud nomenklatuuri grupi 63 ühte alamrubriiki.
35.
Nagu väitis eelkõige komisjon, peavad kõnesoleval kaubal selleks, et see võiks kuuluda nimetatud gruppi, olema valmistoodetele iseloomulikud omadused, kusjuures nende valmistoodete hulgas on selle grupi kohaselt ka rulood.
36.
Esmapilgul tunduvad asjakohased ainult kaks kombineeritud nomenklatuuri XI jaotise märkuses 7 nimetatud alternatiivset kriteeriumit. Komisjoni ja Nachalniku arvates ei vasta kõnesolev kaup seetõttu, et on neljakandilise kujuga, XI jaotise märkuse 7 punktile a, milles on mainitud ainult „tooteid, mis on lõigatud teisiti kui ruutudeks või ristkülikuteks”. See hinnang – mille peab andma eelotsusetaotluse esitanud kohus – ei tundu mulle siiski eriti veenev ruloode puhul, mis on tavaliselt just neljakandilised. Mulle tundub, et järeldades sellest – nagu tegid need pooled –, et grupp 63 ei ole kohaldatav, läheme liiga kaugele. Äärmisel juhul saab kõnesoleva kauba neljakandilisest kujust järeldada, et see ei kuulu XI jaotise märkuses 7 nimetatud esimese kriteeriumi kohaldamisalasse.
37.
Selles osas tuleb märkida, et sama jaotise märkuse 7 punktis b on mõiste „valmistooted” alla liigitatud „lõpetatud tooted, mis on kasutusvalmis”.
38.
Tuleb aga märkida, et lisaks sellele, et Stoilov tugines viimati viidatud sättele kohtuistungil Euroopa Kohtus, selgitades, et kõnesolev kaup on mõeldud ainult kokkupanemiseks, leidis ka Varhoven administrativen sad oma eespool viidatud 5. juuli 2012. aasta otsuses, et see kaup imporditi kasutusvalmina, ilma et sellest saaks teha muud kui ruloosid.
39.
Lisaks tuleb rõhutada, et kombineeritud nomenklatuuri üldsätetest ilmneb, et iga viidet rubriigis mingile kaubale tuleb vaadelda kehtivana selle kauba kohta ka mittekomplekssel või lõpetamata kujul, tingimusel et sellisel kujul on kaubal komplektse või valmistoote põhiomadused; samuti kehtib see lahtivõetud või kokkupanemata toodete kohta.
40.
Seda, kas kõnesolevat kaupa võib kõikidest talle esitatud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest lähtudes pidada lõpetatud toodeteks, mis on kasutusvalmis, ning kas see võib kuuluda kombineeritud nomenklatuuri gruppi 63, peab seega kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
41.
Kui see nii ei ole, kuulub see kaup kombineeritud nomenklatuuri gruppi 54.
42.
Asjaomaste poolte vastukäivad kaalutlused, et kõnesolev tekstiil on lausriie või kootud riie, näivad mulle asjakohased ainult sobiva alamrubriigi kindlaksmääramisel, mitte kombineeritud nomenklatuuri õige grupi leidmisel – mis on minu meelest ainus tõeliselt oluline küsimus.
B. Teine eelotsuse küsimus
43.
Teise eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas on võimalik asuda seisukohale, et tollideklaratsiooni tegijal ja importijal tekkis õiguspärane ootus, et kaup kuulub konkreetsesse tariifsesse klassifikatsiooni, kui a) varem tehtud tollideklaratsiooni puhul, mis käsitles täpselt samasugust kaupa ja sama tariifikoodi, ei toimunud pärast tollipoolset füüsilist kontrolli, mis puudutas eelkõige tariifset klassifikatsiooni ja mille kohta koostati protokoll, proovide võtmist analüüsiks ning tuvastati, et tooted vastavad deklaratsioonile, ning b) niisuguse kontrolli puudumise tõttu pärast kauba vabastamist viie varasema tollideklaratsiooni puhul, milles olid märgitud täpselt samasugused tooted ja sama tariifikood, kusjuures mõned olid tehtud enne ja mõned pärast selle tollikontrolli protokolli kuupäeva, milles tuvastati, et tariifikood on õige.
44.
See küsimus on minu arvates oluline ainult siis, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks tuvastama, et kaup tuleb klassifitseerida vastavalt sissenõudmisotsusele kombineeritud nomenklatuuri gruppi 54.
45.
Vastasel korral tuleks see otsus tühistada ainuüksi selle põhjendusega, et kõnesoleva kauba klassifitseerimisel tehti viga, ilma et eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks arutama küsimust, kas Stoilovil võis tekkida õiguspärane ootus, et kaup tuleb klassifitseerida gruppi 63.
46.
Et vastus on niimoodi piiritletud, tuleb meenutada, et tolliseadustiku artikli 68 kohaselt võib toll aktsepteeritud tollideklaratsioonide kontrollimiseks kas vaadata läbi tollideklaratsiooni ja selle lisaks olevad dokumendid, nagu on nähtud ette selle artikli punktis a, või vaadata läbi kauba ja võtta sellest analüüsiks või üksikasjalikuks läbivaatamiseks proove ja näidiseid vastavalt selle artikli punktile b.
47.
Käesoleval juhul täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses, et teatava arvu tollideklaratsioonide puhul, mille Stoilov täpselt samasuguse kauba kohta sama tariifse klassifikatsiooniga (kombineeritud nomenklatuuri grupp 63) enne põhikohtuasjas vaidluse tekitanud deklaratsiooni tegi, kontrollis toll ühel juhul imporditud kaupa füüsiliselt ja teistel juhtudel aktsepteeris Stoilovi deklaratsioonid lihtsalt dokumentide kontrollimise järel, deklareeritud tariifset klassifikatsiooni vaidlustamata.
48.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib seega, kas Stoilovil võis tekkida õiguspärane ootus tänu kinnitustele, mida ta tollilt sai, kui see tema tollideklaratsioone eelmiste importimiste käigus kontrollides aktsepteeris sama kauba klassifitseerimise kombineeritud nomenklatuuri gruppi 63.
49.
Selles osas tuleb meenutada, et tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktiga b ja artikliga 239 on kehtestatud menetlused, mille kohaselt vastavalt ei võta toll tollimaksu arvesse tagantjärele ja vähendab seda ning millel mõlemal on sama eesmärk: eelkõige piirata imporditollimaksu tasumist nii, et seda tasutakse ainult olukordades, milles on järgitud õiguspärase ootuse kaitse aluspõhimõtet. ( 19 )
50.
Kohtupraktika kohaselt, milles on tõlgendatud esimest nendest artiklitest, on maksukohustuslasel õigus sellele, et see maks nõutakse sisse üksnes siis, kui kumulatiivselt on täidetud kolm tingimust. ( 20 )
51.
Esiteks peab sissenõudmata jätmine tuginema pädevate ametivõimude veale. Teiseks peab see viga olema selline, mida heauskne maksukohustuslane ei saanud mõistlikult avastada vaatamata oma ametialasele kogemusele ja hoolsusele, millega ta pidi toimima. Kolmandaks peab maksukohustuslane olema järginud kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. ( 21 )
52.
Mis puudutab esimest tingimust, st pädevate ametiasutuste vea olemasolu, siis Euroopa Kohus on täpsustanud, et õiguse sellele, et tollimaksu tagantjärele sisse ei nõuta, annavad üksnes vead, mille tekitas haldusasutuste aktiivne käitumine, ( 22 ) kusjuures ainult maksukohustuslase valest deklaratsioonist ei piisa, et välistada võimalus, et need ametiasutused tegid mingi vea. ( 23 )
53.
Pädevate asutuste tehtud vea avastatavuse osas on Euroopa Kohus leidnud, et seda tuleb hinnata, võttes eelkõige arvesse kõnesolevate õigusnormide keerukust ja ajavahemikku, mille jooksul need asutused eksiarvamusel olid, ( 24 ) samas kui kutsealal tegutsejalt oodatava hoolsuse kriteeriumi osas on ta täpsustanud, et see eeldab, et viimane esitab pädevale tolliasutusele kõik vajalikud andmed, mis on ette nähtud liidu õigusnormidega ja neid vajaduse korral täiendavate või üle võtvate siseriiklike õigusnormidega, seoses asjaomasele kaubale taotletud tolliprotseduuriga. ( 25 )
54.
Üldiselt kontrollib seda, kas kõik need tingimused on täidetud, eelotsusetaotluse esitanud kohus, ilma et esitatud täpsustused oleksid tingimata ammendavad.
55.
Piirdun sellega, et rõhutan mõnda asjaolu, mis viivad mind mõttele, et tingimused, mille korral tollimaksu sisse ei nõuta, näivad täidetud.
56.
Näiteks ilmneb eelotsusetaotlusest, et enne vaidlust põhikohtuasjas uuris toll Stoilovi tollideklaratsioonide kontrollimiseks füüsiliselt täpselt samasugust kaupa nagu vaidlusalune kaup, selle samasuguse kauba päritolu oli sama ja see klassifitseeriti kombineeritud nomenklatuuri gruppi 63.
57.
Kauba füüsiline uurimine oli minu meelest seega tollipoolne aktiivne käitumine eespool viidatud kohtupraktika tähenduses – käitumine, mida pealegi näisid kinnitavat järgnenud dokumentide kontrollimised.
58.
Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole andnud teavet perioodi kohta, mille jooksul olid siseriiklikud tolliasutused Stoilovi deklareeritud tariifse klassifikatsiooniga nõus – mida peab kontrollima see kohus –, tundub siiski, et seda tehti mitme deklaratsiooni puhul, mida lahutas üksteisest teatav ajavahemik.
59.
Lisaks on mul kahtlusi, kas normaalselt hoolas ettevõtja võis siseriiklike ametiasutuste vea mõistlikult avastada, arvestades et needsamad ametiasutused pidid võtma põhjalikuma analüüsi raames appi tehnilise ekspertiisi, mille puhul kasutati mikroskoopi ja infrapunaspektroskoopiat ning mille tulemusena lükkasid nad lõpuks tagasi klassifikatsiooni, mille Stoilov kõnesoleva kauba puhul deklareeris.
C. Kolmas eelotsuse küsimus
60.
Oma kolmandas küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas „[tolliseadustiku] artikli 243 lõiget 1 tuleb seadusjõu põhimõtet silmas pidades tõlgendada nii, et kaebuse saab esitada ainult selle [seadustiku] artikli 232 lõike 1 punkti a kohase akti peale, kui nimetatud akt anti tollimaksu tähtajaks tasumata jätmise tõttu, sellega määratakse ühtlasi kindlaks imporditollimaksu summa ning liikmesriigi õiguse kohaselt kujutab kõnealune akt endast tollimaksu sissenõudmise täitedokumenti”.
61.
Nagu komisjon väga õigesti märkis, ei ole selle küsimuse eriti segase sõnastuse tõttu kerge aru saada, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus tegelikult teada tahab.
62.
Kui see üldine reservatsioon – mille tõttu võiks lihtsalt asuda seisukohale, et see küsimus tuleb tunnistada vastuvõetamatuks – kõrvale jätta, võib selle küsimuse siiski käesoleva menetlusega seotud asjaolude põhjal lahti mõtestada.
63.
Näib, et viidates sõnaselgelt seadusjõu põhimõttele, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus ennetada Varhoven administrativen sadi võimalikku otsust, millega tema 30. detsembri 2010. aasta otsus teatavakstegemise otsuse kohta ära muudetakse, küsides lõpus, kas tolliseadustiku kohaselt tuleb vaidlustatavaks aktiks pidada ainult sissenõudmisotsust, mitte teatavakstegemise otsust, võttes seega Varhoven administrativen sadi otsuselt, millega teatavakstegemise otsus tühistati, igasuguse mõju eelotsusetaotluse esitanud kohtu tehtavale otsusele.
64.
Teiste sõnadega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas vaidlustatavaks aktiks on ainult tolliseadustiku artikli 232 alusel tehtud sissenõudmisotsus ja teatavakstegemise otsus on selles mõttes üksnes ettevalmistav akt, mille peale ei saa kaebust esitada.
65.
Kui see küsimus on aga niisugune, tuleb sellele mõistagi vastata eitavalt.
66.
Kui tolliseadustiku artikli 243 lõikes 1 on täpsustatud ainult, et igal isikul on õigus esitada kaebusi tolli otsuste peale, mis on seotud tollieeskirjade rakendamisega ja puudutavad kõnealust isikut otseselt ja isiklikult, ei ole selle kohaselt liikmesriikidel nagu Bulgaaria Vabariigil kahtlemata keelatud – nagu on nõustunud ka eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Nachalnik – kvalifitseerida tolliseadustiku artikli 221 lõikes 1 osundatud teade (käesoleval juhul teatavakstegemise otsus) siseriiklikus õiguses vaidlustatavaks aktiks.
67.
Pealegi tunnistas Administrativen sad Sofia-grad ‐ kes tegi oma 30. detsembri 2010. aasta otsuses sisulise otsuse teatavakstegemise otsuse kohta ‐ isegi, et see otsus on Stoilovi huve kahjustav otsus.
68.
Järelikult ei ole tolliseadustikuga vastuolus see, et nii teatavakstegemise otsust kui ka sissenõudmisotsust peetakse importija huve kahjustavaks otsuseks ning seega võib mõlema peale esitada siseriiklikele kohtutele kaebuse.
D. Neljas eelotsuse küsimus
69.
Oma neljandas ja viimases eelotsuse küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas „harta artikli 41 lõike 2 punkti a ja artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et kui toll ei teinud sõnaselget otsust taotluse suhtes, mille kohustatud isik esitas pärast [tolliseadustiku] artikli 221 lõike 1 kohast teavitamist ning milles ta palus eksperdiarvamuse vormis tõendite kogumist, ning kui toll ei käsitlenud seda taotlust samuti hilisemate otsuste põhjendustes, siis on tegemist hea halduse õiguse ja kaitseõiguse pöördumatu rikkumisega haldusmenetluses, mida ei saa kohtumenetluses enam parandada, sest puudutatud isikul on põhikohtuasja asjaoludel ainult esimese astme kohtus võimalus tõendada oma vastuväiteid kauba tariifse klassifitseerimise suhtes, esitades küsimusi sõltumatule eksperdile”.
70.
Selle küsimuse eseme kohta tuleb kõigepealt teha mõned täpsustused.
71.
Esiteks tundub see mulle halvasti esitatud, sest selles on viidatud harta artiklile 47, st tõhusa kohtuliku kaitse tagamisele, kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus analüüsib tegelikult õiguse olla haldusmenetluses ära kuulatud järgimist.
72.
Pealegi kui tahta vastata küsimusele harta artiklist 47 lähtudes, siis põhikohtuasja kõiki asjaolusid arvestades ei ole mingit kahtlust, et Stoilovil oli võimalus esitada sissenõudmisotsuse peale kaebus, mis ongi eelotsusetaotluse esitanud kohtus menetlemisel. Lisaks pean igaks juhuks vajalikuks meenutada, et Stoilov sai kaebuse esitada ka teatavakstegemise otsuse peale, mille menetlemise raames telliti sõltumatu ekspertiis, mille põhjal rahuldati Stoilovi Varhoven administrativen sadile esitatud apellatsioonkaebus.
73.
Teiseks tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on esitanud küsimuse, kas õigust olla ära kuulatud järgiti haldusmenetluse etapis pärast teatavakstegemise otsuse langetamist, tõlgendades seda õigust nii, et see hõlmab õigust sõltumatule ekspertiisile, kusjuures ekspertiisitaotlus oleks kronoloogiliselt eelnenud sissenõudmisotsuse tegemisele.
74.
Näib aga, et selline eeldus ei vasta põhikohtuasja faktilistele asjaoludele, sest Stoilov esitas oma sõltumatu ekspertiisi taotluse pärast sissenõudmisotsuse tegemist. ( 26 )
75.
Et säiliks küsimuse kasulik mõju ja jättes kõrvale „õiguse” sõltumatule ekspertiisile, võib selle küsimuse ümber sõnastada nii, et selles soovitakse teada, kas toll peab järgima harta artikli 41 lõike 2 punktis a ette nähtud õigust olla ära kuulatud enne niisuguse sissenõudmisotsuse tegemist, mis tekitas vaidluse põhikohtuasjas ja mis põhineb tolliseadustiku artiklil 232.
76.
Selles osas ei ole kahtlust, et see olukord kujutab sellepärast, et sissenõudmisotsus tehti siseriiklike õigusnormide alusel, mis kuuluvad selgelt liidu õiguse, nimelt tolliseadustiku kohaldamisalasse, endast selle õiguse liikmesriigipoolset „kohaldamist” harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, ning hartaga antud õigusi tuleb seega kohaldada. ( 27 )
77.
Euroopa Kohus on juba leidnud, et isikute õiguse raames oma küsimuste käsitlemisele vastavalt hea halduse põhimõtetele tagab harta artikli 41 lõike 2 punkt a neile õiguse, et nad kuulatakse ära enne seda, kui nende suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib neid kahjustada, ( 28 ) kusjuures Euroopa Kohus on pealegi seda õigust kohaldanud tollivõla sissenõudmise menetluses. ( 29 )
78.
Tuleb meenutada, et õigus olla ära kuulatud tagab igale isikule võimaluse teha haldusmenetluses enne, kui langetatakse otsus, mis võib kahjustada tema huve, tõhusalt ja tegelikult teatavaks oma seisukoht. ( 30 )
79.
Kohtuasjas M., milles analüüsiti varjupaigataotlust ja täiendava kaitse seisundi taotlust, rõhutas Euroopa Kohus ka, et kui liikmesriik on otsustanud kehtestada kaks eraldi ja üksteisele järgnevat menetlust, tuleb kummaski neist täielikult tagada asjaomase isiku õigus olla ära kuulatud. ( 31 ) Euroopa Kohus lisas, et nimetatud õigust on vaja järgida seda enam, et pagulasseisundi andmise ja täiendava kaitse tagamise tingimused on erinevad, kuid siseriiklik ametiasutus põhjendas taotluste vastavat rahuldamata jätmist samamoodi. ( 32 )
80.
Soovimata eitada teatavaid erinevusi kohtuasja M. ja põhikohtuasja vahel, kerkib mul siiski küsimus, kas nõuet järgida õigust olla ära kuulatud enne, kui tehakse mis tahes halduse üksikakt, kohaldatakse analoogia alusel niisuguses kontekstis nagu põhikohtuasjas, st kui üksteise järel tehti kaks otsust – teatavakstegemise otsus ja sissenõudmisotsus –, mille ese on peaaegu sama.
81.
Märkides, et need kaks kõnesolevat otsust on iseseisvad otsused, väitis Nachalnik kohtuistungil Euroopa Kohtus, et see, et etapis, mille lõpul tehti teatavakstegemise otsus, järgiti õigust olla ära kuulatud, tähendas selle õiguse järgimist menetluses, mille tulemusena tehti sissenõudmisotsus.
82.
Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei anna meile mingit teavet selle kohta, kas Stoilov sai tõhusalt ja tegelikult esitada oma seisukohad tolliasutuse kavatsuse kohta teha teatavakstegemise otsus, arvan ma siiski juhul, kui see on nii, et niisuguse õiguse olemasolu ja kasutamine tema poolt ei too kaasa seda, et eitatakse niisuguse ettevõtja nagu Stoilov õigust olla ära kuulatud haldusmenetluse etapis, mille lõpul tehti sissenõudmisotsus.
83.
Nende seisukohtade sisu, mida ettevõtjal on õigus esitada enne teatavakstegemise otsuse langetamist tolliseadustiku artikli 220 tähenduses, ei kattu nende seisukohtadega, mis ta võib esitada ametiasutusele enne, kui viimane annab tolliseadustiku artikli 232 alusel korralduse tasuda tollivõlg.
84.
Esimesel juhul – ja seetõttu, et tolliseadustiku artikli 220 kohaselt tehtud teatamisotsus on huve kahjustav otsus nagu Bulgaaria õiguses – on õiguse olla ära kuulatud kasutamisega võimalik vaidlustada võla tariifne klassifikatsioon. See võib tolliseadustiku artiklite 224‐229 alusel anda ka võimaluse esitada põhjused, sealhulgas majanduslikud ja sotsiaalsed põhjused, mille tõttu taotletakse ametiasutuselt nõutava summa tasumise edasilükkamist või maksesoodustusi. Teisel juhul saab ettevõtja enne, kui tehakse sissenõudmisotsus koos viivise tasumise nõudega, selgitada põhjuseid, sealhulgas majanduslikke ja sotsiaalseid põhjuseid, mille tõttu ei tohiks seda viivist nõuda, ning paluda, et ametiasutus loobuks sellest tolliseadustiku artikli 232 lõike 2 alusel.
85.
Nende seisukohtade sisu, mida on võimalik nendes kahes menetluses esitada, ei kattu täielikult ning ainult see, kui õigust olla ära kuulatud järgitakse mõlemas menetluses, mille tulemusena tehakse vastavad otsused, võib tagada ettevõtjale võimaluse esitada oma arvamus tõhusalt ja tegelikult.
86.
Lõpuks lisan, et harta artikli 41 lõike 2 punktis a ette nähtud õiguse rikkumisest teeb järeldused eelotsusetaotluse esitanud kohus vastavalt siseriiklikule õigusele ning järgides tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid. Ta peab vastavalt sellele õigusele ja nendele põhimõtetele eelkõige kontrollima, kas niisugune rikkumine toob ipso facto kaasa sissenõudmisotsuse tühistamise või sõltub see tagajärg sellest, kas asjaomane ettevõtja tõendab, et kui ei oleks eiratud õigust olla ära kuulatud, oleks menetlus võinud lõppeda teistsuguse tulemusega.
III. Ettepanek
87.
Käesoleva ettepaneku punktides 12‐22 toodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et Administrativen sad Sofia-gradi (Bulgaaria) 4. aprilli 2012. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotluse kohta ei ole vaja otsust teha.
( 1 ) Algkeel: prantsuse.
( 2 ) Kombineeritud nomenklatuur on toodud nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 82) (muudetud komisjoni 19. septembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1031/2008 (ELT L 291, lk 1)) I lisas.
( 3 ) Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307) (muudetud nõukogu 20. novembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1791/2006 (ELT L 363, lk 1)) (edaspidi „tolliseadustik”).
( 4 ) Selles õigusnormis on nähtud ette, et niipea kui arvestuskanne on tehtud, teatatakse võlgnikule tollimaksu summa vastava korra kohaselt.
( 5 ) Selle sätte kohaselt peab võlgnik igasuguse tollimaksu summa, millest teatati, nagu on nähtud ette artiklis 221, põhimõtteliselt tasuma tähtaja jooksul, mis ei või olla pikem kui kümme päeva arvestades summa teatamisest võlgnikule.
( 6 ) Selles artiklis on eelkõige sätestatud, et kui tollimaksu summa ei ole ettenähtud tähtaja jooksul tasutud, kasutab toll summa tasumise tagamiseks kõiki kehtivate õigusaktide alusel tema käsutuses olevaid võimalusi, sealhulgas sundtäitmist.
( 7 ) Vt selle kohta 12. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C-314/96: Djabali (EKL 1998, lk I-1149, punkt 19) ja 20. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-225/02: García Blanco (EKL 2005, lk I-523, punkt 28) ning 10. juuni 2011. aasta määrus kohtuasjas C-155/11 PPU: Mohammad Imran (EKL 2011, lk I-5095, punkt 21) ja 22. oktoobri 2012. aasta määrus kohtuasjas C-252/11: Šujetová (punkt 15).
( 8 ) Vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Djabali (punkt 18) ja García Blanco (punkt 27) ning 27. juuni 2013. aasta otsus kohtuasjas C-492/11: Di Donna (punkt 26) ja eespool viidatud kohtumäärus Šujetová (punkt 14).
( 9 ) Olukord, mille tulemusena algatati kohtuasi, milles anti eespool viidatud kohtumäärus Mohammad Imran.
( 10 ) Näiteks kohtuasjas, milles anti eespool viidatud kohtumäärus Šujetová.
( 11 ) Vt 16. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 132/81: Vlaeminck (EKL 1982, lk 2953, punkt 13) ja 11. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-11/07: Eckelkamp jt (EKL 2008, lk I-6845, punkt 34).
( 12 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustas, et Varhoven administrativen sadi otsusel ei ole tema suhtes kohtuotsuse seadusjõudu, sest see kohtuotsus ei ole tõlgendav ja sellega ainult kohaldatakse tolliseadust (ja seega tolliseadustikku). Käesoleval juhul ei kerki seega küsimust liidu õiguse ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte järgimise koostoimest. Vt selle koostoime kohta eelkõige 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-224/01: Köbler (EKL 2003, lk I-10239); 16. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-234/04: Kapferer (EKL 2006, lk I-2585), ja 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-2/08: Fallimento Olimpiclub (EKL 2009, lk I-7501).
( 13 ) Seda kategooriat „muu riie” tuleb mõista nii, et siia ei kuulu eriti tugevast nailon- või muust polüamiid- või polüesterlõngast riie, ribadest vms riie, IX jaotise märkuses 9 nimetatud riie, muu riie, mis sisaldab nailonfilamentkiude või muid polüamiidfilamentkiude 85% ulatuses või enam, ja muu riie, mis sisaldab tekstureeritud polüesterfilamentkiude 85% ulatuses või enam.
( 14 ) Kombineeritud nomenklatuuri esimese osa I jaotise A-osa punkti 2 alapunkt a.
( 15 ) Kombineeritud nomenklatuuri esimese osa I jaotise A-osa punkti 3 alapunkt a.
( 16 ) Kombineeritud nomenklatuuri esimese osa I jaotise A-osa punkt 1.
( 17 ) Vt eelkõige 26. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-42/99: Eru Portuguesa (EKL 2000, lk I-7691, punkt 13).
( 18 ) Euroopa Kohus meenutab sageli (vt viimasena 15. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C-558/11: Kurcums Metal, punkt 28), et kui ta on saanud eelotsusetaotluse tariifse klassifitseerimise küsimuses, on tema ülesanne kõnealuste toodete ise klassifitseerimise asemel pigem siseriiklikule kohtule nende kriteeriumide selgitamine, mille kohaldamine võimaldab viimasel need tooted õigesti kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerida, seda enam, et Euroopa Kohtul ei pruugi olla kogu vajalikku asjakohast teavet. Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohus klassifitseerimise tegemiseks igal juhul paremas olukorras.
( 19 ) Vt selle kohta 20. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-375/07: Heuschen & Schrouff Oriëntal Foods Trading (EKL 2008, lk I-8691, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika) ja 1. oktoobri 2009. aasta määrus kohtuasjas C-552/08 P: Agrar-Invest-Tatschl vs. komisjon (EKL 2009, lk I-9265, punkt 52).
( 20 ) Vt selle kohta eelkõige 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C-348/89: Mecanarte (EKL 1991, lk I-3277, punktid 20 ja 23); 1. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas C-250/91: Hewlett Packard France (EKL 1993, lk I-1819; punkt 12); 14. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-251/00: Ilumitrónica (EKL 2002, lk I-10433, punkt 37), ja eespool viidatud kohtumäärus Agrar-Invest-Tatschl vs. komisjon (punkt 51).
( 21 ) Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Hewlett Packard France (punkt 13) ja Ilumitrónica (punkt 38).
( 22 ) Vt eespool viidatud kohtuotsused Mecanarte (punkt 23) ja Ilumitrónica (punkt 42).
( 23 ) Vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Ilumitrónica (punkt 45).
( 24 ) Ibidem (punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 25 ) Ibidem (punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 26 ) Vt eespool käesoleva ettepaneku punktid 6 ja 7.
( 27 ) Vt selle kohta 26. veebruari 2013. aasta otsus kohtuasjas C-617/10: Åkerberg Fransson (punkt 21).
( 28 ) Vt 22. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C-277/11: M. (punktid 83‐85).
( 29 ) Vt 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-349/07: Sopropé (EKL 2008, lk I-10369, punkt 41) ja 17. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C-423/08: komisjon vs. Itaalia (EKL 2010, lk I-5449, punkt 45). Õiguse kohta olla ära kuulatud enne, kui saadetakse tolliseadustiku artiklis 220 osundatud teade, on esitatud ka eelotsusetaotlus kohtuasjas C-129/13: Kamino International Logistics, mis on veel pooleli.
( 30 ) Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Sopropé (punkt 37) ja M. (punkt 87).
( 31 ) Eespool viidatud kohtuotsus M. (punkt 91).
( 32 ) Ibidem (punkt 92).
Full & Egal Universal Law Academy