KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NILS WAHL
esitatud 11. juulil 2013 ( 1 )
Kohtuasi C‑225/12
Demir
versus
Staatssecretaris van Justitie
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Raad van State (Madalmaad))
„EMÜ‑Türgi assotsiatsioonileping — Töötajate vaba liikumine — Otsuse nr 1/80 artiklis 13 sisalduv standstill-kohustus — Kohaldamisala — Liikmesriigi õigusaktid, mis nõuavad ajutise elamisloa olemasolu enne esmakordset sisenemist liikmesriigi territooriumile”
1.
Käesolev kohtuasi puudutab EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepinguga ( 2 ) asutatud assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 1/80 ( 3 ) artikli 13 tõlgendamist. See säte sisaldab standstill-tingimust, mis keelab lepingupooltel kehtestada pärast 1. detsembrit 1980 uusi piiranguid töötajate liikumisvabadusele.
2.
Raad van State (Madalmaade riiginõukogu) palub oma eelotsusetaotluses täpsustada kõnealuse standstill-tingimuse kohaldamisala. Eelkõige soovib ta teada saada, millistel asjaoludel võib Türgi kodanik tugineda otsuse nr 1/80 artiklile 13.
I. Õiguslik raamistik
A. EMÜ-Türgi assotsiatsioon
3.
Assotsiatsioonilepingu artikli 2 lõike 1 kohaselt on lepingu eesmärk edendada kaubandus‑ ja majandussuhete järjepidevat ja tasakaalustatud tugevdamist lepinguosaliste vahel, kohaldades järk-järgult töötajate vaba liikumist ning kaotades asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangud.
4.
23. novembril 1970 allkirjastati assotsiatsioonilepingu lisaprotokoll (edaspidi „lisaprotokoll”), ( 4 ) mille artikkel 41 sätestab:
„1. Lepinguosalised hoiduvad omavahel kehtestamast mis tahes uusi asutamisvabaduse ning teenuste osutamise vabaduse piiranguid.”
5.
Assotsiatsiooninõukogu võttis 19. septembril 1980 vastu otsuse nr 1/80.
6.
Otsuse nr 1/80 artikkel 6 sätestab:
„1. Arvestades erisusi, mis tulenevad artiklist 7, mis käsitleb perekonnaliikmete vaba juurdepääsu tööle, on liikmesriigi seaduslikul tööturul tegutseval Türgi päritolu töötajal:
—
õigus pärast üht aastat seaduslikku töötamist selles liikmesriigis uuendada tööluba sama tööandja juures töötamiseks, kui tööandjal on talle tööd pakkuda;
[…]”
7.
Selle otsuse artikkel 13 sätestab:
„Ühenduse liikmesriigid ning Türgi ei või kehtestada töötajatele ja nende pereliikmetele, kes elavad ja töötavad seaduslikult nende territooriumil, uusi piiranguid töö saamise tingimuste osas.”
8.
Vastavalt artiklile 16 tuli otsuse nr 1/80 sätteid kohaldada alates 1. detsembrist 1980.
B. Siseriiklik õigus
9.
Otsuse nr 1/80 artiklis 13 sisalduva standstill-tingimuse kohaldamise seisukohast asjakohasel kuupäeval 1. detsembril 1980 reguleerisid välismaalaste sisenemist Madalmaadesse ja seal elamist Vreemdelingenwet 1965 ( 5 ) (välismaalaste seadus, edaspidi „Vw 1965”) ja Vreemdelingenbesluit 1966 ( 6 ) (välismaalaste määrus, edaspidi „Vb 1966”).
10.
Vastavalt Vb 1966 artikli 41 lõike 1 punktile c selle 1. detsembril 1980. aastal kehtinud redaktsioonis peab välismaalastel, kes soovivad viibida Madalmaades üle kolme kuu, olema kehtiv pass ja kehtiv ajutine elamisluba. Ajutise elamisloa puudumine ei ole siiski piisav põhjus riiki sisenemise keelamiseks, kui sisuline kontroll näitab, et esmakordse sisenemise tingimused on muus osas täidetud.
11.
1. aprillil 2001 jõustus Wet van 23 november 2000 tot algehele herziening van de Vreemdelingenwet ( 7 ) (23. novembri 2000. aasta välismaalaste seaduse täieliku reformi seadus, edaspidi „Vw 2000”). Samal päeval jõustus ka Vw 2000 alusel vastu võetud Vreemdelingenbesluit 2000 ( 8 ) (edaspidi „Vb 2000”).
12.
Vastavalt Vw 2000 artikli 1 punktile h on „ajutine elamisluba” välismaalase päritoluriigi Madalmaade Kuningriigi diplomaatilises või konsulaaresinduses selle välismaalase poolt isiklikult kolmest kuust pikemaks viibimiseks taotletud viisa, mille see esindus on väljastanud pärast eelnevat kooskõlastamist Madalmaade välisministriga.
13.
Vastavalt Vw 2000 artikli 8 punktile a on välismaalasel seaduslik õigus elada Madalmaades tähtajalise elamisloa alusel.
14.
Vastavalt Vw 2000 artikli 8 punktile f on tähtajalise elamisloa taotluse esitanud välismaalasel õigus viibida Madalmaades seni, kuni taotluse kohta tehakse otsus, ja teda ei tohi selle aja jooksul Madalmaade territooriumilt välja saata.
15.
Vastavalt Vw 2000 artikli 16 lõike 1 punktile a võib tavalise tähtajalise elamisloa taotluse jätta rahuldamata, kui välismaalasel ei ole kehtivat ajutist elamisluba, mis anti välja samal alusel, mil taotletakse tähtajalist elamisluba.
16.
Vastavalt Vb 2000 artikli 3.71 lõikele 1 jäetakse tähtajalise elamisloa taotlus rahuldamata, kui asjaomasel välismaalasel ei ole kehtivat ajutist elamisluba.
17.
Viimaks tuleb Vreemdelingencirculaire 2000 (välismaalasi puudutav 2000. aasta ringkiri) kohaselt ajutise elamisloa taotlust kontrollida, et teha kindlaks, kas kõik elamisloa andmise tingimused on täidetud. Vastavalt kõnealusele ringkirjale on enne Madalmaadesse reisimist ajutise elamisloa taotlemise kohustuse eesmärk võimaldada selle riigi ametiasutustel hõlpsamini kindlaks teha, kas asjaomane välismaalane vastab kõigile riiki sisenemise nõuetele.
II. Asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas ning eelotsuse küsimused
18.
Türgi kodanik C. Demir saabus Madalmaadesse 1. oktoobril 1990 ja saadeti riigis ebaseadusliku viibimise tõttu kinnipidamise järel 11. detsembril 1991 Madalmaade territooriumilt välja.
19.
C. Demir esitas 19. aprillil 1993 taotluse väljastada talle elamisluba elama asumiseks Madalmaadesse oma Madalmaade kodanikust abikaasa juurde. Talle väljastati elamisluba ajavahemikuks 7. maist 1993 kuni 19. septembrini 1993. Selle loa alusel võis C. Demir ilma tööloata töötada. Hiljem pikendati elamisloa kehtivust 18. juulini 1995. C. Demir töötas sel ajavahemikul üle kümne kuu mitme tööandja juures.
20.
Pärast abielu purunemist esitas C. Demir 3. augustil 1995 alalise elamisloa taotluse. Taotlus jäeti 8. juuli 1997. aasta otsusega rahuldamata. Pärast edutut vaidemenetlust esitas C. Demir selle otsuse peale kaebuse, mis tunnistati 12. märtsi 1998. aasta otsusega vastuvõetamatuks.
21.
Ajavahemikul 1998–2007 taotles C. Demir korduvalt elamisluba, kuid pädevad riigiasutused jätsid kõik tema taotlused rahuldamata.
22.
Käesolev kohtuasi puudutab C. Demiri 13. veebruari 2007. aasta taotlust väljastada tavaline tähtajaline elamisluba tasustatavale tööle asumiseks.
23.
Staatssecretaris van justitie (justiitsminister, edaspidi „Staatssecretaris”) jättis C. Demiri taotluse 26. aprilli 2007. aasta otsusega rahuldamata, kuna C. Demiril ei olnud kehtivat ajutist elamisluba, mis oleks välja antud samal alusel, mil ta taotles tähtajalist elamisluba. Seejärel tunnistas Staatssecretaris 10. septembri 2007. aasta otsusega C. Demiri poolt eeltoodud otsuse peale esitatud vaide põhjendamatuks.
24.
C. Demir vaidlustas viimati nimetatud otsuse Rechtbank’s-Gravenhage’s (Haagi esimese astme kohus), kes jättis tema kaebuse 16. juuni 2008. aasta otsusega rahuldamata. Rechtbank’s-Gravenhage väitel tulenes Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2003. aasta otsusest Abatay jt, ( 9 ) et Türgi kodanikud, kes ei ole järginud vastuvõtva liikmesriigi õigusnorme riiki esmakordse sisenemise ja seal elamise kohta ning viibivad seega selle liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult, ei saa tugineda otsuse nr 1/80 artiklile 13. Rechtbank’s-Gravenhage leidis, et C. Demir ei saa tugineda otsuse nr 1/80 artiklile 13, sest ta viibis asjaomase taotluse esitamise ajal – st 13. veebruaril 2007 – Madalmaades ebaseaduslikult.
25.
C. Demir esitas 16. juulil 2008 selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kes palub nüüd eelotsust järgmistes küsimustes:
„1.
Kas otsuse nr 1/80 artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et kõnealune säte on kohaldatav riiki esmakordse sisenemise materiaalõiguslikule tingimusele ja/või menetlusele, kuigi selline tingimus – käesolevas kohtuasjas ajutine elamisluba – peab muu hulgas ära hoidma riiki ebaseadusliku sisenemise ja riigis ebaseadusliku viibimise enne elamisloa taotlemist ja selles mõttes võib seda pidada meetmeks […] otsuse […] Abatay jt punkti 85 tähenduses, mida tohib karmistada?
2.
(a)
Milline tähtsus tuleb sellega seoses omistada seadusliku elamise nõudele otsuse nr 1/80 artikli 13 tähenduses?
(b)
Kas seejuures on oluline, et siseriikliku õiguse kohaselt toob taotluse esitamine ise kaasa seadusliku elamise senikaua, kuni taotluse kohta on tehtud otsus, või on oluline vaid see, et riigis elamist taotluse esitamisele eelnenud ajal peetakse siseriikliku õiguse alusel ebaseaduslikuks?”
26.
Kirjalikult esitasid Euroopa Kohtule oma seisukohad C. Demir, Madalmaade, Saksa ja Itaalia valitsus ning komisjon, kes kõik – välja arvatud Itaalia valitsus – esitasid oma seisukohad ka suuliselt 25. aprillil 2013 toimunud kohtuistungil.
III. Analüüs
A. Sissejuhatavad küsimused
27.
Otsuse nr 1/80 artiklis 13 ja lisaprotokolli artikli 41 lõikes 1 sisalduva standstill-tingimuse eesmärk on keelata karmistada konkreetsel kuupäeval kehtivaid tingimusi. ( 10 ) Selline tingimus toimib pigem menetlusnormina, mis näeb ratione temporis ette, millised on need õigusnormid, millest lähtuvalt tuleb hinnata sellise Türgi kodaniku olukorda, kes soovib teostada oma assotsiatsioonilepingust tulenevaid õigusi. ( 11 ) Teisisõnu määrab standstill-tingimus käesolevas kohtuasjas kohaldatava õiguse.
28.
Käesoleva asja keskmes on vajadus ühitada otsuse nr 1/80 artikli 13 ja lisaprotokolli artikli 41 kohaldamisala käsitlevad kohtupraktikad. Täpsemalt on küsimus selles, kas kõnealuseid standstill-tingimusi tuleb hoolimata nende sõnastuse mõningasest erinevusest tõlgendada ühtemoodi.
29.
Leian, et käesoleva eelotsusetaotluse aluseks olevate probleemide paremaks mõistmiseks on kasulik käsitleda lühidalt kõnealuste standstill-tingimustega seotud Euroopa Kohtu praktika põhidoktriine.
30.
Ühest küljest on Euroopa Kohus järjepidevalt märkinud, et kõnealuste standstill-tingimuste eesmärk on keelata riigi ametiasutustel seada uusi takistusi töötajate liikumisvabaduse, asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse teostamisele ning kehtestada seega tingimused, mis toetavad nende vabaduste järkjärgulist rakendamist. Mõlemal sättel on seega üks ja sama eesmärk – tagada nende vabaduste järkjärguline rakendamine lepinguosalistega seoses. ( 12 )
31.
Peale selle on Euroopa Kohus otsustanud, et need kaks sätet keelavad ühel ja samal viisil kehtestada uusi piiranguid asutamisvabaduse, teenuste osutamise vabaduse ja töötajate liikumisvabaduse teostamisele. See keeld hõlmab piiranguid, mis puudutavad assotsiatsioonilepingus ette nähtud majanduslikke vabadusi teostada sooviva Türgi kodaniku vastuvõtva liikmesriigi territooriumile esmakordse sisenemise tingimusi ja/või menetlust. ( 13 )
32.
Teisest küljest on Euroopa Kohus, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, varasemas kohtuasjas Abatay jt leidnud, et kuigi otsuse nr 1/80 artikli 13 kohaldamisala (erinevalt otsuse nr 1/80 artiklist 6) ei ole piiratud Türgi kodanikega, kes on liikmesriigi tööturule juba integreerunud, saab Türgi kodanik tugineda kõnealusele standstill-tingimusele „üksnes siis, kui ta on järginud vastuvõtva liikmesriigi õigusnorme riiki sisenemise, seal elamise ja vajaduse korral seal töötamise kohta ning kui ta seega viibib selle riigi territooriumil seaduslikult”. Sellest tulenevalt on pädevatel asutustel „õigus – isegi pärast otsuse nr 1/80 jõustumist – kehtestada ebaseaduslikus olukorras olevate Türgi kodanike suhtes rangemaid meetmeid”. ( 14 )
33.
See näib siiski olevat vastuolus lisaprotokolli artikli 41 lõiget 1 käsitleva Euroopa Kohtu edasise praktikaga. Euroopa Kohus on sellega seoses konkreetselt märkinud, et kõnealuse standstill-tingimuse kohaldamise seisukohast ei oma tähtsust asjaolu, kas taotluse esitamise ajal oli asjaomase Türgi kodaniku viibimine vastuvõtvas liikmesriigis seaduslik või mitte. ( 15 )
34.
Eelesitatud avalduste vaheline suhe tundub esmapilgul olevat mõnevõrra ebaselge. Kuidas tuleks tõlgendada otsuse nr 1/80 artikli 13 kohaldamisala? Milline tähtsus tuleks eelkõige omistada artiklis 13 kasutatud väljendile „elavad seaduslikult”, kui tehakse kindlaks isikuid, kes võivad sellele sättele tugineda?
35.
Järgnevalt käsitlen kõigepealt seda, kas otsuse nr 1/80 artikkel 13 on kohaldatav käesolevas kohtuasjas arutluse all olevate elamislubade andmist reguleerivate õigusnormide suhtes. Seejärel kaalun seadusliku elamise nõude tähtsust kõnealuse sätte kohaldamisel. Sellega seoses käsitlen ka küsimust, kas Euroopa Kohtu seisukohad otsuses Abatay jt ( 16 ) on – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab – käesolevas asjas artikli 13 tõlgendamisel asjakohased.
B. Uue piirangu olemasolu
36.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimese küsimusega teada saada, kas Vw 2000‑s sätestatud ajutise elamisloa olemasolu nõue kujutab endast töötajate liikumisvabaduse uut piirangut, mis on „materiaalõiguslik tingimus ja/või menetlus, mis reguleerib Türgi kodanike esmakordset sisenemist asjaomase liikmesriigi territooriumile” eespool nimetatud Euroopa Kohtu praktika tähenduses. ( 17 )
37.
Minu arvates on see selline piirang.
38.
Esmalt pean juhtima tähelepanu sellele, et otsuse nr 1/80 artikkel 13 ei piira liikmesriikide pädevust keelduda Türgi kodanikule õiguse andmisest nende territooriumile siseneda ja seal tööle asuda. ( 18 ) See piirab siiski selle pädevuse teostamise viisi. Täpsemalt öeldes ei nõua standstill-kohustus liikmesriikidelt selliste töötajate liikumisvabadusele seatud piirangute kaotamist, mis kehtisid standstill-tingimuse jõustumise kuupäeval. Selle asemel näeb see ette kohustuse säilitada olemasolev olukord ja hoiduda seega kehtestamast uusi meetmeid, mis võivad assotsiatsioonilepingu eesmärkide järkjärgulist saavutamist takistada. ( 19 )
39.
Euroopa Kohus on pärast kohtuotsust Abatay jt ka möönnud, et otsuse nr 1/80 artiklis 13 sisalduv standstill-kohustus – nagu ka lisaprotokolli artiklis 41 sisalduv kohustus – laieneb kõigi uute meetmete kehtestamisele, mille eesmärk või tagajärg on seada töötajate liikumisvabaduse teostamisele piiravamad tingimused kui need, mida kohaldati asjaomase liikmesriigi suhtes otsuse nr 1/80 jõustumise ajal. ( 20 )
40.
Otsuse nr 1/80 artiklit 13 kohaldatakse põhimõtteliselt nii tööturule juurdepääsuga otseselt seotud meetmete suhtes kui ka selliste õigusnormide suhtes, mis reguleerivad töötajate liikumisvabadust teostada soovivate Türgi kodanike esmakordset sisenemist vastuvõtva liikmesriigi territooriumile. Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et artikkel 13 on kohaldatav elamislubade andmist ja pikendamist reguleerivate õigusnormide suhtes. ( 21 ) Võttes arvesse vahetut seost ühest küljest elamisloa saamise vajaduse ja teisest küljest vastuvõtvas liikmesriigis töötamise võimaluse vahel, näib selline otsuse nr 1/80 artikli 13 kohaldamisala laiendamine esmakordset sisenemist reguleerivatele meetmetele olevat tegelikult asjakohane, et tagada kõnealuse standstill-tingimuse tõhusus.
41.
Käesolevas kohtuasjas selgub eelotsusetaotluses esitatud teabest, et töötajate vaba liikumise õiguse teostamise tingimused on Vw 2000 jõustumise tagajärjel muutunud rangemaks.
42.
Ajutise elamisloa olemasolu nõue kehtis loomulikult juba 1. detsembril 1980 (see sätestati Vb 1966‑s). Sel kuupäeval jõustus standstill-kohustus ja see kuupäev tuleb põhikohtuasjas kõnealuse tingimuse mõju hindamisel aluseks võtta.
43.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtu praktika kohaselt ei peetud sellise loa puudumist siiski piisavaks põhjuseks keelata Vw 1965 alusel riiki siseneda, kui taotleja täitis muud esmakordse sisenemise tingimused. Teisisõnu ei tuginetud kohtupraktikas taotleja vastu ajutise elamisloa puudumisele, kui sisuline kontroll näitas, et taotletud elamisloa andmise tingimused olid muus osas täidetud.
44.
Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ajutise elamisloa puudumine ei olnud kuni Vw 2000 jõustumiseni 1. aprillil 2001 eraldiseisev ja piisav põhjus riiki sisenemise keelamiseks. ( 22 )
45.
Eelotsusetaotlusest ilmneb, et alates 2001. aastast peavad kolmandate riikide kodanikud – sealhulgas Türgi kodanikud – esitama ajutise elamisloa taotluse väljaspool Madalmaade territooriumi. Ajutise elamisloa olemasolu (mis on saadud väljaspool Madamaade territooriumi) näib praegu olevat tavalise tähtajalise elamisloa saamiseks vajalik eeltingimus.
46.
Teisisõnu võisid välismaalased enne Vw 2000 jõustumist esitada tavalise tähtajalise elamisloa taotluse Madalmaades, ilma et nad riskiks selle automaatse rahuldamata jätmisega, kui neil ei ole ajutist elamisluba. Kuna selline kord enam ei kehti ning ebaseaduslik riiki sisenemine ja seal ebaseaduslik elamine enne taotluse esitamist on nüüd piisav taotluse rahuldamata jätmise põhjus, tundub mulle selge, et käesolevas asjas kõne all olev siseriiklik õigusakt kujutab endast uut takistust töötajate liikumisvabadusele otsuse nr 1/80 artikli 13 tähenduses. Seda sellepärast, et erinevalt enne 1. aprilli 2001 valitsenud olukorrast muudab see esmakordse riiki sisenemise sõltuvaks väljaspool Madalmaade territooriumi väljaantud ajutise elamisloa olemasolust. ( 23 )
47.
Seetõttu teen ettepaneku vastata esimesele küsimusele nii, et otsuse nr 1/80 artikkel 13 on kohaldatav sellistele esmakordse sisenemise materiaalõiguslikele tingimustele ja/või menetlusele nagu käesolevas kohtuasjas käsitletav ajutise elamisloa olemasolu nõue.
C. Seadusliku elamise nõue
1. Kes võib tugineda otsuse nr 1/80 artiklile 13?
48.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma teise küsimusega, mis on jagatud kaheks osaks, teada saada, milline tähtsus tuleb sellega seoses omistada otsuse nr 1/80 artiklis 13 kasutatud väljendile „elavad seaduslikult”. Teisisõnu, kas artikkel 13 on kohaldatav üksnes selliste Türgi kodanike suhtes, kes viibivad vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult? ( 24 )
49.
Sellele küsimusele tuleb minu arvates vastata eitavalt. Järgnevalt esitan põhjused, miks ma ei usu, et seadusliku elamise nõue saab olla asjakohane nende isikute kindlakstegemisel, kes võivad tugineda artiklile 13.
50.
Sellega seoses pean juhtima tähelepanu asjaolule, et otsuse nr 1/80 artikli 13 kohaldamine ei ole seatud sõltuvusse tingimusest, et asjaomane Türgi kodanik peab vastama kõnealuse otsuse artikli 6 lõike 1 nõuetele. Seetõttu ei ole standstill-tingimuse kohaldamisala piiratud tasustatavat töökohta omavate Türgi kodanikega. ( 25 ) Artikkel 6 reguleerib töötamise tingimusi, võimaldades asjaomase isiku järkjärgulist integreerumist vastuvõtvas liikmesriigis, samal ajal kui artikkel 13 käsitleb siseriiklikke meetmeid tööturule sisenemise kohta. ( 26 ) Viimati nimetatud sättele saavad tegelikult tugineda ka Türgi kodanikud, kellel ei ole veel otsuse nr 1/80 artikli 6 lõikes 1 sätestatud õigusi. ( 27 ) Sellega seoses on artikli 13 kohaldamisala artikli 6 omast palju laiem ja hõlmab põhimõtteliselt mitmesuguseid Türgi kodanikke.
51.
Võttes arvesse otsuse nr 1/80 artikli 13 ja artikli 6 toimimise konteksti erinevust, ei takista asjaolu, et selline Türgi kodanik nagu C. Demir ei vasta artikli 6 alusel konkreetsete õiguste omajaks saamise tingimustele, ( 28 ) automaatselt võimalust tugineda artiklile 13.
52.
Siiski tuleb veel välja selgitada, kes võib otsuse nr 1/80 artiklile 13 tugineda.
53.
Madalmaade, Saksa ja Itaalia valitsus väidavad sellega seoses, et otsuse nr 1/80 artiklile 13 ei saa tugineda need Türgi kodanikud – nagu C. Demir – kes viibivad riigis ebaseaduslikult. Sellest tulenevalt saavad standstill-tingimusele tugineda üksnes need Türgi kodanikud, kes on järginud siseriiklikke õigusnorme riiki sisenemise ja seal elamise kohta.
54.
Saksa valitsuse väitel tuleks otsuse nr 1/80 artiklit 13 eristada lisaprotokolli artikli 41 lõikest 1; lisaprotokoll jõustus oluliselt varem kui otsus nr 1/80. Kui artikli 41 lõige 1 keelab üldiselt uute piirangute kehtestamise asutamise ja teenuste osutamise valdkonnas, viitab artikkel 13 konkreetselt seaduslikult riigis viibivatele töötajatele ja nende pereliikmetele. Saksa valitsuse arvates on nende sätete sõnastus erinev kindlal põhjusel: erinevus kajastab lepinguosaliste soovi selgelt piirata otsuse nr 1/80 artikli 13 kohaldamisala töötajate vaba liikumisega, võrreldes artikli 41 lõikes 1 sisalduva standstill-tingimusega, mida kohaldatakse asutamise ja teenuste suhtes.
55.
On tõsi, et vastavalt kohtuotsusest Abatay jt tulenevale kohtupraktikale saavad Türgi kodanikud tugineda artiklile 13 ainult siis, kui nad on järginud vastuvõtva liikmesriigi õigusnorme esmakordse riiki sisenemise, seal elamise ja vajaduse korral seal töötamise kohta, seega tingimusel et asjaomane isik viibib kõnealuse liikmesriigi territooriumil seaduslikult. ( 29 )
56.
Lisaks tunnistan, et lisaprotokolli artikli 41 lõike 1 kohaselt ei pea asjaomased Türgi kodanikud viibima seaduslikult – või tõepoolest viibima ( 30 ) – vastuvõtvas liikmesriigis, et neil oleks võimalik tugineda kõnealuses sättes sisalduvale standstill-tingimusele, samal ajal kui artikkel 13 sisaldab sõnaselgelt sellist nõuet. ( 31 ) Võttes arvesse seda nõuet ja asjaolu, et tööle asumine vastuvõtvas liikmesriigis eeldab tingimata selles riigis viibimist, ei ole üllatav, et Euroopa Kohus on järjepidevalt viidanud selles kontekstis seadusliku elamise nõudele ja leidnud, et Türgi kodanikud saavad tugineda kõnealusele sättele ainult siis, kui nad viibivad vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult. Euroopa Kohus kordas seda seisukohta hiljuti kohtuotsuses Sahin. ( 32 )
57.
Leian siiski, et erilist tähelepanu tuleb pöörata viimati nimetatud kohtuasja konkreetsetele asjaoludele. Tegelikult elas kaebaja vaidlustatud siseriikliku õigusakti jõustumise ajal juba vastuvõtvas liikmesriigis. Kaebaja oli sisenenud vastuvõtva liikmesriigi territooriumile seaduslikult ja oli järginud asjakohaseid siseriiklikke õigusnorme, mis reguleerisid elamislubade andmist enne seda, kui jõustus vaidlustatud siseriiklik õigusakt, mis karmistas teatavaid asjassepuutuvaid tingimusi. ( 33 ) Neil asjaoludel ei pidanud Euroopa Kohus põhjalikult käsitlema seadusliku viibimise küsimust seoses Türgi kodanikega, kes soovivad siseneda vastuvõtva liikmesriigi territooriumile pärast sellise õigusakti jõustumist.
58.
Tegelikult minetaks kõnealune standstill-tingimus minu arvates oma õigusmõju, kui otsuse nr 1/80 artikli 13 isikulist kohaldamisala piiratakse Türgi kodanikega, kes viibivad vaidlustatud siseriikliku õigusakti jõustumise kuupäeval – või elamisloa taotluse esitamise kuupäeval, nagu pakuvad käesolevas asjas välja Saksa ja Madalmaade valitsus – vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult.
59.
Selle näitlikustamiseks kujutlegem, et liikmesriik X võtab vastu uue õigusakti, mis jõustub 1. veebruaril 1981 ja karmistab 1. detsembril 1980 kehtinud õigusaktiga võrreldes elamislubade andmist ja pikendamist reguleerivaid õigusnorme. Käesolevas menetluses oma seisukohad esitanud valitsuste väljapakutud tõlgenduse kohaselt võivad otsuse nr 1/80 artiklile 13 tugineda üksnes need Türgi kodanikud, kes viibisid juba 1. veebruaril 1981 liikmesriigis X seaduslikult. Sellest tulenevalt peavad pärast 1. veebruari 1981 saabuvad isikud vastama uutele tingimustele, enne kui nad saavad tugineda kõnealusele sättele.
60.
Kujutlegem veel, et kõnealune liikmesriik X võtab täiendavaid meetmeid, seekord 1. juulil 1982. Uued õigusnormid muudavad elamislubade andmise ja pikendamise tingimused, mis kehtisid 1. detsembril 1980, veelgi rangemaks. Taas saavad artiklile 13 tugineda üksnes need Türgi kodanikud, kes viibivad 1. juulil 1982 liikmesriigis X seaduslikult. Pärast 1. juulit 1982 saabuvad isikud peavad järgima rangemaid riiki sisenemist ja seal elamist reguleerivaid õigusnorme, enne kui nad saavad tugineda artiklile 13.
61.
Nagu sellest näitest ilmneb, võimaldab otsuse nr 1/80 artikli 13 kohaldamisala kitsas tõlgendamine tegelikult liikmesriikidel järk-järgult karmistada õigusnorme, mida ei tuleks karmistada, ja seega standstill-kohustuse täitmisest kõrvale hoiduda. Kõnealune kohustus tähendab nimelt kohustust hoiduda tegevusest selliste Türgi kodanike suhtes, kes võivad tugineda artiklile 13. ( 34 ) Võttes arvesse, et standstill-tingimuse eesmärk on tagada töötajate liikumisvabaduse ulatuse järkjärguline laiendamine Türgi kodanikele, on eespool kirjeldatud olukord just selline, mida kõnealuse tingimusega püütakse ära hoida.
62.
Seepärast leian, et otsuse nr 1/80 artiklit 13 tuleb selle tõhususe tagamiseks kohaldada sama hästi Türgi kodanikele, kes soovivad siseneda vastuvõtvasse liikmesriiki esimest korda pärast vaidlustatud õigusakti jõustumist. Teistsugune tõlgendus oleks vastuolus standstill-tingimuse eesmärgiga: s.o tagada, et liikmesriigid täidavad oma assotsiatsioonilepingust tulenevaid kohustusi.
2. Seadusliku elamise nõue ei ole selles kontekstis asjakohane
63.
Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Abatay jt esitatud seisukohad on eelotsusetaotluses kesksel kohal. ( 35 ) Täpsemalt ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus kindel, kas kõnealune kohtuotsus avaldab üldse mingisugust mõju otsuse nr 1/80 artikli 13 tõlgendamisele käesolevas asjas.
64.
Minu arvates ei avalda.
65.
Püüdsin eespool selgitada, miks ma leian, et kõnealust standstill-tingimust tuleks kohaldada sama hästi Türgi kodanikele, kes sisenevad vastuvõtvasse liikmesriiki esimest korda pärast vaidlustatud õigusakti jõustumist. See seisukoht ei muuda seadusliku elamise nõuet automaatselt tulemusetuks ja võib põhimõtteliselt olla kooskõlas kohtuotsusega Abatay jt, võttes arvesse, et selles asjas arutluse all olnud õigusakt puudutas tööloa nõuetest tehtavaid erandeid, mitte esmakordset sisenemist reguleerivaid õigusnorme. Ometi oleks see seisukoht mõeldav vaid juhul, kui esmakordset sisenemist ja täpsemalt elamislubade andmist reguleerivad tingimused ei kuulu artikli 13 esemelisse kohaldamisalasse.
66.
Nagu ma juba eespool punktis 31 märkisin, on Euroopa Kohus pärast kohtuasjas Abatay jt tehtud otsust sõnaselgelt tunnistanud otsuse nr 1/80 artikli 13 laiendatud kohaldamisala. Praeguse seisukoha kohaselt hõlmab see säte nii „tööturule juurdepääsu tingimusi” kitsamas tähenduses kui ka – samamoodi kui lisaprotokolli artikli 41 lõige 1 – uusi piiranguid seoses materiaalõiguslike tingimuste ja/või menetlusega, mis reguleerivad esmakordset sisenemist asjaomase liikmesriigi territooriumile. Neil asjaoludel näib, et Saksa valitsuse esitatud vastuväiteid seoses otsuse nr 1/80 artikli 13 kohaldamisala tahtliku piiramisega lepinguosaliste poolt on raske ühitada kohtupraktikaga.
67.
Sellega seoses aitab põhikohtuasi selgitada, miks ei saa omistada mingit tähtsust seadusliku elamise nõudele nende isikute kindlakstegemisel, kes võivad sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas tugineda otsuse nr 1/80 artiklile 13.
68.
Kõnealune standstill-tingimus paneb põhikohtuasjas pädevatele asutustele kohustuse hoiduda kohaldamast Vw 2000‑d – ja eelkõige ajutise elamisloa olemasolu nõuet – seoses Türgi kodanikega, kes saavad tugineda otsuse nr 1/80 artiklile 13. Teisisõnu tuleb nende elamisloa taotlust uuest õigusaktist hoolimata hinnata enne 1. aprilli 2011 kehtinud õigusnormidega samadel materiaalõiguslikel tingimustel.
69.
Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, oli ajutise elamisloata Türgi kodanike sisenemine Madalmaadesse ja seal elamine siiski ebaseaduslik nii 1. detsembril 1980 ja pärast seda kui ka 1. aprillil 2001 ja pärast seda. Kuigi ebaseaduslik sisenemine Madalmaadesse ei olnud piisav põhjus elamisloa taotluse rahuldamata jätmiseks, kui taotleja täitis kõik muud sellise loa andmise tingimused, ei muutnud see Türgi kodaniku ebaseaduslikku olukorda vastuvõtva liikmesriigi territooriumile esmakordset sisenemist reguleerivate õigusnormidega seoses.
70.
Selguse huvides kujutlegem, et Türgi kodanik Y siseneb Madalmaade territooriumile, et seal 2013. aastal tööle asuda. Olen juba selgitanud, miks ma leian, et otsuse nr 1/80 artiklit 13 tuleks kohaldada Türgi kodanikele, kes sisenevad vastuvõtva liikmesriigi territooriumile pärast kõnealuse sätte esemelisse kohaldamisalasse kuuluva siseriikliku õigusakti jõustumist. Seega peaks Y saama põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormidega seoses tugineda artiklile 13. Lihtsamalt öeldes tuleks tema elamisloa taotlust kontrollida 1. detsembril 1980 kehtinud õigusnormide alusel – või kui neid õigusnorme on pärast seda kuupäeva leebemaks muudetud, siis vastavalt kõige soodsamatele pärast seda kuupäeva kehtivatele õigusnormidele ( 36 ) – ajutise elamisloa puudumisest hoolimata. Kui seadusliku elamise nõudele omistada selles kontekstis teatav tähtsus ja kui Y-l ei olnud Madalmaadesse sisenemisel ajutist elamisluba, ei saaks ta siiski artiklis 13 sisalduvale standstill-tingimusele Vw 2000 vastu tugineda. Seda seepärast, et ta viibiks riigis samamoodi kui C. Demir nii vanade kui ka uute õigusnormide alusel ametlikult ebaseaduslikult.
71.
Seadusliku elamise nõudele sellistel asjaoludel teatava tähtsuse omistamise korral kaotaks artiklis 13 sisalduv standstill-kohustus selgelt oma mõtte. Seni kui selline siseriiklik õigusakt nagu Vw 2000 reguleerib vastuvõtvas liikmesriigis esmakordset sisenemist ja elamisloa andmist ning mõjutab seega võimalust saada seal elamisõiguse, ei saa ma aru, kuidas seadusliku elamise nõue saab aidata otsuse nr 1/80 artikli 13 kohaldamisala kindlaks määrata. ( 37 )
72.
Lõpuks pean asjakohaseks käsitleda lühidalt Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuse Abatay jt punktis 85 esitatud seisukohta, mille kohaselt on sõnaselgelt lubatud kehtestada riigis ebaseaduslikult viibivate Türgi kodanike suhtes rangemaid meetmeid.
73.
Tuleb märkida, et otsuse nr 1/80 artikkel 13 ei anna Türgi kodanikele positiivseid õigusi (näiteks sisenemis‑ või elamisõigust), vaid määrab selle asemel kindlaks ajaliselt kohaldatava õigusnormi, mille alusel tuleb hinnata asjaomase isiku olukorda. Nagu ma eespool punktis 38 selgitasin, ei piira artikkel 13 liikmesriikide pädevust keelata kolmandate riikide kodanikel, sealhulgas Türgi kodanikel, siseneda nende territooriumile. Vastavalt artiklis 13 sisalduvale standstill-kohustusele peab selline Türgi kodanikke puudutav keelamine siiski põhinema õigusnormidel, mis on pärast kõnealuse sätte jõustumist kõige soodsamad.
74.
Sellest tulenevalt on Türgi kodanik vastuvõtvas liikmesriigis kahtlemata ebaseaduslikus olukorras, kui ta otsustab jääda asjaomase riigi territooriumile, kuigi kõnealuste õigusnormide alusel ja kooskõlas selles valdkonnas kohaldatavate EL‑i õigusaktidega tehti taotluse tagasilükkamise otsus. Sel juhul on liikmesriikidel õigus teha otsuseid nende territooriumil ebaseadusliku viibimise tagajärgede kohta tingimusel, et – seda tuleb rõhutada – selliste üksikisikute suhtes kohaldatavad õigusnormid ei kuulu artikli 13 kohaldamisalasse.
75.
Eelkirjeldatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb küsimusele 2(a) minu arvates vastata nii, et põhikohtuasja asjaoludel ei oma otsuse nr 1/80 artiklis 13 sisalduv seadusliku elamise nõue tähtsust selle kindlakstegemisel, kas Türgi kodanik võib tugineda kõnealusele sättele või mitte.
76.
Lõpetuseks, kui Euroopa Kohus lähtub küsimustele 1 ja 2(a) vastamisel minu ettepanekust, ei ole vaja küsimusele 2(b) vastata. Lisan siiski täielikkuse huvides järgmised märkused juhuks, kui Euroopa Kohus soovib sellele küsimusele vastata.
77.
Jõudsin juba järeldusele, et seadusliku elamise nõudele ei tuleks omistada mingit tähtsust selle kindlakstegemisel, kas Türgi kodanik saab tugineda artiklis 13 sisalduvale standstill-tingimusele või mitte. Seda järeldust ei lükka minu arvates ümber asjaolu, et taotluse esitamine muudab siseriikliku õiguse kohaselt riigis viibimise taotluse menetlemise ajaks seaduslikuks. Kuigi sellele õigusnormile teatava tähtsuse omistamine muudaks seadusliku elamise nõude kindlasti sisukamaks, oleks tegemist kunstliku tõlgendusega.
78.
Tulenevalt Euroopa Kohtu arutluskäigust seoses otsuse nr 1/80 artikliga 6, ei saa Türgi kodanikke pidada seadusliku elamise nõudele vastavaks, kui neile on elamisõigus antud ainult sellise siseriikliku õigusnormi alusel, mis lubab vastuvõtvas liikmesriigis elada kuni elamisloa väljastamise menetluse lõpetamiseni. ( 38 ) Nagu Madalmaade valitsus märgib, on taotlejale ajutise elamisloa andmise eesmärk üksnes tagada, et asjaomase isiku olukord ei halveneks liigselt menetluse ajal ja eelkõige et välismaalast ei saadetaks enne lõpliku otsuse tegemist riigi territooriumilt välja. Peale menetletava taotluse peatava mõju ei anna selliste siseriiklike sätete kohaldamine vaieldamatut ja kindlat elamisõigust eespool viidatud kohtupraktika tähenduses.
IV. Ettepanek
79.
Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Raad van State’i (Madalmaad) esitatud küsimustele järgmiselt:
1.
Assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 (assotsiatsiooni arengu kohta) artikkel 13 on kohaldatav sellisele siseriiklikus õiguses sätestatud esmakordset sisenemist reguleerivale materiaalõiguslikule tingimusele ja/või menetlusele nagu põhikohtuasjas käsitletav ajutise elamisloa olemasolu nõue.
2.
Põhikohtuasja asjaoludel ei oma seadusliku elamise nõue otsuse nr 1/80 artikli 13 tähenduses tähtsust selle kindlakstegemisel, kas Türgi kodanik võib tugineda kõnealusele sättele või mitte.
( 1 ) Algkeel: inglise.
( 2 ) 12. septembril 1963 sõlmiti leping, millega loodi assotsiatsioon Euroopa Majandusühenduse ja Türgi Vabariigi vahel. Nimetatud lepingu sõlmis, kiitis heaks ja kinnitas ühenduse nimel nõukogu oma 23. detsembri 1963. aasta otsusega 64/732/EMÜ (EÜT 1973, C 113, lk 1; ELT eriväljaanne 11/11, lk 10, edaspidi „assotsiatsioonileping”).
( 3 ) Assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsus nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta (edaspidi „otsus nr 1/80”).
( 4 ) Lisaprotokoll allkirjastati 23. novembril 1970 Brüsselis ning sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määrusega (EMÜ) nr 2760/72 (EÜT 1977, L 361, lk 60; ELT eriväljaanne 11/11, lk 41).
( 5 ) Staatsblad 1965, lk 40.
( 6 ) Staatsblad 1966, lk 387.
( 7 ) Staatsblad 2000, lk 495.
( 8 ) Staatsblad 2000, lk 497.
( 9 ) 21. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-317/01 ja C-369/01 (EKL 2003, lk I-12301).
( 10 ) 9. detsembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-300/09 ja C-301/09: Toprak ja Oguz (EKL 2010, lk I-12845, punktid 53 ja 54).
( 11 ) 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-16/05: Tum ja Dari (EKL 2007, lk I-7415, punkt 55).
( 12 ) Kohtuotsus Toprak ja Oguz, punktid 52–54 ja seal viidatud kohtupraktika.
( 13 ) Seoses artikliga 13 vt 17. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-242/06: Sahin (EKL 2009, lk I-8465, punktid 63–65) ja 29. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C-92/07: komisjon vs. Madalmaad (EKL 2010, lk I-3683, punktid 47–49). Seoses artikli 41 lõikega 1 vt kohtuotsus Tum ja Dari, punkt 69, ja 19. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas C-228/06: Soysal ja Savatli (EKL 2009, lk I-1031, punktid 47 ja 49).
( 14 ) Kohtuotsus Abatay jt, punktid 84 ja 85.
( 15 ) Kohtuotsus Tum ja Dari, punkt 59, ja 21. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C-186/10: Oguz (EKL 2011, lk I-6957, punkt 33).
( 16 ) Vt eespool punkt 32.
( 17 ) Vt eelkõige kohtuotsus Sahin, punktid 64–66, ja kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punktid 48 ja 49.
( 18 ) Vt mh kohtuotsus Abatay jt, punkt 80, ja 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-187/10: Unal (EKL 2011, lk I-9045, punkt 41).
( 19 ) Olgu lisatud, et artikkel 13 välistab ka selliste sätete karmistamise, mis võeti vastu pärast standstill-tingimuse jõustumise kuupäeva ja mis muudavad sel kuupäeval kehtinud õigusnormid leebemaks. Vt kohtuotsus Toprak ja Oguz, punkt 62.
( 20 ) Kohtuotsus Sahin, punkt 63. Vt ka 15. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-256/11: Dereci jt (EKL 2011, lk I-11315, punkt 94) ning kohtuotsus Toprak ja Oguz, punkt 54.
( 21 ) Kohtuotsus Sahin, punktid 64 ja 65; kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 50, ja kohtuotsus Toprak ja Oguz, punkt 44.
( 22 ) Euroopa Kohus on leidnud, et otsuse nr 1/80 artiklit 13 võib kohaldada nii õigusnormidele kui ka sellise ringkirja sätetele, mis täpsustab seda, kuidas asjaomane valitsus kavatseb seadust kohaldada. Vt selle kohta kohtuotsus Toprak ja Oguz, punkt 31. Ma ei näe mingit põhjust, miks seda sätet ei tuleks kohaldada põhikohtuasjas kõne all oleva õigusakti suhtes, võttes arvesse, et 1. detsembril 1980 kehtinud õigusnormide kohaselt ei kohaldanud pädevad riigiasutused ühtki konkreetset nõuet ajutise elamisloa olemasolu kohta.
( 23 ) Seda järeldust ei lükka ümber – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus näib viitavat – Vw 2000 eesmärk hoida ära ebaseaduslikku elamist riigis.
( 24 ) Pean vajalikuks meelde tuletada, et artiklil 13 on vahetu õigusmõju. Vt 20. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C-192/89: Sevince (EKL 1990, lk I-3461, punkt 26).
( 25 ) Kohtuotsus Sahin, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika.
( 26 ) Ibid., punkt 51.
( 27 ) Ibid., punkt 51. Vt ka kohtuotsus Toprak ja Oguz, punkt 45.
( 28 ) Vt eespool punkt 19.
( 29 ) Kohtuotsus Abatay jt, punkt 84.
( 30 ) Vt kohtuotsus Abatay jt, punkt 105, ning kohtuotsus Tumi ja Dari, punkt 59.
( 31 ) Märgin sellega seoses, et EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingut kui rahvusvahelist lepingut ja sellel põhinevaid õigusakte, nt lisaprotokolli ja otsust nr 1/80, tuleb tõlgendada rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 31 alusel – st heas usus – andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist. Vt 2. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C-416/96: Eddline El-Yassini (EKL 1999, lk I-1209, punkt 47). Vt ka kohtujurist Cruz Villalóni 11. aprilli 2013. aasta ettepanek kohtuasjas C‑221/11: Demirkan (Euroopa Kohtus veel pooleli, ettepaneku punkt 53).
( 32 ) Kohtuotsus Sahin, punkt 52. Vt selle kohta ka kohtuotsus Toprak ja Oguz.
( 33 ) Kohtuotsus Sahin, punktid 54 ja 55. Vt selle kohta ka kohtuotsus Toprak ja Oguz, punktid 15 ja 21, ja kohtuotsus Dereci jt, punktid 99 ja 100. Kohtuotsus Abatay jt puudutas hoopiski Türgi veoautojuhte, kes elasid ja töötasid Türgis ja kes viibisid Saksamaal ainult lühikest aega.
( 34 ) Kohtuotsus Dereci, punkt 87.
( 35 ) Vt eespool punkt 32.
( 36 ) Seda seepärast, et standstill-tingimus ühtlasi keelab liikmesriikidel soodsamaid õigusnorme tühistada, isegi kui need kehtestati pärast standstill-tingimuse jõustumist. See kehtib ka siis, kui karmistamine ei muuda asjaomaseid tingimusi rangemaks kui need, mis tulenevad standstill-tingimuse jõustumise kuupäeval kehtinud sätetest. Vt kohtuotsus Toprak ja Oguz, punkt 62.
( 37 ) Kuigi toimikus ei ole ühtegi tõendit pettuse või kuritarvitamise kohta käesolevas asjas, tuleb siiski meeles pidada, et EL‑i õigust ei saa põhimõtteliselt ära kasutada kuritarvitamise või pettuse eesmärgil ja siseriiklikud kohtud võivad – igal üksikjuhul – võtta arvesse asjaomaste isikute pettust või kuritarvitust, et vajaduse korral keelduda neile kohaldamast soodustust, mis tuleneb nimetatud EL‑i õigusnormidest, millele konkreetsel juhtumil tuginetakse. Vt selle kohta kohtuotsus Tum ja Dari, punkt 64.
( 38 ) 30. septembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-98/96: Ertanir (EKL 1997, lk I-5179, punktid 47–50 ja seal viidatud kohtupraktika).
Full & Egal Universal Law Academy