KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 16. mail 2013 ( 1 )
Kohtuasi C-298/12
Confédération paysanne
versus
Ministre de l’alimentation, de l’agriculture et de la pêche
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa))
„Ühine põllumajanduspoliitika — Määrus (EÜ) nr 1782/2003 — Ühtne otsemaksete kava — Toetusõiguste arvutamine — Põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused — Kahjulik mõju toodangule — Võrdlusperiood — Võrdne kohtlemine”
I. Sissejuhatus
1.
Ühist põllumajanduspoliitikat seostatakse traditsiooniliselt põllumajandussaaduste ületootmisega, nn piimajõgede ja pudrumägedega. Määrusega (EÜ) nr 1782/2003 (edaspidi „määrus nr 1782/2003) ( 2 ) lahutati siiski liidu põllumajanduse toetamine konkreetsete ettevõtete toodangust. See õigusakt kehtestas toodangust sõltumatu ühtse otsemaksete kava.
2.
Uuele süsteemile üleminekul määratakse otsemakse suurus otsetoetuste alusel, mille asjaomane ettevõte on vastavalt varem kehtinud kavale saanud teatud võrdlusperioodide jooksul. Need toetused põhinesid veel toodangu mahul.
3.
Kui ettevõtted olid nende perioodide jooksul siiski võtnud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi, oli nende toodang väga tõenäoliselt vähenenud, mistõttu nad said väiksemaid otsetoetusi kui sarnased ettevõtted. Seetõttu sisaldab määrus nr 1782/2003 nende juhtumite jaoks erakorralisi juhtusid käsitlevat sätet, mille kohaselt võetakse otsemakse arvutamisel arvesse ainult neid võrdlusperioode, mil põllumajanduse keskkonnakaitse kohustusi ei võetud.
4.
Käesolev eelotsusetaotlus puudutab Prantsuse õigusnorme, mis täpsustavad erakorralisi juhtusid käsitlevaid sätteid. Confédération paysanne vaidlustab asjaolu, et nende ettevõtete puhul, kes on võtnud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi, arvutatakse otsemaksed varasematel perioodidel saadud otsetoetuste alusel, ning heidab ette, et Prantsusmaa võtab lisaks määruses ette nähtud võrdlusperioodidele arvesse veel varasemaid perioode. Peale selle tuleb seoses sellega selgitada, kas erakorralisi juhtusid käsitlevat sätet kohaldatakse ainult siis, kui põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused kahjustavad „oluliselt” ettevõtte toodangut, nagu näeb ette määruse prantsuskeelne versioon, või piisab lihtsalt kahjulikust mõjutamisest, mis oleks vastavuses ülejäänud keeleversioonidega.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
5.
Põllumajandustoetuste arvutamise kohta vastavalt määrusele nr 1782/2003 sätestab määruse põhjendus 29 järgmist:
„Selle summa kehtestamiseks, millele põllumajandustootjal võiks olla õigus uue kava kohaselt, on asjakohane osutada kõnealusele tootjale võrdlusperioodi jooksul makstud toetussummadele. […]”
6.
Vastav õigusnorm on sätestatud määruse nr 1782/2003 artikli 37 lõikes 1:
„Võrdlussumma on […] toetuskavade alusel põllumajandustootjatele artiklis 38 osutatud võrdlusperioodi igal aastal antud toetuse kolme aasta keskmine […].”
7.
Määruse nr 1782/2003 artikli 38 kohaselt on võrdlusperioodiks kalendriaastad 2000, 2001 ja 2002.
8.
Määruse nr 1782/2003 artikkel 40 sätestab erakorralised juhud:
„1. Erandina artiklist 37 on põllumajandustootjal, kelle toodangut võrdlusperioodi jooksul mõjutasid kahjulikult vääramatu jõu juhud või erandlikud asjaolud, mis ilmnesid enne seda perioodi või selle jooksul, õigus taotleda võrdlussumma arvutamist võrdlusperioodi sellise kalendriaasta või selliste kalendriaastate alusel, mida vääramatu jõu juhud või erandlikud asjaolud ei mõjutanud.
2. Kui vääramatu jõud või erandlikud asjaolud mõjutasid kogu võrdlusperioodi, arvutab liikmesriik võrdlussumma aastate 1997–1999 alusel.
[…] Sellistel juhtudel kohaldatakse artiklit 1 mutatis mutandis.
3. […]
4. […]
5. Käesoleva artikli lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldatakse mutatis mutandis talupidajate suhtes, kes võrdlusperioodil kandsid põllumajanduse keskkonnaprogrammi kohustusi vastavalt määrustele (EMÜ) nr 2078/92[ ( 3 )] ja EÜ nr 1257/1999[ ( 4 )] […]
Juhul kui esimeses lõigus viidatud meetmed hõlmasid nii võrdlusperioodi kui ka lõikes 2 viidatud perioodi, kehtestavad liikmesriigid võrdlussumma kooskõlas objektiivsete kriteeriumitega ja talupidajate võrdset kohtlemist tagaval viisil ning turgu ja konkurentsi kahjustamata vastavalt üksikasjalikele reeglitele, […].”
9.
Nimetatud üksikasjalikel rakenduseeskirjadel, mis on sätestatud määruses nr 795/2004, ( 5 ) ei ole käesoleva eelotsusetaotluse jaoks tähtsust.
10.
Määrus nr 1782/2003 tunnistati alates 1. jaanuarist 2009 määruse nr 73/2009 ( 6 ) artiklite 146 ja 149 kohaselt kehtetuks ning asendati viimati nimetatud määrusega. Määruse nr 73/2009 artikli 33 lõike 1 punkti a kohaselt määratakse otsemaksed kindlaks toetusõiguste alusel, mis on omandatud määruse nr 1782/2003 kohaselt.
B. Prantsuse õigusnormid
11.
Prantsuse 19. juuni 2006. aasta dekreedi nr 2006-710, mis käsitleb määrusega nr 1782/2003 ette nähtud sissetulekutoetuse rakendamist, artikli 1 üheksas lõik täpsustab erakorralisi juhtusid käsitlevaid sätteid nii, et neid kohaldatakse põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste korral üksnes siis, kui neist tingituna vähenes otsetoetuste summa 20% võrreldes perioodidega, mille jooksul ettevõttel ei olnud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi:
„[Määruse nr 1782/2003] artikli 40 lõike 5 kohaldamisel saab arvesse võtta üksnes neid põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi, mille loetelu on kehtestatud põllumajandusministri määrusega ja millest tingituna vähenes olenevalt olukorrast vähemalt 20%:
—
kas kahjuliku mõju esinemise aastate eest saadud toetuste summa, mis arvutati samas ministri määruses sätestatud üksikasjalike eeskirjade alusel, võrreldes selle toetusega, mis maksti võrdlusperioodi nende aastate eest, mil kahjulikku mõju ei esinenud;
—
[…]”
12.
Prantsuse 20. novembri 2006. aasta määruse, millega rakendatakse 19. juuni 2006. aasta dekreeti nr 2006-710, artikkel 7, mida on muudetud 23. veebruari 2010. aasta määrusega, täiendab seda sätet arvutamisvõimalustega ja selgitab seejuures, et võrdlusperioodina tuleb kasutada viimast aastat, mille jooksul veel ei kohaldatud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustust. See aasta ei või siiski olla varasem kui 1992. aasta.
„Artikkel 7. – 1. Kui põllumajandustootja suhtes kehtis võrdlusperioodi iga kolme aasta jooksul mõni käesoleva määruse artiklis 3 määratletud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustus, vastab eespool viidatud 19. juuni 2006. aasta dekreedi artikli 1 üheksandat lõiku kohaldades arvutatav vähenemise määr järgmiste tegurite vahelisele suhtele:
—
toetussumma, mis saadi viimase aasta jooksul, mida ei mõjutanud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustus, ja võrdlusperioodi jooksul saadud toetussummade keskmise summa vahe;
—
ning selle vahe ja eespool viidatud nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruse nr 1782/2003 artikli 37 kohaselt arvutatud võrdlussumma liitmisel saadud summa.
[…]
2. Kui lõike 1 alusel arvutatud vähenemise määr ulatub piirmäärani 20%, mis on sätestatud eespool viidatud 19. juuni 2006. aasta dekreedi artiklis 1, lisatakse eespool viidatud nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruse nr 1782/2003 artikli 37 kohaselt arvutatud võrdlussummale täiendav summa.
Lisatav summa võrdub lõike 1 viimase lõigu alusel arvutatud toetussumma, mis saadi viimase aasta jooksul, mida ei mõjutanud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustus, ja võrdlusperioodi jooksul saadud toetussummade keskmise summa vahega.
3. Käesoleva artikli kohaldamisel ei või viimane aasta, mida ei mõjutanud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustus, olla varasem kui 1992. aasta.”
III. Siseriiklik menetlus ja eelotsusetaotlus
13.
Confédération paysanne on Prantsuse põllumajandustootjate ühendus. Ta vaidlustab Conseil d’État’s toimuvas normikontrolli menetluses eespool nimetatud Prantsuse õiguse sätted, mis täpsustavad määruse nr 1782/2003 artiklit 40, mis käsitleb erakorralisi juhtusid. Seejuures vaidlustab ta otsemakse arvutamise varasematel perioodidel saadud otsetoetuste alusel ja heidab ette, et peale määruses ette nähtud võrdlusperioodide võetakse arvesse veel varasemaid perioode.
14.
Nimetatud menetluses esitab Prantsusmaa Conseil d’État ( kõrgeim halduskohus) Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Kas määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiked 1 ja 5 lubavad nende sõnastust ja ka eesmärki silmas pidades liikmesriikidel nende põllumajandustootjate puhul, kelle toodangut mõjutasid kahjulikult põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused, mis kehtisid nende suhtes kogu võrdlusperioodi või ühe selle osa jooksul, seada võrdlussumma suurendamise õiguse aluseks võrdluse nende kohustuste kahjuliku mõju esinemise aastatel saadud otsetoetuste summade ja nende summade vahel, mis saadi aastatel, mil mõju ei esinenud?
2.
Kas määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiked 2 ja 5 lubavad liikmesriikidel nende põllumajandustootjate puhul, kelle toodangut mõjutasid kahjulikult põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused, mis kehtisid nende suhtes kogu võrdlusperioodi jooksul, seada võrdlussumma suurendamise õiguse aluseks võrdluse ühelt poolt selle otsetoetuste summa, mis saadi viimase aasta jooksul, mida ei mõjutanud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustus, sealhulgas juhul, kui see aasta on võrdlusperioodist kaheksa aastat varasem, ja teiselt poolt võrdlusperioodi jooksul saadud otsetoetuste keskmise aastasumma vahel?”
15.
Confédération paysanne, Prantsuse Vabariik ja Euroopa Komisjon osalesid kirjalikus menetluses ja 18. aprillil 2013 toimunud kohtuistungil.
IV. Õiguslik hinnang
16.
Eelotsusetaotlusele vastamiseks tuleb kõigepealt kirjeldada määruse nr 1782/2003 artiklis 40 sätestatud erakorralisi juhtusid käsitlevate sätete ülesehitust (selle kohta allpool punkt A). Eelotsusetaotlusele kasuliku vastuse ( 7 ) andmiseks tuleb järgnevalt täpsemalt käsitleda toodangu kahjuliku mõjutamise tunnust (selle kohta allpool punkt B). Lõpuks tuleb arutada, mil määral võib olla otsustava tähtsusega otsetoetuste maht ja mitte toodangu kahjulik mõjutamine (selle kohta allpool punkt C) ning milliseid võrdlusperioode saab arvesse võtta (selle kohta allpool punkt D).
A. Määruse nr 1782/2003 artikli 40 ülesehitus
17.
Määruse nr 1782/2003 kohaseid otsetoetusi, nn otsemakseid, arvutatakse vastavalt artiklitele 37 ja 38 võrdlussummade alusel. Otsemaksed põhinevad otsetoetustel, mida maksti varem kehtinud õigusnormide alusel asjaomastele põllumajandustootjatele kalendriaastatel 2000, 2001 ja 2002.
18.
Uus otsemakse ei sõltu toodangu praegusest mahust. Varasem toodang mõjutab siiski kaudselt selle suurust, kuna arvesse võetud varem antud otsetoetused põhinesid tollasel toodangul.
19.
Siiski võis nende otsetoetuste suurus olla vähenenud juhul, kui põllumajandustootjad võtsid sellel võrdlusperioodil põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi. Seda seetõttu, et sellised meetmed põhjustavad sageli toodangu vähenemist. Seetõttu võrdsustab määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 esimene lõik põllumajanduse keskkonnakaitseprogrammiga seotud kohustuste kandmise perioodi selliste perioodidega, mille jooksul põllumajandustootja toodangut mõjutasid kahjulikult vääramatu jõud või erandlikud asjaolud.
20.
Põllumajandustootjal, kelle toodangut mõjutasid kahjulikult vääramatu jõu juhud või erandlikud asjaolud, on määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 1 kohaselt õigus taotleda võrdlussumma arvutamist võrdlusperioodi sellise kalendriaasta või selliste kalendriaastate alusel, mida niisugused kohustused ei mõjutanud. Kahjuliku mõjutamise korral, mis tuleneb põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustustest artikli 40 lõike 5 esimese lõigu tähenduses, jäävad järelikult nende kohustuste võtmise perioodid arvesse võtmata. ( 8 ) Kahjuliku mõjutamise mõistet täpsustatakse järgnevalt. ( 9 )
21.
Juhul kui põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste võtmine tervikuna mõjutas kahjulikult ettevõtte toodangut kalendriaastatel 2000, 2001 ja 2002, tuleb kasutada mõnda muud võrdlusperioodi. Vastavalt määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõikele 2 on selliseks perioodiks aastad 1997–1999.
22.
Kui põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste võtmine hõlmas aga ka seda asendusperioodi, tuleb võrdlussumma arvutada muul viisil. Nendeks juhtudeks kehtestavad liikmesriigid määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 teise lõigu kohaselt võrdlussumma kooskõlas objektiivsete kriteeriumitega ja talupidajate võrdset kohtlemist tagaval viisil ning turgu ja konkurentsi kahjustamata.
B. Toodangu kahjuliku mõjutamise nõutavus
23.
Conseil d’État küsimused käsitlevad seda, kas võrdlussumma suurendamise teatud meetodid on määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõigete 1, 2 ja 5 kohaselt lubatud. Seejuures lähtub Conseil d’État määruse prantsuskeelse versiooni alusel sellest, et erakorraline juht selle sätte tähenduses eeldab olulist kahjulikku mõju. Eelkõige komisjon tuletab sellest liikmesriikide laiaulatusliku kaalutlusruumi.
24.
Määruse nr 1782/2003 esialgsete keeleversioonide hulgas, mis võeti vastu üheteistkümnes keeles, kvalifitseerib siiski üksnes prantsuskeelne versioon kahjuliku mõjutamise mõistega „oluline”. Hispaania-, itaalia-, portugali- ja soomekeelne versioon vastavad seevastu saksakeelsele versioonile, mis eeldab ainult kahjulikku mõjutamist. Ülejäänud keeleversioonides, st taani-, kreeka-, inglise-, hollandi- ja rootsikeelses versioonis eeldatakse „kahjustamist” ega nõuta seega samuti olulist kahjulikku mõju.
25.
Liidu õigusnormi erinevaid keeleversioone tuleb tõlgendada ühetaoliselt. Juhul kui keeleversioonid üksteisest erinevad, tuleb sätet üldjuhul tõlgendada lähtuvalt selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärgist, mille osa see säte moodustab. ( 10 ) Õigusnormi, mis keeleversioonides erineb, tuleb lisaks tõlgendada ka tulenevalt autori tegelikust tahtest. ( 11 )
26.
Kahjuliku mõju nõutavat määra ei ole seadusandliku menetluse kohta olemasolevas teabes mainitud. Erinevad keeleversioonid esinevad juba komisjoni ettepaneku artikli 43 lõikes 1, mis nägi sisuliselt juba ette määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõigete 1–4 kohased üldised erakorralised juhud. ( 12 ) Nõukogu arutelude dokumendid sisaldavad siiski viidet põhjusele, miks põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste võtmisest tingitud kahjulik mõjutamine tuleb lisada erakorraliste juhtude hulka. ( 13 ) Siin nähti nimelt paralleeli juhtudega, mil põllumajandustootjatel oli õigus täiendavatele piimakvootidele, kuna nad olid teatud võrdlusperioodidel tootmise toetuse maksmise eest peatanud. ( 14 )
27.
Täpselt samamoodi kui neid piimatootjaid ei saa ka põllumajandustootjat, kes on määruste nr 2078/92 ja nr 1257/1999 alusel võtnud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi, just nimelt niisuguste kohustuste tõttu panna halvemasse olukorda hilisema liidu toetuskava raames. Seda seetõttu, et ta ei saanud ette näha, et tema otsus mõjutab otsemaksete summat hiljem vastu võetud regulatsiooni tähenduses. ( 15 ) Selline ebasoodsam olukord oleks aga tõenäoline, kui toodanguga enam mitte seotud otsemakse arvutamisel võetakse arvesse toodangust sõltuvaid otsetoetusi, mida oli vähendatud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste võtmise tõttu.
28.
Põhjus, miks põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste võtmine lisati määruse nr 1782/2003 artiklisse 40, ei ole seega ainult vältida ebaõiglast koormamist. Euroopa Kohtu hinnangul rakendavad määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiked 1 ja 5 pigem õiguskindluse põhimõtet. Vastavalt sellele liidu õiguse üldpõhimõttele peavad liidu õigusnormid olema õigussubjektidele selged ja need peavad olema nii täpsed, et õigussubjektidel oleks võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt. ( 16 ) Seda põhimõtet tuleb eriti rangelt järgida siis, kui tegemist on õigusnormidega, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi. ( 17 )
29.
Kuna põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste võtmisel ei olnud arusaadav, et kahjustatakse tulevasi toetuse saamise õigusi, tuli otsemakse määramist käsitlevat sätet täiendada määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõikega 5 nii, et see võimaldaks põllumajandustootjatel, kes olid võtnud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi, mitte jääda halvemasse olukorda seetõttu, et võrdlusperioodi jooksul kehtisid nende suhtes niisugused kohustused. ( 18 )
30.
Õigupoolest on asi siiski lisaks õiguskindluse põhimõttele ka – ja eelkõige – õiguspärase ootuse põhimõttes, sest põllumajandustootjad võisid oodata, et põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud tähtajaliste kohustuste võtmise tõttu ei jää nad liidu tulevaste toetuste korral halvemasse olukorda. ( 19 ) Muu hulgas võiks see rikkuda võrdsuse põhimõtet, kui kohelda ettevõtteid, kes võtsid põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi, samamoodi kui neid ettevõtteid, kes tootsid tavalises olukorras. Lõpuks tuleb arvestada, et põllumajandustootjad võidakse tulevikus põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste võtmise suhtes ära kohutada, kui pärast kohustuste võtmise lõppemist vähendatakse seetõttu toetust. See oleks vastuolus liidu eesmärgiga tagada vastavalt ELTL artiklile 191 ja põhiõiguste harta artiklile 37 keskkonnakaitse kõrge tase. ELTL artikli 11 kohaselt ( 20 ) tuleb see eesmärk integreerida kogu ühenduse poliitikasse, seega ka ühisesse põllumajanduspoliitikasse.
31.
Eeltoodut arvestades ei ole põhjust piirata erakorralisi juhtusid kahjuliku mõjutamise korral, mis tuleneb põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste võtmisest, toodangu oluliselt kahjuliku mõjutamisega. Vastupidi sellele tuleb põhimõtteliselt korvata ka väikesed kahjulikud mõjud. Eesmärk on asetada ettevõtted, kes võtsid põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi, võrdlussumma arvutamisel vastavalt määruse nr 1782/2003 artiklile 40 sellisesse olukorda, nagu nad oleksid tootnud tavalises olukorras.
32.
Vastupidi komisjoni arvamusele ei saa liikmesriikidele vastavalt sellele anda ka ulatuslikku kaalutlusruumi kahjuliku mõjutamise mõiste täpsustamisel. Kaheldav on eelkõige Prantsusmaal kehtiv otsetoetuste vähendamise piirmäär 20%. Äärmisel juhul võivad liikmesriigid vähese tähtsuse kriteeriumide alusel välistada erakorralisi juhtusid käsitleva sätte kohaldamisalast täiesti tähtsusetud kahjulikud mõjud, mille halduskulud on asjaomaste ettevõtete kasuga võrreldes ebaproportsionaalsed. ( 21 )
33.
Selle üle, kas neid kaalutlusi saab üle kanda määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõikes 1 sätestatud vääramatu jõu ja erandlike asjaolude juhtudele, ei ole käesolevas kohtuasjas vaja otsustada. Vastupidi Prantsusmaa arvamusele ei kujutaks see endast võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, kui kohelda ettevõtteid, kelle suhtes see säte kehtib, teisiti kui ettevõtteid, kes võtsid põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi. Seda seetõttu, et üksnes viimati nimetatud ettevõtted võivad tugineda õiguskindluse ning õiguspärase ootuse põhimõtetele ning keskkonnakaitsele, mis võib õigustada erinevusi ühtse otsemaksete kavale üleminekul.
34.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõigetest 1 ja 5 tulenevad õigused eeldavad seda, et põllumajandustootja toodangut on võrdlusperioodil kahjulikult mõjutanud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste võtmine; oluliselt kahjulik mõju ei ole nõutav.
C. Esimene eelotsuse küsimus
35.
Esimese eelotsuse küsimusega soovib Conseil d’État teada, kas määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiked 1 ja 5 lubavad liikmesriikidel nende põllumajandustootjate puhul, kelle toodangut mõjutasid kahjulikult põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused, mis kehtisid nende suhtes kogu võrdlusperioodi või ühe selle osa jooksul, seada võrdlussumma suurendamise õiguse aluseks võrdluse nende kohustuste kahjuliku mõju esinemise aastatel saadud otsetoetuste summade ja nende summade vahel, mis saadi aastatel, mil mõju ei esinenud.
36.
Näib küll, et see küsimus käsitleb hüvitisnõude suurust vastavalt määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõikele 1, seega nimetatud sätte õiguslikku tagajärge. See puudutab siiski ka ühte selle eeldust, milleks on toodangu kahjulik mõjutamine, kuna võrdlussumma suurendamise eesmärk on hüvitada just sellise kahjuliku mõju tagajärjed.
37.
Confédération paysanne rõhutab õigesti, et määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõige 1 ei eelda mitte otsetoetuste vähendamist, vaid toodangu kahjulikku mõjutamist.
38.
Nagu komisjon siiski märgib, ei reguleeri see säte seda, kuidas niisugust kahjulikku mõju tuvastada. Prantsusmaa ja komisjon märgivad muu hulgas – ilma et sellele oleks vastu vaieldud –, et enne 2003. aastat põhinesid otsetoetused ettevõtte toodangul. Seega on need otsetoetused toodangu mahu jaoks sobiv kriteerium.
39.
Nagu Prantsusmaa lisaks rõhutab, võttis ka liidu seadusandja varem saadud toetuste mahu tulevaste otsemaksete kriteeriumiks. Määruse nr 1782/2003 põhjenduse 29 esimese lause kohaselt on selle summa kehtestamiseks, millele põllumajandustootjal võiks olla õigus uue kava kohaselt, asjakohane osutada kõnealusele tootjale võrdlusperioodi jooksul makstud toetussummadele. Selle eesmärgi realiseerib artikkel 37, mis sätestab, et otsustav võrdlussumma vastab üldjuhul toetuste keskmisele, mille põllumajandustootja on saanud artiklis 38 osutatud võrdlusperioodil. Kui kahjulik mõju artikli 40 lõike 1 tähenduses hõlmas kogu võrdlusperioodi, tuleb vastavalt artikli 40 lõikele 2 võtta selle asemel arvesse aastatel 1997–1999 saadud toetusi.
40.
Seega on määruse nr 1782/2003 ülesehitusega just nimelt vastavuses, et otsemakse arvutatakse aastatel 2000–2003 või teise võimalusena aastatel 1997–1999 antud otsetoetuste alusel. Seda, mil määral saab arvesse võtta varasemaid aastaid, tuleb käsitleda teisele eelotsuse küsimusele vastamisel.
41.
Confédération paysanne väidab küll vastu, et määruse nr 1257/1999 ja rakendusmääruse (EÜ) nr 445/2002 ( 22 ) kohaselt arvutatakse põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste täitmise eest saadud toetused toodangu piiramise alusel. Seejuures on siiski tegemist teise reguleeriva raamistikuga, mida liidu seadusandja ei ole määruse nr 1782/2003 sätetesse, mis käsitlevad erakorralisi juhtusid, üle võtnud.
42.
Seega tuleb esimesele küsimusele vastata nii, et määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiked 1, 2 ja lõike 5 esimene lõik ning artiklid 37 ja 38 kohustavad liikmesriike nende põllumajandustootjate puhul, kelle toodangut mõjutasid kahjulikult põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused, mis kehtisid nende suhtes kogu võrdlusperioodi või ühe selle osa jooksul, seadma võrdlussumma suurendamise õiguse aluseks võrdluse nende kohustuste kahjuliku mõju esinemise aastatel saadud otsetoetuste summade ja nende summade vahel, mis saadi aastatel, mil mõju ei esinenud.
D. Teine eelotsuse küsimus
43.
Teise eelotsuse küsimusega tuleb selgitada, kas määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiked 2 ja 5 lubavad liikmesriikidel nende põllumajandustootjate puhul, kelle toodangut mõjutasid kahjulikult põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused, mis kehtisid nende suhtes aastatel 1997–2002, seada võrdlussumma suurendamise õiguse aluseks võrdluse ühelt poolt selle otsetoetuste summa, mis saadi viimase aasta jooksul, mida ei mõjutanud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustus, ja teiselt poolt võrdlusperioodi jooksul saadud otsetoetuste keskmise aastasumma vahel. Aastatena, mil kahjulikku mõju ei esinenud, tulevad 20. novembri 2006. aasta määruse artikli 7 lõike 3 kohaselt, mida on muudetud 23. veebruari 2010. aasta määrusega, arvesse kalendriaastad 1992–1996.
44.
Prantsuse õigusnormi aluseks on määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 teine lõik. Selle kohaselt peab Prantsusmaa sellisel juhul kehtestama võrdlussumma vastavalt objektiivsetele kriteeriumitele ja sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine.
45.
Nagu väidavad Prantsusmaa ja komisjon, on varasemate toetusperioodide arvessevõtmine põhimõtteliselt objektiivne kriteerium. Küsitav on siiski, kas tagatud on ka põllumajandustootjate võrdne kohtlemine. Sellega seoses tuleb kõigepealt välja selgitada, milline kaalutlusruum on liikmesriikidel võrdse kohtlemise tagamisel.
46.
Euroopa Kohus on andnud liikmesriikidele määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 teise lõiguga sarnase õigusnormi rakendamiseks suhteliselt avara kaalutlusruumi. Seejuures on tegemist artikli 42 lõikega 4, mis teeb liikmesriikidele ülesandeks kehtestada täiendavad võrdlussummad nende põllumajandustootjate jaoks, kes on eriolukorras. Nimetatud säte näeb samamoodi kui artikli 40 lõike 5 teine lõik ette, et võrdlussummad kehtestatakse vastavalt objektiivsetele kriteeriumitele ja sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine. Seejuures võivad liikmesriigid kehtestada 0 euro suuruse võrdlussumma ja rakendada 500 euro suurust künnist. ( 23 )
47.
Vaatamata neile tekstis esinevatele sarnasustele ei ole määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 teise lõigu ja artikli 42 lõike 4 eesmärgid siiski võrreldavad. Esimesena nimetatud säte peab ellu rakendama õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid, ( 24 ) samal ajal kui viimati nimetatud säte hõlmab olukordi, kus just nimelt ei ole õigust tugineda õiguspärasele ootusele. ( 25 )
48.
Seetõttu ei saa määruse nr 1782/2003 artikli 42 lõike 4 kohast kaalutlusruumi üle kanda artikli 40 lõike 5 teisele lõigule. Viimati nimetatud sätte suhtes kehtivad pigem kahjuliku mõjutamise mõistest tehtud järeldused. ( 26 ) Liikmesriikide kaalutlusruum on niisiis piiratud.
49.
Järelikult tuleb selle üle otsustamisel, kas liikmesriigi õigusnorm tagab ettevõtete võrdse kohtlemise, kasutada rangeid kriteeriume. Eriti oluline on arvesse võtta liidu seadusandja hinnanguid. Seadusandja piiras varasemate toetusperioodide arvessevõtmise sõnaselgelt aastatega 1997–2002, kuigi ta oleks probleemideta võinud arvesse võtta varasemaid perioode. Seetõttu tuleb oletada, et ta ei pidanud kõigi 1997. aastast varasemate perioodide jooksul saadud toetusi võrreldavaks aastatel 2000–2002 saadud toetustega. Seda hinnangut kahjustaks see, kui liikmesriigid võiksid tugineda erakorralisi juhtusid käsitlevate siseriiklike õigusnormide puhul, mis põhinevad määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 teisel lõigul, lihtsalt varasematele perioodidele.
50.
Eriti aastate 1992 ja 1993 osas kinnitab komisjoni väide seda hinnangut. Selle kohaselt moodustas otsetoetuste kogusumma Prantsusmaal neil aastatel ligikaudu 10% järgmistel aastatel antud toetustest. Seetõttu on peaaegu välistatud, et nende aastate jooksul antud toetuste alusel võiks saavutada kahjuliku mõjutamise mõistliku hüvitamise.
51.
Seevastu jõuti komisjoni esitatud andmetel aastatel 1995–1996 Prantsusmaal umbes sama otsetoetuste kogusummani nagu järgmistel aastatel ning 1994. aastal moodustas see summa juba ligikaudu 75%.
52.
Sellest väitest ei saa siiski teha järeldust, et vastupidi seadusandja hinnangule võiks võrdlusbaasina arvesse võtta aastatel 1995 ja 1996 või võib-olla isegi juba 1994. aastal saadud toetusi. Seda seetõttu, et ei ole mitte mingil juhul tagatud, et ka neil aastatel saadud üksikud otsetoetused olid võrreldavad aastatel 1997–2002 saadud toetustega.
53.
Järelikult ei luba määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 teine lõik liikmesriikidel kehtestada muid võrdlusperioode lisaks neile, mis on sätestatud artiklis 38 ja artikli 40 lõikes 2.
54.
Määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 teisel lõigul põhineva siseriikliku õigusnormi eesmärk peab pigem olema see, et asetada asjaomased ettevõtted võrdlussumma arvutamisel sellisesse olukorda, nagu nad ei oleks aastatel 2000–2002 võtnud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi.
55.
Confédération paysanne’i poolt eelistatud meetod, mille kohaselt arvutatakse võrdlussumma toodangu tegeliku kahjuliku mõjutamise alusel, näib põhimõtteliselt olevat sobiv selle eesmärgi saavutamiseks. Kahjuliku mõju tuvastamiseks võiks nt tugineda sarnastele ettevõtetele või pindaladele või võtta arvesse toodangut enne põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste võtmist. Seejärel oleks võimalik arvutada, millised otsetoetused oleks saadud aastatel 2000–2002 ilma põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusteta. Kuna Prantsusmaa andmetel ei saa ainult väga väheste juhtude üle otsustada aastatel 1997–2002 saadud otsetoetuste alusel, võiks selline veidi töömahukam kontroll olla mõeldav.
56.
Vaatamata sellele ei saa välistada, et toodangu kahjuliku mõjutamise tagajärgede täielikuks hüvitamiseks sobivad ka muud meetodid. Seetõttu ei ole võimalik väita, et üksnes toodangu kahjulik mõjutamine on lubatav kriteerium määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 teise lõigu kohaldamiseks.
57.
Teisele eelotsuse küsimusele tuleb seega vastata nii, et määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiked 2 ja 5 ei luba liikmesriikidel nende põllumajandustootjate puhul, kelle toodangut mõjutasid kahjulikult põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused, mis kehtisid nende suhtes aastatel 1997–2002, seada võrdlussumma suurendamise õiguse aluseks võrdlust ühelt poolt selle otsetoetuste summa, mis saadi viimase aasta jooksul, mida ei mõjutanud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused, ja teiselt poolt võrdlusperioodi jooksul saadud otsetoetuste keskmise aastasumma vahel. Pigem tuleb asjaomased ettevõtted asetada võrdlussumma arvutamisel määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 teise lõigu alusel sellisesse olukorda, nagu nad ei oleks aastatel 2000–2002 võtnud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi.
V. Ettepanek
58.
Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:
1.
Määruse nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, artikli 40 lõigetes 1 ja 5 sätestatud õigused eeldavad seda, et võrdlusperioodil mõjutas põllumajandustootja toodangut kahjulikult põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustuste võtmine; oluliselt kahjulik mõju ei ole nõutav.
2.
Määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiked 1, 2 ja lõike 5 esimene lõik ning artiklid 37 ja 38 kohustavad liikmesriike nende põllumajandustootjate puhul, kelle toodangut mõjutasid kahjulikult põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused, mis kehtisid nende suhtes kogu võrdlusperioodi või ühe selle osa jooksul, seadma võrdlussumma suurendamise õiguse aluseks võrdluse nende kohustuste kahjuliku mõju esinemise aastatel saadud otsetoetuste summade ja nende summade vahel, mis saadi aastatel, mil mõju ei esinenud.
3.
Määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõiked 2 ja 5 ei luba liikmesriikidel nende põllumajandustootjate puhul, kelle toodangut mõjutasid kahjulikult põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused, mis kehtisid nende suhtes aastatel 1997–2002, seada võrdlussumma suurendamise õiguse aluseks võrdlust ühelt poolt selle otsetoetuste summa, mis saadi viimase aasta jooksul, mida ei mõjutanud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustused, ja teiselt poolt võrdlusperioodi jooksul saadud otsetoetuste keskmise aastasumma vahel. Pigem tuleb asjaomased ettevõtted asetada võrdlussumma arvutamisel määruse nr 1782/2003 artikli 40 lõike 5 teise lõigu alusel sellisesse olukorda, nagu nad ei oleks aastatel 2000–2002 võtnud põllumajanduse keskkonnakaitsega seotud kohustusi.
( 1 ) Algkeel: saksa.
( 2 ) Nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001 (ELT L 270, lk 1; ELT eriväljaanne 03/40, lk 269), viimati muudetud nõukogu 9. oktoobri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1009/2008 (ELT L 276, lk 1) ja kehtetuks tunnistatud nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määrusega nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003 (ELT L 30, lk 16).
( 3 ) Nõukogu 30. juuni 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2078/92 keskkonnakaitsenõuete ja paikkondade alalhoiuga kooskõlas olevate põllumajanduslike tootmismeetodite kohta (EÜT L 215, lk 85).
( 4 ) Nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 160, lk 80; ELT eriväljaanne 03/25, lk 391).
( 5 ) Komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 795/2004, millega kehtestatakse nõukogu määruses (EÜ) nr 1782/2003 sätestatud ühtse otsemaksete kava üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT L 141, lk 1; ELT eriväljaanne 03/44, lk 226), viimati muudetud komisjoni 6. mai 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 370/2009 (ELT L 114, lk 9) ja kehtetuks tunnistatud komisjoni 29. oktoobri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1120/2009, millega kehtestatakse määruse (EÜ) nr 73/2009 III jaotises sätestatud ühtse otsemaksete kava üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT L 316, lk 1).
( 6 ) Viidatud eespool 2. joonealuses märkuses.
( 7 ) Vt 12. juuli 1979. aasta otsus kohtuasjas 244/78: Union Laitière Normande (EKL 1979, lk 2663, punkt 5), 12. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C-241/89: SARPP (EKL 1990, lk I-4695, punkt 8), ja 29. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-275/06: Promusicae (EKL 2008, lk I-271, punkt 42).
( 8 ) 11. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-152/09: Grootes (EKL 2010, lk I-11285, punkt 60).
( 9 ) Vt allpool punkt 23 jj.
( 10 ) 5. detsembri 1967. aasta otsus kohtuasjas 19/67: van der Vecht (EKL 1967, lk 462, 473); 27. oktoobri 1977. aasta otsus kohtuasjas 30/77: Bouchereau (EKL 1977, lk 1999, punktid 13 ja 14); 14. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-56/06: Euro Tex (EKL 2007, lk I-4859, punkt 27), ja 21. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-426/05: Tele2 Telecommunication (EKL 2008, lk I-685, punkt 25).
( 11 ) 12. novembri 1969. aasta otsus kohtusjas 29/69: Stauder (EKL 1969, lk 419, punkt 3); 7. juuli 1988. aasta otsus kohtuasjas 55/87: Moksel Import und Export (EKL 1988, lk 3845, punkt 49); 20. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-268/99: Jany jt (EKL 2001, lk I-8615, punkt 47); 27. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-188/03: Junk (EKL 2005, lk I-885, punkt 33), ja 22. oktoobri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-261/08 ja C-348/08: Zurita García ja Choque Cabrera (EKL 2009, lk I-10143, punkt 54).
( 12 ) KOM(2003) 23 (lõplik).
( 13 ) Vt nõukogu 3. juuni 2003. aasta dokumendi 9971/03 IV lisas toodud mitteametlik dokument „Single payment scheme/Special cases/National Reserve”, dokumendi punkt 1, esimene rida.
( 14 ) 28. aprilli 1988. aasta otsus kohtuasjas 120/86: Mulder (EKL 1988, lk 2321, punkt 24).
( 15 ) Eespool 8. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Grootes, punkt 44.
( 16 ) 11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C-170/08: Nijemeisland (EKL 2009, lk I-5127, punkt 44) ja eespool 8. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Grootes, punkt 43.
( 17 ) 16. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-94/05: Emsland-Stärke (EKL 2006, lk I-2619, punkt 43); 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-248/04: Koninklijke Coöperatie Cosun (EKL 2006, lk I-10211, punkt 79), ja 13. märtsi 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-383/06-C-385/06: Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening jt (EKL 2008, lk I-1561, punkt 52).
( 18 ) Eespool 8. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Grootes, punkt 36.
( 19 ) Vt kõnealuse sätte kohta kohtujurist Mazáki 8. juuli 2010. aasta ettepanek kohtuasjas C-152/09: Grootes (EKL 2010, lk I-11285, ettepaneku punkt 30) ja põhimõtteliselt eespool 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Mulder, punktid 24, 26 ja 27).
( 20 ) Vt ka EL lepingu preambuli põhjendus 9.
( 21 ) Vt selle kohta 22. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-449/08: Elbertsen (EKL 2009, lk I-10241, punkt 43).
( 22 ) Komisjoni 26. veebruari 2002. aasta määrus, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1257/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 74, lk 1; ELT eriväljaanne 03/35, lk 269).
( 23 ) Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Elbertsen, punktid 34 ja 46.
( 24 ) Vt eespool punkt 28 jj.
( 25 ) Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Elbertsen, punkt 45.
( 26 ) Vt eespool punkt 32.
Full & Egal Universal Law Academy