KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 27. veebruaril 2014 ( 1 )
Kohtuasi C‑531/12 P
Commune de Millau ja
Société d’économie mixte d’équipement de l’Aveyron (SEMEA)
versus
Euroopa Komisjon
„Vahekohtuklausel — Kohaliku arengu meetme toetusleping — Alusetult saadu tagasinõudmine — Aegumine — Vahekohtuklauslile tuginemise võimalikkus — Leping kolmanda isiku kasuks”
I. Sissejuhatus
1.
Käesolevas apellatsioonimenetluses peab Euroopa Kohus võtma seisukoha osalt konkreetsetes, osalt aga ka põhimõttelistes küsimustes.
2.
Esiteks annab apellatsioonkaebus võimaluse selgitada, kas ja millistel tingimustel võib esialgu volituseta esitatud apellatsioonkaebusel olla 1. novembril 2012 jõustunud uut Euroopa Kohtu kodukorda arvesse võttes õiguslikke tagajärgi, kui volikiri esitatakse menetluse käigus tagantjärele.
3.
Teiseks tekib küsimus, kas ja millistel tingimustel hõlmab ELTL artiklis 272 sätestatud vahekohtuklausel kolmandat isikut, mistõttu ka selle kolmanda isiku vastu algatatud menetlused kuuluvad liidu kohtute pädevusse.
4.
Kolmandaks tuleb analüüsida, kas ja millistel tingimustel saab Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses kontrollida, kuidas Üldkohus on esimese astme menetluses kohaldanud siseriiklikku õigust, mille pooled on valinud. ( 2 )
5.
Neljandaks kerkib küsimus, kas liidu õigusest, eelkõige põhiõigusest heale haldusele, saab tuletada põhimõtte, et maksete tagasinõudmine võib olla välistatud, kui asjaomased õigused ei ole võib-olla küll veel aegunud, kuid nõude esitamise õigusega liidu institutsioon ei ole saadaolevaid summasid kiiresti sisse nõudnud.
II. Õiguslik raamistik
A. Esmane õigus
6.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 „Õigus heale haldusele” lõige 1 sätestab:
„Igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul.”
7.
ELTL artikli 256 lõike 1 teine lõik sätestab:
„[...] üldkohtu otsuseid võib Euroopa Kohtusse edasi kaevata üksnes õigusküsimustes vastavalt põhikirjas sätestatud tingimustele ning ulatusele.”
8.
ELTL artikkel 272 on sõnastatud järgmiselt:
„Euroopa Liidu Kohtu pädevusse kuulub otsuse tegemine liidu[ ( 3 )] poolt või nimel sõlmitud era- või avalik-õiguslikus lepingus sisalduva vahekohtuklausli alusel.”
9.
Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:
„Euroopa Kohtusse saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Apellatsioonkaebuse aluseks võib olla üksnes üldkohtu pädevuse puudumine, menetlusnormide rikkumine, mis kahjustab kaebaja huve, või liidu õiguse rikkumine üldkohtu poolt.”
B. Euroopa Kohtu kodukord
10.
Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 119 sätestab:
„[…]
2. Esindajad ja advokaadid peavad esitama kohtukantseleisse ametliku dokumendi või volikirja, mille on andnud pool, keda nad esindavad.
[…]
4. Kui neid dokumente ei esitata, määrab kohtusekretär poolele mõistliku tähtaja dokumentide esitamiseks. Kui nõutud dokumente ettenähtud tähtaja jooksul ei esitata, otsustab Euroopa Kohus, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, kas selle vorminõude täitmata jätmine toob kaasa hagiavalduse või menetlusdokumendi tunnistamise vastuvõetamatuks.”
11.
Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 168 näeb ette:
„[…]
2. Apellatsioonkaebuse suhtes kohaldatakse käesoleva kodukorra artikleid 119 ja 121 ning artikli 122 lõiget 1.
[…]
4. Kui apellatsioonkaebus ei vasta käesoleva artikli lõigetele 1–3, annab kohtusekretär apellandile mõistliku tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui apellant ei kõrvalda puudusi ettenähtud tähtaja jooksul, otsustab Euroopa Kohus pärast ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ärakuulamist, kas selle nõude täitmata jätmine toob kaasa apellatsioonkaebuse tunnistamise vastuvõetamatuks.”
C. Üldkohtu kodukord
12.
Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõige 5a sätestab:
„Vastavalt ELTL artiklile 272 liidu poolt või nimel sõlmitud era- või avalik-õiguslikus lepingus sisalduva vahekohtuklausli alusel esitatud hagiavaldusele lisatakse ärakiri lepingust, milles see klausel sisaldub.”
III. Vaidluse taust
13.
Euroopa Majandusühendus, keda esindas Euroopa Ühenduste Komisjon, sõlmis 1990. aasta juulis kohaliku arengu projekti elluviimisega seotud toetuslepingu segaosalusega ettevõtjaga Société d’économie mixte d’équipement de l’Aveyron (edaspidi „SEMEA”), kelle kapitalis oli Millau kohalikul omavalitsusüksusel 50% osalus. Poolte kokkuleppel kohaldatakse esiteks toetuslepingu suhtes Prantsuse õigust ja teiseks, „[k]ui ei jõuta kohtuvälise kokkuleppeni, on lepingut puudutava ning lepingupoolte vahelise vaidluse lahendamiseks pädev üksnes Euroopa Kohus”.
14.
Arendusprojekti edasise elluviimisega ei tegelenud kokkuleppel Euroopa Komisjoniga siiski SEMEA, vaid projekti elluviimiseks asutatud ühing. See ühing ei ühinenud siiski toetuslepinguga, mistõttu jäi ühenduse lepingupartneriks endiselt SEMEA.
15.
Kui ilmnes, et ühendus oli maksnud ülemäärase summa, nõudis komisjon 1993. aastal SEMEA‑lt 41012 eküü tagastamist (edaspidi „vaidlusalune võlanõue”). Kuigi SEMEA seda maksenõuet ei täitnud, ei võtnud komisjon esialgu edasisi meetmeid.
16.
Alles 2005. aastal, seega ligi 12 aastat hiljem, esitas komisjon maksenõude uuesti. SEMEA teatas komisjonile, et on likvideerimisel. Peale selle väitis SEMEA, et ühing, kellele oli usaldatud toetust saanud projekti elluviimine, oli talle kinnitanud, et komisjon on vaidlusaluse võlanõude sissenõudmisest loobunud ja lisaks on nõue vahepeal aegunud. Komisjon eitas vaidlusalusest võlanõudest loobumist. Hoolimata sellele järgnenud mitme aasta jooksul toimunud kirjavahetusest ja tehtud hoiatustest SEMEA makset ei teinud. Viimati nõudis komisjon maksmist 2008. aasta veebruaris.
17.
SEMEA erakorraline üldkoosolek tegi 21. novembril 2008 teatavaks oma peamise aktsionäri Millau kohaliku omavalitsusüksuse otsuse võtta üle SEMEA aktivad ja passivad ning otsustas kanda SEMEA vabad rahalised vahendid summas 82719,76 eurot üle Millau kohalikule omavalitsusüksusele. Likvideerija esitatud likvideerimisaruandes oli ära märgitud ka vaidlusalune võlanõue.
18.
SEMEA likvideerija lõpetas 9. detsembril 2008 likvideerimismenetluse ja lasi SEMEA äriregistrist kustutada. Millau kohaliku omavalitsusüksuse volikogu võttis 18. detsembril 2008 ametlikult üle SEMEA varad. SEMEA kohustuste hulka oli muu hulgas kantud komisjoni vaidlusalune võlanõue koos märkega, et SEMEA tugineb aegumisele ja võlausaldaja ei nõua enam maksmist. Selle märke lisamiseks ei olnud taotletud komisjoni heakskiitu.
IV. Vaidlustatud kohtuotsus
19.
Selleks et vaidlusaluse võlanõude saaks hoolimata SEMEA äriregistrist kustutamisest kohtus esitada, taotles komisjon Tribunal de commerce de Rodez’lt (Rodez’ kaubanduskohus, Prantsusmaa) äriühingule ad hoc esindaja määramist.
20.
Seejärel esitas komisjon Üldkohtule enda nimel esiteks 2010. aasta aprillis hagi SEMEA vastu (kohtuasi T‑168/10) ja teiseks 2010. aasta detsembris hagi Commune de Millau vastu (kohtuasi T‑572/10), kes on komisjoni arvates vaidlusaluse võlanõude eest solidaarselt vastutav, kuna kohalik omavalitsusüksus võttis SEMEA kohustused üle. Kuna nimetatud menetlused olid omavahel seotud, liideti need kohtuotsuse tegemise huvides.
21.
Kostjad väitsid, et nõue on aegunud. Kostjaks olnud kohalik omavalitsusüksus väitis lisaks, et Üldkohtul puudub pädevus, ja põhjendas seda sellega, et kohaliku omavalitsusüksuse suhtes ei saa kohaldada toetuslepingu klauslit, mille kohaselt on pädevad liidu kohtud. Teise võimalusena esitasid kostjad juhuks, kui komisjoni maksenõue seoses vaidlusaluse võlanõudega otsustatakse rahuldada, vastuhagi, mis tugines ELTL artiklile 340 ja põhiõiguste harta artiklile 41. Komisjon rikkus vaidlusaluse võlanõude sissenõudmisega kaua viivitades hea halduse kohustust ja õiguskindluse põhimõtet, mistõttu kostjatel on komisjoni vastu kahju hüvitamise nõue, mille suurus vastab komisjoni nõutud summale, nii et kokkuvõttes vabaneksid kostjad maksmise kohustusest.
22.
Üldkohus rahuldas 19. septembri 2012. aasta otsusega komisjoni hagid peamises osas ja jättis kostjate vastuhagid rahuldamata. SEMEA‑t ja Commune de Millaud kohustati tasuma komisjonile solidaarvõlgnikena 41012 eurot koos viivitusintressidega.
23.
Üldkohtu pädevust kohaliku omavalitsusüksuse suhtes põhjendati sellega, et „SEMEA ja Millau kohaliku omavalitsusüksuse vahel sõlmitud lepingu kolmanda isiku kasuks vahendusel sidus Millau kohalik omavalitsusüksus end vahekohtuklausliga liidu kasuks” ( 4 ). Lepinguõiguse üldpõhimõtetest tuleneb, et „lepingu kolmanda isiku kasuks olemasolu võib tuletada ka lepingu eesmärgist või kohtuasja asjaoludest”. ( 5 ) Kohalik omavalitsusüksus võttis SEMEA kohustused üle „kõiki asjaolusid teades” ( 6 ) ja toetuslepingu vahekohtuklausli suhtes reservatsiooni tegemata ning sidus end seega toetuslepingu vahekohtuklausliga.
V. Apellatsioonkaebus
24.
Advokaadibüroo, kes esindas SEMEA‑t ja Commune de Millaud Üldkohtus, esitas 2012. aasta novembris Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse, milles ta esimese kohtuastme kostjate nimel sisuliselt palub tühistada vaidlustatud kohtuotsuse ja teise võimalusena rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud vastuhagi.
25.
Apellatsioonkaebusele, mis esitati 19. novembril 2012, oli lisatud ulatuslik dokumentide kogum. See sisaldab muu hulgas Commune de Millau volikirja apellatsioonimenetluseks ja SEMEA‑le esimese astme menetluseks määratud ad hoc esindaja Maître B. kirja ühele nimetatud büroo advokaatidest. See kiri kannab 15. novembri 2012. aasta kuupäeva. Maître B. toetab kirjas küll esimese astme kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebust, kuid märgib ühtlasi, et tema ametiaeg SEMEA ad hoc esindajana lõppes juba 2012. aasta augustis.
26.
Arvestades seda ajalist ebakõla, palus Euroopa Kohtu kantselei 2013. aasta oktoobris nimetatud advokaadibürool tõendada SEMEA‑t puudutava volituse olemasolu apellatsioonimenetluseks. Advokaadibüroo esitas määratud tähtaja jooksul 2013. aasta novembris Tribunal de Commerce Rodez’ 5. novembri 2013. aasta määruse, millest nähtub, et Maître B. on määratud nimetatud advokaadibüroo 29. oktoobri 2013. aasta taotluse alusel kuueks kuuks SEMEA ad hoc esindajaks käimasolevas apellatsioonimenetluses.
27.
Apellandid esitavad Üldkohtu otsuse vaidlustamisel neli väidet.
28.
Esiteks väidab Commune de Millau, et liidu kohtutel puudub pädevus kohalike omavalitsusüksustega seotud hagide läbivaatamiseks. Prantsuse avalik-õiguslikul juriidilisel isikul ei ole õigust sõlmida lepingus kolmanda isiku kasuks vahekohtuklauslit. Puudub ka asjaomane kokkulepe.
29.
Teiseks väidab SEMEA, et sellega, et ta kandis oma varad likvideerimismenetluse käigus üle kohalikule omavalitsusüksusele, kes on maksevõimeline avalik-õiguslik juriidiline isik, vabanes ta oma võlakohustustest.
30.
Kolmandaks väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus aegumist käsitlevate Prantsuse eeskirjade kohaldamisel õigusnormi.
31.
Neljandaks väidavad apellandid, et Üldkohus ei arvestanud, et komisjoni 12 aastat kestnud tegevusetusega on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41. Apellandid ei saanud selle tõttu komisjoni nõude täitmiseks õigeaegselt meetmeid võtta. Nõutud viivitusintresside suurus on seotud sellega, et komisjon ei nõudnud vaidlusalust võlanõuet kiiresti sisse, ning seetõttu on väidetava kahju ja komisjoni tegevuse vahel põhjuslik seos.
VI. Hinnang apellatsioonkaebusele
32.
Apellatsioonimenetlus tõstatab menetlus- ja sisulisi küsimusi. SEMEA osas on kõigepealt küsitav, kas apellatsioonkaebus on tema nimel õiguspäraselt esitatud. Seda küsimust tuleb analüüsida esimesena (allpool punkt A). Seejärel tuleb uurida esimeses väites tõstatatud küsimust, kas liidu kohtud on üldse pädevad käsitlema hagi, mille komisjon esitas Commune de Millau vastu (allpool punkt B). Pärast seda tuleb – niivõrd, kui see on asjakohane – käsitleda sisulisi väiteid (allpool punktid C ja D). Nende puhul tekib eeskätt küsimus, kas ja mil määral saab Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses üldse kontrollida, kuidas Üldkohus on siseriiklikku õigust kohaldanud.
A. Kas SEMEA apellatsioonkaebus on nõuetekohane?
33.
Toimiku kohaselt tuleb lähtuda sellest, et SEMEA‑t esindavad advokaadid ei olnud 2012. aasta novembris, kui nad apellatsioonkaebuse esitasid, selleks nõuetekohaselt volitatud. Seda seetõttu, et SEMEA ad hoc esindaja ametiaeg oli lõppenud juba 2012. aasta augustis, mistõttu tema 2012. aasta novembris antud heakskiit apellatsioonkaebuse esitamisele ei olnud „volikiri” vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 119 koostoimes artikliga 168. Advokaatidel puudus seetõttu esmalt – kuigi nad seda ei teadnud – kohtus esindamise õigus. ( 7 )
34.
Pärast seda, kui Euroopa Kohtu kantselei oli umbes aasta pärast apellatsioonkaebuse esitamist volikirja puudumisele tähelepanu juhtinud, pöördusid nimetatud advokaadid pädeva kaubanduskohtu poole, et see määraks apellatsioonimenetluseks ad hoc esindaja. Esindajaks määrati Maître B., kes oli juba 2012. aasta novembris soovitanud SEMEA nimel apellatsioonkaebuse esitada, kuigi tal puudus siis selleks pädevus.
35.
Tuleb kaaluda, kas SEMEA apellatsioonkaebus oli eeltoodut arvestades õiguspäraselt esitatud.
36.
Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 119, mida kohaldatakse kodukorra artikli 168 kohaselt ka apellatsioonkaebuse suhtes ( 8 ), reguleerib oma sõnastuse kohaselt eeskätt olukorda, kus volitusi tõendavat dokumenti ei ole esitatud. Kodukorra artikli 119 lõige 4 käib nimelt dokumentide esitamata jätmise kohta, ilma volituse puudumist sisuliselt käsitlemata. See säte puudutab seega apellatsioonimenetluse kontekstis eeskätt olukorda, kus apellatsioonkaebust esitav advokaat on küll volitatud apellatsioonkaebust esitama, kuid apellatsioonkaebusele ei ole selle kohta tõendeid lisatud. Kodukorra artikli 168 lõike 4 kohaselt võib need tõendid esitada Euroopa Kohtu kantselei määratud tähtaja jooksul; kui seda ei tehta, otsustab Euroopa Kohus „kas selle vorminõude täitmata jätmine toob kaasa hagiavalduse [...] tunnistamise vastuvõetamatuks”.
37.
Kodukorrast ei nähtu otseselt, millised peavad olema õiguslikud tagajärjed, kui lisaks sellele, et Euroopa Kohtule ei ole esitatud volitusi tõendavat dokumenti, ei ole advokaatidel apellatsioonkaebuse esitamise ajal ka tegelikult volitusi. Samuti ei too sätete sõnastus selgust, kas asjaomane pool saab volituseta esitatud apellatsioonkaebuse tagantjärele heaks kiita ja seega volituse sisulise puudumise tagasiulatuvalt heastada. Just selles on aga käesoleval juhul küsimus.
38.
Esmapilgul näivad tugevad argumendid toetavat seda, et volituseta esitatud apellatsioonkaebuse puudust ei saa enam parandada. Euroopa Kohus on nimelt korduvalt sedastanud, et vastuvõetavuse tingimused peavad põhimõtteliselt olema täidetud ajal, kui Euroopa Kohus algatab menetluse. ( 9 )
39.
Euroopa Kohus on küll lugenud mitme hageja puhul menetluse lubatavuse seisukohast piisavaks, kui hagi esitamise ajal oli ainult ühel hagejal õigus esitada hagi, ( 10 ) kuid on seda põhjendanud peamiselt menetlusökonoomiaga seotud argumentidega. ( 11 ) Need ei ole SEMEA juhtumile ülekantavad. Esiteks ei ole apellantide väited käesoleval juhul kattuvad, mistõttu toetavad menetlusökonoomia kaalutlused pigem seda, et jätta SEMEA apellatsioonkaebus selle tõendatud vastuvõetamatuse korral läbi vaatamata. Teiseks on volituseta esitatud hagi võrreldamatult suurem puudus kui pelgalt hagi esitamise õiguse puudumine. Isik, kellel puudub hagi esitamise õigus, on siiski teinud oma esindajale õiguspäraselt ülesandeks esitada tema nimel hagi ja peab juhul, kui see ei anna tulemust, ka sellega seotud kulud kandma. Volituste puudumise korral selliseid õiguslikke tagajärgi ei ole, hoopis vastupidi: kui esindusõiguseta esindaja esitab omal algatusel apellatsioonkaebuse, ei saa sellega kaasnevaid kulusid jätta väidetava apellandi, vaid äärmisel juhul falsus procurator’i kanda. Lisaks ei oleks mõistlik uurida sellise hagi põhjendatust, mille esitamist ei saa volituste puudumise tõttu üldse väidetava poolega seostada.
40.
Euroopa Kohtu praktikas leidub siiski ka lähenemisviise, mille põhjal võib järeldada, et kodukorra artikli 119 lõiget 4 ja artikli 168 lõiget 4 – tuginedes selle sõnastuse laiale tõlgendusele – ei saa kohaldada mitte üksnes puuduvate tõendite esitamise, vaid ka volituste sisulise puudumise heastamise suhtes.
41.
Nii luges Euroopa Kohus ühes kohtuasjas, milles poolt esindava advokaadi volituste õiguspärasus oli kaheldav, piisavaks seda, et pädev isik pärast hagi esitamist esindusõiguse olemasolu kinnitas. ( 12 ) Euroopa Kohus ei esitanud vastuväiteid sellele, et asjaomane dokument esitati alles pärast hagi esitamist. Kohtujurist Darmon märkis seoses kodukorra artikli 119 lõikele 4 eelnenud sättega, mis sel ajal kehtis, et „oleks liigne formaalsus kohaldada seda sätet ainult juhul, kui pärast hagi esitamist esitatakse hagiavaldusest varasema kuupäevaga dokument”. ( 13 )
42.
Sellega kooskõlas võib kodukorra artikli 119 lõiget 4 ja artikli 168 lõiget 4 mõista nii, et need sätted ei reguleeri üksnes olukorda, kus apellatsioonkaebuse esitamise ajal puuduvad volitusi tõendavad dokumendid esitatakse tagantjärele, vaid võimaldavad lisaks heastada volituse puudumise – näiteks apellatsioonkaebuse esitamise tagantjärele „kinnitamise” teel.
43.
Selline lai sisulisi puudusi hõlmav tõlgendus annab mõistlikke tulemusi. Esiteks allutab see volituse puudumise heastamise nii tõendite esitamise seisukohalt kui ka sisuliselt ühtsele regulatiivsele lähenemisviisile ja väldib sellega võimalikke eristamisprobleeme ning tagab, et seda teemat käsitletakse kogu liidus ühtselt ja siseriiklike eelarvamusteta. Teiseks saavutatakse sellega, et Euroopa Kohus säilitab menetluse üle kontrolli ja saab mõistliku tähtaja määramisega aidata kahtlused kiiresti hajutada, mis tagab vajaliku õiguskindluse ja hea õigusemõistmise.
44.
SEMEA nimel esitatud apellatsioonkaebuse puhul määras asjakohane asutus, nimelt kaubanduskohus, pärast apellatsioonkaebuse esitamist SEMEA jaoks ad hoc esindaja, kui Euroopa Kohus oli volituste puudumisele tähelepanu juhtinud. Sarnaselt „kinnitamisega” eespool punktis 41 kirjeldatud kohtuasjas oli esindaja määramise eesmärk võimaldada käimasolev apellatsioonimenetlus SEMEA suhtes läbi viia. Esindaja määramine võimaldab järeldada, et SEMEA apellatsioonkaebuse on esitanud advokaat, eriti kuna nimetatud ad hoc esindaja on sama isik, kes umbes aasta varem andis advokaatidele oma nõusoleku SEMEA nimel apellatsioonkaebuse esitamiseks. Kuna Maître B. määramist SEMEA ad hoc esindajaks tuleb seega käsitada apellatsioonkaebuse esitamise tagantjärele kinnitamisena, tuleb asuda seisukohale, et volituste esialgne puudumine on vastavalt kodukorra artiklile 119 koostoimes artikli 168 lõikega 4 heastatud.
45.
Seega on õiguspäraselt esitatud nii kohaliku omavalitsusüksuse kui ka SEMEA apellatsioonkaebus.
46.
Järgnevalt tuleb uurida, kas komisjon sai SEMEA ja kohaliku omavalitsusüksuse vastu hagisid esitades tugineda SEMEA lepingu vahekohtuklauslile.
B. Vahekohtuklausli asjakohasus käesolevas menetluses
47.
Kas komisjon saab tugineda toetuslepingu vahekohtuklauslile, on kahel põhjusel küsitav. Seda seetõttu, et vormiliselt ei ole vaidlusalust vahekohtuklauslit sisaldava toetuslepingu pooleks ei kostjaks olnud kohalik omavalitsusüksus ega hagi esitanud komisjon.
48.
Komisjon, kes esitas enda nimel hagi SEMEA ja kohaliku omavalitsusüksuse vastu, on nimelt toetuslepingus Euroopa Majandusühenduse esindaja, mistõttu tekitab esiteks kahtlust tema (käesoleval juhul vaidlustamata) õigus kõnealuses vaidluses tegutseda ja teiseks ei ole ilmne, et tal on toetuslepingu vahekohtuklauslist tulenev hagi esitamise õigus. Viimast küsimust kui hagi läbivaatamise tingimust tuleb omal algatusel kontrollida (allpool punkt 1).
49.
Kohalik omavalitsusüksus ei olnud seevastu toetuslepinguga kuidagi seotud, peab aga sellegipoolest toetuslepingu vahekohtuklauslist juhinduma – nagu kinnitatakse vaidlustatud kohtuotsuses –, lähtudes kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu põhimõtetest. Kas need argumendid on vettpidavad, tuleb kontrollida pärast komisjoni hagi vastuvõetavuse küsimuse käsitlemist (allpool punkt 2).
1. Kas komisjon saab enda nimel algatatud menetluses tugineda SEMEA lepingu vahekohtuklauslile?
50.
Selle küsimuse puhul on lõpuks oluline, kes on vahekohtuklausli alusel hagi esitamise korral menetluse pool: liit kui lepingupartner või teda lepingu sõlmimisel esindanud institutsioon?
51.
ELTL artikli 272 sõnastus ei aita sellesse küsimusse üheselt selgust tuua, kuigi teatavad asjaolud toetavad seda, et „liidu ( 14 ) poolt või nimel sõlmitud era- või avalik-õiguslikus lepingus sisalduva vahekohtuklausli alusel” algatatud menetluses võib pooleks olla ka liit ise. ( 15 ) Väljakujunenud kohtupraktika näib siiski olevat vastupidine, ( 16 ) sest hagiavaldustest ja hilisemate kohtuotsuste pealdistest nähtub, et tavaliselt ei ole pooleks liit ise, vaid vahekohtuklauslit sisaldava lepingu pooleks olev liidu institutsioon. ( 17 )
52.
Vaidlustatud kohtuotsuses ei ole selle kohta seisukohta võetud. Poole õige isiku küsimus võib aga lõppude lõpuks lahtiseks jääda. Käesoleval juhul tuleb nimelt üksnes hinnata, kas komisjon saab enda nimel esitatud hagi puhul tugineda vaidlusalusele vahekohtuklauslile. Sellele küsimusele tuleb vastatava jaatavalt, kui arvestada kogu kohtupraktikat, mis käsitleb liitu kui menetluspoolt liidu kohtutes, ( 18 ) kuna kohtupraktikas on märgata suundumust, et vale isik liidu poolel on põhimõtteliselt kahjutu, kuni vaidlus on kostjate seisukohast selgelt määratletud ja kui sellega ei seata ohtu kostjate menetlusõiguste teostamist. Kummaski ei saa käesoleval juhul kahtlust olla.
53.
Seetõttu sai komisjon tema nimel algatatud menetluses SEMEA vastu igal juhul SEMEA lepingu vahekohtuklauslile tugineda.
54.
Tuleb siiski veel selgitada, kas vahekohtuklauslile sai tugineda mitte üksnes SEMEA, vaid ka kohaliku omavalitsusüksuse vastu.
2. Kas kohaliku omavalitsusüksuse vastu saab tugineda SEMEA lepingu vahekohtuklauslile?
55.
Seda küsimust kui avalikust huvist tulenevat asja läbivaatamist takistavat asjaolu tuleb kontrollida omal algatusel ja sõltumata apellatsioonkaebuses esitatud väidetest. Kontrollida tuleb nelja asjaolu: esiteks SEMEA lepingus sisalduva klausli sõnastust, teiseks lepingujärgseid toiminguid, kolmandaks ELTL artiklist 272 tulenevaid kriteeriume ja neljandaks kodukorrast tulenevaid vahekohtuklausliga seotud tõendamisnõudeid.
a) Vahekohtuklausli sõnastus SEMEA lepingus
56.
SEMEA lepingu kohaselt on „lepingupoolte vahelise vaidluse lahendamiseks pädev üksnes” Euroopa Kohus. See klausel on seega siduv eelkõige ainult lepingupooltele – SEMEA‑le ja liidule – ning sellele ei saa tugineda Commune de Millau vastu.
b) Lepingujärgsed toimingud
57.
Kõigepealt tuleb sedastada, et komisjon ei ole sõlminud vahekohtuklauslit puudutavaid lepingujärgseid kokkuleppeid. Ka SEMEA ja kohaliku omavalitsusüksuse vahel ei ole kirjalikku lepingut, vaid üksnes üldkoosoleku ja kohaliku omavalitsusüksuse volikogu eraldi otsused. Üldkohus ( 19 ) lähtus siiski lepinguõiguse üldpõhimõtetest ja jõudis järeldusele, et kohaliku omavalitsusüksuse otsuseid SEMEA võlakohustuste ülevõtmise kohta – koos SEMEA vara ülekandmisega SEMEA‑le – tuleb nende eesmärgi kohaselt ja kõiki asjaolusid arvestades käsitada lepinguna liidu kasuks. Kohalik omavalitsusüksus ja SEMEA soovisid panna aluse liidu võlanõudele Commune de Millau vastu ja kohalik omavalitsusüksus, „olles teadlik [...] kohtuvaidlusest vaidlusaluse võlanõude küsimuses”, tahtis end siduda SEMEA lepingu vahekohtuklausliga. Seejuures ei ole oluline, et võlakohustusle ülevõtmisel ei olnud poolte soovitud vabastavat mõju, kuna puudus võlausaldaja heakskiit.
c) Hinnang lepingujärgsetele toimingutele lähtudes ELTL artiklist 272 tulenevatest kriteeriumidest
58.
Küsimuse puhul, kas kohaliku omavalitsusüksuse jaoks siduvas vahekohtuklauslis on sel viisil kokku lepitud, on määravad ELTL artiklist 272 tulenevad kriteeriumid, ( 20 ) mida tuleb pealegi seetõttu, et ELTL artikkel 272 on erandsäte, tõlgendada kitsalt. ( 21 )
59.
Üldkohus ( 22 ) peab võimalikuks, et vahekohtuklauslis saab kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguga seotud põhimõtete kohaselt kokku leppida ka täielikult ilma liidu osaluseta; sel juhul ei ole siiski tegemist liidu poolt, vaid „[tema] nimel sõlmitud [...] lepingu[ga]” ELTL artikli 272 tähenduses.
60.
See seisukoht on kaheldav. Liidu nimel sõlmitud leping puudutab liidu materiaalseid huve. Kuna ELTL artiklit 272 kui erandsätet tuleb tõlgendada kitsalt, võivad lepingu sõlmida vaid institutsioonid, organid või asutused, kellel on õigus tegutseda liidu nimel. EL‑välised kolmandad isikud ei saa seda teha. Pelgalt liiduvälise kolmanda isiku osalusel ja liidu asutuse algatuseta sõlmitud lepingust – nagu käesoleval juhul SEMEA ja kohaliku omavalitsusüksuse lepingujärgsed kokkulepped – ei piisa seega ELTL artikli 272 nõuete täitmiseks.
61.
Lisaks sellele ei nähtu ka, et kohalik omavalitsusüksus oleks tahtnud end siduda vahekohtuklausliga ELTL artikli 272 tähenduses. Poole asjakohast tahet – mis on vahekohtuklauslis kokkuleppimiseks hädavajalik – ei ilmne esiteks ühestki SEMEA ja kohaliku omavalitsusüksuse lepingujärgse toimingu asjaolust ega saa teiseks automaatselt eeldada. See kehtib seda enam, et SEMEA likvideerimist käsitlevates dokumentides ei maini SEMEA vahekohtuklausli olemasolu ega võta kohalik omavalitsusüksus seda otsesõnu teadmiseks. Vastupidi: sellist teavet ei sisalda ei kohaliku omavalitsusüksuse volikogu 18. detsembri 2008. aasta otsus ega 21. novembri 2008. aasta likvideerimisaruanne; pigem viitavad need võib-olla eksitavalt sellele, et vaidlusaluse SEMEA toetuslepingu suhtes kohaldatakse Prantsuse õigust, mis vähemalt korrapealt ei viita sellele, et vaidlusalune võlanõue võiks kuuluda liidu kohtute pädevusse.
62.
Eeltoodut arvestades ei saa järeldada, et kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguga oleks kokku lepitud vahekohtuklauslis, millele komisjon saaks tugineda kohaliku omavalitsusüksuse vastu.
63.
Ent isegi juhul, kui SEMEA ja kohalik omavalitsusüksus jõudsid selles kokkuleppele, kerkib lisaks järgnevalt kontrollimist vajav küsimus, kas on täidetud tõendamisnõuded, mis on vahekohtuklausli suhtes sätestatud Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõikes 5a.
d) Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõikes 5a vahekohtuklausli suhtes sätestatud tõendamisnõuded
64.
Nimetatud kodukorra artikli 44 lõike 5a kohaselt tuleb hagiavaldusele lisada vahekohtuklauslit sisaldava lepingu ärakiri. Teisisõnu peab komisjon esitama dokumentaalsed tõendid vahekohtuklausli olemasolu kohta.
65.
Commune de Millau suhtes ei ole komisjon neid tõendeid esitanud – ega saanud seda ka teha, kuna väidetavat komisjoni kasuks vahekohtuklausli sõlmimist võib, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses sedastab, ( 23 ) järeldada üksnes „SEMEA ja Millau kohaliku omavalitsusüksuse vahelise lepingu eesmärgist ning kohtuasja asjaoludest”, ( 24 ) ja seega, kui eeldada selle olemasolu, on tegemist kirjalikult sätestamata pelgalt kaudse tahteavaldusega sõlmitud kokkuleppega. Sellest ei piisa Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõikes 5a sätestatud tõendamisnõuete täitmiseks, kuna nende kohaselt tuleb kohtule esitada ärakiri, seega vaidlusalust vahekohtuklauslit sisaldav dokument.
66.
Kohtupraktikas on seda sätet küll laialt tõlgendatud ja loetud piisavaks allkirjastamata lepinguprojekti ja seda puudutava kirjavahetuse esitamist ( 25 ) või poolte tuginemist lepinguvälistele dokumentidele. ( 26 ) Nimetatud kodukorra artikli 44 lõige 5a oleks siiski sisutühi, kui ei arvestataks sätte põhielementi, mille kohaselt tuleb vaidlusaluse klausli kohta esitada kirjalik kinnitus, millest nähtuks otseselt, millised pooled on millise lepingu suhtes kokku leppinud liidu kohtute pädevuses. Järelikult ei piisa, kui esitatakse dokumendid, mille põhjal võib järeldada ainult suuliste või kaudse tahteavaldusega sõlmitud kokkulepete olemasolu, ilma et nende sisu oleks kirjalikult sätestatud, sest dokumenteerimata asjaolusid ei saa kuidagi käsitada lepingu „ärakirjana”. ( 27 ) Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõiget 5a tuleb käsitleda tihedas seoses erandseisundiga, mis ELTL artiklil 272 kui erandlikul pädevust sätestaval eeskirjal on, ning seetõttu tuleb selle põhisisu rangelt tõlgendada ega saa mõista nii, et vaidlusalust vahekohtuklauslit selgelt ja üheselt mõistetavalt sisaldava dokumendi võib esitamata jätta.
67.
Sellega seoses tagab artikli 44 lõige 5a ka õiguskindluse ja – nagu nähtub ümberpöördult Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõikest 6 – erinevalt artikli 44 lõigetes 3–5 sätestatud vorminõuetest ei võimalda see dokumentide puudumist nende hiljem esitamisega tagantjärele heastada. Seega, kui hagi esitamise ajal puudub vahekohtuklausli ärakiri, tuleb hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
68.
Kuna komisjon ei ole käesoleval juhul esitanud Commune de Millau suhtes vahekohtuklausli ärakirja vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõikele 5a, puudus Üldkohtul pädevus kohaliku omavalitsusüksuse vastu esitatud hagi läbivaatamiseks. Kuivõrd Üldkohus leidis, et kohaliku omavalitsusüksuse vastu esitatud hagi on siiski vastuvõetav, rikkus ta õigusnormi.
69.
Seetõttu tuleb Commune de Millau apellatsioonkaebus rahuldada. Vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada osas, milles kohalikku omavalitsusüksust kohustati solidaarselt võlga tasuma ning milles temalt mõisteti välja kohtukulud, ja kuna menetlusstaadium seda lubab, tuleb tema vastu esitatud hagi Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt rahuldamata jätta.
70.
Arvestades seda vahejäreldust tuleb järgnevalt kontrollida veel vaid SEMEA väiteid. Niivõrd kui need puudutavad – seoses Prantsuse aegumis- ja likvideerimiseeskirjadega – siseriikliku õiguse väära kohaldamist, kerkib algul siiski küsimus, kas ja kui jah, siis millises ulatuses on Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses pädev kontrollima, kuidas Üldkohus siseriiklikku õigust kohaldas. Kui tal see pädevus puudub või on tal vaid piiratud pädevus, võivad asjaomased väited jääda üksikasjalikult kontrollimata. Neid küsimusi tulebki järgnevalt käsitleda.
C. SEMEA väide, et Üldkohus on siseriiklikku õigust vääralt kohaldanud
71.
Kõigepealt tuleb kaaluda, kas siseriiklikku õigust puudutavad apellatsioonkaebuse väited on apellatsioonimenetluses asjakohased.
72.
Euroopa Kohtu kontrollipädevust apellatsioonimenetluses on täpsustatud tema põhikirja artiklis 58, mis sätestab: „Euroopa Kohtusse saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Apellatsioonkaebuse aluseks võib olla üksnes üldkohtu pädevuse puudumine, menetlusnormide rikkumine, mis kahjustab kaebaja huve, või liidu õiguse rikkumine üldkohtu poolt.”
73.
Seetõttu näib korrapealt välistatud, et siseriikliku õiguse kohaldamisel esinevat õigusnormi rikkumist, mille Üldkohus on võinud toime panna, saaks edasi kaevata. Seda seetõttu, et selline õigusnormi rikkumine ei oleks põhimõtteliselt ( 28 ) liidu õiguse rikkumine, vaid üksnes siseriikliku õiguse rikkumine. Põhikirja artiklis 58 sätestatud lõplike pädevuskriteeriumide kohaselt ei ole Euroopa Kohus aga pädev apellatsioonimenetluses siseriiklikku õigust kontrollima. ( 29 )
74.
Seoses ELTL artiklis 272 sätestatud vahekohtuklausliga tähendab praegune õiguslik olukord esiteks, et Üldkohus peab esimese astme menetluses pärast hagi esitamist õiguse valiku tõttu teostama vajaduse korral asjakohase siseriikliku õiguse alusel täieliku kontrolli. Teiseks ei või Euroopa Kohus esimese astme kohtuotsusele järgnevas apellatsiooniastmes põhikirja artiklit 58 arvestades põhimõtteliselt hinnata väiteid, mis käsitlevad üksnes siseriikliku õiguse ebaõiget kohaldamist Üldkohtu poolt.
75.
Väljakujunenud kohtupraktikas leidub siiski Euroopa Kohtu otsuseid, milles Euroopa Kohus kontrollib apellatsioonimenetluses – ja just nimelt ka vahekohtuklausli puhul ( 30 ) – siseriikliku õiguse kohaldamist esimeses kohtuastmes, ilma et ta seda Euroopa Kohtu põhikirja artiklit 58 silmas pidades üksikasjalikult põhjendaks.
76.
Teen Euroopa Kohtule ettepaneku see kohtupraktika suund uuesti läbi vaadata. Seda seetõttu, et see ei ole esiteks kooskõlas Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 selge sõnastusega. Teiseks lahkneb see teataval määral suurkoja otsusest kohtuasjas Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, ( 31 ) milles Euroopa Kohus – siiski seoses kaubamärgiõigusega seotud vaidlusega ja ilma otsese viiteta põhikirja artiklile 58 – sedastas seoses oma siseriiklikku õigust puudutava kontrollipädevusega apellatsiooniastmes kokkuvõtlikult: „Euroopa Kohtul on õigus hinnata apellatsioonimenetluses nende Üldkohtu järelduste kontrollimisel, mis puudutavad asjaomast siseriiklikku õigust, talle esitatud dokumentide ja muude tõendite alusel eelkõige seda, kas Üldkohus on moonutanud asjaomaste siseriiklike õigusnormide või sellega seotud kohtupraktika või õigusdoktriine puudutavate teoste sõnastust, ja veel seda, kas Üldkohus on nende tõendite kohta teinud järeldusi, mis on ilmselgelt nende sisuga vastuolus ja lõpuks seda, kas Üldkohus on kõigi tõendite hindamisel käsitletava siseriikliku õiguse sisu väljaselgitamiseks omistanud mõnele neist sellise tähenduse, mis ei sobi kokku muude tõenditega niivõrd, kui see tuleneb ilmselgelt toimikus esitatud dokumentidest”. ( 32 ) Euroopa Kohus peab apellatsioonikohtuna siseriikliku õiguse kohaldamise parandamist vajalikuks ainult moonutamisjuhtumite puhul ja siis, kui Üldkohus on ilmselgelt rikkunud õigusnormi. ( 33 )
77.
See ei ole vastuolus põhikirja artikliga 58, mille sõnastuse kohaselt jääb siseriiklik õigus täielikult Euroopa Kohtu kontrollipädevusest välja. Pigem järgib Euroopa Kohus siseriikliku õiguse kontrollimisel mutatis mutandis sama lähenemisviisi, mis on ka apellatsiooniastmes aluseks faktide moonutamise puhul, mis on liidu õigusega keelatud. ( 34 )
78.
See lähenemisviis võimaldab Euroopa Kohtul juhtudel, kui Üldkohus on siseriiklikku õigust ilmselgelt vääralt kohaldanud – kuid ainult siis –, asjaomase apellatsioonkaebuse läbi vaadata ja vale kohtuotsuse tühistada. ( 35 )
79.
Seda kohtuasjas Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet kaubamärgiõiguse jaoks välja töötatud lahendust saab selle sõnastuse kohaselt ja sisuliselt üldistada ning on alust kanda see üle ka vahekohtuklausliga seotud apellatsioonimenetlusele. Sellega, et seejuures on siiski tegemist õiguskaitse kitsendamisega, kuna mitte igasugune siseriikliku õiguse rikkumine Üldkohtu poolt ei anna alust esimese astme kohtuotsust teises astmes tühistada, tuleb leppida, võttes arvesse ELTL artikli 256 lõikes 1 koostoimes Euroopa Kohtu põhikirja artikliga 58 sätestatud üheselt mõistetavaid eeskirju. Siin saab appi tulla ainult liidu seadusandja. Tõhusa õiguskaitse seisukohast problemaatilist olukorda ei ole karta. Esiteks ei nõua tõhusa õiguskaitse põhimõte, et kohtuastmeid oleks tingimata mitu; teiseks jääb Euroopa Kohtule kui apellatsioonikohtule õigus esimese astme kohtuotsus siseriikliku õiguse ilmse väärkohaldamise korral tühistada, kui esitatakse asjakohane apellatsioonkaebus.
80.
Sellest lähenemisviisist tulenevalt kerkib käesolevas kohtuasjas esiteks küsimus, kas saab eeldada, et tegemist on siseriikliku õiguse ilmse väärkohaldamisega, mille puhul on apellatsioonimenetlus lubatud. Teiseks tekib juhul, kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, järgmine küsimus, kas apellant SEMEA on seda ka piisavalt põhjendatult ja tulemuslikult väitnud.
81.
Käesoleval juhul tuleb eitavalt vastata juba esimesele küsimusele, mistõttu teist küsimust ei ole vaja enam analüüsida. Seda seetõttu, et Üldkohus analüüsis hoolikalt Prantsuse õiguslikku olukorda ning vaidlusaluse aegumis- ja likvideerimisprobleemistikuga seotud kohtupraktikat ja jõudis arusaadavatele järeldustele, mille puhul ei saa väita moonutamist ja ilmselget ebaõigsust.
82.
Järelikult ei saa SEMEA esitatud väidetega nõustuda.
83.
Lõpuks tuleb käsitleda väidet, mille SEMEA esitas seoses oma vastuhagi rahuldamata jätmisega. See väide tugineb peamiselt põhiõiguste harta artiklile 41, on seega seotud liidu õigusega ja täielikult kontrollitav.
D. SEMEA vastuhagi
84.
Oma vastuhagis esitas SEMEA teise võimalusena kahju hüvitamise nõude, mis vastas komisjoni poolt nõutud vaidlusalusele võlanõudele koos viivitusintressidega, ja tema hagi tugines sisuliselt liidu lepinguvälisele vastutusele ja põhiõigustega tagatud hea halduse õigusele. SEMEA väitel on komisjon rikkunud harta artiklit 41 sellega, et ta viivitas võlanõude esitamisega, ning eriti sellega, et esimese ja teise meeldetuletuse vahele jäi ligikaudu 12 aastat. Seetõttu kogunesid muu hulgas märkimisväärsed viivitusintressid, mida oleks saanud muidu vältida.
85.
Käesolevad asjaolud tõstatavad peamiselt küsimuse, kas ja kui jah, siis millistel tingimustel võib komisjonile hea halduse õigusest lähtudes ette heita viivitamist võlgade sissenõudmisel ja kas komisjon võib seetõttu – sõltumata aegumisest – oma nõudeõiguse minetada. Et SEMEA tõstatab selle probleemistiku vastuhagis, võib olla tingitud sellest, et Prantsuse õiguses ei tunta sellist õiguse minetamise õigusinstituuti, mis tuleneb Saksa õiguses hea usu põhimõttest. ( 36 ) Kokkuvõttes on tegemist põhiõigustega tagatud vastuväidetega hageja põhi- ja kõrvalnõuetele. Sellisena tuleb nõuet käesolevas kohtuasjas ka hinnata.
86.
Analüüsida tuleb seega, kuidas saab põhiõigus heale haldusele lepinguõiguse kontekstis asjakohane olla, kas see saab lepingulisi nõudeid lõpetada või viivitusintresside nõudmist takistada.
87.
Ennekõike oli komisjonil õigus hallata oma vara SEMEA‑ga kokkulepitud siseriikliku õiguse piires oma äranägemisel ja lähtuda siseriiklikust seadusest tulenevatest aegumistähtaegadest. Harta artiklit 41 ei saa kuidagi tõlgendada nii, et see kehtestab lepinguliste võlanõuete selgete aegumistähtaegade asemel vähem konkreetse „mõistliku aja”. See ei oleks ei õiguskindluse ega mõlema poole huvides. Teisisõnu: lepingulistes küsimustes käsitatakse „mõistliku” ajana harta tähenduses eelkõige neid tähtaegu, milles pooled on lepingus kokku leppinud.
88.
Kui aga komisjon asub saadaolevaid summasid sisse nõudma, peab ta selle ka tema lepingupartnerit puudutava toimingu lõpule viima mõistliku aja jooksul, kuna harta on tema jaoks siduv. Seda ei muuda ka asjaolu, et tema lepingupartneril ei ole tema ees hartast tulenevaid kohustusi. Komisjon ei saa sellest hoolimata eraõigusele tuginedes põhiõiguste siduvat toimet vältida.
89.
Käesoleval juhul on komisjoni käitumine siiski mõistlikkuse aspektist problemaatiline, kuna ta hakkas ühest küljest – alates 27. aprilli 1993. aasta maksenõudest – viivitusintressi arvestama, aga teisest küljest jättis võlgniku ligi 12 aastaks rahule, kuni asus alles alates 18. novembrist 2005, siis aga püsivalt survet avaldades, sisse nõudma tasumata võlga ja märkimisväärset viivitusintressi, mille summa, nagu väidab SEMEA, ilma et seda oleks vaidlustatud, oli vahepeal kasvanud isegi suuremaks kui põhinõue.
90.
Kuna komisjonil oli põhiõigustest tulenev kohustus võlad kiiresti sisse nõuda, mida ta kuni 18. novembrini 2005 ei täitnud, tuleb tema võlgade sissenõudmisega viivitamist käsitada selle aja jooksul kogunenud viivitusintressidega otseses põhjuslikus seoses olevana.
91.
Seda, et Üldkohus jättis vastuhagi siiski ka viivitusintresside osas põhjusliku seose puudumise tõttu täies ulatuses rahuldamata, sest leidis, et maksmata jätmises oli süüdi üksnes SEMEA, ( 37 ) ega pidanud harta artikli 41 lõike 1 rikkumist piisavalt tõsiseks, õiguslik kontroll seega ei toeta. Vastuhagi rahuldamata jätmine jääb apellatsioonimenetluses muutmata vaid sedavõrd, kui see puudutab põhinõuet ja alates 18. novembrist 2005 kogunenud viivitusintresse. Lisaks toob vastuhagis esitatud SEMEA nõue kokkuvõttes kaasa hageja nõude vastava vähendamise.
92.
Lõpuks tuleb lahendada kohtukulude küsimus.
E. Kohtukulud
93.
Kuna Commune de Millau apellatsioonkaebus oli põhjendatud, kannab kohaliku omavalitsusüksuse kulud komisjon. Kuna osa SEMEA apellatsioonkaebuse nõudeid rahuldati ja osa jäeti rahuldamata, kannavad tema ja komisjon oma kohtukulud ise (Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 koostoimes artikli 138 lõigetega 2 ja 3).
VII. Ettepanek
94.
Eeltoodut arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:
1.
Tühistada Üldkohtu 19. septembri 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑168/10 ja T‑572/10: Euroopa Komisjon vs. SEMEA ja Commune de Millau osas, milles sellega kohustatakse Commune de Millaud SEMEA‑ga solidaarselt tasuma Euroopa Komisjonile 41012 eurot koos viivitusintressidega ning kandma tema enda kohtukulud ja komisjoni kohtukulud kohtuasjas T‑572/10.
2.
Tühistada Üldkohtu 19. septembri 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑168/10 ja T‑572/10: Euroopa Komisjon vs. SEMEA ja Commune de Millau osas, milles sellega kohustatakse SEMEA‑t tasuma 27. aprillist 1993 kuni 18. novembrini 2005 viivitusintresse.
3.
Jätta komisjoni kohtuasjas T‑572/10 Commune de Millau vastu esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
4.
Jätta SEMEA apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.
5.
Mõista Commune de Millau kohtukulud välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab enda kohtukulud. SEMEA kannab ise oma kohtukulud.
( 1 ) Algkeel: saksa.
( 2 ) See küsimus jäi minu 27. jaanuari 2011. aasta ettepanekus kohtuasjas C-263/09 P: Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL 2011, lk I-5853, ettepaneku punktid 84–86) lahtiseks, kuna see ei olnud kohtuasja lahendamisel asjakohane.
( 3 ) Varasemates sätetes, st EÜ artiklis 238 ja lepingu sõlmimise ajal kehtinud EMÜ asutamislepingu artiklis 181 on kasutatud sõna „ühendus”.
( 4 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 132.
( 5 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 138.
( 6 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 139.
( 7 ) Asjaolu, et Prantsuse õiguse kohaselt võivad advokaadil ka konkreetsete tõenditeta volikirja olemasolu kohta olla piisavad volitused (mandat ad litem), ei oma liidu kohtu menetluses tähtsust.
( 8 ) Teistsugune oli õiguslik olukord kuni 2012. aasta oktoobri lõpuni kehtinud Euroopa Kohtu kodukorra kohaselt. Vt selle kohta selle kodukorra art 38 § 5 punkt b, mis Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsuse kohaselt kohtuasjas C-294/98 P: Metsä-Serla jt vs. komisjon (EKL 2000, lk I-10065, punkt 15) ei ole apellatsioonimenetluses kohaldatav.
( 9 ) Euroopa Kohtu 19. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-19/93 P: Rendo jt vs. komisjon (EKL 1995, lk I-3319); 9. juuni 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-71/09 P, C-73/09 P ja C-76/09 P: Comitato „Venezia vuole vivere” jt vs. komisjon (EKL 2011, lk I-4727, punktid 31 ja 36–40) ja 24. oktoobri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑77/12 P: Deutsche Post vs. komisjon, punkt 65; kodukorra artikli 119 lõige 4 on selles suhtes erandsätte iseloomuga.
( 10 ) 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C-313/90: CIRFS jt vs. komisjon (EKL 1993, lk I-1125, punkt 31).
( 11 ) Eespool 9. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuse Comitato „Venezia vuole vivere”vs. komisjon punktis 38 on sedastatud: „Kohtupraktika põhineb kaalutlusel, et selles olukorras on igal juhul vaja kontrollida, kas hagi on põhjendatud, mistõttu küsimus, kas kõigil hagejatel on tegelik hagi esitamise õigus, ei oma enam tähtsust.”
( 12 ) Euroopa Kohtu 11. mai 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 193/87 ja 194/87: Maurissen ja Union syndicale vs. kontrollikoda (EKL 1989, lk 1045, punkt 33).
( 13 ) Kohtujurist Darmoni ettepanek eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas, ettepaneku punkt 42.
( 14 ) Käesoleval juhul Euroopa Majandusühenduse otsese õigusjärglasena.
( 15 ) Vt ka ELTL artikkel 335.
( 16 ) Vt nt 10. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-334/97: komisjon vs. Montorio (EKL 1999, lk I-3387); 13. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-436/07 P: komisjon vs. Alexiadou (EKL 2008, lk I-152*) ja 18. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-317/09 P: ArchiMEDES vs. komisjon (EKL 2010, lk I-150*).
( 17 ) Vt selle kohta Karpenstein, U. teoses: Grabitz, E., Hilf, M. ja Nettesheim, M. (väljaandjad), „Art. 272 AEUV”, punkt 9, kes peab seda „kahjutuks”„sellises ulatuses ja nii kaua, kui on selge, et asjaomased institutsioonid on tegutsenud [...] esindajana”.
( 18 ) Seoses liidu poole isiku kindlaksmääramisega tekib ametniku hagi (ELTL artikkel 270) ja kahju hüvitamise hagi (ELTL artikkel 340) puhul – arvestades sama üldist „liidul” põhinevat sõnastust – sama probleem nagu ELTL artikli 272 puhul. Ametniku hagi puhul – nagu ka vahekohtuklausli puhul – on kohtupraktikas vastupidi õigusnormi sõnastusele järjepidevalt lähtutud ametisse nimetava asutuse institutsioonist. Vt vastupidi ELTL artiklit 340 käsitleva vastuolulise kohtupraktika kohta Üldkohtu 6. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas T-572/93: Odigitria vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1995, lk II-2025, punkt 22 – selles on lähtutud institutsioonist) ja 4. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas T-246/93: Bühring vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1998, lk II-171, punkt 26 – selles on lähtutud ühendusest).
( 19 ) Vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktid 132–143.
( 20 ) Vt selle kohta põhimõttelise tähendusega 7. detsembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 23/76: Pellegrini vs. komisjon ja Flexon-Italia (EKL 1976, lk 1807).
( 21 ) Vt nt Üldkohtu 8. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas T-271/04: Citymo vs. komisjon (EKL 2007, lk II-1375, punkt 53) ja vaidlustatud kohtuotsuse punkt 116.
( 22 ) Vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktid 133–136.
( 23 ) Vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktid 138–141.
( 24 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 140 ja 141.
( 25 ) Eespool 20. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Pellegrini vs. komisjon ja Flexon‑Italia, punkt 10.
( 26 ) Euroopa Kohtu 26. novembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 318/81: komisjon vs. CO.DE.MI. (EKL 1985, lk 3693, punktid 9 ja 10).
( 27 ) Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuse Citymo vs. komisjon punkti 56 kohaselt piisab seevastu, „kui hageja esitatud dokumendid võimaldavad asja menetleval ühenduste kohtul piisavalt tutvuda vaidluspoolte vahel sõlmitud lepinguga, mille alusel nendevahelise lepingulise vaidluse lahendamine antakse siseriiklikult kohtult ühenduste kohtule.” Dokumenteerimata asjaolusid ei tohi märkimisväärselt arvestada.
( 28 ) Liidu õigusakti „inkorporeeritud” siseriikliku õiguse erijuhtumi kohta vt kohtujurist Mengozzi 27. jaanuari 2011. aasta ettepanek kohtuasjas C-401/09 P: Evropaïki Dynamiki vs. EKP (EKL 2011, lk I-4911, ettepaneku punktid 71–74).
( 29 ) Selle kohta üksikasjalikult minu ettepanek eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, ettepaneku punktid 70–78.
( 30 ) Vt nt 10. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C-87/01 P: komisjon vs. CCRE (EKL 2003, lk I-7617, punktid 56–64) ja eespool 16. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus ArchiMEDES vs. komisjon, punkt 51 jj.
( 31 ) Euroopa Kohtu 5. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C-263/09 P (EKL 2011, lk I-5853).
( 32 ) Eespool 31. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 53.
( 33 ) Vt selle kohta kohtujurist Bot’ 28. novembri 2013. aasta ettepanek kohtuasjas C‑530/12 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. National Lottery Commission, ettepaneku punktid 78–87.
( 34 ) Selle kohta kriitiliselt eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtujurist Bot’ ettepanek.
( 35 ) Seega sarnaneb tema lähenemisviis piiratud kontrollipädevusega, mis on aluseks ka siis, kui teatavad siseriiklikud apellatsioonikohtud välisriikide õiguse kohaldamist kontrollivad. Vt selle kohta minu ettepanek kohtuasjas Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, ettepaneku punkt 40.
( 36 ) Selle kohta põhimõttelise tähendusega ja võrdlev Ranieri, F., „Verwirkung et renonciation tacite”, Mélanges en l’honneur de Daniel Bastian, Librairies techniques, Paris, 1974, lk 427–452.
( 37 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 108–111.
Full & Egal Universal Law Academy