10.3.2012
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 73/21
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per la Toscana (Itaalia) 2. jaanuaril 2012 — Cristian Rainone jt versus Ministero dell’Interno jt
(Kohtuasi C-8/12)
2012/C 73/37
Kohtumenetluse keel: itaalia
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Tribunale Amministrativo Regionale per la Toscana
Põhikohtuasja pooled
Kaebuse esitajad: Cristian Rainone, Orentino Viviani, Miriam Befani
Vastustajad: Ministero dell’Interno, Questura di Prato ja Questura di Firenze
Eelotsuse küsimused
1.
Kas EÜ asutamislepingu artikleid 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega on põhimõtteliselt vastuolus liikmesriigi selline õigusnorm nagu Itaalia T.U.L.P.S. artikkel 88, mille kohaselt „võib kihlvedude korraldusloa anda eranditult vaid tegevusloa omanikele või isikutele, kes on saanud loa ministeeriumilt või muult asutuselt, kellel seadus lubab korraldada või hallata kihlvedusid, ja isikutele, kellele tegevusloa omanik või loaomanik on andnud ülesandeid oma tegevusloa või loa alusel”, samuti 25. märtsi 2010. aasta dekreetseaduse nr 40, mis on seadusena kinnitatud seadusega nr 73/2010, artikli 2 lõige 2ter, mille alusel „avalikku julgeolekut käsitlevate seaduste konsolideeritud redaktsiooni artiklit 88 vastavalt kuninga 18. juuni 1931. aasta dekreedile nr 77 ja hilisematele muudatustele tõlgendatakse nii, et kui selles sätestatud korraldusluba on väljastatud majandustegevuseks, mille käigus toimub rahaliste võitudega avalike hasartmängude korraldamine ja panuste kogumine, tuleb see lugeda kehtivaks alles pärast seda, kui majandus- ja rahandusministeeriumi sõltumatu riigimonopolide amet on selle korraldusloa omanikele väljastanud vastava tegevusloa nende mängude korraldamiseks ja panuste kogumiseks”?
2.
Kas EÜ asutamislepingu artikleid 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega on põhimõtteliselt vastuolus ka selline siseriiklik õigusnorm, nagu on sätestatud 4. juuli 2006. aasta dekreetseaduse nr 223, mis on seadusena kinnitatud seadusega nr 248/2006, artikli 38 lõikes 2, mille kohaselt: „30. detsembri 2004. aasta seaduse nr 311 artikli 1 lõige 287 on asendatud järgmiselt:
„287. Majandus- ja rahandusministeeriumi sõltumatu riigimonopolide amet võtab meetmeid, millega kehtestatakse muudel üritustel kui hobuste võiduajamistel hasartmängude korraldamise uued eeskirjad, järgides järgmisi kriteeriume:
[…] l) määratakse kindlaks kord isikute kaitseks, kellel on tegevusluba määratud võidukoefitsiendiga kihlveopanuste kogumiseks muudel üritustel kui hobuste võiduajamistel, mida reguleerib majandus- ja rahandusministri 1. märtsi 2006. aasta määrus nr 111” ”?
Küsimus puudutab nimelt asjaolu, et osundatud artikli 38 lõige 2 näeb ette üldise suuna kaitsta tegevuslubasid, mis on väljastatud enne õigusliku raamistiku muutmist, rea piiranguid ja meetmeid, mille tegelik lõpptulemus võib olla varem kujunenud äriseisukorra säilitamine, nagu näitab kohustus avada uusi müügikohti teatud vahemaa kaugusel juba lubatud müügikohtadest, ühtlasi puudutab see artikli 38 lõike 2 üldist tõlgendust, mille esitas sõltumatu riigimonopolide amet, sätestades tegevusloa andmise kokkulepetes eespool mainitud kehtetuks tunnistamise aluse, juhuks kui vastav tegevus osutub otseselt või kaudselt piiriüleseks.
3.
Kui vastus on jaatav, st tunnistab eelmistes punktides osutatud siseriiklike õigusnormide vastavust ühenduse õigusele, kas siis tuleb EÜ asutamislepingu artiklit 49 tõlgendada nii, et juhul kui teenuste osutamise vabadusele on seatud piirang üldistes huvides, tuleb juba ette arvesse võtta seda, kas see üldine huvi on juba piisavalt kaitstud teenuseosutaja suhtes tema asukohaliikmesriigis kohaldatavate õigusaktide, järelevalve ja kontrolliga?
4.
Kui vastus on jaatav vastavalt eelmises punktis täpsustatud sõnastusele, kas siis peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus sarnase piirangu proportsionaalsust hinnates arvesse võtma, et asjaomased õigusnormid näevad teenuseosutaja asukohariigis ette sama range või isegi rangema kontrolli kui riigis, kus teenust osutatakse?
Full & Egal Universal Law Academy