10.3.2012
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 73/23
18. jaanuaril 2012 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Euroopa Liidu Nõukogu
(Kohtuasi C-28/12)
2012/C 73/40
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: G. Valero Jordana, K. Simonsson ja S. Bartelt)
Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu
Hageja nõuded
—
tühistada nõukogu ja nõukogus kokku tulnud Euroopa Liidu liikmesriikide valitsuste esindajate 16. juuni 2011. aasta otsus ühelt poolt Ameerika Ühendriikide, teiselt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide, kolmandalt poolt Islandi ning neljandalt poolt Norra Kuningriigi vahelise lennutranspordilepingu liidu nimel allkirjastamise ja ajutise kohaldamise kohta ning ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide, teiselt poolt Islandi ning kolmandalt poolt Norra Kuningriigi vahelise kõrvallepingu (mis käsitleb ühelt poolt Ameerika Ühendriikide, teiselt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide, kolmandalt poolt Islandi ning neljandalt poolt Norra Kuningriigi vahelise lennutranspordilepingu kohaldamist) liidu nimel allkirjastamise ja ajutise kohaldamise kohta (2011/708/EL) (1);
—
jätta otsuse 2011/708/EL tagajärjed kehtima;
—
mõista kohtukulud välja nõukogult.
Väited ja peamised argumendid
1.
Käesolevas hagis palub komisjon tühistada „Nõukogu ja nõukogus kokku tulnud Euroopa Liidu liikmesriikide valitsuste esindajate 16. juuni 2011. aasta otsus” (otsus 2011/708/EL) (edaspidi „vaidlustatud otsus” või „vaidlustatud meede”), mis võeti vastu lennutranspordi valdkonnas. See puudutab Islandi ja Norra Kuningriigi ühelt poolt Ameerika Ühendriikide, teiselt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide vahelise lennutranspordilepinguga liitumise allkirjastamist ja ajutist kohaldamist ning selle kõrvallepingu allkirjastamist ja ajutist kohaldamist.
2.
Hagi tugineb kolmele väitele:
3.
Komisjon väidab esiteks, et vaidlustatud otsust vastu võttes rikkus nõukogu Euroopa Liidu lepingu artikli 13 lõiget 2 koostoimes Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 218 lõigetega 2 ja 5, kuivõrd ELTL artikli 218 lõigetest 2 ja 5 ilmneb, et nõukogu on institutsioon, kes annab loa lepingutele alla kirjutada ja neid ajutiselt kohaldada. Seega oleks otsuse pidanud vastu võtma üksnes nõukogu ja mitte ühtlasi ka nõukogus kokku tulnud liikmesriigid.
4.
Teine väide, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega rikkus nõukogu ELTL artikli 218 lõiget 8 koostoimes ELTL artikli 100 lõikega 2, mille kohaselt teeb nõukogu otsuseid kvalifitseeritud häälteenamusega. Nõukogus kokku tulnud liikmesriikide otsus ei ole nõukogu otsus, vaid otsus, mille on vastu võtnud liikmesriigid kollektiivselt kui valitsuste liikmed ja mitte kui nõukogu liikmed. Niisugune akt nõuab oma olemuselt ühehäälsust. Selle tulemusena, käsitledes mõlemat otsust ühe otsusena, mille peab vastu võtma ühehäälselt, jääb ELTL artikli 218 lõike 8 esimeses lõigus kirjeldatud kvalifitseeritud häälteenamuse nõue ilma oma sisust.
5.
Viimane väide, et nõukogu rikkus asutamislepingute eesmärke ja lojaalse koostöö põhimõtet, mis on sätestatud EL lepingu artikli 13 lõikes 2. Nõukogu oleks pidanud kasutama oma pädevust nii, et ei kaldutaks kõrvale liidu institutsionaalsest raamistikust ega liidu menetlustest, mis on sätestatud ELTL artiklis 218, ning oleks pidanud seda tegema kooskõlas asutamislepingutes välja toodud eesmärkidega.
(1) ELT L 283, lk 1.
Full & Egal Universal Law Academy