23.6.2012
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 184/7
Grazer Wechselseitige Versicherung AG 9. mail 2012 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 28. veebruari 2012. aasta otsuse peale kohtuasjas T-282/08: Grazer Wechselseitige Versicherung AG versus Euroopa Komisjon
(Kohtuasi C-215/12 P)
2012/C 184/13
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellant: Grazer Wechselseitige Versicherung AG (esindaja: advokaat H. Wollmann)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
Apellant palub:
1.
tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
2.
teha ise asjas lõplik otsus ning tühistada Euroopa Komisjoni 30. aprilli 2008. aasta otsus 2008/719/EÜ riigiabi C 56/06 (ex NN 77/06) kohta, mida Austria rakendas Bank Burgenlandi erastamiseks (ELT 2008, L 239, lk 32) ja mõista Euroopa Komisjonilt välja nii Üldkohtus kui ka Euroopa Kohtus kantud kulud;
3.
teise võimalusena punktis 2 nimetatud taotlusest saata asi tagasi ning otsustada kohtukulude jaotuse üle edaspidi.
Väited ja peamised argumendid
Käesolevas apellatsioonkaebuses vaidlustatakse Üldkohtu 28. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas T-282/08: Bank Burgenland. Apellant vaidlustab kohtuotsuse täies ulatuses. Esiteks on vaidlustatud otsuses rikutud menetlusõigust, millega on kahjustatud apellandi huve. Teiseks rikkus Üldkohus oma otsuses mitmeti liidu õigust. Apellant tugineb järgmistele väidetele:
Esimeses apellatsioonkaebuse väites tugineb Grazer Wechselseitige Versicherung AG liidu õiguse rikkumisele. Üldkohus oli seisukohal, et Land Burgenland ei oleks tohtinud arvestada erastamismenetluses Land Burgenlandi tagatist (Ausfallhaftung), mis oli antud Bank Burgenlandi eksisteerivate kohustuste suhtes. Sellised kaalutlused on õiguslikult väärad. Üldkohus kohaldas vääralt erainvestori kriteeriumi. Üldkohus jättis tähelepanuta, et Land Burgenlandi tagatise puhul on tegemist kohustusega, mille Land võttis endale panga omanikuna. Kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga ja Üldkohtu seisukohtadega teistes kohtuasjades, nagu näiteks kohtuasjas Ryanair (1), tuleb tagatist, mille liikmesriik annab majandustegevuse käigus, arvestada erainvestori kriteeriumi kohaldamisel. Lisaks ei ole Üldkohtu õiguslik seisukoht kooskõlas ühenduse riigiabiõiguse effet utile’iga. Üldkohtu poolt esitatud põhimõte, mille kohaselt ei tohi EL-i liikmesriigid pankade erastamise korral võtta arvesse seda, et omandaja vabastaks liikmesriigi olemasolevatest riigigarantiidest, seab olulisi takistusi olemasoleva finantskriisi ja riikide võlakriisi lahendamisele.
Teises apellatsioonkaebuse väites leiab apellant, et vaidlustatud otsuses on rikutud menetlusnormi, kuna Üldkohus ei ole ühe olulise hagi väite osas enda seisukohta esitanud, vaid viitas üksnes komisjoni seisukohtadele. Seejuures on tegemist komisjoni väära hinnanguga selle kohta, et puudused, mis esinesid (väidetavalt) Land’i hanketingimustes, ei mõjutanud esitatud pakkumuste suurust. Seda õiguslikult ebaõiget hinnangut ilma kommentaarideta üle võttes rikkus Üldkohus ise liidu õigust. Üldkohus ei pannud tähele, et puudustega hanketingimused võisid tingida selle, et pakkuja tegi suurema pakkumuse kui ilma tingimusteta hanke korral. Bank Burgenlandi erastamise korral pakkus halvemas positsioonis konsortsium ilmselt liiga kõrget ostuhinda, et kompenseerida enda pakkumuse kvalitatiivseid puudusi (nimelt ohtu, et Land peaks konsortsiumile müümise korral vastutama vastavalt antud tagatisele). Kui Üldkohus pidas „tagatisest vabastamise” kvalitatiivset kriteeriumi riigiabiõiguse seisukohalt lubamatuks, ei oleks ta tohtinud samaaegselt lähtuda sellest, et konsortsiumi pakkumus on ligikaudne Bank Burgenlandi turuhinnaga, mis ei sisalda riigiabi.
Kolmandas apellatsioonkaebuse väites leiab apellant, et rikuti tema õigust olla ärakuulatud. Üldkohus ei andnud hinnangut ühele olulisele hagi väitele. Pooled ei vaidle selle üle, et Bank Burgenland oleks enne erastamise lõppu ka konsortsiumile müügi korral emiteerinud lisaks võlakirju 320 miljoni euro ulatuses. Need võlakirjad oleksid saanud kasu Landi tagatisest. Apellant väitis selle kohta enda 17. juuli 2008. aasta hagis sõnaselgelt, et konsortsiumi soodustati selle meetme abil oluliselt suuremas ulatuses kui apellanti. Komisjoni ei võtnud seda mõlemat pakkumust võrreldes arvesse. Vaidlustatud otsuses ei puuduta Üldkohus seda hagi väidet üldse. Seega ei käsitlenud Üldkohus kõiki apellandi hagi väiteid ja võttis ühenduse kohtunikult võimaluse läbi viia tema pädevuses olevat kontrolli.
(1) Üldkohtu 17. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T-196/04: Ryanair vs. Komisjon, EKL 2008, lk II-03643.
Full & Egal Universal Law Academy