KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 9. septembril 2014 ( 1 )
Kohtuasi C‑282/13
T-Mobile Austria GmbH
versus
Telekom-Control-Kommission
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgerichtshof (Austria))
„Elektrooniline side — Liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse siseriiklikus kohtus — Õigus esitada kaebus riikliku reguleeriva asutuste otsuse peale — Mõiste reguleeriva asutuse otsuse „mõjuvälja jääv” isik — Direktiivi 2002/21/EÜ artikli 4 lõige 1 — Raadiosageduste kasutamise õiguste üleandmine — Direktiivi 2002/20/EÜ artikli 5 lõige 6”
I. Sissejuhatus
1.
Käesolev kohtuasi pakub Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada kaebuse esitamise õiguse ulatust riiklike reguleerivate asutuste poolt elektroonilise side valdkonnas tehtud otsuste vaidlustamisel. Ühtlasi annab see võimaluse arutleda üldisemalt selle üle, mil määral võib liidu õigus sekkuda liikmesriikide menetlusõigusesse, mis reguleerib haldusotsuste vaidlustamise tingimusi.
2.
Austria Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus) palub oma eelotsusetaotluses selgitada mõistet reguleeriva asutuse otsuse „mõjuvälja jääv” isik direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) ( 2 ) artikli 4 lõike 1 tähenduses, seoses raadiosageduste kasutamise õiguse üleandmise menetlusega vastavalt direktiivi 2002/20/EÜ (loadirektiiv) ( 3 ) artikli 5 lõikele 6.
3.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus puudutab nende isikute ringi kindlakstegemist, kellel on õigus esitada elektroonilise side õiguse alases konkreetses menetluses kaebus reguleeriva asutuse otsuste peale. Sellele küsimusele antaval vastusel on siiski laiem tähendus, sest sarnased sätted sisalduvad ka liidu muudes õigusaktides reguleeritud turgude kohta ( 4 ).
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
4.
Elektroonilise side valdkonna harmoneeritud õigus liidus põhineb raamdirektiivil ja eridirektiividel, sealhulgas loadirektiivil.
5.
Raamdirektiivi artikli 4 lõikes 1 on ette nähtud:
„Liikmesriigid tagavad, et riigi tasandil on olemas toimivad mehhanismid, mille alusel on riigi reguleeriva asutuse otsuse mõjuvälja jäävatel kasutajatel ja elektroonilisi sidevõrke ja/või -teenuseid pakkuvatel ettevõtjatel õigus esitada kaebus sellise otsuse vastu edasikaebusi käsitlevale organile, mis on asjaomastest pooltest sõltumatu. Kõnealusel organil, milleks võib olla kohus, on oma funktsioonide tõhusaks täitmiseks asjakohased teadmised. Liikmesriigid tagavad, et juhtumi asjaolusid võetakse nõuetekohaselt arvesse ja et olemas on toimiv edasikaebamise mehhanism”.
6.
Loadirektiivi artikli 5 lõikes 6 on sätestatud:
”Pädevad riigi asutused tagavad raadiosageduste tõhusa ja tulemusliku kasutamise direktiivi 2002/21/EÜ [raamdirektiiv] artikli 8 lõike 2 ja artikli 9 lõike 2 kohaselt. Nad tagavad samuti, et raadiosageduste kasutamise õiguste üleandmine või kogumine ei moonuta konkurentsi. Selleks võib liikmesriik võtta asjakohaseid meetmeid, nagu volituste andmine raadiosageduste kasutamise õiguste müügiks või rentimiseks.”
B. Austria õigus
7.
1991. aasta Allgemeines Verwaltungsverfahrensgesetz’i (üldine haldusmenetluse seadus; Bundesgesetzblatt, edaspidi „BGBl.”, 51/1991) 2004. aastal avaldatud redaktsiooni (BGBl. I, 10/2004) (edaspidi „AVG”) §‑s 8 on ette nähtud:
„Isikud, kes lähtuvad haldusorgani tegevusest või keda haldusorgani tegevus puudutab, on menetlusosalised ning kui nad osalevad asjas oma õigust teostades või lähtuvalt õiguslikust huvist, on nad pooled.”
8.
Loadirektiivi artikli 5 lõikes 6 nimetatud raadiosageduste jaotamise menetlus on reguleeritud 2003. aasta Telekommunikationsgesetz’i (telekommunikatsiooniseadus, edaspidi „TKG 2003”) (BGBl. I nr 70/2003) §‑des 54–57.
9.
Eeskätt on TKG §‑s 56 sätestatud:
„1. Reguleeriva asutuse antud sageduste kasutamise õiguste üleandmiseks on vaja reguleeriva asutuse eelnevat luba. Reguleeriv asutus peab sageduste kasutamise õiguste üleandmise taotluse ja selleks loa andmise otsuse avalikustama. Otsuse tegemisel peab reguleeriv asutus konkreetsel juhul hindama üleandmise tehnilist mõju ja eeskätt selle mõju konkurentsile. Loas võib sätestada kõrvaltingimusi, kui see on konkurentsi kahjustamise vältimiseks vajalik. Loa andmisest tuleb igal juhul keelduda, kui hoolimata kõrvaltingimuste kehtestamisest on tõenäoline, et üleandmine kahjustaks konkurentsi.
[…]
2. Oluliste muudatuste tegemiseks ettevõtjates, kellele on § 55 kohase menetluse alusel antud sageduste kasutamise õigused, on vajalik reguleeriva asutuse eelnev luba. Lõike 1 kolmandat kuni viimast lauset kohaldatakse mutatis mutandis.”
III. Menetlus põhikohtuasjas
10.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtus toimuv menetlus puudutab T‑Mobile Austria Gmbh (edaspidi „T‑Mobile”) – mobiiltelefonivõrgu operaatori – kaebust Austria Telekom-Control-Kommission’i (sidekontrolli komisjon, edaspidi „TCK”) otsuse peale. Nimetatud otsusega jättis TCK rahuldamata T‑Mobile’i taotluse anda talle poole staatus Austria kahe teise mobiiltelefonivõrgu operaatori vahelises menetluses, mis käsitles loa saamist sageduste kasutamise õiguste üleandmiseks.
11.
Menetluse esemeks olev sageduste üleandmine on seotud Orange Austria Telecommunication GmbH (edaspidi „Orange”) ülevõtmisega Hutchison 3G Austria Holdings GmbH ja Hutchison 3G Austria GmbH (mis ühinesid seejärel Hutchison Drei Austria Holdings GmbH’ks, edaspidi „Hutchison”) poolt.
12.
Nagu ilmneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsusest, vähenes selle koondumise tagajärjel sageduste kasutamise õigusi omavate Austria mobiiltelefonivõrgu operaatorite arv kolmele – A1 Telekom Austria AG (edaspidi „A1”), T‑Mobile ja Hutchison.
13.
Koondumise ja sellega seotud tehingute osas toimusid menetlused Euroopa Komisjonis ja Austria ametiasutustes.
A. Menetlus komisjonis
14.
Kohtuasja materjalidest ilmneb, et Hutchison ja Orange teatasid komisjonile 7. mail 2012 vastavalt määruse (EÜ) nr 139/2004 ( 5 ) artiklile 4 oma koondumise kavatsusest.
15.
Menetluses väljendas komisjon tõsist kahtlust kavandatava koondumise kooskõla kohta ühisturu põhimõtetega. Turuanalüüsile tuginedes viitas komisjon konkurentsiõiguse probleemidele, mis tekivad Orange turult eemaldamise tagajärjel. Komisjoni hinnangul iseloomustas seda turgu juba tollal suur kontsentreerumine ja turule sisenemise võimaluse praktiline puudumine. Neid märkusi arvesse võttes esitas Hutchison parandusmeetmete paketi, mis sisaldas eeskätt pärast koondumist tema käsutusse minevate sageduste eraldamist potentsiaalsetele uutele operaatoritele ning virtuaalsetele operaatoritele teatud tingimustel juurdepääsu tagamist tema võrgule.
16.
Komisjon lubas T‑Mobile’il osaleda koondumise loamenetluses huvitatud isikuna.
17.
Komisjon kinnitas 12. detsembri 2012. aasta otsusega ( 6 ), et koondumine on kooskõlas siseturu põhimõtetega, seades tingimuseks, et Hutchison täidab kindlaksmääratud kohustused täielikult.
18.
Kõnealusest otsusest nähtub aga, et komisjon ei kontrollinud kahte tehingut, mis olid koondumise tingimuseks. Need tehingud puudutasid esiteks Orange’st sõltuva äriühingu müüki A1‑le ja teiseks teatavate enne koondumist Orange käsutuses olnud sageduste üleandmist A1‑le. Komisjon viitas oma otsuses sellele, et sageduste üleandmiseks on muu hulgas vaja TCK luba. ( 7 )
B. Menetlus TCK‑s
19.
Hutchison ja Orange taotlesid 23. mail 2012 vastavalt TKG 2003 § 56 lõikele 2 luba omanike struktuuri muutmiseks tulenevalt koondumisest. 9. juulil 2012 taotlesid need äriühingud koos A1‑ga TKG 2003 § 56 lõike 1 alusel luba teatavate sageduste üleandmiseks A1‑le.
20.
T‑Mobile esitas TCK‑le oma märkused, milles ta taotles, et koonduvatele äriühingutele kehtestataks kohustused vältimaks konkurentsi kahjustamist.
21.
Lisaks taotles T‑Mobile 10. detsembril 2012 TCK‑lt, et talle antaks poole staatus loa andmise menetlustes omanike struktuuri muutmiseks ja sageduste üleandmiseks.
22.
13. detsembri 2012. aasta otsusega andis TCK loa omanike struktuuri muutmiseks ja sageduste kasutamise õiguste üleandmiseks A1‑le. TCK jättis siiski rahuldamata T‑Mobile’i 10. detsembri 2012. aasta taotluse tunnustada tema poole staatust haldusmenetluses.
23.
T‑Mobile’i taotluse osas tuvastas TCK, et haldusmenetluses, mille eesmärk on saada luba omanike struktuuri muutmiseks ja sageduste üleandmiseks, ei näe siseriiklik õigus ega liidu õigus ette poole staatuse andmist sellisele ettevõtjale, kes konkureerib eelnimetatud luba taotlevate mobiiltelefonivõrgu operaatoritega.
C. Menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus ja eelotsuse küsimus
24.
T‑Mobile esitas TCK 13. detsembri 2012. aasta otsuse peale kaebuse Verwaltungsgerichtshofile.
25.
Oma kaebuse põhjenduses väitis T‑Mobile, et ta on asjaomaseid tehinguid tegevate poolte konkurent ja omab ise samal turul sagedusi. Seetõttu on ta vaidlustatud TCK otsuse „mõjuvälja jääv” isik raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 tähenduses. Siseriikliku õiguse kohaselt tuleks T‑Mobile’il lubada osaleda ka enne selle otsuse vastuvõtmist toimuvas haldusmenetluses.
26.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et vastavalt Austria kohtupraktikale sõltub poole staatuse andmine TKG 2003 § 56 ja loadirektiivi artikli 5 lõike 6 kohases haldusmenetluses sellest, kas T‑Mobile on TCK poolt selles menetluses tehtud otsuse „mõjuvälja jääv” isik raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 tähenduses. Nimelt eksisteerib Austria õiguses tihe seos poole staatuse vahel haldusmenetluses ja raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 kohase õiguse vahel esitada otsuse peale kaebus.
27.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ei võimalda otsus kohtuasjas Tele2 Telecommunication ( 8 ) anda käesolevas asjas esitatud küsimusele ühest vastust.
28.
Kohus märgib, et ühelt poolt tuleb nõustuda TCK seisukohaga, et omanike struktuuri muutmiseks ja sageduste üleandmiseks loa andmise menetluses tehtud otsus ei loo otseselt õigusi kolmandatele isikutele. Nende õiguslik staatus ei muutu, sest nad saavad neile antud sagedusi kasutada samamoodi nagu enne.
29.
Teiselt poolt viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus asjaolule, et T‑Mobile’i arvates mõjutab Orange ja Hutchisoni koondumine tema olukorda, sest see muudab muu hulgas turul tegutsevate konkreetsete operaatorite sageduste spektri proportsioone. Samasugust mõju avaldab sageduste üleandmise otsus, sest selle eesmärk on leevendada koondumise negatiivset mõju konkurentsile.
30.
Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [raamdirektiivi] artikleid 4 ja 9b ning [loadirektiivi] artikli 5 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et need sätted annavad loadirektiivi artikli 5 lõike 6 alusel toimuvas siseriiklikus menetluses konkurendile reguleeriva asutuse otsuse „mõjuvälja jääva” isiku staatuse raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 tähenduses?”
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
31.
Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 24. mail 2013.
32.
Euroopa Kohtu president jättis 30. septembri 2013. aasta otsusega rahuldamata eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse lahendada eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23a ja kodukorra artiklis 105 ette nähtud kiirendatud menetluses.
33.
Kirjalikud seisukohad esitasid T‑Mobile, Hutchison, A1, Austria valitsus ja komisjon. T‑Mobile ja TCK, kes kirjalikus menetluses ei osalenud, taotlesid suulise menetluse avamist.
34.
15. mai 2013. aasta kohtuistungil osalesid T‑Mobile, TCK, Hutchison, A1 ja komisjon.
V. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
35.
Kõigepealt soovin ma rõhutada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluse aluseks olev kohtuvaidlus ei ole otseselt seotud õigusega esitada kaebus reguleerivate asutuste otsuste peale raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 tähenduses. Põhikohtuasjas ei vaidlusta T‑Mobile sageduste üleandmise otsuse sisu, vaid seda, et talle ei antud reguleeriva asutuse menetluses poole staatust.
36.
Eelotsuse küsimuse olulisus põhikohtuasja seisukohast tuleneb Austria kohtupraktikast, mille kohaselt sõltub poole staatuse andmine haldusmenetluses sellest, kas asjaomasel isikul on raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 tähenduses kaebeõigus selle menetluse lõpus tehtud otsuse suhtes. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et reguleeriva asutuse otsuse „mõjuvälja jääval” isikul on õigus poole staatusele ka AVG § 8 tähenduses, sest just pooltel on kaebeõigus asjaomase otsuse suhtes.
37.
Vastamaks eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele on vaja tõlgendada nii raamdirektiivi artikli 4 lõiget 1 kui ka loadirektiivi artikli 5 lõiget 6.
38.
Enne nimetatud sätete analüüsimist sooviksin ma uurida raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 aluseks olevaid eeldusi.
B. Raamdirektiivi artikli 4 lõige 1 ja siseriikliku menetlusõiguse autonoomia ulatus
39.
Oma eelotsusetaotluses ei tugine eelotsusetaotluse esitanud kohus mitte ainult raamdirektiivi artikli 4 lõikele 1, vaid ka siseriiklikele õigusnormidele ja kohtupraktikale kaebuse esitamise õiguse kohta halduskohtumenetluses.
40.
Tuleb kontrollida, kas selline viide on asjakohane selle kindlakstegemisel, kellel on õigus esitada kaebus Euroopa Liidu elektroonilise side õigusega reguleeritud valdkonnas.
41.
Tahaksin meenutada, et asjaomaste liidu õigusnormide puudumisel on iga liikmesriigi õigussüsteemi ülesanne määrata kindlaks õiguslike meetmete ja menetluste süsteem, et tagada õigussubjektidele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse. Need meetmed kehtestatakse siseriiklikus õiguses autonoomselt, võttes arvesse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. ( 9 )
42.
Minu arvates ei seondu menetlusautonoomia põhimõte siiski tegeliku võimalusega esitada kaebus, et kaitsta üksikisikutele liidu õigusest tulenevaid õigusi. Menetlusautonoomia põhimõttele saab tugineda alles selles etapis, mil kehtestatakse konkreetsed sätted ja menetlused, mis käsitlevad liidu õigusest tulenevate õiguste teostamise korda. See põhimõte ei hõlma siiski selle määratlemist, kellel on õigus esitada kaebus liidu õigusega reguleeritud valdkonnas. See puudutab eelkõige selliseid juhtumeid, mil – nagu käesolevas asjas – liidu õigus sisaldab konkreetseid sätteid asjakohaste kaebeõiguste kohta.
43.
Minu arvates on liidu seadusandja kajastanud seda põhimõtet raamdirektiivi artikli 4 lõikes 1.
44.
Vastavalt raamdirektiivi artikli 4 lõikele 1 on kaebuse esitamise õigus riigi reguleeriva asutuse asjaomase otsuse „mõjuvälja jäävatel” kasutajatel ja elektroonilisi sidevõrke ja/või -teenuseid pakkuvatel ettevõtjatel.
45.
Euroopa Kohtu praktika kohaselt kujutab mõiste „mõjuvälja jääv” isik raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 tähenduses endast liidu õiguse autonoomset mõistet, mille tähendust tuleb hinnata õigusnormi taotletavat eesmärki silmas pidades. ( 10 ) Vastavalt sellele kohtupraktikale väljendab kõnealune säte tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, mis paneb liikmesriikide kohtutele kohustuse tagada liidu õigusest tulenevate õiguste kohtulik kaitse. ( 11 )
46.
Minu arusaama kohaselt ei ole selle sätte eesmärk pelgalt väljendada tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, mis on juba kehtestatud kõrgema taseme õigusnormides – EL lepingu artikli 19 lõike 1 teises lõigus ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47.
47.
Raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 eesmärk on määrata kindlaks eraisikute kaebuse esitamise õiguse ühtne ulatus elektroonilise side valdkonnas.
48.
Nimetatud sättega soovitakse vältida olukorda, kus isikul oleks identsete asjaolude korral õigus esitada ühes liikmesriigis riigi reguleeriva asutuse otsuse peale oma huvide kaitsmiseks kaebus, kuid teises liikmesriigis tal seda õigust ei oleks. Selliste erinevuste olemasolu õiguskaitsevahenditele juurdepääsu osas tooks erinevates liikmesriikides endaga kaasa erineva arusaama nende õiguste sisust, mis tulenevad elektroonilise side valdkonnas üksikisikule liidu õigusest. Need erinevused võivad viia ka selleni, et mõnedes liikmesriikides võidakse kahtluse alla seada isegi seda laadi õiguste olemasolu.
49.
Kõnealuse õigusnormi tõlgendamisel tuleb eeskätt arvesse võtta eelmises punktis toodud kaalutlusi normi eesmärgi osas.
50.
Raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 tõlgendamine peab olema piisavalt üksikasjalik, et vältida olulisi erinevusi kaebuse esitamise õiguses üksikutes liikmesriikides, sest nagu ma juba märkisin punktis 48, kahjustaks sellised erinevused liidu elektroonilise side õiguse eeskirjade ühtset kohaldamist. Asjaomaste sätete ühtne kohaldamine ei oleks võimalik, kui kaebuse esitamise õigus määrataks siseriikliku õiguse alusel.
C. Raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 tõlgendamine
1. Kohtuotsus Tele2 Telecommunication
51.
Kohtuotsuses Tele2 Telecommunication on Euroopa Kohus oma seisukoha raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 tõlgendamise kohta juba esitanud.
52.
Selles kohtuotsuses järgis Euroopa Kohus kohtujurist Poiares Maduro seisukohta ja leidis, et õigus esitada kaebus reguleeriva asutuse otsuse peale on ka sellistel kasutajatel ja ettevõtjatel, kes ise ei ole selle otsuse adressaadid, kuid „kelle õigusi otsus negatiivselt mõjutab”. Selline tõlgendus hõlmab ka olukorra, mil kasutajate ja konkureerivate ettevõtjate subjektiivsed õigused tulenevad liidu õiguskorrast, eeskätt telekommunikatsiooni direktiividest, ja riigi reguleeriva asutuse otsuse tõttu võidakse neid õigusi rikkuda. ( 12 )
53.
Seoses kohtuasja Tele2 Telecommunication aluseks olnud haldusmenetlusega – raamdirektiivi artikli 16 kohase turuanalüüsi korraga – rõhutas Euroopa Kohus, et sellega võidakse märkimisväärse turujõuga ettevõtjale panna asjaomasel turul teatavaid regulatiivseid kohustusi. Sellised kohustused, eelkõige konkurentide võrdse kohtlemise kohustus ja kohustus tagada neile juurdepääs võrguvahenditele, kujutavad endast selle ettevõtja konkurentide huvides võetud kaitsemeetmeid. Seega võivad need anda konkurentidele õigusi, mis on vastavuses märkimisväärse turujõuga ettevõtjale kehtestatud kohustustega. ( 13 )
54.
Euroopa Kohus tugines oma otsuses seega järeldusele, et reguleeriva asutuse otsusega märkimisväärse turujõuga ettevõtjale pandud kohustused võivad anda õigusi kolmandatele isikutele, keda selline otsus mõjutab.
55.
Analoogsele tõlgendusele tugines Euroopa Kohus oma otsuses kohtuasjas Arcor, mis puudutas direktiivi 90/387/EÜ ( 14 ) artikli 5a lõike 3 tõlgendamist; nimetatud säte sisaldas raamdirektiivi artikli 4 lõikega 1 sarnast regulatsiooni.
56.
Nimetatud kohtuasjas leidis Euroopa Kohus, et otsuse peale, millega kehtestati kohalikule võrgule juurdepääsu tasud, võib kaebuse esitada mitte ainult võrguoperaator, vaid ka ettevõtja, kellele on eraldatud juurdepääs võrgule ja kes on sõlminud võrguoperaatoriga sellekohase lepingu. Euroopa Kohus võttis arvesse asjaolu, et otsus puudutas kaebaja kui sellise lepingu poole subjektiivseid õigusi. Samas täpsustas Euroopa Kohus, et lepingulise suhte olemasolu ei ole kaebuse esitamise õiguse eeldus. ( 15 )
2. Kohtuotsuse Tele2 Telecommunication kohaldamisega seotud raskused
57.
Nagu ma juba mainisin, on kohtuotsuse Tele2 Telecommunication kohaselt õigus esitada reguleeriva asutuse otsuse peale kaebus ka sellistel ettevõtjatel, kelle puhul võib see otsus nende liidu õigusest tulenevaid subjektiivseid õigusi kahjustada.
58.
Kuigi see lähenemine on kahtlemata korrektne ( 16 ), ei paku see minu arvates piisavalt üksikasjalikke kriteeriume, et tagada raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 ühtset tõlgendamist.
59.
Käesolev kohtuasi, mis on juba kolmas selleteemaline eelotsusemenetlus elektroonilise side valdkonnas, näitab, et kohtuotsusega Tele2 Telecommunication ei kõrvaldatud kahtlusi kaebuse esitamise õiguse hindamise osas.
60.
Esiteks ei välista kõnealune kohtuotsus raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 sellist tõlgendamist, mille kohaselt sõltub kaebuse esitamise õigus sellest, et kaebaja tõendab, et tal on konkreetne liidu õigusest tulenev subjektiivne õigus.
61.
Nagu tuleneb Austria valitsuse kirjalikest seisukohtadest, on vastavalt Austria kohtupraktikale kaebuse esitaja puhul otsuse „mõjuvälja jäämise” tingimus täidetud ainult siis, kui ametiasutus teeb või peab tegema otsuse selle poole subjektiivsete õiguste kohta. ( 17 ) Käesolevas kohtuasjas tuginevad kõnealusele kohtupraktikale nii TCK kui ka Austria valitsus ja märgivad, et loadirektiivi artikli 5 lõige 6 ei anna konkureerivatele ettevõtjatele subjektiivseid õigusi, vaid viitab üksnes sellele, et liikmesriik võib võtta „asjakohaseid meetmeid” vältimaks konkurentsi kahjustamist.
62.
Selline kohtuotsuse Tele2 Telecommunication tõlgendamine – mis on minu arvates väär – toob endaga kaasa menetluse algatamise õiguse ja sellise menetluse eseme vahelise erinevuse ähmastumise. Menetluse algatamise tingimusi ei tohi seada sõltuvusse menetluse lõpptulemusest, st kaebuse esitanud poole õiguste tuvastamisest.
63.
Teiseks tuleb arvesse võtta asjaolu, et subjektiivsete õiguste mõistet võib olenevalt kontekstist tõlgendada erinevalt ning erinevates õigussüsteemides võib sel olla erinev tähendus.
64.
Otsused kohtuasjades Tele2 Telecommunication ja Arcor ei anna aga selget vastust küsimusele, kas kaebuse esitamise õiguse tingimus, mis eeldab, et kaebaja „jääb otsuse negatiivsesse mõjuvälja”, puudutab:
—
isiku subjektiivseid õigusi haldusasutuste suhtes,
—
isiku õigusi, mis vastavad teisele eraisikule pandud regulatiivsetele kohustustele, või
—
muud laadi õigusi, nt eraõiguslikust lepingust tulenevaid õigusi.
65.
Näiteks kohtuasjas Tele2 Telecommunication tugines Euroopa Kohus oma otsuses muu hulgas eeldusele, et vaidlustatud otsus mõjutab konkureerivate ettevõtjate subjektiivseid õigusi, mis vastavad asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga ettevõtjatele pandud kohustustele. ( 18 ) Seevastu kohtuotsuses Arcor rõhutas Euroopa Kohus, et reguleeriva asutuse otsus mõjutab kaebaja õigusi, kuivõrd viimane on teavitatud operaatoriga kliendiliinijuurdepääsu kohta sõlmitud lepingu pool. ( 19 ) Kumbki nimetatud kohtuotsustest ei käsitle kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi.
66.
Viidates kohtuasjas Tele2 Telecommunication kasutatud tõlgendusele väidavad Hutchison, A1 ja Austria valitsus käesolevas kohtuasjas, et sageduste üleandmisele loa andmisega või sellest keeldumisega ei kehtestata mingeid kohustusi, mis võiksid anda kolmandatele isikutele õigusi kõnealuse tehingu poolte suhtes. Nende arvates tuleneb see sageduste üleandmise tehingu laadist, mille eesmärk ei ole kehtestada regulatiivseid kohustusi kolmandate isikute kasuks, vaid tagada tõhus konkurents üldises tähenduses.
67.
Seevastu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib kohtuotsusele Arcor viidates, et reguleeriva asutuse otsus sageduste üleandmise kohta mõjutab nii tehingu pooli kui ka muude potentsiaalsete sageduste omandajate õigusi. Hutchison väidab omakorda, et T‑Mobile ei ole kunagi väljendanud kavatsust sagedusi omandada ja seega ei saa teda pidada potentsiaalseks omandajaks.
68.
Eeltoodud kahtlused kinnitavad, et raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 kohase kaebuse esitamise õiguse tingimusi on vaja täpsustada.
3. Ettepanek raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 tõlgendamiseks
69.
Tingimust, mis põhineb asjaolul, et isik „jääb otsuse mõjuvälja” raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 tähenduses, tuleb minu arvates mõista nii, et haldusotsus mõjutab asjaomase isiku õiguslikult kaitstud huve. ( 20 )
70.
Kaebuse esitamise õiguse tunnustamine seevastu ei nõua kaebeõigust kasutavalt poolelt, et ta peab tõendama oma konkreetsete subjektiivsete õiguste rikkumist.
71.
Tuleb märkida, et kohtuotsuse Tele2 Telecommunication täpsemal uurimisel selgub, et Euroopa Kohus ei tõlgendanud raamdirektiivi artikli 4 lõiget 1 nii, et küsimus, kas isik „jääb otsuse mõjuvälja”, sõltub sellest, kas subjektiivseid õigusi on tegelikult rikutud. Euroopa Kohus keskendus hoopis sellele, et selline otsus võib kahjustada kaebaja „võimalikke õigusi”. ( 21 )
72.
Peale selle on tõlgendatava õigusnormi eesmärk minu arvates mitte üksnes kaitsta õigusi teiste eraõiguslike juriidiliste isikute suhtes – nagu on väidetud menetlusosaliste eespool toodud kirjalikes seisukohtades –, vaid kaitsta ka subjektiivseid avalikke õigusi, mida tuleb mõista võimalusena nõuda, et reguleeriv asutus toimiks kooskõlas õigusega. ( 22 )
73.
Ma ei kahtle, et iga otsus puudutab selle adressaadi õiguslikke huve. Siiski vajab pikemat analüüsi küsimus, kas see tingimus on täidetud ka kolmandate isikute puhul, kes ei ole otsuse adressaadid.
74.
Meenutagem, et raamdirektiivi artikli 4 lõige 1 puudutab kahte ettevõtjate gruppi: kasutajaid ja elektroonilisi sidevõrke ja/või -teenuseid pakkuvaid ettevõtjaid. Teises kategoorias saab eristada ettevõtjaid, kes konkureerivad asjaomase otsuse adressaadiga elektroonilise side turul.
75.
Viimati nimetatud kategooria on elektroonilise side reguleerimise kontekstis eriti oluline. Siinkohal tuleb rõhutada, et selle reguleerimise eesmärk on edendada konkurentsi elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumises.
76.
Raamdirektiivi artikli 8 lõike 2 punkt b kehtestab liikmesriikidele eeskätt kohustuse tagada, et riigi reguleerivad asutused võtavad kõik mõistlikud meetmed, mille eesmärk on edendada konkurentsi elektrooniliste sideteenuste pakkumisel, tagades, et elektroonilise side sektoris ei moonutata ega piirata konkurentsi, ja kõrvaldades nende teenuste pakkumiselt viimased takistused Euroopa tasandil. ( 23 )
77.
Elektroonilise side õigus põhineb turu ex ante reguleerimisel ja sisaldab ka eeskirju, mille kohaselt tuleb reguleerivalt asutuselt võtta luba selliste tegevuste või tehingute jaoks, mis võivad kaasa tuua olulisi muudatusi asjaomasel turul ja viia seega konkurentsi kahjustamiseni.
78.
Seoses sellega ei ole elektroonilise side õiguse eesmärk ainult turu kui sellise konkureeriva struktuuri kaitsmine, vaid ka konkureerivate ettevõtjate õiguste kaitse.
79.
Siinkohal tuleb rõhutada, et konkurentsieeskirjad ei kaitse ainult või peamiselt konkurentide huvisid, vaid turustruktuuri ja seega konkurentsi kui sellist. ( 24 ) Sellest hoolimata võib avalik huvi konkurentsi edendamise vastu kattuda üksikute konkureerivate ettevõtjate huviga, mis seisneb kaitses nende ettevõtjate turuseisundit mõjutavate tehingute eest.
80.
Reguleeriva asutuse otsus, mis on tehtud konkurentsi kaitse eesmärgil läbiviidavas menetluses, mõjutab kahtlemata sellise ettevõtja individuaalseid huvisid, kelle turuseisund võib nimetatud otsuse esemeks olevate tehingute tagajärjel oluliselt muutuda.
81.
Selline huvi ei ole mitte ainult faktiline, vaid võttes arvesse eespool toodud sätte eesmärke ka õiguslik. Konkureerivate ettevõtjate olukorda võetakse arvesse liidu õigusnormis, mis nõuab reguleerivalt asutuselt meetmete võtmist, et takistada olulisi muudatusi konkureerivate ettevõtjate turuseisundis, mis kaasa tuua konkurentsimoonutusi ja –piiranguid.
82.
Mis puudutab ettevõtjaid, kes konkureerivad otsuse adressaadiga, siis on minu arvates raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 kohane „mõjuvälja jäämise” tingimus täidetud siis, kui reguleeriv asutus teeb otsuse liidu õigusega ette nähtud konkurentsiõiguse alases menetluses ja see otsus käsitleb tegevusi või tehinguid, mis mõjutavad oluliselt kaebuse esitanud poole turuseisundit.
83.
Nagu märgib komisjon oma kirjalikes seisukohtades, on otsuse adressaadiga konkureerivate ettevõtjate õigust esitada kaebus võetud arvesse ka liidu õiguses, seoses ELTL artikli 263 neljanda lõige tõlgendamisega.
84.
Riigiabi kontrolli valdkonnas on õigus esitada kaebus komisjoni otsuste peale, milles hinnatakse antava abi sisu, või formaalses menetluses tehtud otsuste peale, üksnes abisaajaga konkureerivatel ettevõtjatel, kelle turuseisundit antud abi oluliselt mõjutab. ( 25 )
85.
Samamoodi on koondumiste kontrolli asjades ettevõtjal, kes hoolimata sellest, et ta ei ole koondumise pool ega ka vaidlustatud otsuse adressaat, õigus esitada komisjoni otsuse peale kaebus, kui ta suudab muu hulgas tõendada, et ta on vähemalt potentsiaalne konkurent ja et koondumine võib oluliselt mõjutada tema seisundit asjaomasel turul. ( 26 )
86.
Eelnevates liidu menetlusõigusest võetud näidetes ei ole kaebuse esitamise õigus seega seotud subjektiivsete õiguste rikkumise tingimusega. Ainult asja sisuliselt arutav organ langetab otsuse selle kohta, kas subjektiivseid õigusi on rikutud.
87.
Võttes arvesse eespool toodud kaalutlusi, leian ma, et raamdirektiivi artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et õigus esitada kaebus reguleeriva asutuse otsuse peale on sellisel ettevõtjal, kes on otsuse adressaadi tegelik või potentsiaalne konkurent, kui reguleeriv asutus teeb otsuse liidu õigusnormiga konkurentsi kaitseks ette nähtud menetluses ja see otsus käsitleb tegevusi või tehinguid, mis võivad oluliselt mõjutada kaebaja turuseisundit.
4. Loadirektiivi artikli 5 lõike 6 tõlgenduse kohaldamine
88.
Järgmiseks tuleb kaaluda, kas eespool toodud tõlgendus on kohaldatav reguleeriva asutuse otsuse puhul, mis käsitleb sageduste kasutamise õiguste üleandmist vastavalt loadirektiivi artikli 5 lõikele 6.
89.
Sagedused on harv (piiratud) ressurss, millega ei saa tagada kõikide operaatorite potentsiaalset vajadust; teisalt on nad aga olulised erineva majandustegevuse teostamiseks elektroonilise side valdkonnas, eeskätt teenuste osutamiseks mobiilsidevõrkude kaudu.
90.
Sageduste ülemäärane koondumine ühe ettevõtja kätte võib viia konkurentsitingimuste moonutamiseni sellises majandustegevuse valdkonnas, milles sageduste omamine on hädavajalik. Avaliku hüve – mis kujutab endast nappi ressurssi – kasutamise luba annab loa omanikust ettevõtjale eeliseid teiste ettevõtjate ees, kes soovivad seda ressurssi samuti kasutada ja käitada. ( 27 )
91.
Seda eeldust on võetud arvesse mitmes raamdirektiivi ja loadirektiivi sättes.
92.
Raamdirektiivi artikli 9 lõikes 1 on sätestatud nõue, et sageduste kasutamise load antakse objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete kriteeriumide põhjal. Sama direktiivi artikli 9b lõige 2 kehtestab kohustuse teavitada reguleerivat asutust raadiosageduste kasutamise õiguste üleandmise kavatsusest ja avalikustada see teave.
93.
Loadirektiivi artikli 5 lõike 6 kohaselt tagavad pädevad asutused, et raadiosageduste kasutamise õiguste üleandmine ei moonuta konkurentsi. Selleks võib liikmesriik võtta asjakohaseid meetmeid, nagu volituste andmine raadiosageduste kasutamise õiguste müügiks või rentimiseks.
94.
Hoolimata viimases lauses tsiteeritud sätte lubavast sõnastusest – liikmesriik „võib” võtta asjakohaseid meetmeid – tuleneb selle sätte eelmisest lausest tegelikult selgelt, et kui liikmesriik annab loa raadiosageduste kasutamise õiguste üleandmiseks operaatorite vahel, siis on ta ühtlasi kohustatud looma asjakohase õigusliku raamistiku kõnealuste üleandmistehingute reguleerimiseks, et vältida konkurentsitingimuste moonutamist. ( 28 )
95.
Ma jagan T‑Mobile’i kirjalikes seisukohtades väljendatud arusaama, et esmakordse sageduste jagamise ja hilisema õiguste üleandmise puhul saab kasutada analoogiat.
96.
Ei ole kahtlust, et esmakordsel sageduste jaotamisel peavad liikmesriigid arvestama vajadusega tagada konkurentsivõimeline turustruktuur. Sel põhimõttel puuduks mõju, kui hilisema õiguste üleandmisega konkureerivate ettevõtjate vahel rikutaks konkurentsistruktuuri.
97.
Arvestades eeltoodud kaalutlusi on loadirektiivi artikli 5 lõike 6 kohase sageduste üleandmise kontrolli – ja seega ka põhikohtuasja esemeks oleva TCK menetluse – eesmärk eelkõige turu konkurentsistruktuuri kaitsmine.
98.
Võttes arvesse raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 minu poolt pakutud tõlgendust peaks konkurentidel olema õigus vaidlustada sellises menetluses tehtud otsus, kui asjaomane tehing võib mõjutada oluliselt nende turuseisundit.
99.
Seoses Hutchisoni ja A1 vahelise tehingu mõjuga T‑Mobile’i turuseisundile sooviksin rõhutada, et selle üle peab otsustama eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes peab ühtlasi kohaldama tõlgendatavat liidu õiguse normi konkreetsetele faktilistele asjaoludele.
100.
Siiski tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetlusest nähtub, et põhikohtuasjas kaebuse esitanud pool on raadiosageduste kasutamise õiguste üleandmise lepingu poolte otsene konkurent. Lisaks tegutsevad ettevõtjad oligopoolsel turul, mida iseloomustavad muu hulgas olulised turule sisenemise piirangud.
101.
Need asjaolud näitavad selgelt, et tehing mõjutab konkureeriva ettevõtja turuseisundit olulisel määral. ( 29 )
102.
Samuti tuleb märkida – nagu ilmneb komisjoni kirjalikest seisukohtadest –, et neid asjaolusid võeti arvesse, kui T‑Mobile’ile anti huvitatud poole staatus komisjonis toimunud Hutchisoni ja Orange koondumise kontrolli menetluses.
103.
Pealegi, nagu komisjon õigesti märgib, on loadirektiivi artikli 5 lõikes 6 ette nähtud menetluse eesmärgid sarnased koondumise kontrolli menetluse eesmärkidega, kuid piirduvad ainult küsimustega, mis puudutavad raadiosageduste kasutamise õiguste üleandmist koondumise korral. Reguleerivalt asutuselt eelneva loa saamise nõude eesmärk on vältida sellist olukorda, mil raadiosageduste kasutamise õiguste üleandmine toob endaga kaasa selliste õiguste kontsentratsiooni või ettevõtja seisundi tugevnemise konkurentsi moonutaval viisi.
104.
Arvestades eespool toodud kaalutlusi tuleb raamdirektiivi artikli 4 lõiget 1 tõlgendada nii, et ettevõtjal, kes konkureerib loadirektiivi artikli 5 lõike 6 kohase raadiosageduste kasutamise õiguste üleandmise tehingu pooltega, on õigus esitada kaebus reguleeriva asutuse otsuse peale, millega antakse sellisele tehingule luba, kui kõnealune tehing võib oluliselt mõjutada selle ettevõtja turuseisundit.
VI. Ettepanek
105.
Võttes arvesse eespool toodud kaalutlusi, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgerichtshofi (Austria) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ, artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ettevõtjal, kes konkureerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ, artikli 5 lõike 6 kohase raadiosageduste kasutamise õiguste üleandmise tehingu pooltega, on õigus esitada kaebus reguleeriva asutuse otsuse peale, millega antakse sellisele tehingule luba, kui kõnealune tehing võib oluliselt mõjutada selle ettevõtja turuseisundit.
( 1 ) Algkeel: poola.
( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ (ELT L 337, lk 37).
( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (EÜT L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 337), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ (ELT L 337, lk 37).
( 4 ) Vt mh Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (EÜT L 15, lk 14; ELT eriväljaanne 06/03, lk 71), mida on muudetud 20. veebruari 2008. aasta direktiiviga 2008/6/EÜ (ELT L 52, lk 3), artikli 22 kolmas lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT L 211, lk 55), artikli 37 lõige 17 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (ELT L 211, lk 94), artikli 41 lõige 17.
( 5 ) Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40).
( 6 ) Komisjoni 12. detsembri 2012. aasta otsus tunnistada koondumine siseturu põhimõtete ja EMP lepinguga vastavuses olevaks (juhtum COMP/M.6497 – Hutchison 3G Austria/Orange Austria) (kokkuvõte avaldatud ELT 2013, C 224, lk 12).
( 7 ) Samas, punktid 7–11.
( 8 ) Kohtuotsus Tele2 Telecommunication, C‑426/05, EU:C:2008:103.
( 9 ) Vt otsus kohtuasjas Rewe-Zentralfinanz ja Rewe-Zentral, 33/76, EU:C:1976:188, punkt 5; otsus kohtuasjas Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 102.
( 10 ) Kohtuotsus Tele2 Telecommunication, EU:C:2008:103, punkt 27.
( 11 ) Samas, punkt 30.
( 12 ) Samas, punktid 33 ja 48.
( 13 ) Samas, punktid 34, 36 ja 39.
( 14 ) Nõukogu 28. juuni 1990. aasta direktiiv 90/387/EMÜ telekommunikatsiooniteenuste siseturu loomise kohta avatud võrgu pakkumise kaudu (EÜT L 192, lk 1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. oktoobri 1997. aasta direktiiviga 97/51/EÜ (EÜT L 295, lk 23).
( 15 ) Kohtuotsus Arcor, C‑55/06, EU:C:2008:244, punktid 175–177.
( 16 ) See tuleneb eeldusest, et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte paneb liikmesriikidele kohustuse tagada üksikisikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse; vt nt kohtuotsus Unibet, C‑432/05, EU:C:2007:163, punktid 37 ja 38.
( 17 ) Austria Verwaltungsgerichtshofi 26. märtsi 2008. aasta otsus, VwSlg 17.406 A/2008.
( 18 ) Kohtuotsus Tele2 Telecommunication, EU:C:2008:103, punkt 36.
( 19 ) Kohtuotsus Arcor, EU:C:2008:244, punkt 177.
( 20 ) Samamoodi ei ole eraõiguslike juriidiliste isikute kaebuse esitamise õigus ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt seotud vajadusega tõendada, et rikutud on subjektiivseid õigusi, vaid – nimetatud sättes esitatud kolme hüpoteesi arvesse võttes – pigem asjaoluga, et asjaomane õigusakt mõjutab otseselt ja individuaalselt kaebuse esitanud poole õiguslikku seisundit.
( 21 ) Vt kohtuotsus Tele2 Telecommunication, EU:C:2008:103, punkt 36.
( 22 ) Vt subjektiivsete avalike õiguste kohta A. Wróbel, Prawo podmiotowe publiczne, väljaandes System prawa administracyjnego, 1. kd – Instytucje prawa administracyjnego, Instytut Nauk Prawnych PAN, Varssavi, C.H. Beck 2010, lk 307–344.
( 23 ) Vt kohtuotsus Centro Europa 7, C‑380/05, EU:C:2008:59, punkt 81, ja kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑227/07, EU:C:2008:620, punktid 62 ja 63.
( 24 ) Vt kohtujuristi ettepanek, J. Kokott, kohtuasi British Airways vs. komisjon, C‑95/04 P, EU:C:2006:133, punkt 68; kohtuotsus GlaxoSmithKline Services vs. komisjon jt, C‑501/06 P, C‑513/06 P, C‑515/06 P ja C‑519/06 P, EU:C:2009:610, punkt 63.
( 25 ) Vt kohtuotsused COFAZ vs. komisjon, 169/84, EU:C:1986:42, punktid 22–25, komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, C‑78/03 P, EU:C:2005:761, punktid 37 ja 70.
( 26 ) Vt kohtuotsused Air France vs. komisjon, T‑3/93, EU:T:1994:36, punkt 82; Kaysersberg vs. komisjon, T‑290/94, EU:T:1997:186; ARD vs. komisjon, T‑158/00, EU:T:2003:246, punktid 78 ja 95; BaByliss vs. komisjon, T‑114/02, EU:T:2003:100, punktid 96–100.
( 27 ) Vt sageduste kasutustasude kohta kohtuotsus Belgacom jt. C‑375/11, EU:C:2013:185, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika.
( 28 ) Vt P. Nihoul, P. Rodford, EU Electronic Communications Law, Oxford 2011, lk 101 ja 116.
( 29 ) Vt analoogne kohtuotsus BaByliss vs. komisjon, EU:T:2003:100, punkt 100.
Full & Egal Universal Law Academy