31.8.2013
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 252/18
Fresh Del Monte Produce, Inc. 27. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 14. märtsi 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas T-587/08: Fresh Del Monte Produce, Inc. versus Euroopa Komisjon
(Kohtuasi C-293/13 P)
2013/C 252/27
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Fresh Del Monte Produce, Inc. (esindajad: Rechtsanwalt B. Meyring, advokaadid L. Suhr ja O. Van Ermengem)
Teised menetlusosalised: Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert GmbH & Co. KG, Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
—
tühistada Üldkohtu 14. märtsi 2013. aasta otsus kohtuasjas T-587/08;
—
tühistada apellanti puudutavas osas komisjoni 15. oktoobri 2008. aasta otsus (C(2008) 5955 (final)) juhtumi COMP/39.188 — Bananas kohta; ja
—
mõista esimese astme ja apellatsioonimenetluse kulud välja komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Esiteks väidab apellant, et komisjon ja Üldkohus kohaldasid valesti EÜ artikli 81 lõiget 1 (nüüd ELTL artikkel 101) ja määruse nr 1/2003 (1) artikli 23 lõiget 2, pidades Del Montet rikkumise eest vastutavaks. Emaettevõtja vastutuse kriteerium nõuab, et tütarettevõtja ei ole suuteline tegema turukäitumise osas sõltumatuid otsuseid. See tähendab, et emaettevõtjale saab vastutuse omistada vaid juhtudel, mil tütarettevõtja järgib enamjaolt emaettevõtja juhiseid. Komisjon ja Üldkohus pidasid Del Montet vastutavaks Weicherti tegevuse eest, kuigi nad möönsid, et „Weichert ei järginud alati Del Monte juhiseid” ning et „Weicherti hinnaotsused ei pruukinud vastata Del Monte ootustele”. Lisaks, otsus ega kohtuotsus ei näita, et Weichert tegelikult järgis Del Monte juhiseid. Apellant lisab, et Üldkohtu hinnangud piirduvad teatud arvu teguritega, mis väidetavalt andsid Del Montele teatava mõju, kuid ta ei kohalda kohtupraktikas ette nähtud kriteeriumi, et hinnata, mis muutis selle mõju „otsustavaks”.
Täiendavas väites kinnitab apellant, et Üldkohus moonutas teatavaid tõendeid, eeskätt seoses oma hinnanguga Weicherti ühingulepingule ja teiste maaletoojate kinnitustele.
Veel väidab apellant, et lükates teatavad tõendid tagasi vaid põhjusel, et need ei kinnitanud olulise mõju puudumist, pööras Üldkohus tõendamiskoormise ümber. See kujutab endast Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 48 (süütuse presumptsioon), Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõike 2 ning dubio pro reo põhimõtte rikkumist.
Viimaseks väidab apellant, et pidades Dole’i, Chiquitat ja Weichertit ühes vältavas rikkumises osalenuks vaatamata asjaolule, et Weichert ei olnus teadlik teabevahetusest Chiquita ja Dole’i vahel, kohaldas Üldkohus EÜ artikli 81 lõiget 1 valesti.
(1) Euroopa Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).
Full & Egal Universal Law Academy