7.9.2013
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 260/37
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Satakunnan käräjäoikeus (Soome) 12. juulil 2013 — Sähköalojen ammattiliitto ry versus Elektrobudowa Spolka Akcyjna
(Kohtuasi C-396/13)
2013/C 260/67
Kohtumenetluse keel: soome
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Satakunnan käräjäoikeus
Põhikohtuasja pooled
Hageja: Sähköalojen ammattiliitto ry
Kostja: Elektrobudowa Spolka Akcyjna
Eelotsuse küsimused
1.1
Kas töötajate huvides tegutsev ametiühing võib oma õiguse alusena tugineda vahetult Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 47 teise riigi teenuseosutaja vastu olukorras, kus väidetavalt artikliga 47 vastuolus olev säte (Poola tööseadustiku artikkel 84) on puhtalt siseriiklik säte?
1.2
Kas tulenevalt liidu õigusest ja eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 47 ning direktiivi 96/71/EÜ (1) artikli 5 teisest lõigust ja artiklist 6 nähtuvast tõhusa õiguskaitse põhimõttest, tõlgendatuna koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 12 tagatud vabadusega kuuluda ametiühingusse, peab siseriiklik kohus nimetatud direktiivis käsitletud sissenõutavaks muutunud kohustusi puudutavas, vastuvõtvas liikmesriigis toimuvas kohtumenetluses jätma kohaldamata töötajate päritoluriigi tööõiguse sellise normi, mis välistab töötasunõude üleandmise sissenõude esitamiseks ja seega menetluspooleks olemise õiguse andmise vastuvõtva liikmesriigi ametiühingule, kui vastuvõtva liikmesriigi vastav õigusnorm lubab sissenõutavaks muutunud töötasunõude sissenõude esitamiseks üle anda ja seega annab ametiühingule, kelle liikmeteks kõik nõudeõiguse üle andnud töötajad on, õiguse olla menetluspooleks?
1.3
Kas Lissaboni lepingu protokolli 30 sätteid tuleb tõlgendada nii, et ka muu kui Poola ja Ühendkuningriigi siseriiklik kohus peab neid arvesse võtma juhul, kui asjaomane kohtuvaidlus seondub olulises osas Poolaga ja eriti siis, kui töölepingute suhtes kohaldatav õigus on Poola õigus? Teisisõnu, kas nimetatud Poolat ja Ühendkuningriiki puudutav protokoll välistab võimaluse, et Soome kohus otsustab, et Poola seadused ja määrused ning haldustava ja -meetmed on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ette nähtud põhiõiguste ja –vabadustega ning põhimõtetega?
1.4
Kas Rooma I-määruse artikli 14 lõiget 2 tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 arvestades tõlgendada nii, et esimesena nimetatud säte keelab liikmesriikidel kohaldada liikmesriigi siseriiklikku õigust, milles sisaldub töösuhtel põhineva nõudeõiguse üleandmise keeld?
1.5
Kas Rooma I-määruse artikli 14 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et töölepingust tuleneva nõudeõiguse üleandmise suhtes kohaldatav õigus on see õigus, mida kõnealuse töölepingu suhtes kohaldatakse Rooma I-määruse alusel, sõltumata sellest, kas konkreetse nõude sisu mõjutavad ka muu õiguse normid?
1.6.
Kas direktiivi 96/71 artiklit 3 koostoimes ELTL artiklitega 56 ja 57 tuleb tõlgendada nii, et töötasu miinimummäära mõiste hõlmab palgaklassifikatsioonile vastava põhitunnitöötasu, tagatud tükitöötasu, puhkusetoetuse, kindlasummalise päevaraha ja iga päeva eest makstava reisiajahüvitise, nii nagu need töötingimused on määratletud direktiivi lisa kohaldamisalasse kuuluvas üldkohaldatavas kollektiivlepingus?
1.6.1
Kas ELTL artikleid 56 ja [57] ja/või direktiivi 96/71/EÜ artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et need takistavad liikmesriiki, st vastuvõtvat liikmesriiki kehtestamast siseriiklikus õiguses (üldkohaldatav kollektiivleping) teise liikmesriigi teenuseosutajale kohustust maksta reisiajahüvitist ja päevaraha oma territooriumile lähetatud töötajatele, kui võtta arvesse asjaolu, et kõnealuse siseriikliku õiguse kohaselt loetakse kõiki lähetatud töötajaid tööreisil olevaks kogu lähetuse vältel, mis annab töötajale õiguse saada reisiajahüvitist ja päevaraha?
1.6.2
Kas ELTL artikleid 56 ja 57 ja/või direktiivi 96/71/EÜ artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et need ei võimalda siseriiklikul kohtul keelduda tunnustamast teise liikmesriigi ettevõtja poolt oma asukohaliikmesriigis välja töötatud ja kasutatavat töötasuklassifikaatorit, kui selline olemas on?
1.6.3
Kas ELTL artikleid 56 ja 57 ja/või direktiivi 96/71/EÜ artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et need lubavad teise liikmesriigi tööandjal õiguspäraselt ja vastuvõtva liikmesriigi kohtu jaoks siduvalt otsustada töötaja palgaastme määramise olukorras, kus vastuvõtva liikmesriigi üldkohaldatav kollektiivleping nõuab teistsuguse lõpptulemuse tagavat palgaastme määramist, või on vastuvõtval liikmesriigil, kuhu teise liikmesriigi teenuseosutaja töötajad on lähetatud, õigus kehtestada teenuseosutajale kohustuslikke nõudeid töötajate palgaastme määramise kriteeriumite osas?
1.6.4
Kas direktiivi 96/71 artiklit 3 koostoimes ELTL artiklitega 56 ja 57 tõlgendades tuleb küsimuses 1.6 mainitud kollektiivlepingu alusel nõutavat tööandja eluruumi ja teise liikmeriigi tööandja poolt töölepingu alusel antavaid toidukuponge käsitada lähetusega seotud kulude hüvitisena või direktiivi artikli 3 lõikes 1 oleva töötasu miinimummäära mõistega hõlmatuna?
1.6.5
Kas direktiivi 96/71 artiklit 3 koostoimes ELTL artiklitega 56 ja 57 saab tõlgendada nii, et tükitöötasu, reisiajahüvitise ja päevarahaga seotud küsimuste tõlgendamise raames tuleb vastuvõtva liikmesriigi üldkohaldatavat kollektiivlepingut lugeda õigustatuks avaliku korra nõuetest tulenevalt?
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiiv 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuse osutamisega (EÜT L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431).
Full & Egal Universal Law Academy