12.10.2013
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 298/3
Reber Holding GmbH & Co. KG 22. juulil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 16. mai 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas T-530/10: Reber Holding GmbH & Co. KG versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)
(Kohtuasi C-414/13 P)
2013/C 298/05
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellant: Reber Holding GmbH & Co. KG (esindajad: advokaadid O. Spuhler, M. Geitz)
Teine menetlusosaline: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), Anna Klusmeier
Apellandi nõuded
I.
tühistada Üldkohtu 16. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas T-530/10 ja tunnistada kehtetuks ühtlustamisameti neljanda apellatsioonikoja 14. septembri 2010. aasta otsus (asi R 363/2008-4);
II.
teise võimalusena,
tühistada I punktis nimetatud kohtuotsus ja suunata kohtuasi Üldkohtusse tagasi;
III.
mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
Väited ja peamised argumendid
Apellant väidab apellatsioonkaebuses, et rikutud on ühenduse materiaalõigust ning, et faktilisi asjaolusid kontrolliti ja hinnati ebapiisavalt. Üldkohus ei hinnanud talle esitatud faktilisi asjaolusid tervikuna. See kujutab endast õigusnormi rikkumist (Euroopa Kohtu 24. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C-51/09 P: Becker vs. Harman International Industries (1)). Selle väite võib esitada Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuses (vt. Euroopa Kohtu 16. juuni 2011. aasta otsus C-317/10 P: Union Investment Privatfonds GmbH vs. UniCredito Italiano SpA, Union Investment Privatfonds/UniCredito Italiano (2)).
Apellant väidab, et Üldkohus lähtus vaidlustatud kohtuotsuses sellest, et vande all antud ütlus ei ole seotud muude esitatud tõenditega. See järeldus ei ole õige. Nimetatud vande all antud ütlusest ilmneb üheselt mõistetavalt, et selles mainitakse muid tõendeid. Seetõttu jättis Üldkohus vande all antud ütluse piisavalt kontrollimata ja hindamata. Seetõttu on vaidlustatud kohtuotsuses rikutud õigusnormi, millele võib viidata apellatsioonkaebuses.
Apellant väidab, et kui Üldkohus oleks talle esitatud tõendeid täielikult kontrollinud ja hinnanud, siis oleks ta nõustunud sellega, et mõlemat vastandatud kaubamärki oli kasutatud õigusvastaselt määruse (EÜ) nr 40/94 (3) vastavalt artikli 42 lõike 2 esimese lausele koosmõjus määruse nr 40/94 artikli 42 lõikega 3. Lõpuks on vaidlustatud kohtuotsus vastuolus määruse nr 40/94 artikli 42 lõike 2 esimese lausega koosmõjus määruse nr 40/94 artikli 42 lõikega 3.
Apellant väidab, et vaidlustatud kohtuotsusega on veel rikutud määruse nr 40/94 artikli 15 lõiget 1 ja lõike 2 punkti a. Üldkohus rikkus nimelt õigusnormi, kui ta lähtus sellest, et apellant ei ole kaubamärgina kasutanud vastandatud kaubamärki nr 1 151 678„W. Amadeus Mozart”.
(1) EKL 2010, lk I-5805.
(2) EKL 2011, lk I-5471.
(3) Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994 L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146).
Full & Egal Universal Law Academy