8.3.2014
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 71/4
Duravit AG jt 25. novembril 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 16. septembri 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas T-364/10: Duravit AG jt versus Euroopa Komisjon
(Kohtuasi C-609/13 P)
2014/C 71/07
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellandid: Duravit AG, Duravit SA, Duravit BeLux SPRL/BVBA (esindajad: advokaadid U. Soltész, LL.M., ja C. von Köckritz)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu
Apellantide nõuded
Apellandid paluvad:
1.
Tühistada Üldkohtu (neljas koda) 16. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T-364/10 osas, milles sellega jäeti rahuldamata apellantide hagi;
2.
tunnistada ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel Euroopa Komisjoni 23. juuni 2010. aasta otsuse K(2010) 4185 (lõplik) (Juhtum COMP/39.092 — Vannitoa seadmed ja sisustus) artikli 1 lõige 1, artiklid 2 ja 3 apellante puudutavas osas täielikult tühiseks;
3.
teise võimalusena (nõue nr 2) tühistada apellantidele nimetatud otsuses määratud trahv või vähendada oluliselt selle suurust;
4.
kolmanda võimalusena (nõuded nr 2 ja 3) saata asi tagasi Üldkohtule uue otsuse tegemiseks vastavalt Euroopa Kohtu otsuses toodud õiguslikule hinnangule;
5.
mõista igal juhul komisjonilt välja apellantide kohtukulud Üldkohtus ja Euroopa Kohtus.
Väited ja peamised argumendid
Apellandid tuginevad apellatsioonkaebuses kokku kuuele väitele.
Esiteks rikkus Üldkohus määruse nr 1/2003 artiklit 31, süütuse presumptsiooni ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele (põhiõiguste harta artikkel 47 ja artikli 48 lõige 1 koostoimes artikli 52 lõikega 3 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõiked 1 ja 2), kuna ta keeldus hoolimata sõnaselgest taotlusest kontrollimast vaidlustatud otsust täies ulatuses, lähtus eeldusest, et komisjoni tuvastatud asjaolud ja õiguslikud seisukohad on õiged ega kasutanud piisavalt enda kaalutlusõigust trahvisumma kindlaksmääramisel.
Teiseks rikkus Üldkohus ELTL artiklit 263, apellantide õigust tõhusale õiguskaitsevahendile (põhiõiguste harta artikli 47 lõige 1) ja menetlusliku võrdsuse põhimõtet, kuna ta ei kontrollinud piisavalt õiguspärasust ja ületas enda kontrolli piire apellantidele ebasoodsas suunas.
Kolmandaks moonutas Üldkohus mitu korda toimiku sisu ilmselt ja otsust mõjutaval viisil ning rikkus selle tagajärjel õigusnormi ja tõendamismenetluses tunnustatud põhimõtteid.
Neljandaks rikkus üldkohus menetlusnormi ja kodukorra artikli 48 lõiget 2, apellantide kaitseõigusi ja nende õigust õiglasele menetlusele ja menetlusliku võrdsuse põhimõtet, kuna ta kasutas apellantide vastu sobimatuid ja hilinenult esitatud tõendeid ja komisjoni hilinenult esitatud väiteid ning jättis õigusnormi rikkudes ja oma otsust piisavalt põhjendamata rahuldamata apellantide taotlused tõendite esitamiseks.
Viiendaks kohaldas Üldkohus vääralt ELTL artiklit 101 ja rikkus põhjendamise kohustust, kui ta leidis, et komisjon süüdistas apellante õigesti ühes, armatuure, dušinurkasid ja sanitaarkeraamikat puudutavas rikkumises.
Kuuendaks kohaldas Üldkohus vääralt ELTL artiklit 101, kuna ta kohaldas ebaõiget mõõdupuud hindamaks teabe vahetamist ELTL artikli 101 lõike 1 järgi, lähtus sellest, et apellandid on kohustatud distantseeruma mittekonkureerivate ettevõtjate aruteludest ja hindas väidetavat „kavatsetavat kokkulepet” toodetevahelistes ühendustes erilistel põhjustel kui ELTL artikli 101 täideviidud rikkumist.
Full & Egal Universal Law Academy