15.2.2014
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 45/21
Issam Anbouba 25. novembril 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 13. septembri 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas T-592/11: Anbouba versus Nõukogu
(Kohtuasi C-630/13 P)
2014/C 45/37
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellant: Issam Anbouba (esindajad: advokaadid J.-M. Salva ja M.-A. Bastin)
Teine menetlusosaline: Euroopa Liidu Nõukogu
Apellandi nõuded
—
teha otsus, millega:
—
tühistatakse Euroopa Liidu Üldkohtu (kuues koda) 13. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T-592/11: Issam Anbouba vs. Euroopa Liidu Nõukogu;
—
tunnistatakse õigusvastaseks otsus kanda hageja nende isikute ja üksuste nimekirja, kelle suhtes kohaldatakse majandussanktsioone;
—
tühistatakse kohtuasjas T-592/11 vaidlustatud otsused ja määrused;
—
mõistetakse mõlema kohtuastme kohtukulud välja nõukogult.
Väited ja peamised argumendid
Oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant kaks väidet.
Esiteks leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, tehes järelduse, et nõukogu –olukorras, kus ei olnud võimalik tuua tõendeid selle kohta, et hageja toetas Süüria režiimi — tegi õigesti, eeldades et Süüria peamiste ettevõtete juhid toetasid Süüria režiimi. Väite esimene haru tugineb sellel, et niisugusel eeldusel puudub õiguslik alus. Nimelt, piiravate meetmete eriti tõsine ja piirav iseloom ei võimalda neid kohaldada eelduse alusel, millele ei viita ükski õigusnorm. Väite teine haru tugineb selle eelduse ebaproportsionaalsusel võrreldes taotletud eesmärgiga, eelkõige kuna see on eriti üldise iseloomuga. Väite kolmas haru tugineb selle väite lõplikul laadil. Negatiivset tõendit režiimi toetamise puudumise kohta on materiaalselt võimatu esitada ja positiivset tõendit režiimi opositsiooni kohta ei saa mõistlikult arvestada ainsa viitena seose puudumisest selle režiimiga.
Teiseks heidab apellant Üldkohtule ette, et otsus langetati ilma nõukogu esitatavate tõenditeta. Teise väite esimeses harus leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, jättes esiteks vaidlustatud otsused tavaliselt kontrollimata, et langetades teiseks otsuse, ilma et nõukogu oleks talle ühtki tõendit esitanud. Teise väite teises harus heidab apellant Üldkohtule ette, et vaidlustatud kohtuotsuses ei sanktsioneeritud võistlevuse põhimõtte ja hageja kaitseõiguste ilmselget rikkumist. Üldkohus vabastas nõukogu kohustusest esitada tõendeid või põhjendusi selle kohta, miks nimetatud tõendeid ei avaldatud, ja lubas nõukogul tugineda oma otsuses üksnes eeldusele, millele ei tohi ühegi õigusnormi alusel viidata.
Full & Egal Universal Law Academy