8.3.2014
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 71/9
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu) 17. detsembril 2013 — VĮ „Indėlių ir investicijų draudimas” ja Nemaniūnas
(Kohtuasi C-671/13)
2014/C 71/16
Kohtumenetluse keel: leedu
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Lietuvos Aukščiausiasis Teismas
Põhikohtuasja pooled
Kassaatorid: VĮ „Indėlių ir investicijų draudimas” ja Virgilijus Vidutis Nemaniūnas
Muud menetlusosalised: Vitoldas Guliavičius ja pank „Snoras” (pankrotis aktsiaselts)
Eelotsuse küsimused
1.
Kas direktiivi 94/19 (1) artikli 7 lõiget 2 koostoimes I lisa punktiga 12 tuleb käsitada ja tõlgendada nii, et kui liikmesriik jätab kaitseta krediidiasutuse hoiustajad, kes omavad selle krediidiasutuse emiteeritud võlaväärtpabereid (hoiusesertifikaadid), siis võib seda erandit kohaldada ainult juhul, kui nimetatud hoiusesertifikaatidel esinevad (on) kõik finantsinstrumendi omadused direktiivi 2004/39 (2) tähenduses (võttes ka arvesse muid liidu õigusakte, näiteks Euroopa Keskpanga määrust nr 25/2009), sealhulgas on nendega võimalik järelturul kaubelda?
2.
Kui asjassepuutuv liikmesriik otsustab võtta direktiivid 94/19 ja 97/9 (3) siseriiklikku õigusesse üle selliselt, et hoiustajate ja investorite kaitse skeemid kehtestatakse ühe ja sama õigusaktiga (ühe seadusega), siis kas direktiivi 94/19 artikli 7 lõiget 2 koostoimes I lisa punktiga 12 ja direktiivi 97/9 artikli 2 lõikega 2, arvestades direktiivi 97/9 artikli 2 lõiget 3, tuleb käsitada ja tõlgendada nii, et eespool nimetatud direktiivide kohaldamisel ei saa tekkida olukord, et hoiusesertifikaatide ja võlakirjade omanikud ei ole kaetud ühegi kaitseskeemiga (tagamise skeemiga)?
3.
Võttes arvesse asjaolu, et siseriiklike õigusnormide kohaselt ei ole ükski direktiividega 94/19 ja 97/9 ette nähtud võimalik kaitseskeem kohaldatav krediidiasutuse emiteeritud hoiusesertifikaatide ja võlakirjade omanike suhtes:
a)
kas siis direktiivi 94/19 artikli 3 lõige 1, artikli 7 lõige 1 (muudetud direktiiviga 2009/14) ja artikli 10 lõige 1 koostoimes sama direktiivi artikli 1 lõikega 1, milles on määratletud mõiste „hoius”, on piisavalt selged, täpsed, tingimusteta ja isikutele subjektiivseid õigusi loovad, selleks et isikud saaksid neile siseriiklikus kohtus tugineda, et põhjendada oma hüvitisenõudeid riigi asutatud tagatisfondi vastu, kes vastutab kõnealuse hüvitise maksmise eest?
b)
kas siis direktiivi 97/9 artikli 2 lõige 2 ja artikli 4 lõige 1 on piisavalt selged, täpsed, tingimusteta ja isikutele subjektiivseid õigusi loovad, selleks et isikud saaksid neile siseriiklikus kohtus tugineda, et põhjendada oma hüvitisenõudeid riigi asutatud tagatisfondi vastu, kes vastutab kõnealuse hüvitise maksmise eest?
c)
kui vastus eespool esitatud küsimustele (3a ja 3b) on jaatav, siis millise neist kahest võimalikust kaitseskeemist kohaldamise kasuks peab siseriiklik kohus otsustama, et lahendada eraõigusliku isiku ja krediidiasutuse vahelist vaidlust, millesse on kaasatud riigi asutatud tagatisfond, kes vastutab hoiustajate ja investorite kaitseskeemide haldamise eest?
4.
Kas direktiivi 97/9 artikli 2 lõiget 2 ja artikli 4 lõiget 2 (koostoimes nimetatud direktiivi I lisaga) tuleb käsitada ja tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt ei ole investeeringute tagamise skeem kohaldatav krediidiasutuse emiteeritud võlaväärtpabereid omavate investorite suhtes finantsinstrumentide liigi tõttu (võlaväärtpaberid) ja võttes arvesse asjaolu, et kindlustusvõtja (krediidiasutus) ei ole investorite rahalisi vahendeid või väärtpabereid üle andnud või kasutanud ilma investori nõusolekuta? Kas direktiivi 97/9 eespool nimetatud sätete tõlgendamise jaoks on investorite kaitse seisukohast tähtis asjaolu, et võlaväärtpabereid emiteerinud krediidiasutus — emitent — on samal ajal nende finantsinstrumentide kontohaldur (vahendaja) ja et investeeritud rahalised vahendid ei ole eraldatud muudest krediidiasutuse käsutuses olevatest vahenditest?
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiiv 94/19/EÜ hoiuste tagamise skeemide kohta (EÜT L 135, lk 5; ELT eriväljaanne 06/02, lk 252).
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ (ELT L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 263).
(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiv 97/9/EÜ investeeringute tagamise skeemide kohta (EÜT L 84, lk 22; ELT eriväljaanne 06/02, lk 311).
Full & Egal Universal Law Academy