4.8.2014
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 253/14
Euroopa Kohtu (kolmas koda) 5. juuni 2014. aasta otsus (Administrativen sad Sofia-grad’i eelotsusetaotlus – Bulgaaria) – Bashir Mohamed Ali Mahdi menetluses
(Kohtuasi C-146/14 PPU) (1)
((Viisa-, varjupaiga-, sisserände- ja muu isikute vaba liikumisega seotud poliitika - Direktiiv 2008/115/EÜ - Liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine - Artikkel 15 - Kinnipidamine - Kinnipidamise pikendamine - Haldus- või kohtuasutuse kohustused - Kohtulik kontroll - Kolmanda riigi kodaniku isikut tõendavate dokumentide puudumine - Väljasaatmisotsuse täitmist takistavad asjaolud - Asjaomase kolmanda riigi saatkonna keeldumine isikut tõendava dokumendi väljastamisest, mille alusel saaks selle riigi kodaniku tagasi saata - Põgenemise oht - Väljasaatmise mõistlikkus - Koostöö puudumine - Asjaomase liikmesriigi võimalik kohustus väljastada isiku staatust kajastav ajutine dokument))
2014/C 253/18
Kohtumenetluse keel: bulgaaria
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Administrativen sad Sofia-grad
Põhikohtuasja pool
Bashir Mohamed Ali Mahdi
Ese
Eelotsusetaotlus – Administrativen sad Sofia-grad – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT L 348, lk 98) artikli 15 lõike 1 punktide a ja b, artiklite 3, 4 ja 6 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 6 ja 47 tõlgendamine – Riigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku väljasaatmine – Kinnipidamine – Kinnipidamise pikendamine – Kinnipidamise maksimaalse tähtaja ületamise võimalik lubatavus, kui see on tingitud isikut tõendavate dokumentide puudumisest – Takistused väljasaatmisotsuse täitmisel – Väljasaatmisotsuse täitmise mõistlikkus – Asjaomase isiku päritoluriigi saatkonna keeldumine väljastada tagasipöördumiseks vajalik dokument – Liikmesriigi võimalik kohustus väljastada ajutine dokument asjaomase isiku staatuse kohta
Resolutsioon
1.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel artikli 15 lõikeid 3 ja 6, koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 6 ja 47, tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi kodaniku esialgse kinnipidamise maksimaalse tähtaja lõppemisel pädeva asutuse iga otsus, mis puudutab kinnipidamisele järgnevat tegevust, peab olema kirjalik akt, mis sisaldab selle otsuse aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
2.
Direktiivi 2008/115 artikli 15 lõikeid 3 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et kontroll, mida kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamise taotlust menetlev kohtuasutus peab läbi viima, peab sellel asutusel võimaldama teha juhtumipõhiselt sisulise otsuse asjaomase kodaniku kinnipidamise pikendamise, selle leebemate meetmetega asendamise või asjaomase isiku vabastamise kohta, kuna see asutus on pädev otsust langetama ka haldusasutuse esitatud asjaolude ja tõendite ning menetluse käigus esitatud võimalike asjaolude, tõendite ja seisukohtade põhjal.
3.
Direktiivi 2008/115 artikli 15 lõikeid 1 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitlusel, mille kohaselt võib esialgse kinnipidamise kuuekuulist perioodi pikendada üksnes seetõttu, et asjaomasel kolmanda riigi kodanikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid. Ainult siseriikliku kohtu ülesanne on asjaomase kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamise üle otsustades hinnata juhtumipõhiselt kõnealuse olukorra faktilisi asjaolusid, tegemaks kindlaks, kas võib selle kodaniku suhtes tõhusalt kohaldada leebemat meedet või esineb tema põgenemise oht.
4.
Direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 6 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi kodaniku puhul, kellel sellises olukorras nagu põhikohtuasjas puudub isikut tõendav dokument, mis oleks võimaldanud teda asjaomasest liikmesriigist välja saata, on tegemist „koostöö puudumisega” selle sätte tähenduses üksnes juhul, kui nimetatud kodaniku käitumise uurimisest kinnipidamise ajavahemikul ilmneb, et viimane ei ole väljasaatmisel teinud koostööd ja on tõenäoline, et tema käitumise tõttu kestab see toiming ettenähtust kauem, mida peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus.
5.
Direktiivi 2008/115 tuleb tõlgendada nii, et pärast seda, kui siseriiklik kohus on vabastanud kolmanda riigi kodaniku, kuna tema väljasaatmise ei ole enam mõistlik selle direktiivi artikli 15 lõike 4 tähenduses, ei saa liikmesriiki kohustada väljastama autonoomset elamisluba või mõnd muud luba, mis annaks riigis elamise õiguse sellele kodanikule, kellel puuduvad isikut tõendavad dokumendid ja kes ei ole neid saanud oma päritoluriigist. Siiski peab see liikmesriik niisugusel juhul andma nimetatud kodanikule kirjaliku kinnituse tema olukorra kohta.
(1) ELT C 159, 26.5.2014.
Full & Egal Universal Law Academy