2.5.2016
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 156/10
Euroopa Kohtu (suurkoda) 1. märtsi 2016. aasta otsus (Bundesverwaltungsgerichti eelotsusetaotlused – Saksamaa) – Kreis Warendorf versus Ibrahim Alo (C-443/14) ja Amira Osso versus Region Hannover (C-444/14)
(Liidetud kohtuasjad C-443/14 ja C-444/14) (1)
((Eelotsusetaotlus - Genfis 28. juulil 1951 allakirjutatud pagulasseisundi konventsioon - Artiklid 23 ja 26 - Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala - Direktiiv 2011/95/EL - Nõuded rahvusvahelise kaitse sisule - Täiendava kaitse seisund - Artikkel 29 - Sotsiaalhoolekanne - Saamise tingimused - Artikkel 33 - Vaba liikumine vastuvõtva liikmesriigi territooriumil - Mõiste - Piirang - Kohustus elada kindlaksmääratud kohas - Erinev kohtlemine - Olukordade sarnasus - Eelarvekulude tasakaalustatud jaotus haldusüksuste vahel - Sisserände- ja integratsioonipoliitikaga seotud põhjused))
(2016/C 156/13)
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Bundesverwaltungsgericht
Põhikohtuasja pooled
Hagejad: Kreis Warendorf (C-443/14), Amira Osso (C-444/14)
Kostjad: Ibrahim Alo (C-443/14), Region Hannover (C-444/14)
Menetluses osales: Vertreter des Bundesinteresses beim Bundesverwaltungsgericht (C-443/14 ja C-444/14)
Resolutsioon
1.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artiklit 33 tuleb tõlgendada nii, et täiendava kaitse seisundi saajale kehtestatud elukohanõue, mis on kõne all põhikohtuasjades, kujutab endast piirangut selle artikliga tagatud liikumisvabadusele, isegi kui see meede ei keela kõnealusel isikul vabalt liikuda selle liikmesriigi territooriumil, kes talle kaitse andis, ega viibida ajutiselt sellel territooriumil väljaspool elukohanõudega määratud paika.
2.
Direktiivi 2011/95 artikleid 29 ja 33 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus teatud spetsiifilisi sotsiaaltoetusi saavale täiendava kaitse seisundi saajale põhikohtuasjades käsitletava elukohanõude kehtestamine eesmärgiga tagada sotsiaaltoetuste maksmisest tuleneva koormuse sobiv jaotus erinevate pädevate asutuste vahel, kui kohaldatavates siseriiklikes õigusnormides ei ole ette nähtud niisuguse meetme kehtestamist pagulastele, kolmandate riikide kodanikele, kes elavad asjaomase liikmesriigi territooriumil seaduslikult muudel põhjustel kui humaansetel või poliitilistel kaalutlustel või rahvusvahelise õiguse alusel, ega selle liikmesriigi kodanikele, kes saavad nimetatud toetusi.
3.
Direktiivi 2011/95 artiklit 33 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus spetsiifilisi sotsiaaltoetusi saavale täiendava kaitse seisundi saajale põhikohtuasjades käsitletava elukohanõude kehtestamine eesmärgiga hõlbustada kolmandate riikide kodanike integreerumist kaitse andnud liikmesriiki, kui kohaldatavates siseriiklikes õigusnormides ei ole ette nähtud niisuguse meetme kehtestamist sotsiaaltoetusi saavatele kolmandate riikide kodanikele, kes elavad asjaomase liikmesriigi territooriumil seaduslikult muudel põhjustel kui humaansetel või poliitilistel kaalutlustel või rahvusvahelise õiguse alusel, kui täiendava kaitse seisundi saajad ei ole selle eesmärgi seisukohast objektiivselt sarnases olukorras kolmandate riikide kodanikega, kes elavad asjaomase liikmesriigi territooriumil seaduslikult muudel põhjustel kui humaansetel või poliitilistel kaalutlustel või rahvusvahelise õiguse alusel, ning seda peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima.
(1) ELT C 439, 8.12.2014.
Full & Egal Universal Law Academy