KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PEDRO CRUZ VILLALÓN
esitatud 24. septembril 2015 ( 1 )
Kohtuasi C‑292/14
Elliniko Dimosio
versus
Stefanos Stroumpoulis,
Nikolaos Koumpanos,
Panagiotis Renieris,
Charalampos Renieris,
Ioannis Zacharias,
Dimitrios Lazarou,
Apostolos Chatzisotiriou
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka))
„Töötajate kaitse tööandja maksejõuetuse korral — Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon — Lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse Rooma konventsioon — Direktiiv 80/987/EMÜ — Äriühing, mille registrijärgne asukoht on kolmandas riigis, kuid mille tegelik asukoht on liikmesriigis ja millel on seal välja kuulutatud pankrot — Töötajate kaitse tase rahuldamata nõuete väljamaksmise osas — Võrdväärne kaitse”
1.
Käesolevas kohtuasjas tõstatatud küsimusega palutakse Euroopa Kohtul kindlaks määrata, kas liikmesriik peab täitma direktiivist 80/987/EMÜ ( 2 ) tulenevaid kohustusi juhul, kui töötajad on meremeestena tööle võtnud äriühing, mille ametlik asukoht on küll kolmandas riigis, kuid mille tegelik asukoht on selles liikmesriigis ja mille on selle liikmesriigi kohus oma enda õiguse kohaldamisel tunnistatud maksejõuetuks.
2.
Selle küsimuse lahendamiseks on kõigepealt vaja kindlaks määrata, kas kohtuasja asjaoludel tuleb liidu õiguse asemel kohaldada pigem kahte nii olulist rahvusvahelise õiguse akti nagu ÜRO mereõiguse konventsioon ( 3 ) ja lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon ( 4 ). Oma käsitusviisis leian, et direktiivi eripära tõttu ja nendest rahvusvahelistest õigusaktidest otsese arusaama kohaselt on põhikohtuasja vaidluse puhul eelistatavalt kohaldatav direktiiv 80/987.
3.
Symvoulio tis Epikrateiasi esitatud küsimuse kohta sisuliselt järeldan, et kohtuasja asjaoludel on täidetud direktiiviga 80/987 nõutud tingimused selleks, et liikmesriik annaks töötajatele selle direktiiviga tagatud kaitse, ilma et seejuures võiks pidada „võrdväärseks kaitseks” liikmesriigi õigusnormi, mis käsitleb ainult juhtumit, kus nimetatud liikmesriigi kodanikest meremehed, kes on tööle võetud Kreeka lipu all sõitvatel või Naftiko Apomachiko Tameio’ga (meremeeste sotsiaalkindlustusfond; edaspidi „ΝΑΤ”) lepingu sõlminud välisriigi laevadel, on jäetud välisriiki.
I. Õiguslik raamistik
A. ÜRO mereõiguse konventsioon
4.
Vastavalt mereõiguse konventsiooni artikli 91 lõikele 1 kehtestab „[r]iik […] laeva oma riikkondsusse võtmise, oma territooriumil registreerimise ja oma lipu all sõitmise tingimused. Laeval on selle riigi riikkondsus, kelle lipu all tal on õigus sõita. Nimetatud riigi ja laeva vahel peab olema tegelik seos”.
5.
Mereõiguse konventsiooni artikli 92 lõike 1 alusel „[ü]he riigi lipu all sõitvad laevad on avamerel viibides selle riigi ainujurisdiktsiooni all, kui rahvusvaheliste lepingutega või käesoleva konventsiooniga ei nähta ette teisiti. Reisi vältel või külastatavas sadamas viibides ei tohi laev oma lippu vahetada, välja arvatud juhul, kui omanik vahetub või tehakse registrimuudatus”.
6.
Mereõiguse konventsiooni artikkel 94 sätestab:
„1. Riik teostab oma lipu all sõitvate laevade haldus-, tehnilistes ja sotsiaalküsimustes oma jurisdiktsiooni ja kontrolli.
2. Riik:
[…]
b)
siseriikliku õiguse alusel kohaldab oma lipu all sõitva laeva ning selle kapteni, juhtkonna ja meeskonna suhtes oma jurisdiktsiooni haldus-, tehnilistes ja sotsiaalküsimustes.
[…]”.
7.
Mereõiguse konventsiooni artikli 218 lõige 1 näeb ette, et „[k]ui laev viibib vabatahtlikult riigi sadamas või meres paiknevas terminalis, võib see riik alustada juurdlust ning kui tõendid seda toetavad, algatada menetluse heite asjus, kui laev on õigusrikkumise toime pannud pädeva rahvusvahelise organisatsiooni või diplomaatilise konverentsi kehtestatud reegleid ja standardeid eirates, mida kohaldatakse selle riigi sisevetest, territoriaalmerest või majandusvööndist väljaspool”.
8.
Mereõiguse konventsiooni artikli 220 lõige 1 näeb ette, et „[k]ui laev viibib vabatahtlikult riigi sadamas või meres paiknevas terminalis, võib see riik 7. jao alusel algatada menetluse käesoleva konventsiooni kohaselt tema vastuvõetud õigusaktide või laevadelt pärineva reostuse vältimise, vähendamise ja kontrollimise rahvusvaheliste reeglite ja standardite rikkumise suhtes, kui rikkumine on toime pandud selle riigi territoriaalmeres või majandusvööndis”.
B. Lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon
9.
Rooma konventsiooni artikli 3 lõike 1 kohaselt kohaldatakse „[l]epingu suhtes […] lepingupoolte valitud õigust.”
10.
Rooma konventsiooni artikli 6 sisu on järgmine:
„1. Olenemata artikli 3 sätetest ei või töölepingu puhul poolte valitud õigus põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud imperatiivsete sätetega, mis õiguse valiku puudumisel kuuluksid kohaldamisele lõike 2 kohaselt.
2. Olenemata artikli 4 sätetest kohaldatakse töölepingu suhtes artikli 3 kohase valiku puudumisel:
a)
selle riigi õigust, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb, isegi kui ta ajutiselt töötab mõnes teises riigis, või
b)
kui töötaja ei tee oma põhitööd ühes ja samas riigis, siis selle riigi õigust, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud,
välja arvatud juhul, kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga; sel juhul kohaldatakse lepingu suhtes selle teise riigi õigust.”
11.
Rooma konventsiooni artikkel 10 näeb ette järgmist:
„1. Käesoleva konventsiooni artiklite 3–6 ja 12 alusel lepingu suhtes kohaldatav õigus reguleerib eelkõige:
a)
tõlgendamist;
b)
lepingust tulenevate kohustuste täitmist;
c)
kohtu poolt talle menetlusõiguse alusel antud volituste raames lepingust tulenevate kohustuste rikkumise tagajärgede hindamist, sealhulgas tekitatud kahju hindamist niivõrd, kui see on õigusega reguleeritud;
d)
kohustuste lõppemise mitmesuguseid viise ning aegumistest ja tähtaja möödumisest tulenevat õiguste kaotamist;
e)
lepingu tühisuse tagajärgi.”
C. Liidu õigus
12.
Kohtuasja asjaolusid arvestades on vaja lähtuda direktiivist 80/987 selle redaktsioonis, mis eelnes direktiiviga 2002/74/EÜ ( 5 ) muutmisele ja hiljem direktiiviga 2008/94/EÜ ( 6 ) asendamisele.
13.
Direktiivi 80/987 neljas esimeses põhjenduses on deklareeritud järgmist:
„on vaja kindlustada töötajate kaitse nende tööandja maksejõuetuse korral, eelkõige rahuldamata nõuete väljamaksmise tagamiseks, ning samas võtta arvesse ühenduse tasakaalustatud majandusliku ja sotsiaalse arengu vajadust;
töötajate sellise kaitse ulatuses on liikmesriikide vahel erinevusi ning tuleks püüda selliseid erinevusi vähendada, sest need võivad vahetult mõjutada siseturu toimimist;
selle valdkonna seaduste ühtlustamist peaks seetõttu edendama, samal ajal säilitades asutamislepingu artiklis 117 osutatud olude paranemise;
Gröönimaa tööturg erineb selle piirkonna geograafilise asukoha ja praeguse töökohtade struktuuri tõttu oluliselt ühenduse teiste piirkondade tööturust”.
14.
Direktiivi artikkel 1 sätestab järgmist:
„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse töölepingust või töösuhtest tulenevate töötaja nõuete suhtes tööandja vastu, kes on artikli 2 lõikes 1 määratletud tähenduses maksejõuetu.
2. Liikmesriigid võivad erandkorras käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja arvata teatud töötajate kategooriate nõuded tulenevalt nende töölepingu või töösuhte erilisest laadist või teiste tagatiste olemasolust, mis pakuvad töötajatele käesolevas direktiivis sätestatuga võrdväärset kaitset.
Eelmises lõigus nimetatud töötajate kategooriad on loetletud käesoleva direktiivi lisas.
3. Käesolevat direktiivi ei kohaldata Gröönimaa suhtes. See erand vaadatakse uuesti läbi, kui selle piirkonna töökohtade struktuur muutub.”
15.
Direktiivi 80/987 artikkel 2 on järgmise sõnastusega:
„1. Käesoleva direktiivi kohaldamisel loetakse tööandja maksejõuetuks:
a)
kui vastavalt asjaomaste liikmesriikide õigus- ja haldusnormidele on taotletud tööandja vara suhtes menetluse algatamist, selleks et kollektiivselt rahuldada võlausaldajate nõudeid ning mis võimaldab arvestada artikli 1 lõikes 1 nimetatud nõudeid, ja
b)
kui nimetatud õigus- ja haldusnormide kohaselt pädev ametiasutus on:
—
otsustanud algatada menetluse või
—
tuvastanud, et tööandja ettevõtte tegevus on täielikult lõpetatud ja järelejäänud vara ebapiisavus ei õigusta menetluse algatamist.
2. Käesolev direktiiv ei piira siseriiklikku õigust seoses mõistete „töötaja”, „tööandja”, „töötasu”, „vahetult tekkiv õigus” ja „tulevikus tekkiv õigus” määratlemisega.”
16.
Direktiivi 80/987 artikkel 3 kirjutab ette, et „[l]iikmesriigid võtavad vajalikud meetmed kindlustamaks, et […] garantiiasutused [tagavad] töölepingutest või töösuhetest tulenevate töötaja töötasuga seotud rahuldamata nõuete väljamaksmise kindlaksmääratud kuupäevale eelnenud ajavahemiku eest”.
17.
Direktiivi artikkel 5 näeb ette:
„Liikmesriigid sätestavad üksikasjalikud eeskirjad garantiiasutuste organiseerimise, rahastamise ja töö kohta, järgides eelkõige järgmisi põhimõtteid:
a)
garantiiasutuste vara ei sõltu tööandja käibekapitalist ning sellele ei või pöörata sissenõuet maksejõuetuse menetluse käigus;
b)
tööandjad osalevad garantiiasutuste rahastamises, kui riigiasutused ei kata seda täies ulatuses;
c)
garantiiasutuste vastutus ei sõltu sellest, kas rahastamiskohustus on täidetud või mitte.”
18.
Direktiivi 80/987 artikli 6 alusel võivad „[l]iikmesriigid […] sätestada, et artikleid 3, 4 ja 5 ei kohaldata sissemaksete suhtes, mida tehakse vastavalt riiklikele sotsiaalkindlustusskeemidele või täiendavatele tööandja või tööandjatevahelistele pensioniskeemidele, mis ei kuulu riiklikesse sotsiaalkindlustusskeemidesse”.
19.
Sama direktiivi artikli 7 kohaselt võtavad „[l]iikmesriigid […] vajalikud meetmed tagamaks, et riiklike sotsiaalkindlustusskeemide kohaselt kohustuslike sissemaksete tasumata jätmine kindlustusasutustele tööandja poolt enne tema maksejõuetuse tekkimist ei kahjustaks töötajate õigust saada hüvitisi nendelt kindlustusasutustelt niivõrd, kuivõrd töötajate sissemaksed on töötasust maha arvatud”.
D. Liikmesriigi õigus
20.
Direktiiv 80/987 võeti Kreeka õigusesse üle kõigepealt seadusega nr 1172/1981 ja seejärel seadusega nr 1836/1989 ning viimati nimetatud seaduse rakendamiseks antud presidendi dekreediga 1/1990.
21.
Pireuse sadama korraldusasutust käsitlevat õigusakti täiendava ja muutva seaduse nr 1220/1981 artikkel 29 nägi ette, et Kreeka lipu all sõitvatel laevadel või Kreeka sotsiaalkindlustusasutusega (NAT) lepingu sõlminud välisriigi laevadel töötavate meremeeste puhul, kes on jäetud välisriiki, maksab NAT neile töötasu kuni ühe kvartali eest ja nad tuuakse tagasi kodumaale.
II. Faktilised asjaolud
22.
Põhikohtuasja vastustajatega, kelle elukoht on Kreekas, sõlmis 14. juulil 1994 selles liikmesriigis lepingu äriühing, mille põhikirjajärgne asukoht oli kolmandas riigis, nagu seda varem oli Malta, nende tööle võtmiseks nimetatud äriühingule kuuluva ja Malta lipu all sõitva ristluslaeva pardale.
23.
Lepingute ese oli laeva rentimine 1994. aasta suvehooajaks. Nendes lepingutes oli sätestatud, et lepingutele kohaldatav õigus on Malta õigus, sest see on laeva lipuriigi õigus. Rentimine tühistati ja põhikohtuasja vastustajatele töötasu ei makstud, mistõttu nad ütlesid 15. detsembril 1994 oma töölepingud üles.
24.
Mitme arestimise tõttu jäi laev peatuma Pireuse sadamasse ja seda hoiti seal kuni 7. juunini 1995, mil see müüdi oksjonil.
25.
Pärast seda tegid põhikohtuasja vastustajad seaduses ette nähtud viisil teatavaks oma töölepingutest tulenevad nõuded (ajavahemiku 14. juulist 1994 kuni 15. detsembrini 1994 töötasud ja hüvitised ning töölepingu lõpetamise hüvitis) ning taotlesid enda nõuete tunnistamist eelisnõueteks. Pädev asutus aga ei klassifitseerinud nende nõudeid vastavas nimekirjas eelisnõueteks, kuna ta leidis, et need ei ole Malta õiguse kohaselt eelisnõuded.
26.
Samal ajal esitasid vastustajad hagi Μonomeles Protodikeio Peiraios’ele (ühe kohtunikuga Pireuse esimese astme kohus), et nende nõue rahuldataks. Nimetatud kohus rahuldas hagi ja leidis, et neil on õigus vastavatele summadele koos seadusjärgsete intressidega alates 16. detsembrist 1994. Samuti leiti, et laeva lipp oli mugavuslipp.
27.
Vahepeal kuulutati välja laevaomanikust ettevõtja pankrot, mille järel lõpetati pankrotimenetlus kohtuotsusega varade ebapiisavuse tõttu.
28.
Seejärel taotlesid põhikohtuasja vastustajad Dioikitiko Protodikeio Athinon’is (Ateena halduskohus), et Kreeka riiki kohustataks maksma neile hüvitiseks summad, mille oli kindlaks määranud tsiviilkohus. Nad põhjendasid oma nõuet sellega, et riik oli direktiivi 80/987 rikkudes jätnud võtmata meetmed, et tagada merelaevadel töötamise puhul tööandja maksejõuetuse korral nende töölepingutest tulenevate rahuldamata nõuete väljamaksmine.
29.
Dioikitiko Protodikeio jättis nõude rahuldamata, kuna ta leidis, et direktiivi 80/987 sätted ei hõlma rahuldamata nõudeid, mis tulenevad tööandja maksejõuetuse tõttu töölepingutest, millega Kreeka meremehed on meeskonnaliikmetena tööle võetud välisriigi lipu all sõitvale merelaevale, ja kuna ta leidis, et ei olnud tõendatud, et kõnealune lipp oli mugavuslipp.
30.
Dioikitiko Efeteio Athinon (Ateena apellatsiooniastme halduskohus) rahuldas talle esitatud apellatsioonkaebuse, kuna ta leidis, et on tõendatud, et omanikust äriühing tegeleb ettevõtlusega Kreekas, kus oli tema tegelik asukoht (konkreetselt Pireuses) ja millega tal on tegelik side, ning et järelikult oli Malta lipp, mille all laev sõitis, mugavuslipp.
31.
Apellatsioonikohus leidis lisaks, et töötajad kuulusid direktiivi 80/987 kohaldamisalasse ja et Kreeka seadusandja pidi nimetatud direktiivi siseriiklikku õigusesse üle võtma sellega kooskõlas olevate õigusnormide vastuvõtmise teel, kuna liikmesriigi õigusnormid ei taganud direktiiviga tagatud kaitsega võrdväärset kaitset.
32.
Seepärast järeldas Dioikitiko Efeteio Athinon kokkuvõtteks, et Kreeka riik peab rahuldamata tööstasunõuded põhikohtuasja vastustajatele välja maksma.
33.
Kreeka valitsus esitas kassatsioonkaebuse Symvoulio tis Epikrateiasile (riiginõukogu). Vaidlemata vastu Dioikitiko Efeteio Athinoni hinnangutele laevaomanikust äriühingu tegeliku asukoha kohta ja mugavuslipu kohta, esitas Kreeka valitsus apellatsioonkaebusele vastuväite, et direktiivi 80/987 lisa II punkti alapunktis A nimetatud „merelaevade meeskonnad” võivad olla ainult Kreeka lipu all sõitvate laevade meeskonnad ja mitte mingil juhul mugavuslipu all sõitvate laevade meeskonnad, sest ehkki need laevad on küll seotud Kreekaga, ei ole need kindlustatud NAT‑s.
34.
Teiselt poolt vaidleb Kreeka valitsus samuti vastu teise astme kohtu hinnangule, et merelaevade meeskondade suhtes kohaldatav Kreeka õigus ei anna neile direktiiviga 80/987 tagatud kaitsega võrdväärset kaitset.
35.
Kuna Symvoulio tis Epikrateias leidis, et Kreeka valitsuse kassatsioonkaebuses esitatud põhjendused tõstatavad liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mis vajavad Euroopa Kohtu otsust, esitas ta käesoleva eelotsuse küsimuse.
III. Esitatud küsimus
36.
Euroopa Kohtus 13. juunil 2014 registreeritud eelotsusetaotluse sisu on järgmine:
„1.
Kas nõukogu direktiivi 80/987/EMÜ kohaselt kuuluvad Euroopa Liidu suhtes kolmanda riigi lipu all sõitval laeval meretööd teinud liikmesriigi meremehed rahuldamata nõuete osas, mis neil on laevaomanikust äriühingu vastu, mille põhikirjajärgne asukoht on kolmandas riigis, kuid mille tegelik asukoht on kõnealuses liikmesriigis ja mille pankroti on selle liikmesriigi kohus just tegelikku asukohta arvestades välja kuulutanud oma riigi õiguse alusel, nimetatud direktiivi kaitsesätete kohaldamisalasse, võttes arvesse selle direktiivi eesmärki ning hoolimata sellest, et töölepinguid reguleerib kolmanda riigi õigus ja liikmesriik ei saa nõuda reederilt – kelle suhtes tema õiguskord ei kehti – osalemist garantiiasutuse rahastamises?
2.
Kas nõukogu direktiivist 80/987/EMÜ juhindudes tuleb pidada võrdväärseks kaitseks [Kreeka] seaduse nr 1220/1981 artikli 29 kohaselt töötasu maksmist Naftiko Apomachiko Tameio (meremeeste sotsiaalkindlustusfond, edaspidi „NAT”) poolt maksimaalselt kolme kuu vältel summas, mis on ette nähtud põhitöötasu ja hüvitistena Kreeka lipu all sõitvatel või NAT‑ga lepingu sõlminud välisriigi laevadel töötavate Kreeka meremeeste asjakohastes kollektiivlepingutes, ja mille maksmine on nimetatud artiklis ette nähtud ainult juhul, kui need meremehed jäeti välisriiki?”
IV. Menetlus Euroopa Kohtus. Poolte argumendid
37.
Menetluses esitasid kirjalikke seisukohti Kreeka ja Itaalia valitsus ning komisjon.
A. Esimene küsimus
38.
Komisjon väidab, et vastavalt direktiivi 80/987 artikli 1 lõikele 1 ja artikli 2 lõikele 1 on sama direktiivi artiklis 3 ette nähtud kohustuste olemasolu määravaks kriteeriumiks liikmesriigi pädevus läbi viia tööandja maksejõuetuse menetlust, ning seda küsimust tuleb põhikohtuasja faktiliste asjaolude kuupäeva – enne määruse (EÜ) nr 1346/2000 ( 7 ) jõustumist – arvestades hinnata liikmesriigi õiguse kohaselt.
39.
Sellele vaatamata tuletab komisjon meelde, et kohtupraktika kohaselt on juhul, kui maksejõuetusmenetlus on algatatud ühes liikmesriigis ja ettevõtja tegutseb ka teises liikmesriigis, kus on palgatud töötajad, direktiivist 80/987 tulenevaid nõudeid välja maksma pädev just selle teise liikmesriigi garantiiasutus.
40.
Komisjoni arvates on selleks, et kindlaks määrata, kas direktiiv 80/987 on vaidlusaluse juhtumi suhtes kohaldatav, asjassepuutumatud nii töölepingu suhtes kohaldatav õigus kui ka mereõiguse konventsiooni sätted.
41.
Tema arvates on töölepingu suhtes kohaldatav õigus asjassepuutumatu, kuivõrd Rooma konventsiooni artikli 10 kohaselt reguleerib see konventsioon ainult eraõiguslikke suhteid tööandja ja töötaja vahel, samas kui direktiiviga 80/987 töötajatele antud õigused on seadusjärgsed õigused, mis tulenevad tööandja maksejõuetusest, ja nende alusel saab pöörduda riigi vastu, kus algatatakse maksejõuetusmenetlus.
42.
Mereõiguse konventsioon omakorda on asjassepuutumatu tulenevalt asjaolust, et olenemata selle artiklis 94 sätestatud reeglist, näevad selle artiklid 218 ja 220 ette, et laevade suhtes teostab oma suveräänsust riik, kelle sadamas laevad asuvad, millele lisandub asjaolu, et lipuriigi ja sadamariigiga seonduvad põhimõtted on sõltumatud sellest, kus on laevaomanikust äriühingu asukoht. Võttes arvesse seost käesoleva kohtuasja ja Kreeka riigi vahel, kus algatati ja toimus maksejõuetusmenetlus, leiab komisjon, et mereõiguse eeskirjad ei saa mõjutada direktiivi 80/987 kohaldamist.
43.
Kreeka valitsus omakorda leiab, et asjaolu, et tööandja tegelik asukoht oli Kreekas ja et ta tunnistati maksejõuetuks selles liikmesriigis, ei saa viia direktiivis 80/987 ette nähtud kaitse rakendamiseni. Selle kohta väidab Kreeka valitsus, et liidu õiguse kohaldamisala ei laiene üldjuhul kolmandatele riikidele, mida käesoleval juhul kinnitab direktiivi 80/987 artiklis 1 Gröönimaa suhtes ette nähtud erand ja Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades Mosbaek ( 8 ) ning Poulsen ja Diva Navigation ( 9 ). Kreeka valitsuse arvates on lisaks määrav asjaolu, et töösuhtele on kohaldatav Malta õigus, nagu ka see, et direktiivi 80/987 kohaselt peavad tööandjad osalema garantiiasutuse rahastamises, sest liikmesriigid ei saa tagada, et nende laevade omanikud, mis ei sõida asjaomase liikmesriigi lipu all, seda kohustust täidavad. Kreeka valitsus on seisukohal, et teistsugune tõlgendamine tähendaks lõppkokkuvõttes, et liikmesriikide garantiiasutused peaksid katma kolmandate riikide lipu all sõitvatel laevadel töötavate kolmandate riikide kodanike töötasunõuded.
44.
Itaalia valitsus jagab Kreeka valitsuse arvamust. Tema arvates on ainus direktiivi 80/987 kohaldamise seisukohast oluline kriteerium koht, kus tööülesandeid täidetakse, mille kohta tuleneb liidu õigusnormidest, et seadusandja näeb ette ainult juhu, et tööandja tegutseb maksimaalselt kahes liikmesriigis, jättes välja juhud, mis puudutavad ainult kolmandat riiki. Teiselt poolt kinnitavad tema arvates direktiivi 80/987 kaks esimest põhjendust, kus viidatakse „ühendusele” ja „siseturule”, et direktiiviga kehtestatud tagatise eesmärk on jätta majanduslik vastutus maksejõuetu tööandja töötajate nõuete eest ühe liikmesriigi kanda, et täita nõudeid sotsiaalsetes huvides, tagades liikmesriikide majandusliku tasakaalu, nii et nimetatud tagatis ei oleks mõistlik töötajate puhul, kes on töötanud kolmandates riikides ja kolmanda riigi tööandjatele. Lõppkokkuvõttes tähendaks Itaalia valitsuse arvates tagatise andmine, kui puudub igasugune vastusooritus ühise hüve kujul, ohtu liikmesriikide finantssuutlikkusele.
B. Teine küsimus
45.
Komisjon juhindub kohtuasjast komisjon vs. Kreeka ( 10 ), milles Euroopa Kohus järeldas, et direktiivi 80/987 artikli 1 lõike 2 tähenduses „võrdväärseks” saab pidada ainult kaitset, mis tagab töötajatele direktiivis endas määratletud põhitagatised. Komisjoni arvates seaduse nr 1220/1981 artikkel 29 niisuguste tunnustega kaitset ei anna, sest see toimib ainult juhul, kui töötajad jäetakse välisriiki.
46.
Kreeka valitsus on, vastupidi, seisukohal, et liikmesriigi õigusnorm annab võrdväärse kaitse, kuivõrd NAT hallatav fond vastab kõikidele direktiivis 80/987 ja eriti selle artiklites 3 ja 5 ette nähtud tingimustele. Seda tõendab tema arvates asjaolu, et komisjon jäi 1993. aastal talle toona pärast viidatud kohtuasjas komisjon vs. Kreeka kohtuotsuse tegemist rahule selgitustega siseriikliku õiguse vastavusest direktiivile 80/987.
V. Õiguslik hinnang
A. Esimene küsimus
47.
Symvoulio tis Epikrateiasi esitatud küsimustest esimesele vastamiseks on eelkõige vaja välja selgitada, kas rahvusvahelises õiguses ei ole õigusnorme, mida tuleb põhikohtuasjas arutatava juhtumi asjaoludel kohaldada direktiiviga 80/987 võrreldes eelisjärjekorras.
48.
Tema arvates on selleks mereõiguse konventsioon, mille artikli 92 lõige 1 sätestab, et laevad „on avamerel viibides [oma lipu]riigi ainujurisdiktsiooni all”, kuna selle artikli 94 lõike 2 punktis b on antud lipuriigile õigus teostada „selle kapteni, juhtkonna ja meeskonna suhtes oma jurisdiktsiooni haldus-, tehnilistes ja sotsiaalküsimustes”. Käesolevas kohtuasjas sõitis laev, millel töösuhet teostati, Malta lipu all, mistõttu on mereõiguse konventsiooni kohaselt „sotsiaalküsimustes” tema arvates jurisdiktsioon sellel (tol ajal) kolmandal riigil.
49.
Teiselt poolt oli vaidlusalusel juhul töösuhtele kohaldatav õigus Malta õigus, kuna Rooma konventsiooni artikli 10 lõike 1 punktis b on sätestatud, et „lepingust tulenevate kohustuste täitmist” reguleerib töölepingu suhtes kohaldatav õigus.
50.
Sellele vaatamata leian, et spetsiaalsuse põhimõttest lähtuvalt tuleb järeldada, et käesolevas kohtuasjas tuleb igal juhul eelisjärjekorras kohaldada direktiivi 80/987.
51.
Kõigepealt seepärast, et nimetatud direktiivi konkreetne eesmärk on „töötajate kaitse nende tööandja maksejõuetuse korral” (põhjendus 1); see ongi põhjus, miks on direktiivis kehtestatud liikmesriikidele kohustus näha töötajate jaoks nende tööandja maksejõuetuse korral ette rahuldamata nõuete tagamise mehhanism. See kaitse-eesmärk on ilmselgelt seotud töötaja ja tööandja vahelise õigussuhtega, see tähendab töölepinguga, kuid sellel ei ole seost nimetatud lepingu korra, regulatsiooni või õiguskorraga, see tähendab küsimustega, mis on tüüpiliselt töölepingu ese ja mida reguleerib käesoleval juhul ja vastavalt Rooma konventsioonile Malta õigus.
52.
Teiseks olen arvamusel, et direktiivi 80/987 asemel ei tuleks kohaldada mereõiguse konventsiooni, sest selles liikmesriikidele kohustuslikuks tehtud tagatise andmine ei ole seotud laevade või mereruumi õiguskorraga – valdkonnad, milles seisneb loomulikult rahvusvahelise õiguse huvi, mis õigustab jurisdiktsiooni määramist lipuriigile tingimustel, nagu seda on tehtud mereõiguse konventsioonis. ( 11 )
53.
Konkreetsemalt tuleb märkida, et mereõiguse konventsiooni artikli 92 lõige 1 omistab „avamerel” laevade suhtes ainujurisdiktsiooni lipuriigile. Tegemist ei ole seega ainujurisdiktsiooniga kõigil juhtudel. Tõsi on, et mereõiguse konventsiooni artikli 94 lõike 2 punkt b annab lipuriigile õiguse teostada oma jurisdiktsiooni „kapteni, juhtkonna ja meeskonna suhtes […] haldus-, tehnilistes ja sotsiaalküsimustes”. See on kindlasti pädevus, millele ei kehti territoriaalsed piirid, kuid näib liigne järeldada, et see jätab tingimata lipuriigile ainujurisdiktsiooni kõikide töösuhete suhtes ja igal juhul ning nendest suhetest kaugemale ulatuvalt pädevuse tagada töötajate riiklik kaitse tööandja maksejõuetuse korral.
54.
Eelnevat arvestades tuleb nüüd kindlaks määrata, kas Symvoulio tis Epikrateiasi esitatud esimese küsimuse tingimuste kohaselt kuuluvad põhikohtuasjas asjassepuutuvad töötajad direktiivi 80/987 kohaldamisalasse.
55.
Direktiivi 80/987 artikli 1 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seda direktiivi „töölepingust või töösuhtest tulenevate töötaja nõuete suhtes tööandja vastu, kes on […] maksejõuetu”. Sama direktiivi artikli 2 lõige 1 omakorda sätestab, et „tööandja [loetakse] maksejõuetuks”, kui vastavalt liikmesriigi õigusnormidele on taotletud või otsustatud algatada maksejõuetusmenetlus.
56.
Nendest kahest õigusnormist koostoimes nähtub, et direktiiv 80/987 on kohaldatav töötajatele, kelle tööandja suhtes on liikmesriigi õiguse kohaselt algatatud maksejõuetusmenetlus. Nii see just ongi põhikohtuasja vaidluse puhul, sest meremehed tööle võtnud äriühingu pankroti oli välja kuulutanud Kreeka kohus ja Kreeka õiguse kohaldamisel. Kreeka kohtute pädevus tulenes muu hulgas asjaolust, et tööandja tegelik asukoht oli Kreeka territooriumil – asjaolu, mida hindas Dioikitiko Efeteio Athinon apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses ja mida eelotsusetaotluse esitanud kohus ei pidanud küsitavaks.
57.
Seda arvestades on minu arvates põhiliselt kaks tegurit, mis räägivad selle poolt, et vastata esimesele küsimusele jaatavalt. Kõigepealt asjaolu, et liikmesriigi kohus tunnistas tööandja maksejõuetuks selle liikmesriigi õiguse kohaselt, olles tuvastanud, et tööandja tegelik asukoht on nimetatud liikmesriigis. Teiseks direktiivi 80/987 sotsiaalne eesmärk.
58.
Tegelikult tuleb direktiiviga 80/987 kindlustatud kaitse anda „garantiiasutuste” kaudu, mida peavad – juhul „kui riigiasutused ei kata seda täies ulatuses” (artikli 5 punkt a) – rahastama tööandjad garantiiasutuste rahastamises osalemise kaudu. Kuna käesolevas asjas asjaomane maksejõuetu tööandja on asutatud kolmandas riigis, siis ei ole ta kindlasti osalenud Kreeka garantiiasutuse, st NAT rahastamises.
59.
Sellele vaatamata näeb direktiivi enda artikkel 5 punktis c ette, et „garantiiasutuste vastutus [maksekohustuse täitmise eest] ei sõltu sellest, kas rahastamiskohustus on täidetud või mitte” ( 12 ). On selge, et see on tingitud liikmesriigi kohustusest võtta „vajalikud meetmed kindlustamaks […] rahuldamata nõuete väljamaksmise” ( 13 ) ja sätestama „üksikasjalikud eeskirjad garantiiasutuste organiseerimise, rahastamise ja töö kohta” ( 14 ).
60.
Kuna on tõendatud ja väljaspool kahtlust asjaolu, et maksejõuetu tööandja tegelik asukoht oli Kreekas, võib väita – nagu leidiski Dioikitiko Efeteio Athinon –, et Kreeka riigi kohus on täita iga ametlikult ja tegelikult Kreekas asutatud tööandja kohuseid, sealhulgas kohustust osaleda garantiiasutuse rahastamises. Selle tegemata jätmine ei või väljenduda kahjus tööandja maksejõuetusest mõjutatud töötajate jaoks, kelle kaitse garantiiasutuse poolt on direktiivi artikli 5 punktiga c kohustuslikult ette nähtud „[sõltumata] sellest, kas rahastamiskohustus on täidetud või mitte”. Seega ei ole hüvitamisõiguse ja rahalise osalemise kohustuse täitmise vahel vajalikku vastavust, sest see õigus sõltub ainult sellest, kas esineb direktiivi 80/987 artikli 1 lõikes 1 sätestatud faktiline asjaolu – nimelt, et on töölepingutest tulenevad nõuded maksejõuetute tööandjate vastu.
61.
Järelikult, ja esimese vahekokkuvõttena leian, et esimesele esitatud küsimustest tuleb vastata nii, et direktiiv 80/987 on kohaldatav rahuldamata töötasunõuete suhtes, mis on meremeestel, kelle on kolmanda riigi lipu all sõitvale laevale tööle võtnud äriühing, mille põhikirjajärgne asukoht on nimetatud kolmanda riigi territooriumil, kuid mille tegelik asukoht on selle liikmesriigi territooriumil, kus on meremehed tööle võetud, ja mille pankroti on välja kuulutanud nimetatud liikmesriigi kohus selle sama liikmesriigi õiguse kohaldamisel, kusjuures tähtsust ei oma asjaolu, et töölepinguid reguleerib kolmanda riigi õigus ja et tööandjaks olev äriühing ei ole osalenud kõnealuse liikmesriigi garantiiasutuse rahastamises.
B. Teine küsimus
62.
Teise küsimusega soovib Symvoulio tis Epikrateias teada, kas garantiid, mis on ette nähtud ainult juhul, kui Kreeka meremehed, kes on tööle võetud Kreeka lipu all sõitvale või NAT‑ga lepingu sõlminud välisriigi laevale, on jäetud välisriiki, tuleb pidada direktiivi 80/987 artikli 1 lõike 2 tähenduses „võrdväärseks kaitseks”.
63.
Nüüd, kui on kindlaks määratud, et direktiiv 80/987 on tõepoolest kohaldatav töötajate suhtes, kes on põhikohtuasjas vaidlusalustes asjaoludes, tuleb järgmiseks analüüsida – nagu teeb ettepaneku eelotsusetaotluse esitanud kohus –, kas Kreeka õiguses nende meremeeste jaoks, kes on seadusega nr 1220/81 sätestatud olukorras, ette nähtud kaitse on direktiiviga 80/987 tagatud kaitsega võrdväärne.
64.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tagab asjaomane liikmesriigi õigusnorm kollektiivlepingus kindlaks määratud põhitöötasu ja hüvitiste maksmise kuni kolmeks kuuks Kreeka meremeestele, kes töötavad Kreeka lipu all sõitvatel laevadel või NAT‑ga lepingu sõlminud välisriikide laevadel, ainult juhul, kui nimetatud töötajad on jäetud välisriiki. Tekib seega küsimus, kas direktiivi 80/987 kohaldamisala selliste tingimustega piirates on liikmesriigi seadusandja täitnud õigesti kohustust nimetatud direktiiv oma siseriiklikku õigusesse üle võtta.
65.
Direktiivi 80/987 artikli 1 lõige 1 sätestab, et seda direktiivi „kohaldatakse töölepingust või töösuhtest tulenevate töötaja nõuete suhtes tööandja vastu, kes on artikli 2 lõikes 1 määratletud tähenduses maksejõuetu”. Sama artikli lõige 2 omalt poolt lubab liikmesriikidel „erandkorras”„käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja arvata teatud töötajate kategooriate nõuded”. Seda erandit võib teha „tulenevalt […] töölepingu või töösuhte erilisest laadist või teiste tagatiste olemasolust, mis pakuvad töötajatele käesolevas direktiivis sätestatuga võrdväärset kaitset”. Igal juhul on direktiivi 80/987 lisas esitatud need töötajate kategooriad, mida võib direktiivi kohaldamisalast välja jätta.
66.
Kreeka puhul on töölepingu erilisest laadist tulenevalt välja arvatud töötajate kategooria viidatud lisa I punkti kohaselt „[k]alalaeva kapten ja laevapereliikmed, juhul kui neile makstakse osa kasumist või laeva kogutulust”. Teisest küljest on töötajad, kes on välja arvatud tulenevalt teiste tagatiste olemasolust, lisa II punkti kohaselt „[m]erelaevade laevapered”.
67.
Tegemist on seega väljaarvamistega, mis lähtuvad alati ja ainult töötajate kategooria kriteeriumist ja mitte kunagi asjaoludest, milles on töötasunõuded jäänud tööandja maksejõuetuse tõttu välja maksmata. Direktiiviga 80/987 taotletud kaitse laieneb töötajate nõuetele maksejõuetute tööandjate vastu, ilma muude võimalike eranditeta, kui on ette nähtud direktiivi artikli 1 lõikes 2, ja seega ei saa pidada selle direktiivi eesmärgiga kooskõlas olevaks liikmesriigi õigusnormi, millega kehtestatakse niisuguseid tingimusi, nagu on ette nähtud seaduse nr 1220/1981 artiklis 29, nimelt et tegemist on Kreeka meremeestega, kes töötavad Kreeka lipu all sõitvatel laevadel või NAT‑ga lepingu sõlminud välisriikide laevadel ja kes on jäetud välisriiki.
68.
Seda arvestades on minu arvates selge, et liikmesriigi õigusnormiga teatavatele liikmesriigi töötajatele nii spetsiifilistel asjaoludel, nagu just märgitud, antud kaitset ei saa pidada „võrdväärseks kaitseks” sellega, mis on tagatud direktiiviga 80/987 töötajatele nende tööandjate maksejõuetuse tõttu töötasunõuete rahuldamata jätmise korral ja ilma muude eranditeta, kui on direktiivis endas sõnaselgelt lubatud. Järelikult tuleb vaid meelde tuletada Euroopa Kohtu praktikat, millele tugines komisjon, ja mille kohaselt „nii direktiivi [80/987] eesmärgist, mis on tagada kõikidele töötajatele minimaalne kaitse, kui ka artikli 1 lõikes 2 ette nähtud väljaarvamise erandlikust laadist nähtub, et „võrdväärseks” selle sätte tähenduses võib pidada ainult kaitset, mis – isegi kui see põhineb süsteemil, mille üksikasjalikud tingimused erinevad direktiiviga ette nähtud tingimustest – tagab töötajatele selle direktiiviga kindlaks määratud põhigarantiid.” ( 15 )
69.
Järelikult ja teise vahejäreldusena teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele küsimusele nii, et seaduse nr 1220/1981 artiklis 29 ette nähtud hüvitis ei ole direktiivi 80/987 artikli 1 lõikes 2 ette nähtud kaitsega „võrdväärne kaitse”.
VI. Ettepanek
70.
Esitatud põhjendustest lähtudes, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotlusele järgmiselt:
1.
Nõukogu 20. oktoobri 1980. aasta direktiiv 80/987/EMÜ töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta on kohaldatav rahuldamata töötasunõuete suhtes, mis on meremeestel, kelle on kolmanda riigi lipu all sõitvale laevale tööle võtnud äriühing, mille põhikirjajärgne asukoht on nimetatud kolmanda riigi territooriumil, kuid mille tegelik asukoht on nimetatud liikmesriigi territooriumil, kus on meremehed tööle võetud ja mille pankroti on välja kuulutanud nimetatud liikmesriigi kohus selle sama liikmesriigi õiguse kohaldamisel; kusjuures tähtsust ei oma asjaolu, et töölepinguid reguleerib kolmanda riigi õigus ja et tööandjaks olev äriühing ei ole osalenud kõnealuse liikmesriigi garantiiasutuse rahastamises.
2.
Seaduse nr 1220/1981 artiklis 29 ette nähtud hüvitis ei ole direktiivi 80/987 artikli 1 lõikes 2 ette nähtud kaitsega „võrdväärne kaitse”.
( 1 ) Algkeel: hispaania.
( 2 ) Nõukogu 20. oktoobri 1980. aasta direktiiv töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 283, lk 23; ELT eriväljaanne 05/01, lk 217).
( 3 ) Montego Bays (Jamaica) 10. detsembril 1982 alla kirjutatud, 16. novembril 1994 jõustunud, Malta Vabariigis 20. mail 1993 ja Kreeka Vabariigis 21. juulil 1995 ratifitseeritud ning Euroopa Ühenduse nimel nõukogu 23. märtsi 1998. aasta otsusega 98/392/EÜ (EÜT L 179, lk 1; ELT eriväljaanne 04/03, lk 260) heaks kiidetud. Edaspidi „mereõiguse konventsioon”.
( 4 ) Allkirjastamiseks avatud 19. juunil 1980 Roomas (EÜT L 266, lk 1; ELT eriväljaanne C 169, lk 10). Edaspidi „Rooma konventsioon”.
( 5 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiv (EÜT L 270, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 261).
( 6 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiiv töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral (ELT L 283, lk 36).
( 7 ) Nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus maksejõuetusmenetluse kohta (EÜT L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 191).
( 8 ) Kohtuasi C‑117/96, EU:C:1997:415.
( 9 ) Kohtuasi C‑286/90, EU:C:1992:453.
( 10 ) Kohtuasi C‑53/88, EU:C:1990:380.
( 11 ) See seletab, miks seadis Euroopa Kohus kohtuasjas Poulsen ja Diva Navigation (C‑286/90, EU:C:1992:453) sel juhul asjassepuutuva liidu õiguse tõlgendamise tingimuseks, et see peab olema kooskõlas rahvusvahelise õigusega.
( 12 ) Kohtujuristi kursiiv.
( 13 ) Direktiiv 80/987, artikkel 3, lõige 1.
( 14 ) Direktiiv 80/987, artikkel 5.
( 15 ) Kohtuasi komisjon vs. Kreeka: C‑53/88, EU:C:1990:380, punkt 19.
Full & Egal Universal Law Academy