KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 7. aprillil 2016 ( 1 )
Kohtuasi C‑442/14
Bayer CropScience SA-NV,
Stichting De Bijenstichting
versus
College voor de toelating van gewasbeschermingsmiddelen en biociden
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud College van Beroep voor het bedrijfsleven (kaubanduse ja tööstuse halduskohus, Madalmaad))
„Direktiiv 2003/4/EÜ — Tutvumine keskkonnateabega — Erandid — Äri‑ ja tööstusteabe konfidentsiaalsus — Keskkonda sattuvaid heitmeid käsitlev teave — Konfidentsiaalsus — Määrus (EÜ) nr 1107/2009 — Taimekaitsevahendid — Direktiiv 98/8/EÜ — Biotsiidid”
I. Sissejuhatus
1.
Euroopa keskkonnapoliitika juhtpõhimõte on läbipaistvus. Mitte üksnes asutustel ja ettevõtjatel, vaid ka kodanikel, valitsusvälistel organisatsioonidel ja sõltumatutel teadlastel peab olema võimalik osaleda asjatundlikult keskkonnakaitsealastes aruteludes ning aidata sellega kaasa keskkonnakaitse paranemisele.
2.
Eriti elav on arutelu küsimuses, milline tähtsus on taimekaitsevahenditel mesilaste suremuses, sealhulgas mesilaspopulatsiooni, aga ka teiste taimede tolmeldamisel osalevate putukaliikide vähenemises. ( 2 ) Seetõttu on üldsusel eriline huvi teabe vastu, mille esitavad tootjad ametiasutustele liidu õigusega ette nähtud loa andmise menetlustes, taotledes toimeainete ja taimekaitsevahendite heakskiitmist. Neile tootjatele teeb siiski muret ebasoodne konkurentsiolukord, mis tekib, kui selle teabega saavad tutvuda nende konkurendid.
3.
Seda huvide konflikti reguleeritakse keskkonnateabe direktiiviga ( 3 ), mis käsitleb juurdepääsu kõnealusele teabele. ( 4 ) Direktiivi kohaselt saavad ametiasutused oma valduses olevale keskkonnateabele juurdepääsu äri‑ või tööstussaladuse kaitseks põhimõtteliselt keelata, kuid peavad siiski avaldama teabe keskkonda sattuvate heitmete kohta ja teabe, mille levitamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
4.
Käesolev menetlus puudutab tutvumist teabega, mis esitati taimekaitsevahenditele ja ühele biotsiidile loa andmise menetluses. Lisaks küsimusele, kas see on heitmeid käsitlev teave, tuleb eelkõige selgitada, kuidas mõjutab konfidentsiaalsustaotluse puudumine keskkonnateabega seotud teabenõuet. Sellise taotluse võivad tootjad esitada taimekaitsevahenditele ja biotsiididele loa andmise menetluse raames.
II. Õiguslik raamistik
A. Rahvusvaheline õigus
5.
Keskkonnateabega tutvumise õigus on sätestatud keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioonis ( 5 ) (edaspidi „Århusi konventsioon“), mille ühendus allkirjastas 25. juunil 1998 Århusis (Taani). ( 6 )
6.
Konventsiooni artikli 4 lõike 4 punkt d käsitleb keskkonnateabe avalikustamisest keeldumist äri‑ või tööstussaladuse tõttu:
„Keskkonnainfo taotluse võib jätta rahuldamata, kui avalikustamine võib ebasoodsalt mõjutada:
[…]
d)
äri‑ või tööstusinfo konfidentsiaalsust, kui seda kaitseb majanduslike huvide kaitse seadus. Keskkonna kaitseks oluline info heidete kohta avalikustatakse;
[…]“
7.
Ametiasutustele edastatavate ärisaladuste kaitset käsitleb ka intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu ( 7 ) (edaspidi „TRIPS‑leping“) artikli 39 lõige 3:
„Kui liikmed nõuavad uusi keemilisi ühendeid kasutavate farmaatsia‑ või agrokeemiatoodetele turustusloa andmise tingimusena avalikustamata katse‑ või muude andmete esitamist, mille saamine on nõudnud märkimisväärseid pingutusi, peavad nad kaitsma selliseid andmeid ebaausa kommertskasutuse vastu. Lisaks peavad liikmed kaitsma selliseid andmeid avalikustamise eest, välja arvatud juhtudel, kui see on vajalik üldsuse kaitseks või kui on võetud meetmeid tagamaks andmete kaitsmist ebaausa kommertskasutuse vastu.“
B. Liidu õigus
1. Keskkonnateabe direktiiv
8.
Keskkonnateabega tutvumise õigus põhineb keskkonnateabe direktiivil. Viidatud direktiiv näeb keskkonnateabega tutvumise õiguse ette kooskõlas Århusi konventsiooniga.
9.
Keskkonnateabe direktiivi artiklis 2 on muu hulgas määratletud keskkonnateabe mõiste:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1.
Keskkonnateave – kirjalikus, nähtavas, kuuldavas, elektroonilises või mis tahes muus materiaalses vormis olev teave, mis käsitleb:
a)
keskkonnaosade seisundit, nt õhk ja atmosfäär, vesi, mullastik, maa, maastik, ning looduslikud kooslused nagu märgalad, ranna‑ ja merealad; bioloogiline mitmekesisus ja selle koostisosad, sealhulgas geneetiliselt muundatud organismid, ning nende elementide omavahelised seosed;
b)
eri tegureid, nt ained, energia, müra, kiirgus või jäätmed, sealhulgas radioaktiivsed jäätmed, heitmed ja muud ainete keskkonda sattumise juhud, mis mõjutavad või võivad mõjutada punktis a nimetatud keskkonnaosasid;
[…]“
10.
Keskkonnateabega tutvumise õigus on sätestatud keskkonnateabe direktiivi artikli 3 lõikes 1:
„Liikmesriigid tagavad, et riigiasutused peavad vastavalt käesoleva direktiivi sätetele tegema nende valduses oleva või nende nimel hoitava keskkonnateabe kättesaadavaks igale taotlejale tema taotluse korral, ilma et ta peaks tõestama oma huvi.“
11.
Erandid on sätestatud keskkonnateabe direktiivi artiklis 4. Käesolevas asjas on eelkõige olulised lõike 2 punktid d, e ja g:
„Liikmesriigid võivad sätestada keskkonnateabe taotluse tagasilükkamise, kui teabe avalikustamine võib kahjustada:
[…]
d)
äri‑ või tööstusteabe konfidentsiaalsust, kui selline konfidentsiaalsus on sätestatud siseriiklike või ühenduse õigusnormidega, et kaitsta seaduslikke majandushuvisid, sealhulgas avalikku huvi säilitada statistilist konfidentsiaalsust või maksude salastatust;
e)
intellektuaalomandi õigusi;
[…]
g)
mis tahes isiku huvisid või kaitset, kes on andnud taotletud teavet vabatahtlikult ilma õigusliku kohustuseta või ilma, et teda oleks võidud õiguslikult selleks kohustada, välja avatud juhul, kui see isik on nõus kõnealuse teabe avaldamisega;
[…]
Lõikes 1 ja 2 mainitud tagasilükkamise põhjuste tõlgendamine peaks olema piiratud, võttes arvesse, kas avalikustamine teeniks konkreetsel üksikjuhul üldsuse huvisid. Igal üksikjuhul tuleb avalikustamisega teenitavaid üldsuse huvisid võrrelda tagasilükkamisega teenitavate huvidega. Liikmesriigid ei või lõike 2 punktide a, d, f, g ja h alusel sätestada taotluse tagasilükkamist, kui see on seotud keskkonda sattuvaid heitmeid käsitleva teabega.
[…]“
2. Taimekaitsevahendite direktiiv
12.
Taimekaitsevahendite direktiiv ( 8 ) käsitleb eeskätt taimekaitsevahendite turule laskmist.
13.
Taimekaitsevahendite direktiivi artikli 13 lõike 7 neljas lõik puudutab liigsete loomkatsete vältimist:
„Juhul kui taotleja ja sama taimekaitsevahendi eelmiste lubade omanikud ei jõua siiski andmevahetuse osas kokkuleppele, võivad liikmesriigid kehtestada siseriiklikud meetmed, millega kohustatakse nende territooriumil asuvat taotlejat ja eelmiste lubade omanikku vahetama andmeid, et vältida selgroogsete loomadega tehtavate katsete kordamist, ning määrama kindlaks teabe kasutamise korra ja asjaomaste isikute huvide mõistliku tasakaalu.“
14.
Taimekaitsevahendite direktiivi artikkel 14 sätestab:
„Ilma et see piiraks […] [keskkonnateabe direktiivi] kohaldamist, tagavad liikmesriigid ja komisjon, et taotlejate esitatud tootmis‑ ja ärisaladusi sisaldavat teavet käsitatakse konfidentsiaalsena, kui seda nõuab taotleja, kes soovib toimeaine kandmist I lisasse või kes taotleb luba taimekaitsevahendi jaoks, ning kui liikmesriik või komisjon aktsepteerib, et sellekohane nõudmine on õigustatud.
Konfidentsiaalsuse kohustust ei kohaldata:
[…]“
3. Taimekaitsevahendite määrus
15.
Taimekaitsevahendite määrus ( 9 ) kehtib vastavalt selle määruse artiklile 84 alates 14. juunist 2011 ja asendab taimekaitsedirektiivi.
16.
Taimekaitsevahendite määruse põhjendus 39 näeb ette:
„Uuringud kujutavad endast suurt investeeringut. Teadusuuringute soodustamiseks tuleks seda investeeringut kaitsta. Sel põhjusel tuleks vältida võimalust, et ühe taotleja poolt liikmesriigile esitatud katseid ja uuringuid, mis ei hõlma selgroogseid loomi, mida tuleb kohustuslikus korras jagada, saaks kasutada mõni muu taotleja. See kaitse peaks aga olema ajaliselt piiratud, et võimaldada konkurentsi. Samuti peaks see piirduma uuringutega, mis on tõepoolest vajalikud reguleerimise otstarbel, et taotlejad ei pikendaks kaitseperioodi kunstlikult, esitades uusi mittevajalikke uuringuid. Ettevõtjatel, eelkõige väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel, peaksid olema turule juurdepääsul võrdsed võimalused.“
17.
Taimekaitsevahendite määruse põhjendus 41 käsitleb teabenõudeid. Selles on sätestatud:
„Kuna liikmesriigid, komisjon ja amet kohaldavad dokumentidele juurdepääsu ja nende konfidentsiaalsuse suhtes erinevaid eeskirju, on asjakohane selgitada sätteid seoses juurdepääsuga nende asutuste valduses olevates dokumentides sisalduvale teabele ning nende dokumentide konfidentsiaalsusega.“
18.
Taimekaitsevahendite määruse artikkel 7 käsitleb toimeainete heakskiitmise korda. Selle lõige 3 näeb ette:
„Taotlust esitades võib taotleja artikli 63 kohaselt taotleda, et teatav teave, sealhulgas toimiku teatavad osad, hoitaks konfidentsiaalsena, ning eraldab sellise teabe füüsiliselt muust teabest.
Liikmesriigid hindavad konfidentsiaalsuse taotlusi. Teabele juurdepääsu taotluse korral otsustab referentliikmesriik, millist teavet tuleb hoida konfidentsiaalsena.“
19.
Taimekaitsevahendite määruse artikkel 33 sisaldab taimekaitsevahendite loa saamise menetlust käsitlevaid sätteid:
„1. Taotleja, kes soovib taimekaitsevahendi turule lasta, taotleb luba või selle muutmist isiklikult või esindaja vahendusel igalt liikmesriigilt, kus taimekaitsevahendit turule lasta kavatsetakse.
[…]
4. Taotlust esitades võib taotleja artikli 63 kohaselt taotleda, et teatav teave, sealhulgas teatavad toimiku osad, hoitaks konfidentsiaalsena, ning ta eraldab sellise teabe füüsiliselt muust teabest.
Samal ajal esitab taotleja loetelu kõigist uuringutest, mille kohta on artikli 8 lõike 2 kohaselt andmed esitatud, ning loetelu katse‑ ja uuringuaruannetest, mille puhul on nõutud andmekaitsenõuete kohaldamist artikli 59 kohaselt.
Teabele juurdepääsu taotluse korral otsustab liikmesriik, millist teavet tuleb hoida konfidentsiaalsena.
[…]“
20.
Taimekaitsevahendite määruse artikkel 59 käsitleb andmekaitset. Selles on ette nähtud:
„1. Katse‑ ja uuringuaruanded kuuluvad andmekaitse alla käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.
[…]
Kui aruanne kuulub andmekaitse alla, ei tohi selle saanud liikmesriik seda kasutada teiste taimekaitsevahendite, taimekaitseainete, sünergistide ja abiainete loataotlejate kasuks, välja arvatud käesoleva artikli lõikes 2, artiklis 62 või artiklis 80 sätestatud juhtudel.
[…]
3. Lõike 1 kohast andmekaitset kohaldatakse üksnes juhul, kui esmane taotleja on toimiku esitamise ajal nõudnud andmekaitse kohaldamist toimeainet, taimekaitseainet või sünergisti, abiainet ja taimekaitsevahendit käsitlevate katse‑ ja uuringuaruannete suhtes ning on esitanud asjaomasele liikmesriigile iga katse‑ või uuringuaruande kohta artikli 8 lõike 1 punktis f ja artikli 33 lõike 3 punktis d osutatud teabe ning samuti kinnituse, et katse‑ või uuringuaruandele ei ole määratud andmekaitset või määratud andmekaitseperiood ei ole lõppenud.“
21.
Määruse IV peatükk „Avalik juurdepääs teabele“ koosneb artiklist 63, mis käsitleb konfidentsiaalsust:
„1. Isik, kes taotleb, et käesoleva määruse alusel esitatud teavet käsitletaks konfidentsiaalsena, esitab kontrollitava põhjenduse, mis tõendab, et kõnealuse teabe avaldamine võib kahjustada tema ärihuve või tema eraelu puutumatust ja isikupuutumatust.
2. Järgmise teabe avaldamist peetakse tavaliselt asjaomaste isikute ärihuve või eraelu puutumatust või isikupuutumatust kahjustavaks:
a)
tootmismeetod;
b)
toimeaine lisandi spetsifikatsioon, välja arvatud selliste lisandite puhul, mida peetakse toksikoloogiliselt, ökotoksikoloogiliselt või keskkonna seisukohalt tähtsaks;
c)
lisandeid sisaldava toimeaine tootmispartiide tulemused;
d)
toodetava toimeaine lisandite analüüsi meetodid, välja arvatud meetodid lisandite kohta, mida peetakse toksikoloogiliselt, ökotoksikoloogiliselt või keskkonna seisukohalt tähtsaks;
e)
tootja või importija ja taotleja või loa valdaja vahelised sidemed;
f)
teave taimekaitsevahendi täieliku koostise kohta;
g)
selgroogsetega tehtavatesse katsetesse kaasatud isikute nimed ja aadressid.
3. Käesolev artikkel ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/4/EÜ (keskkonnateabele avaliku juurdepääsu) kohaldamist […]“
4. Biotsiididirektiiv
22.
Biotsiididirektiivis ( 10 ) on sätestatud kogu liitu hõlmavad eeskirjad, mis käsitlevad muu hulgas liikmesriikides biotsiidide jaoks lubade andmist ja nende turulelaskmist. Artiklis 19 „Konfidentsiaalsus“ on sätestatud:
„1. Ilma et see piiraks […] [keskkonnateabe direktiivi] kohaldamist, võib taotleja juhtida pädeva asutuse tähelepanu teabele, mida ta peab ärisaladuseks, mille avaldamine võiks kahjustada tema tootmis‑ ja ärihuve ning mida ta seetõttu tahab hoida konfidentsiaalsena kõigi eest peale pädevate asutuste ja komisjoni. Igal juhul tuleb selle kohta esitada täielik põhjendus. Ilma et see piiraks lõikes 3 nimetatud teabe ja direktiivide 67/548/EMÜ ja 88/379/EMÜ kohaldamist, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et tagada taotleja taotluse korral toote täieliku koostise konfidentsiaalsus.
2. Taotluse saanud pädev asutus otsustab taotleja esitatud dokumentaalsete tõendite alusel, millist teavet lõike 1 tähenduses konfidentsiaalseks pidada.
Kui teabe saanud pädev asutus seda konfidentsiaalsena käsitleb, peavad teavet konfidentsiaalsena käsitlema ka teised pädevad asutused, liikmesriigid ja komisjon.
3. Pärast loa andmist ei kohaldata konfidentsiaalsusnõuet mingil juhul järgmiste andmete suhtes:
[…]“
23.
Biotsiididirektiiv asendati alates 1. septembrist 2013 biotsiidimäärusega ( 11 ). Kuna asjaomased loa väljastamise taotlused esitati juba 2011. aastal, ei ole see määrus käesolevale eelotsusetaotlusele vastamisel siiski oluline.
III. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
24.
Bayer CropScience SA-NV-l (edaspidi „Bayer CropScience“) on mitme toimeainel imidaklopriid põhineva taimekaitsevahendi ja ühe biotsiidi müügiluba. Stichting de Bijenstichting (edaspidi „Bijenstichting“), mesilaste suremusega tegelev organisatsioon, esitas Madalmaade pädevale asutusele, College voor de toelating van gewasbeschermingsmiddelen en biociden’ile (taimekaitsevahendite ja biotsiidide müügilubade andmise nõukogu; edaspidi „pädev asutus“), palve tutvuda nendele vahenditele loa andmisega seotud dokumentidega.
25.
Bayer CropScience ei esitanud vahendite esmase müügiloa saamisel ega selle loa või seadusega ette nähtud kasutuseeskirja muutmisel 28. aprillil 2011 ja 8. juulil 2011 taotlust säilitada loa saamiseks esitatud dokumentide konfidentsiaalsus. Bayer CropScience väljendas avalikustamisele vastuseisu alles seoses Bijenstichtingi avalikustamistaotlusega, viidates autoriõiguse ning äri‑ ja tööstussaladuse ning andmekaitseõiguse võimalikule rikkumisele.
26.
Pädev asutus jättis 9. juuli 2012. aasta otsusega Bijenstichtingi 11. mai 2011. aasta, 24. augusti 2011. aasta ja 25. oktoobri 2011. aasta taotlused rahuldamata põhjendusega, et need ei ole seotud „keskkonda sattuvaid heitmeid“ käsitleva teabega ning kaaludes ühelt poolt üldist huvi avalikustamise vastu ja teiselt poolt loa omaniku erihuvi konfidentsiaalsuse vastu, ei ole avalikustamine õigustatud.
27.
Bijenstichtingi esitatud vaide kohta tehti 18. märtsil 2013 otsus, millega pädev asutus vaide osaliselt rahuldas ja tegi korralduse avalikustada 35 dokumenti, kuna need sisaldavad keskkonda sattuvaid heitmeid käsitlevat teavet. 49 muu dokumendi kohta märkis ta, et need ei sisalda sellist teavet ja nende levitamiseks puudub ka ülekaalukas üldine huvi. Pädev asutus jättis vaide selles osas rahuldamata.
28.
35 dokumenti, mida pädev asutus tahab avalikustada, koosnevad laboratoorsetest uuringutest, osalistest väliuuringutest, kokkuvõttest ja kahest esitlusest. Laboratoorsed uuringud sisaldavad andmeid katsete kohta, mille raames uuriti imidaklopriidi mõju mesilastele. Osalised väliuuringud sisaldavad taimekaitsevahendi ja/või toimeaine jääkide mõõtmiste tulemusi, kaasa arvatud metaboliidid ja produktid, mis eralduvad lagunemisel või reaktsioonil. Asi on – üldjoontes – jääkainetes, mis esinevad pärast taimekaitsevahendi või biotsiidi kasutamist töödeldud seemneviljas, (töödeldud seemneviljast võrsunud) taime lehtedes või nende pinnal, õietolmus või nektaris, mees või mesilastes.
29.
Seejärel esitasid nii Bayer CropScience kui ka Bijenstichting viidatud otsuse peale kaebuse. Seda kaebust puudutavas menetluses esitab College van Beroep voor het bedrijfsleven (kaubanduse ja tööstuse halduskohus) Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Kas taimekaitsevahendite direktiivi artikli 14 või artikli 63 sätetest koostoimes taimekaitsevahendite määruse artikliga 59 või biotsiididirektiivi artikliga 19 tuleneb, et otsuse tegemisel konfidentsiaalsustaotluse üle nimetatud artiklite 14, 63 ja 19 tähenduses, mille esitab neis artiklites nimetatud taotleja, tuleb enne loa andmist või selle andmisel või enne loa muutmist või selle muutmisel teha iga konkreetse teabeallika kohta otsus, mis on kolmandatele isikutele arusaadav?
2.
Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi 2003/4/EÜ artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui puudub otsus eelmise küsimuse tähenduses, peab vastustajaks olev liikmesriigi ametiasutus nõutud keskkonnateabe avalikustama, kui selline taotlus esitatakse pärast loa andmist või loa muutmist?
3.
Kuidas tuleb tõlgendada direktiivi 2003/4/EÜ artikli 4 lõikes 2 sätestatud mõistet „keskkonda sattuvad heitmed“, kui võtta arvesse käesoleva vaheotsuse punktis 5.5 selle kohta esitatud poolte argumente, arvestades dokumentide sisu, mis on esitatud vaheotsuse punktis 5.2?
4.
a) Kas andmeid, mis puudutavad hinnangu andmist taimekaitsevahendi, selle toimeaine või toimeainete ja muude koostisosade keskkonda sattumisele pärast taimekaitsevahendi kasutamist, tuleb lugeda „keskkonda sattuvaid heitmeid käsitlevaks teabeks“?
b)
Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, siis kas seoses sellega on oluline, kas nimetatud andmed saadi osaliste väliuuringute või muud laadi uuringute abil (nagu näiteks laboratoorsed uuringud ja translokatsioonide uuringud)?
5.
Kas teavet laboratoorsete uuringute kohta, mille puhul on katsete eesmärk uurida eraldiseisvaid aspekte standardiseeritud tingimustel, tuleb lugeda „keskkonda sattuvaid heitmeid käsitlevaks teabeks“, kui nende uuringute raames välistatakse paljud tegurid (nagu näiteks klimatoloogiline mõju) ja võrreldes vahendite tegeliku kasutusega viiakse katsed sageli läbi suurtes annustes?
6.
Kas seoses sellega tuleb „keskkonda sattuvate heitmete“ all mõista ka jääke, mis esinevad pärast vahendi kasutamist vastavalt katsemeetodile näiteks õhus või maapinnal, (töödeldud seemneviljast võrsunud) taime lehtedes, õietolmus või nektaris, mees või mittesihtorganismides?
7.
Kas see kehtib ka (aine-)triivi ulatuse kohta vahendi kasutamisel vastavalt katsemeetodile?
8.
Kas mõiste „keskkonda sattuvaid heitmeid käsitlev teave“, mis on sätestatud direktiivi 2003/4/EÜ artikli 4 lõike 2 teise lõigu teises lauses, viib selleni, et kui tegemist on keskkonda sattuvate heitmetega, siis tuleb avalikustada täielik teabeallikas ja mitte ainult (mõõtmis-)andmed, mida saab teabeallikast vajaduse korral tuletada?
9.
Kas äri‑ ja tööstussaladustega seotud erandi puhul eespool mainitud artikli 4 lõike 2 punkti d tähenduses, mis õigustab keskkonnateabe edastamisest keeldumist, tuleb vahet teha ühelt poolt „heitmetel“ ja teiselt poolt „muudel ainete keskkonda sattumise juhtudel“ direktiivi 2003/4/EÜ artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses?“
30.
Kirjalikus menetluses osalesid lisaks Bayer CropScience’ile ja Bijenstichtingile Saksamaa Liitvabariik, Kreeka Vabariik, Madalmaade Kuningriik, Rootsi Kuningriik ja Euroopa Komisjon. Peale Kreeka ja Saksamaa esitasid nad oma seisukohad ka 4. veebruaril 2016 toimunud kohtuistungil.
IV. Õiguslik hinnang
31.
Üheksa eelotsuse küsimust puudutavad kolme teemavaldkonda: kõigepealt tuleb selgitada, kas taotletava teabe konfidentsiaalne käsitlemine eeldab, et asjaomased ettevõtjad on seda varakult taotlenud (esimene ja teine küsimus, selle kohta allpool jaotis A). Seejärel tuleb kindlaks teha mõiste „keskkonda sattuvaid heitmeid käsitlev teave“ ulatus (kolmas ja üheksas küsimus, selle kohta allpool jaotis B). Lõpuks tuleb seda mõistet kohaldada kindlat liiki teabele (neljas kuni kaheksas küsimus, selle kohta allpool jaotis C).
A. Konfidentsiaalsustaotlus
32.
Oma esimese kahe küsimusega, millele tuleb vastata koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas konfidentsiaalsustaotluse kohta taimekaitsevahendite direktiivi artikli 14 tähenduses tuleb enne loa andmist või selle andmisel teha kolmandatele isikutele arusaadav otsus, ja kui see nii on, siis kas nõutud keskkonnateabe peab tingimata avalikustama, kui selline taotlus esitatakse alles pärast loa andmist või loa muutmist.
33.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus järgib seejuures Bijenstichtingi õiguslikku arusaama, et kui konfidentsiaalsuse palvet ei esitata loa taotluses või loa muutmise taotluses – nagu käesolevas asjas –, ei saa seda hiljem arvestada. Seetõttu ei tule asjaomast teavet käsitleda konfidentsiaalsena.
34.
Seda seisukohta toetab esmapilgul ka kohtuotsus Stichting Natuur en Milieu. Euroopa Kohus märgib selles otsuses, et liikmesriigid ja komisjon tagavad taimekaitsevahendite direktiivi artikli 14 kohaselt, et taimekaitsevahendite turulelaskmise loa taotlejate esitatud tööstus‑ ja ärisaladusi sisaldavat teavet käsitatakse konfidentsiaalsena, kui seda nõuavad taotlejad ja kui liikmesriik või komisjon aktsepteerib, et huvitatud isikute sellekohane nõudmine on õigustatud. ( 12 )
35.
Euroopa Kohut ei tohi siiski mõista nii, et teavet käsitletakse konfidentsiaalsena ainult juhul, kui taotleja seda palub. Pigem viitab see järeldus üksnes taimekaitsevahendite direktiivi artikli 14 kohase taotlemiskorra kohaldamisele.
36.
Viidatud säte ei piira nimelt keskkonnateabe direktiivi kohaldamist ja keskkonnateabe taotluse esitamisel tuleb arvestada selle nõudeid. ( 13 ) Nimetatud direktiivi artikli 4 lõige 2 võimaldab liikmesriikidel ette näha, et seda taotlust, välja arvatud siis, kui teave käsitleb keskkonda sattuvaid heitmeid, saab tagasi lükata põhjusel, et nimetatud teabe avalikustamine riivab äri‑ või tööstussaladust, juhul kui see on ette nähtud liikmesriigi või liidu õiguses.
37.
Keskkonnateabe direktiivi sõnastus ega ülesehitus ei sea liikmesriikide pädevust kaitsta äri‑ või tööstussaladust sõltuvusse eelneva konfidentsiaalsustaotluse olemasolust. Ka taimekaitsevahendite direktiivis on sellise taotluse esitamise õigus sätestatud vaid võimalusena. Kui taotlust ei esitata, on ainus tuvastatav õiguslik tagajärg see, et pädev asutus ei tee sel ajal otsust asjaomase teabe konfidentsiaalsena käsitlemise kohta.
38.
Kuid isegi konfidentsiaalsena käsitlemise otsus ei vabasta pädevat asutust kohustusest teha keskkonnateabe taotluse kohta otsus keskkonnateabe direktiivi artiklit 4 järgides. ( 14 ) Seetõttu ei saa artikli 4 kohaldamist takistada ka asjaolu, et pädev asutus ei ole konfidentsiaalsuse kohta otsust teinud.
39.
Teistsugust järeldust ei saa teha ka taimekaitsevahendite direktiivi artikli 13 lõike 7 neljanda lõigu põhjal. Selle sätte kohaselt võib eelmise loa omanikku kohustada andma hilisemale taotlejale teatavat teavet, kui sellega välditakse loomkatsete kordamist.
40.
Bijenstichting teeb eri mõistete „taotleja“ ja „eelmise loa omanik“ kasutamise põhjal järelduse, et konfidentsiaalsust saab nõuda üksnes „taotleja“. See, kes on juba „eelmise loa omanik“, ei saa enam konfidentsiaalsust (tagasiulatuvalt) taotleda.
41.
See a contrario järeldus ei pea siiski paika. Seda seetõttu, et taimekaitsevahendite direktiivi artikli 13 lõike 7 neljas lõik käsitleb üksnes konkreetset küsimust, kuidas lahendada taotleja ja eelmise loa omaniku vaheline konflikt, mis puudutab selgroogsete loomadega tehtavate katsete käigus saadavaid andmeid. Seevastu muude küsimuste lahendamisel taimekaitsevahendite direktiivi alusel ei ole mõistel „eelmise loa omanik“ mingit tähtsust. See kehtib eelkõige seoses teabe konfidentsiaalsena käsitlemisega teabega tutvumise taotluste esitamise korral.
42.
Keskkonnateabe direktiiviga loodud seos konfidentsiaalsuse taotlemise õiguse ning äri‑ ja tööstussaladuse kaitse vahel vastab lisaks ka asjaomaste sätete eesmärkidele. Taimekaitsevahendite direktiivi artikli 14 kohase taotlemisõiguse eesmärk on lihtsustada pädeval asutusel tundliku teabe kindlakstegemist. Kõnealuse tõhususe põhimõtte rikkumine ei õigusta siiski asjaomaste ettevõtjate (ülekaalukate) õigustatud majandushuvide kahjustamist, kuna nende tagamiseks näeb keskkonnateabe direktiivi artikli 4 lõike 2 punkt d ette äri‑ ja tööstussaladuse kaitse.
43.
Praktikas võib konfidentsiaalsustaotluse puudumine äri‑ või tööstussaladuse kaitset siiski mõjutada. Seda seetõttu, et sellise taotluse puudumise korral võivad pädevad asutused üldjuhul lähtuda sellest, et teabe, mis ei ole ilmselgelt kaitset vajav äri‑ või tööstussaladus, võib avalikustada. Nad ei ole sel juhul kohustatud ettevõtjaga enne avalikustamist nõu pidama.
44.
Biotsiididirektiivi artikkel 19 ja taimekaitsevahendite määruse artikkel 63 vastavad kõnealustes küsimustes huvi pakkuvas osas suurel määral taimekaitsevahendite direktiivi artiklile 14 ja nende põhjal ei saa teha teistsugust järeldust.
45.
Järelikult tuleb esimesele kahele eelotsuse küsimusele vastata, et taimekaitsevahendite direktiivi või biotsiididirektiivi kohase loa andmise menetluse raames esitatud teabe konfidentsiaalsena käsitlemine ei eelda keskkonnateabe direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt, et eelnevalt oleks esitatud taimekaitsevahendite direktiivi artikli 14, biotsiididirektiivi artikli 19 või taimekaitsevahendite määruse artikli 63 lõike 1 kohane konfidentsiaalsustaotlus.
B. Heitmeid käsitleva sätte tõlgendamine
46.
Eelotsusetaotluse keskmes on keskkonnateabe direktiivi artikli 4 lõike 2 neljandas lauses sisalduv heitmeid käsitlev säte. See näeb ette, et liikmesriigid ei või artikli 4 lõike 2 punktide a, d, f, g ja h alusel sätestada taotluse tagasilükkamist, kui see on seotud keskkonda sattuvaid heitmeid käsitleva teabega. Heitmeid käsitleva teabe avalikustamata jätmiseks ei saa järelikult tugineda ametiasutuste arutelude, ärisaladuste, isikuandmete, vabatahtlikult teavet andnud isikute ning keskkonnahuvide kaitsele.
47.
Keskkonnateabe direktiivis endas ei ole mõistet „keskkonda sattuvad heitmed“ siiski määratletud. Ka Århusi konventsioonis, mis võeti osaliselt üle keskkonnateabe direktiiviga, ei leidu selle mõiste määratlust.
48.
Käsitlesin seda küsimust juba oma ettepanekus kohtuasjas Stichting Natuur en Milieu ja asusin seal seisukohale, et keskkonda sattuvaid heitmeid käsitlevaks teabeks tuleb lugeda nii ainete keskkonda sattumist käsitlev teave kui ka nende ainete keskkonda sattumise tagajärgi käsitlev teave. ( 15 ) Seevastu Euroopa Kohus ei ole selle kohta veel arvamust avaldanud.
49.
Üheksas eelotsuse küsimus püstitab siiski varem käsitlemata hüpoteesi, et ühelt poolt heitmetel ja teiselt poolt muudel ainete keskkonda sattumise juhtudel tuleb vahet teha (selle kohta allpool jaotis 1). Seejärel keskendun kolmanda küsimuse esimesele osale, mis puudutab seda, kas heitmete mõiste vastab saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli direktiivi ( 16 ) artikli 2 punktis 5 või tööstusheidete direktiivi ( 17 ) artikli 3 punktis 4 sätestatud määratlusele (selle kohta allpool jaotis 2). Pärast seda vastan ma kolmanda küsimuse teisele osale, kas heitmeid käsitleva sätte kohaldamisala peab piirduma üksnes tegelike heitmetega (selle kohta allpool jaotis 3). Heitmeid käsitlevale sättele selliselt antud tõlgenduse puhul tuleb siiski arvestada taimekaitsevahendite määrust (selle kohta allpool jaotis 4).
1. Vahetegemine heitmete ja ainete keskkonda sattumise muude juhtude vahel
50.
Üheksanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas keskkonnateabe direktiivi artikli 4 lõike 2 punktis d ette nähtud äri‑ või tööstusteabe konfidentsiaalsuse erandi puhul tuleb vahet teha ühelt poolt „heitmetel“ ja teiselt poolt „muudel ainete keskkonda sattumise juhtudel“. Kui selline vahe on olemas, tuleb heitmete mõistet tõlgendada kitsalt.
51.
Vahetegemist toetavaid argumente võib leida keskkonnateabe direktiivi tekkeloost ja ülesehitusest.
52.
Keskkonnateabe direktiivi ettepaneku artikli 4 lõike 2 punkt d sisaldas õigusnormi, mille kohaselt ei või liikmesriigid näha ette taotluse tagasilükkamist äri‑ või tööstussaladuse korral, kui see taotlus on seotud ühenduse õigusega reguleeritud heitmeid ja muid ainete keskkonda sattumise juhte käsitleva teabega. ( 18 ) Heitmeid ja muid ainete keskkonda sattumise juhte pidi seega käsitlema ühtne säte.
53.
Nõukogu ühises seisukohas piirati selle sätte sõnastus siiski heitmetega, tuues põhjenduseks soovi seda taas Århusi konventsiooni sõnastusele lähendada. ( 19 )
54.
Parlament pooldas seevastu jätkuvalt mõistete „heitmed“ ja „muud ainete keskkonda sattumise juhud“ paralleelset kasutamist. ( 20 ) Lepituskomitees ei suutnud parlament seda seisukohta siiski läbi suruda, millest tuleneb keskkonnateabe direktiivi artikli 4 lõike 2 praegune kuju.
55.
Selle põhjal saaks järeldada, et heitmeid käsitlev säte ei hõlma „muid ainete keskkonda sattumise juhte“.
56.
Saksamaa ja Bayer CropScience esitavad keskkonnateabe direktiivi artikli 2 lõike 1 punktile b viidates selle seisukoha mõnevõrra muudetud kujul. Nimetatud sätte kohaselt hõlmab mõiste „keskkonnateave“ teavet, mis käsitleb eri tegureid, nagu heitmed ja muud ainete keskkonda sattumise juhud, mis mõjutavad või võivad mõjutada artikli 2 lõike 1 punktis a nimetatud keskkonnaosasid.
57.
Saksamaa ja Bayer CropScience teevad selle põhjal järelduse, et heitmete mõistet tuleb tõlgendada kitsalt, sest vastasel juhul ei jääks mõistele „muud ainete keskkonda sattumise juhud“ enam kohaldamisruumi.
58.
Mina pean sellist vahetegemist siiski valeks. Heitmete ja ainete keskkonda sattumise muude juhtude täpne piiritlemine ei oleks kooskõlas heitmeid käsitleva sätte eesmärgiga ega sõna tähendusega.
59.
Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 punkti d kohaselt avalikustatakse nimelt keskkonna kaitseks oluline teave heitmete kohta. Heitmetel ja muudel ainete keskkonda sattumise juhtudel ei ole aga keskkonna kaitse seisukohalt märgatavat vahet.
60.
Mõistete „heitmed“ ja „muud ainete keskkonda sattumise juhud“ tähendus kinnitab seda eesmärki, sest need mõisted on suures osas kattuvad. Kõne alla võib tulla arusaam, et heitmed on atmosfääri eralduvad heitkogused ja ainete keskkonda sattumise muude juhtude puhul on tegemist vedelike kujul eralduvate heitkogustega, kuid mõistete selline piiritlemine oleks siiski pigem kunstlik.
61.
Seda näitavad heitmete määratlused teistes liidu õigusaktides, milles need on suures osas võrdsustatud ainete keskkonda sattumise mõistega. Nii on „heide“ tööstusheidete direktiivi artikli 3 punktis 4 määratletud kui „ainete, vibratsiooni, soojuse või müra otsene või kaudne väljutamine käitise punkt‑ või hajaallikatest õhku, vette või pinnasesse“. Keskkonnavastutuse direktiivi ( 21 ) artikli 2 punktis 8 on „heite“ kirjeldus: „keskkonda pääsevad ained, valmistised, organismid või mikroorganismid“. Need määratlused ei võimalda heitmetel ja muudel ainete keskkonda sattumise juhtudel vahet teha.
62.
Ka keskkonnateabe direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis b sisalduvate mõistete koos kasutamise eesmärk ei ole heitmete mõistet piirata. Vastupidi, lähtuda tuleb sellest, et seda on tehtud eelkõige ainete keskkonda sattumise võimalikult ulatusliku kirjeldamise huvides. See vastab keskkonnateabe direktiivi artikli 1 punktis b sätestatud eesmärgile saavutada keskkonnateabe võimalikult laialdane süstemaatiline kättesaadavus ja levik elanikkonna hulgas. ( 22 ) Keskkonnateabe mõistet tuleb seega tõlgendada laialt. ( 23 )
63.
Seetõttu on mõisted „heitmed“ ja „muud ainete keskkonda sattumise juhud“ paratamatult kattuvad, mis ei ole keskkonnateabe direktiiviga vastuolus. ( 24 ) Nende eesmärk ei ole luua selgelt eraldatud keskkonnateabe kategooriaid, millel on teabega tutvumise aspektist erinevad õiguslikud tagajärjed.
64.
Mõlema mõiste vahepealsel kasutamisel heitmeid käsitlevas sättes, mis toimus keskkonnateabe direktiivi arutelude ajal, ei saanud olla teistsugust eesmärki. Ei ole mingit alust heitmete mõistet piirata või eeldada mõistete erinevaid õiguslikke tagajärgi. Pigem tuleneb mõlema mõiste kasutamisest loobumine esiteks kooskõlast Århusi konventsiooniga ja teiseks sellest, et arvesse võetavaid keskkonda sattumise juhte kirjeldab piisavalt juba heitmete mõiste.
65.
Järelikult ei tule keskkonnateabe direktiivi artikli 4 lõike 2 neljandas lauses sisalduva heitmeid käsitleva sätte raames vahet teha heitmetel ja muudel ainete keskkonda sattumise juhtudel.
2. Heitmete määratlus teistes direktiivides
66.
Eespool käsitletud tööstusheidete direktiivi artikli 3 punktis 4 sätestatud „heite“ määratlus viib kolmanda küsimuse esimese osani, täpsemalt küsimuseni, kas heitmeid käsitleva sätte kohaldamisel tuleb piirduda üksnes käitistest pärit heitmetega. Sel juhul ei tuleks taimekaitsevahendite ja biotsiidide kasutamist üldiselt käsitada heitmetena, kuna need vahendid ei satu keskkonda käitisest.
67.
Keskkonnateabe direktiivi sõnastus ei anna alust nii arvata, kuna seal ei viidata heitmete mõiste puhul teistele direktiividele. Vastupidi: komisjoni esialgset ettepanekut piirata heitmeid käsitlev säte „ühenduse õigusega reguleeritud heitmetega“, st teistes direktiivides sätestatud heitmete määratlustega, ei võetud vastu. ( 25 )
68.
Mõned menetlusosalised tuginevad heitmeid käsitleva sätte piiramisel käitistest pärit heitmetega aga Århusi konventsiooni rakendamise käsiraamatule. Esmalt soovitati selles, et Århusi konventsiooni heitmeid käsitleva sätte kohaldamisel kasutataks saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli direktiivi artikli 2 punktis 5 sätestatud määratlust. ( 26 ) Selle teises väljaandes viidati selle asemel tööstusheidete direktiivi artikli 3 punktis 4 sätestatud identsele heite määratlusele. ( 27 ) Mõlemad määratlused piiravad heitmete mõiste käitisest pärit heitmetega.
69.
Käsiraamatut võib pidada selgitavaks dokumendiks, mida võib vajaduse korral muu asjassepuutuva teabe hulgas konventsiooni tõlgendamisel arvesse võtta. Selles sisalduv analüüs ei ole siiski siduv ja sellel puudub õigusjõud, mis on Århusi konventsiooni sätetel. ( 28 )
70.
Kõnealuse küsimuse puhul tuleb rõhutada, et käsiraamatus ei ole põhjendatud, miks tuleb kohaldada just saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli direktiivi ja tööstusheidete direktiivi määratlust. Arvesse võiks võtta näiteks keskkonnavastutuse direktiivi artikli 2 punktis 8 sätestatud määratlust, milles ei ole heitmete lähtepunktina nimetatud käitist, vaid inimtegevust.
71.
Saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli direktiivi või tööstusheidete direktiivi ja keskkonnateabega tutvumise õiguse vahel ei ole ka eriseost, mis õigustaks just käitisega seotud heitmete määratluse ülekandmist. On tõsi, et saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli direktiiv ning tööstusheidete direktiivi asjakohased lõigud aitavad kaasa Århusi konventsiooni ülevõtmisele. ( 29 ) Århusi konventsioonis leiduvatel käitisi käsitlevatel sätetel on siiski tunduvalt kitsam kohaldamisala kui keskkonnateabega tutvumise õigusel.
72.
Pealegi selgub Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 punktis d sisalduva heitmeid käsitleva sätte lähemal uurimisel, et käitistest pärinevate heitmetega piirdumine on selle eesmärgiga lausa vastuolus. Seda seetõttu, et selle sätte kohaselt tuleb keskkonna kaitseks avalikustada oluline teave heitmete kohta. Kas heitmed on pärit käitisest, ei ole aga nende keskkonnamõju seisukohast oluline. Mõeldagu kas või transpordi heitkogustele. ( 30 ) Seetõttu ongi käsiraamatus vahetult enne tööstusheidete direktiivi heitmete määratlusele viitamist märgitud, et põhimõtteliselt peab igasugune heitmeid käsitlev teave kuuluma konventsiooni heitmeid käsitleva sätte kohaldamisalasse. ( 31 )
73.
Kuna heitmeid käsitlevat sätet tuleb seega tõlgendada laialt, on mõttekam pidada mõiste erinevaid määratlusi näitlikuks ja jätta tähelepanuta piirangud, mis tulenevad üksnes konkreetse sätte eesmärgist.
74.
Nii võib keskmise võimsusega põletusseadmetest õhku eralduvate teatavate saasteainete heite piiramise direktiivi ( 32 ) artikli 3 punktis 1 sätestatud heite määratlusest järeldada, et heitmete mõiste hõlmab igal juhul eralduvaid saasteaineid. Selles sisalduv põletusseadmest õhku eraldumise piirang tuleneb seevastu ainult selle direktiivi väga piiratud eesmärgist ja on seetõttu ebaoluline.
75.
Tööstusheidete direktiivi artikli 3 punktis 4 sisalduv heite määratlus kinnitab, et heitmed hõlmavad ainete väljutamist. Peale selle nähtub sellest, et kaasa on arvatud ka vibratsiooni, soojuse ja müra väljutamine, sest see võib olla keskkonna kaitseks oluline Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 punkti d tähenduses. Samuti on selge, et keskkonna kaitseks ei ole oluline üksnes väljutamine õhku, vaid ka vette või pinnasesse.
76.
Seevastu sõnaselge piirdumine käitisest pärinevate heitmetega vastab üksnes tööstusheidete direktiivi eesmärgile reguleerida just seda liiki heitmeid. Sellel eesmärgil ei ole aga mingit tähtsust keskkonna kaitse seisukohast olulisi heitmeid käsitleva teabega tutvumise aspektist.
77.
Keskkonnavastutuse direktiivi artikli 2 lõikes 8 sätestatud heite määratlus kinnitab, et ei ole oluline, kas heitmed on pärit käitisest. Pigem on tähtis, kas need tulenevad inimtegevusest. Selle määratluse põhjal saab lisaks järeldada, et heitmed võivad hõlmata ka organismide või mikroorganismide keskkonda pääsemist, sest ka see võib olla keskkonna kaitseks oluline. See, et seal ei ole nimetatud vibratsiooni, soojust või müra, ei anna seevastu alust eeldada, et need oleksid heitmeid käsitleva sätte kohaldamisalast välja jäetud.
78.
Seepärast teen ettepaneku tõlgendada heitmeid käsitlevat sätet nii, et see hõlmab inimtegevuse tagajärjel keskkonda, eelkõige õhku, vette või pinnasesse sattuvaid aineid, organisme, mikroorganisme, vibratsiooni, soojust ja müra käsitlevat teavet.
3. Teabe piiramine tegelike heitmetega
79.
Kolmanda küsimuse teise osaga soovitakse teada, kas heitmeid käsitlev säte piirdub üksnes tegelike heitmetega. Seega on küsimus esiteks hüpoteetiliste heitmete väljajätmises (selle kohta allpool jaotis a) ja teiseks selles, kas heitmeid käsitlev teave hõlmab üksnes heitmeid ennast või ka nende mõju (selle kohta allpool jaotis b).
a) Hüpoteetiliste heitmete väljajätmine
80.
Eelkõige komisjon väidab minu ettepanekule kohtuasjas Ville de Lyon viidates, et heitmeid käsitlev säte hõlmab üksnes tegelikke, mitte aga hüpoteetilisi heitmeid. Käesolevas asjas kõne all olev teave ei puuduta aga tegelikke heitmeid.
81.
On tõsi, et nimetatud ettepanekus asusin seisukohale, et ärisaladuse kaitse lõpeb alles siis, kui keskkonda sattuvad ained, mida konfidentsiaalne teave puudutab. ( 33 )
82.
Samuti nõuab juba keskkonnateabe mõiste, et heitmed mõjutaksid või võiksid mõjutada keskkonnaosasid keskkonnateabe direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti a tähenduses. Pelgalt hüpoteetiline mõju jääb direktiivi kohaldamisalast kindlasti välja.
83.
Seetõttu tuleb komisjoniga nõustuda, et hüpoteetilisi heitmeid puudutav teave ei kuulu heitmeid käsitleva sätte kohaldamisalasse.
84.
Loa saanud taimekaitsevahenditega seoses aga üldjuhul heitkogused siiski tekivad. Seetõttu tuleb lähtuda sellest, et teave nendele loa andmise kohta ei puuduta hüpoteetilisi heitmeid.
b) Heitmete mõju käsitlev teave
85.
Palju olulisem on küsimus, kas heitmeid käsitleva sätte kohaldamisala piiramine tegelike heitmetega tähendab, et see hõlmab üksnes teavet, mis puudutab heitmeid kui selliseid, seega ainult andmeid selle kohta, millal ja kus teatavad heitmed tekkisid. Sellisel juhul kuuluks heitmeid käsitleva sätte kohaldamisalasse väga väike osa taimekaitsevahenditele või biotsiididele loa andmise menetlustes esitatud teabest. Peamiselt oleks tegemist andmetega vahendi keskkonda sattumise kohta välikatsetel. Juba nende katsete tulemusi ei saaks seevastu enam lugeda heitmeid käsitlevaks teabeks.
86.
Nagu märkisin juba oma ettepanekus kohtuasjas Stichting Natuur en Milieu jt ( 34 ), on just heitmete tagajärjed põhjuseks, miks keskkonda sattuvaid heitmeid käsitlev teave tuleb üldjuhul avalikustada. Nimelt on üldsusel kõrgendatud huvi saada teada, kuidas heitmete keskkonda sattumine võib neid puudutada. Enne heitmete keskkonda sattumist oli nende mõju inimesele ja keskkonnale pigem ebatõenäoline või piirdus üksnes ärisaladuste omanikuga. Keskkonda sattunud ainetel on seevastu paratamatult vastastikune toime keskkonnaga ja võib-olla ka inimestega. Seetõttu rõhutatakse Århusi konventsiooni rakendamise käsiraamatus, et ärisaladuse kaitse peab lõppema, kui need ained, mida ärisaladus puudutab, satuvad keskkonda. ( 35 ) Selle kohaselt ei saa võimalikku mõju keskkonnale mõista ärisaladusena.
87.
Bijenstichtingi olukord näitlikustab selle tõlgenduse tähtsust. Ta kardab, et teatavad taimekaitsevahendid kahjustavad mesilasi, kelle kaitsele ta on pühendunud. Selle probleemiga tegelemiseks on neil vaja võimalikult ulatuslikult tutvuda nendele vahenditele loa andmise toimikuga. Seda seetõttu, et vaid see toimik võimaldab neil kontrollida, mis alustel anti taimekaitsevahenditele luba, ja see vajaduse korral mesilastega seotud riskide ebapiisava arvestamise tõttu vaidlustada. ( 36 )
88.
Järelikult ei hõlma heitmeid käsitlev säte mitte üksnes heitmete kui selliste kohta käivaid andmeid, vaid ka heitmete mõju puudutavat teavet.
4. Taimekaitsevahendite määrus
89.
Pärast heitmeid käsitlevat sätet vastu võetud taimekaitsevahendite määrus siiski muudab õiguslikku olukorda, kuna artikli 63 lõige 2 sisaldab sellise teabe loetelu, mille avalikustamine kahjustaks ärihuvide kaitset.
90.
Taimekaitsevahendite määrus on põhikohtuasjas ajaliselt kohaldatav. Seda seetõttu, et artikli 84 esimese lõigu kohaselt kehtib see määrus alates 14. juunist 2011 ja oli sellest ajast kohaldatav, nagu kinnitab artikli 80 lõikes 5 sisalduv üleminekusäte pooleliolevate loa‑ ja muutmismenetluste kohta.
91.
Formaalselt ei takista kaitset vajava teabe loetelu vastavalt taimekaitsevahendite määruse artikli 63 lõikele 3 kohaldamast keskkonnateabe direktiivi heitmeid käsitlevat sätet.
92.
Esiteks ei piira loetelu vastavalt taimekaitsevahendite määruse artikli 63 lõikele 3 keskkonnateabe direktiivi kohaldamist, seega ei mõjuta see heitmeid käsitlevat sätet.
93.
Teiseks selgitab loetelu üksnes, milline teave kuulub teatavate teabega tutvumise õigusest tehtavate erandite kaitse alla. Küsimus, kas teave tuleks ülekaaluka üldise huvi tõttu siiski avalikustada, ei ole seega veel välistatud. Just seda küsimust reguleerib heitmeid käsitlev säte keskkonda sattuvaid heitmeid käsitleva teabe puhul, kehtestades ülekaaluka üldise huvi olemasolu õigusliku eelduse.
94.
Selline formaalne käsitlus on siiski ebaoluline, sest seadusandja pidi loetelu koostamisel teadma, et seda teavet saadakse seoses taimekaitsevahendite heakskiitmisega. Kui seadusandja oleks lähtunud sellest, et heakskiitmismenetluse käigus saadud teave kuulub heitmeid käsitleva sätte kohaldamisalasse, kuna taimekaitsevahendid on ette nähtud keskkonda laskmiseks, oleks ta koostanud erilist kaitset vajava teabe loetelu, millel puuduks igasugune praktiline mõju. Seda seetõttu, et sellisel juhul peaks selle teabe avalikustamiseks olema alati täidetud ülekaaluka üldise huvi eeldus. Nagu komisjon siiski õigesti märgib, ei saa eeldada, et seadusandja oleks kavatsenud vastu võtta praktilise tähenduseta õigusnormi.
95.
Järelikult tuleb lähtuda sellest, et seadusandja hindas, mainimata seda otseselt, asjakohaste põhiõiguste ja põhimõtete vahelist tasakaalu uuesti ning piiras sellest tulenevalt heitmeid käsitleva sätte kohaldamisala.
96.
Uuesti hindamine hõlmas eelkõige taimekaitsevahendite täielikku koostist ja toimeainete muid lisandeid käsitleva teabe kaitsmise vajadust. Nagu kohtuasjas C‑673/13 P märgitud, on see teave eriti tundlik, kuna võimaldab teha järeldusi tootmisprotsessi kohta ja lihtsustab seega jäljendamist. ( 37 ) Järelikult vastab seadusandja uus hinnang Euroopa Kohtu kaalutlustele kohtuotsuses ABNA jt ( 38 ), millele tugineb Bayer CropScience.
97.
Seega ei saa heitmeid käsitlevat sätet kohaldada taimekaitsevahendite määruse artikli 63 lõikes 2 nimetatud teabe suhtes. Selle teabega tutvumise õiguse kohta tuleb seega teha keskkonnateabe direktiivi artikli 4 lõike 2 kolmanda lause kohaselt otsus igal üksikjuhul eraldi.
98.
Terviklikkuse huvides tuleb märkida, et biotsiidimääruse artikkel 66 sisaldab muid teabega tutvumist reguleerivaid erinorme, mis ei ole põhikohtuasjas siiski isegi biotsiidi suhtes veel ajalistel põhjustel kohaldatavad.
5. Kokkuvõte
99.
Seega tuleb keskkonnateabe direktiivi artikli 4 lõike 2 neljandas lauses kasutatud mõistet „keskkonda sattuvaid heitmeid käsitlev teave“ tõlgendada nii, et see hõlmab inimtegevuse tagajärjel keskkonda, eelkõige õhku, vette või pinnasesse sattuvaid aineid, organisme, mikroorganisme, vibratsiooni, soojust ja müra ning nende heitmete mõju käsitlevat teavet, kuid ei hõlma siiski taimekaitsevahendite määruse artikli 63 lõikes 2 nimetatud teavet.
100.
See tõlgendus ei ole tingimata vastuolus heitmeid käsitleva teabega seotud ärisaladusele põhiõigustega tagatud kaitse ega TRIPS‑lepingu artikli 39 lõikega 3. Seda seetõttu, et seadusandja võis pidada heitmete keskkonnamõjuga seotud huvisid olulisemaks kui äri‑ ja tööstussaladuse kaitsega seotud ärihuvisid. ( 39 )
101.
Mis puudutab eelkõige TRIPS-lepingut, siis võis seadusandja lähtuda sellest, et taimekaitsevahendite ja biotsiidide puhul on üldsuse kaitseks nõutav kõnealuse teabega tutvumise võimalus ning taimekaitsevahendite määruse artikli 63 lõikes 2 sätestatud eriti tundliku teabe loetelu tagab piisava kaitse. Ebaausa kommertskasutuse küsimus on sellest sõltumatu ja selle suhtes kohaldatakse erinorme, näiteks taimekaitsevahenditega seotud andmekaitse sätteid.
102.
Lõpuks tuleb märkida, et Euroopa Kohus on dokumentidega tutvumise õiguse kohaldamisalas juba korduvalt loobunud üksikjuhu hindamisest ja tunnustanud üldisi eeldusi. ( 40 ) Need eeldused puudutasid küll teabega tutvumise keelamist, kuid samamoodi peaksid võimalikud olema ka teabega tutvumist toetavad eeldused.
C. Mitmesugused üksikküsimused
103.
Eelotsusetaotluse neljas, viies, kuues, seitsmes ja kaheksas küsimus puudutavad mitmesuguseid üksikasjadega seotud probleeme, millele on heitmeid käsitlevale sättele eespool antud tõlgenduse alusel suhteliselt lihtne vastata. Seda seetõttu, et kõik need küsimused puudutavad teavet, mis aitab hinnata vahendite keskkonda sattumise tagajärgi. Pealegi ei kuulu asjaomane teave esmapilgul taimekaitsevahendite määruse artikli 63 lõike 2 kohaldamisalasse, kuigi seda peab asjakohaste vastuväidete korral kontrollima liikmesriigi kohus.
104.
Seega hõlmab mõiste „keskkonda sattuvaid heitmeid käsitlev teave“ keskkonnateabe direktiivi artikli 4 lõike 2 neljanda lause tähenduses eelkõige:
—
andmeid, mis puudutavad hinnangu andmist taimekaitsevahendi, selle toimeaine või toimeainete ja muude koostisosade keskkonda sattumisele pärast taimekaitsevahendi kasutamist, olenemata sellest, kas nimetatud andmed saadi osaliste väliuuringute või muud laadi uuringute abil (nagu laboratoorsed uuringud ja translokatsioonide uuringud);
—
teavet laboratoorsete uuringute kohta, mille puhul on katsete eesmärk uurida eraldiseisvaid aspekte standardiseeritud tingimustel, kui nende uuringute raames välistatakse paljud tegurid (näiteks klimatoloogiline mõju) ja võrreldes vahendite tegeliku kasutusega viiakse katsed sageli läbi suurtes annustes;
—
jääke, mis esinevad pärast vahendi kasutamist vastavalt katsemeetodile näiteks õhus või maapinnal, (töödeldud seemneviljast võrsunud) taime lehtedes, õietolmus või nektaris, mees või mittesihtorganismides;
—
(aine-)triivi ulatust vahendi kasutamisel vastavalt katsemeetodile;
—
täielikku teabeallikat ja mitte ainult (mõõtmis-)andmeid, mida saab teabeallikast vajaduse korral tuletada.
V. Ettepanek
105.
Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1.
Direktiivis 91/414/EMÜ [taimekaitsevahendite turuleviimise kohta] või direktiivis 98/8/EÜ [mis käsitleb biotsiidide turuleviimist] sätestatud loa andmise menetluse raames esitatud teabe konfidentsiaalsena käsitlemine ei eelda kooskõlas direktiivi 2003/4/EÜ [keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta] artikli 4 lõikega 2, et konfidentsiaalset käsitlemist on vastavalt direktiivi 91/414 artiklile 14, direktiivi 98/8 artiklile 19 või määruse (EÜ) nr 1107/2009 [taimekaitsevahendite turulelaskmise kohta] artikli 63 lõikele 1 eelnevalt taotletud.
2.
Direktiivi 2003/4/EÜ artikli 4 lõike 2 neljandas lauses kasutatud mõistet „keskkonda sattuvaid heitmeid käsitlev teave“ tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab inimtegevuse tagajärjel keskkonda, eelkõige õhku, vette või pinnasesse sattuvaid aineid, organisme, mikroorganisme, vibratsiooni, soojust ja müra ning nende heitmete mõju käsitlevat teavet, kuid ei hõlma siiski määruse (EÜ) nr 1107/2009 artikli 63 lõikes 2 nimetatud teavet.
3.
Mõiste „keskkonda sattuvaid heitmeid käsitlev teave“ direktiivi 2003/4/EÜ artikli 4 lõike 2 neljanda lause tähenduses hõlmab eelkõige:
—
andmeid, mis puudutavad hinnangu andmist taimekaitsevahendi, selle toimeaine või toimeainete ja muude koostisosade keskkonda sattumisele pärast taimekaitsevahendi kasutamist, olenemata sellest, kas nimetatud andmed saadi osaliste väliuuringute või muud laadi uuringute abil (nagu laboratoorsed uuringud ja translokatsioonide uuringud);
—
teavet laboratoorsete uuringute kohta, mille puhul on katsete eesmärk uurida eraldiseisvaid aspekte standardiseeritud tingimustel, kui nende uuringute raames välistatakse paljud tegurid (näiteks klimatoloogiline mõju) ja võrreldes vahendite tegeliku kasutusega viiakse katsed sageli läbi suurtes annustes;
—
jääke, mis esinevad pärast vahendi kasutamist vastavalt katsemeetodile näiteks õhus või maapinnal, (töödeldud seemneviljast võrsunud) taime lehtedes, õietolmus või nektaris, mees või mittesihtorganismides;
—
(aine-)triivi ulatust vahendi kasutamisel vastavalt katsemeetodile ning
—
täielikku teabeallikat ja mitte ainult (mõõtmis-)andmeid, mida saab teabeallikast vajaduse korral tuletada.
( 1 ) Algkeel: saksa.
( 2 ) Vt nt European Academies’ Science Advisory Council, Ecosystem services, agriculture and neonicotinoids, EASAC policy report 26, aprill 2015, .
( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 41, lk 26; ELT eriväljaanne 15/07, lk 375).
( 4 ) Kohtuotsus Stichting Natuur en Milieu jt (C‑266/09, EU:C:2010:779, punkt 43).
( 5 ) ELT 2005, L 124, lk 4.
( 6 ) Vastu võetud nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (ELT L 124, lk 1).
( 7 ) 15. aprillil 1994. aastal alla kirjutatud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (edaspidi „TRIPS‑leping”), mis on esitatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (edaspidi „WTO”) asutamislepingu lisas 1 C ja on Euroopa Ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80).
( 8 ) Nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiiv 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 332).
( 9 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 309, lk 1).
( 10 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/8/EÜ, mis käsitleb biotsiidide turuleviimist (EÜT L 123, lk 1; ELT eriväljaanne 03/23, lk 3).
( 11 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrus (EL) nr 528/2012, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist (ELT L 167, lk 1).
( 12 ) Kohtuotsus Stichting Natuur en Milieu jt (C‑266/09, EU:C:2010:779, punkt 50).
( 13 ) Kohtuotsus Stichting Natuur en Milieu jt (C‑266/09, EU:C:2010:779, punkt 51).
( 14 ) Kohtuotsus Stichting Natuur en Milieu jt (C‑266/09, EU:C:2010:779, punkt 51).
( 15 ) Minu ettepanek, kohtuasi Stichting Natuur en Milieu (C‑266/09, EU:C:2010:546, punktid 93–95).
( 16 ) Nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiiv 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (EÜT L 257, lk 26; ELT eriväljaanne 15/03, lk 80).
( 17 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiv 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (ELT L 334, lk 17).
( 18 ) Keskkonnateabe direktiivi käsitleva komisjoni ettepaneku artikli 4 lõike 2 punkt d, KOM(2000) 402 (lõplik), lk 25 (osaliselt avaldatud EÜT C 337E, lk 156).
( 19 ) 28. jaanuari ühise seisukoha põhjendus (nõukogu dokument 11878/1/01 REV 1 ADD 1, lk 10) ja komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, mis käsitleb nõukogu ühist seisukohta keskkonnateabe direktiivi vastuvõtmise kohta, SEK(2002) 103 (lõplik).
( 20 ) ELT 2003, C 187 E, lk 124.
( 21 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (ELT L 143, lk 56).
( 22 ) Vt kohtuotsus Fish Legal (C‑279/12, EU:C:2013:853, punkt 66).
( 23 ) Kohtuotsused Mecklenburg (C‑321/96, EU:C:1998:300, punkt 19), Glawischnig (C‑316/01, EU:C:2003:343, punkt 24).
( 24 ) Kohtuotsus Office of Communications (C‑71/10, EU:C:2011:525, punkt 30).
( 25 ) Vt eespool punktid 52–54.
( 26 ) Stec, Casey-Lefkowitz ja Jendrośka, The Aarhus Convention: An Implementation Guide, New York 2000, lk 60 (prantsuskeelse versiooni lk 76).
( 27 ) Ebbesson, Gaugitsch, Miklau, Jendrośka, Stec ja Marshall, The Aarhus Convention: An Implementation Guide, Second Edition 2014, lk 88.
( 28 ) Kohtuotsused Flachglas Torgau (C‑204/09, EU:C:2012:71, punkt 36) ja Solvay jt (C‑182/10, EU:C:2012:82, punkt 27).
( 29 ) Vt tööstusheidete direktiivi põhjendus 27.
( 30 ) Vt juba minu ettepanek, kohtuasi Stichting Natuur en Milieu jt (C‑266/09, EU:C:2010:546, punkt 90).
( 31 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud Ebbesson jt, lk 88.
( 32 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2193 (ELT L 313, lk 1).
( 33 ) Minu ettepanek, kohtuasi Ville de Lyon (C‑524/09, EU:C:2010:613, punktid 73 ja 74).
( 34 ) Kohtuasi C‑266/09, EU:C:2010:546, punkt 95.
( 35 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud Ebbesson jt, lk 88.
( 36 ) Samuti kohtuotsus Azelvandre (C‑552/07, EU:C:2009:96, punkt 51).
( 37 ) Vt minu tänase kuupäevaga ettepanek selles kohtuasjas, punkt 21.
( 38 ) Kohtuotsus ABNA jt (C‑453/03, C‑11/04, C‑12/04 ja C‑194/04, EU:C:2005:741, punktid 82 ja 83).
( 39 ) Vt kohtuotsused Nelson jt (C‑581/10 ja C‑629/10, EU:C:2012:657, punkt 81) ja Križan jt (C‑416/10, EKL, EU:C:2013:8, punktid 113–115) ning minu ettepanek, kohtuasi Stichting Natuur en Milieu jt (C‑266/09, EU:C:2010:546, punkt 95).
( 40 ) Kohtuotsused komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau (C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 61), Rootsi vs. API ja komisjon (C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 94), komisjon vs. Agrofert Holding (C‑477/10 P, EU:C:2012:394, punkt 64), komisjon vs. Éditions Odile Jacob (C‑553/10 P ja C‑554/10 P, EU:C:2012:682, punkt 123) ja LPN vs. komisjon (C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 49).
Full & Egal Universal Law Academy