EUR-Lex -  62014CC0481 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE

esitatud 4. veebruaril 2016 ( 1 )

Kohtuasi C‑481/14

Jørn Hansson

versus

Jungpflanzen Grünewald GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa))

„Eelotsusetaotlus — Intellektuaal- ja tööstusomand — Ühenduse sordikaitse — Õigusrikkumine — Määrus (EÜ) nr 2100/94 — Artikkel 94 — Õiglane tasu — Omanikule tekitatud kahju hüvitamine — Rikkuja saadud kasu — Artikkel 97 — Siseriikliku õiguse täiendav kohaldamine — Direktiiv 2004/48/EÜ — Artikli 2 lõige 1 — Kohaldamisala — Artikkel 13 — Kahjuhüvitis — Kindlaksmääratud üldsumma — Hüpoteetiline litsentsitasu — Rikkuja teenitud kasum — Artikkel 14 — Kohtukulude ja muude kulutuste hüvitamine”

I. Sissejuhatus

1.

Käesolevas eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada nõukogu 27. juuli 1994. aasta määruse (EÜ) nr 2100/94 ühenduse sordikaitse kohta ( 2 ) artiklit 94 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta ( 3 ) artikli 13 lõiget 1.

2.

Taotlus esitati teatavale karikakrasordile antud ühenduse sordikaitse õiguse omaniku J. Hanssoni ja äriühingu Jungpflanzen Grünewald GmbH (edaspidi „Jungpflanzen Grünewald“) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb omanikule selle sordi ilma loata levitamisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist.

3.

Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus) palub Euroopa Kohtul selgitada selle kahju ulatust, mille hüvitamist võib nõuda omanik, kelle õigust ühenduse sordikaitsele on rikutud, ning samuti seda, milliseid meetodeid tuleks sellise kahju hindamiseks ja järelikult hüvitamiseks kasutada.

II. Õiguslik raamistik

A. Määrus nr 2100/94

4.

Määruse nr 2100/94 artikli 13 lõikes 2 on kindlaks määratud toimingud, mida ei või ilma ühenduse kaitse all oleva sordi omaniku loata teha ja mille hulgas on ka kaitstud sordi tootmine, paljundamine ja turustamine.

5.

Niisuguse toimingu ilma loata tegemine on õigusrikkumine selle määruse artikli 94 tähenduses, mis sätestab:

„1.   Omanik võib esitada nõude õigusrikkumise lõpetamise või mõistliku hüvituse [edaspidi on „mõistlik hüvitus“ asemel kasutatud väljendit „õiglane tasu“] maksmise või mõlema kohta igaühe suhtes, kes:

a)

sooritab ühenduse kaitse alla võetud sordi puhul ühe artikli 13 lõikes 2 sätestatud toimingu, omamata selleks õigust,

või

b)

ei kasuta artikli 17 lõikes 1 nimetatud sordinime nõuetekohaselt või jätab edastamata artikli 17 lõikes 2 nimetatud asjakohase teabe

või

c)

kasutab vastuolus artikli 18 lõikega 3 ühenduse kaitse alla võetud sordi sordinime või sellega eksitavalt sarnast nime.

2.   Igaüks, kes tegutseb tahtlikult või ettevaatamatult, peab lisaks hüvitama omanikule kõnealusest toimingust tuleneva mis tahes täiendava kahju. Kerge ettevaatamatuse korral võib selliseid nõudeid vastavalt ettevaatamatuse astmele vähendada, kuid ometi mitte sedavõrd, et nõue on väiksem kui õigusrikkumise sooritanud isiku poolt sellest saadud kasu.“

6.

Selle määruse artikkel 97 „Õigusrikkumisi käsitlevate siseriiklike õigusaktide täiendav kohaldamine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui artiklis 94 nimetatud õigusrikkumise sooritaja on rikkumise tulemusel saanud omaniku või litsentsiaadi arvelt kasu, kohaldavad artiklite 101 või 102 kohased pädevad kohtud hüvitamist silmas pidades siseriiklikke õigusakte, sealhulgas rahvusvahelist eraõigust.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse samuti muude nõuete suhtes, mis võivad tekkida seoses artikli 95 kohaste toimingute sooritamise või sooritamata jätmisega ühenduse sordikaitse taotluse avaldamise ja taotluse kohta otsuse tegemise vahelisel ajal.

3.   Kõikidel muudel juhtudel määratakse ühenduse sordikaitse mõju üksnes käesoleva määruse kohaselt.“

7.

Menetlusõiguse kohta on sama määruse artiklis 103 ette nähtud, et kohaldatakse pädeva kohtu liikmesriigi norme, mis reguleerivad vastava riikliku omandiõigusega seotud sama tüüpi tegevust.

8.

Määruse nr 2100/94 artikli 107 kohaselt võtavad „[l]iikmesriigid […] kõik asjakohased meetmed tagamaks, et ühenduse sordikaitse rikkumiste karistamisel kohaldatakse samu sätteid kui vastava riikliku sordikaitse rikkumise korral“.

B. Direktiiv 2004/48

9.

Direktiivi 2004/48 põhjenduse 10 kohaselt on direktiivi eesmärk „ühtlustada liikmesriikide seadustikke, et tagada siseturul kõrge, võrdväärne ning ühetaoline [intellektuaalomandi] [kaitse] tase“.

10.

Selle direktiivi põhjenduses 26 on täpsustatud:

„Tekitatud kahju hüvitamiseks, mille on põhjustanud õiguste rikkuja, kes teadis või kes põhjendatult pidi teadma, et tema tegevus tekitab õiguste valdajale sellise kahju, tuleb kahjusummas arvesse võtta kõik asjakohased aspektid, sealhulgas õiguste valdajale osaks langenud kahjum sissetulekute vähenemise näol või rikkuja poolt teenitud ebaõiglane tulu ja kus sobiv, õiguste valdajale põhjustatud mis tahes moraalne kahju. Alternatiivse meetmena, näiteks juhtudel, kui on keerukas täpselt määratleda kahju tegelikku suurust, võib kahjutasu summa sisse nõuda kas autoritasudelt või honoraridelt, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud luba kõnealuse intellektuaalomandi õiguse kasutamiseks. Eesmärk ei ole kehtestada kahju hüvitamise kohustus karistuseks, vaid määrata objektiivsetel kriteeriumidel põhinev kompensatsioon, võttes ühtlasi arvesse õiguste valdajale tekkinud kulusid, sealhulgas kulutusi identifitseerimisele ning uurimisele.“

11.

Nimetatud direktiivi artikli 2 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Ilma et see piiraks meetmete kohaldamist, mida kohaldatakse või võidakse kohaldada ühenduses või siseriiklikes õigusaktides kuni selleni, et need meetmed soosivad enam õiguste valdajaid, kehtivad käesolevas direktiivis sätestatud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid kooskõlas artikliga 3 mis tahes intellektuaalomandi õiguste rikkumise kohta, nagu on sätestatud ühenduse õigusaktides ja/või vastava liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides.“

12.

Sama direktiivi artikli 3 lõike 2 kohaselt peavad liikmesriikide poolt ette nähtud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid olema „tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad“.

13.

Direktiivi 2004/48 artiklis 13 on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et pädevad kohtuasutused määravad kannatanud osapoole avalduse alusel rikkuja, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel õiguste valdajale tekitatud kahju ulatuses kahjutasu.

Kahjutasu suuruse määramisel kohtuasutused:

a)

võtavad arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, nagu näiteks negatiivsed majanduslikud tagajärjed, sealhulgas kannatanud osapoole kaotatud tulu, rikkuja poolt teenitud mis tahes ebaõiglane tulu ja sobivatel juhtudel muud tingimused kui majanduslikud tegurid, nagu näiteks rikkuja poolt õiguste valdajale tekitatud moraalne kahju

või

b)

punkti a alternatiivina võivad kohtuasutused asjakohastel juhtudel kehtestada kahjutasu peamiste tegurite üldsummana, nagu näiteks vähemalt autoritasude või honoraride summa, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks autoriõigusi.

2.   Kui rikkuja ei teadnud ega pidanud teadma, et pani toime rikkumise, võivad liikmesriigid kehtestada, et kohtuasutused võivad määrata kasumi sissenõudmise või kahjutasu maksmise, mis võivad olla eelnevalt kehtestatud.“

14.

Selle direktiivi artikli 14 kohaselt „[l]iikmesriigid tagavad, et mõistlikud ja proportsionaalsed kohtukulud ja muud kulud kannab üldiselt kaotaja pool, välja arvatud siis, kui see on ebaõiglane“.

III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

15.

J. Hansson on liiki Osteospermum ecklonis (Eckloni kuldkakar) kuuluva sordi EL 4282 nimetusega „Lemon Symphony“ ühenduse sordikaitse õiguse omanik. Aastatel 2002–2009 turustas Jungpflanzen Grünewald ilma tema loata selle liigi lilli nimetuse „Summerdaisy’s Alexander“ all.

16.

J. Hansson väitis, et kaitstud sordist tulenevaid õigusi on rikutud ning nõudis Landgericht Düsseldorfis (Düsseldorfi piirkondlik kohus) ajutise meetmena selle tegevuse keelamist. Nii see kohus kui ka Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus), kes tegi otsuse apellatsiooniastmes, jätsid selle nõude rahuldamata põhjusel, et J. Hansson ei olnud õigusrikkumise esinemist piisavalt tõendanud. Viimaselt mõisteti välja mõlema astme kohtukulud.

17.

Seejärel tuvastas Bundesgerichtshof (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) sisulises menetluses lõpliku kohtuotsusega õigusrikkumist.

18.

J. Hansson pöördus seejärel uuesti Landgericht Düsseldorfi (Düsseldorfi piirkondlik kohus), et nõuda talle selle õigusrikkumisega tema väitel tekitatud kahju hüvitamist. Selleks nõudis ta, et talle makstaks:

—

66231,74 eurot tulenevalt kaitstud sordi litsentsilepingus ette nähtud litsentsimäära korrutamisest põhikohtuasja kostja poolt aastatel 2002–2009 turustatud selle sordi eksemplaride arvuga;

—

33115,89 eurot, mis võrdub poolega esimesest summast, „rikkumisest tingitud täiendava kahju“ eest, et võtta arvesse käesoleva kohtuasja asjaolusid ja vältida, et rikkuja saaks litsentsisaajatega võrreldes eelise;

—

6067,35 eurot sõidukulude eest, mis tal tuli kanda selleks, et osaleda nõupidamistel oma advokaadiga, ning nendele sõitudele ja toimiku koostamisele kulunud aja eest, ja

—

viivis nende kolme summa pealt.

19.

Landgericht Düsseldorf (Düsseldorfi piirkondlik kohus) mõistis põhikohtuasja kostjalt välja esimese nendest summadest koos viivisega. See kohus seevastu keeldus sellele lisamast „rikkumisest tingitud täiendava kahju hüvitis“, leides, et selline täiendav hüvitis kujutaks endast karistust, mida ei tunta ei määruses nr 2100/94 ja direktiivis 2004/48 ega ka liikmesriigi õiguses. Ta jättis rahuldamata ka J. Hanssonile tekkinud muude kulude ja ajakulu hüvitamise nõude. Selles suhtes rõhutas nimetatud kohus eelkõige, et õigussubjekti poolt isiklikult täidetavad kohused kohtuasja ettevalmistamisel ei anna põhimõtteliselt õigust nõuda kulude hüvitamist kohtukulude kindlaksmääramise menetluses ega määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 alusel.

20.

Mõlemad pooled esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Oberlandesgericht Düsseldorfile (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus). Sisuliselt vaidlustavad nad esimeses astmes hinnatud summa, mida J. Hanssonil on selle määruse artikli 94 lõigete 1 ja 2 alusel õigus nõuda.

21.

Viimane väidab nimelt, et Landgericht Düsseldorf (Düsseldorfi piirkondlik kohus) oli arvutanud nimetatud artikli 94 lõikes 1 ette nähtud õiglase tasu valesti ainult kaitstud sordi litsentsilepingutes kokku lepitud tavapärase litsentsitasu põhjal, kuigi mitmesugustest asjaoludest tulenevalt on õigustatud lisada sellele litsentsitasule täiendav tasu. Teise võimalusena väidab J. Hansson, et tal on selle artikli lõike 2 alusel õigus saada mitte ainult õiglast tasu, mis määratakse kindlaks selle litsentsitasu põhjal, vaid ka saada tagasi kasu, mida rikkuja on saanud ja mis ulatub 66703,14 euroni.

22.

Jungpflanzen Grünewald omakorda vaidleb vastu sellele, et litsentsitasu, mille põhjal esimese astme kohus oli arvutanud määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 1 tähenduses õiglase tasu, on tavapärane. Peale selle väidab ta vastuseks argumentidele, millele tugineb põhikohtuasja hageja oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei või selle õiglase tasu arvutamiseks lisada tavapärasele litsentseeritud tootmise tasule üldsummana määratud kahjutasu. Ta vaidleb vastu ka teatud asjaoludele, millega J. Hansson põhjendab oma litsentsitasu suurendamise nõuet.

23.

Põhikohtuasja kostja väidab peale selle, et ta ei toiminud õigusrikkumisel pahauskselt või et äärmisel juhul on ta toime pannud vaid kerge ettevaatamatuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab siiski, et ta leiab, et kostja toimis pahauskselt.

24.

Nendel asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas „õiglase tasu“ kindlaksmääramisel, mida õiguste rikkuja peab maksma ühenduse kaitse alla võetud sordi omanikule vastavalt määruse [nr 2100/94] artikli 94 lõike 1 punktile a, kuna ta sooritab artikli 13 lõikes 2 sätestatud toiminguid, omamata selleks õigust, tuleb tavapärasest tasust lähtudes, mida samas valdkonnas nõutakse [määruse nr 2100/94] artikli 13 lõikes 2 sätestatud toimingute puhul, mida tehakse turul tavapärase litsentsi alusel, sellele alati lisama üldsummana teatud kahjuhüvitise (edaspidi „rikkumishüvitis“), mida õiguste rikkuja peab maksma? Kas see tuleneb direktiivi [2004/48] artikli 13 lõike 1 teisest lausest?

2.

Kas „õiglase tasu“ kindlaksmääramisel, mida õiguste rikkuja peab maksma ühenduse kaitse alla võetud sordi omanikule vastavalt määruse [nr 2100/94] artikli 94 lõike 1 punktile a, kuna ta sooritab artikli 13 lõikes 2 sätestatud toiminguid, omamata selleks õigust, tuleb tavapärasest tasust lähtudes, mida samas valdkonnas nõutakse [määruse nr 2100/94] artikli 13 lõikes 2 sätestatud toimingute puhul, mida tehakse turul tavapärase litsentsi alusel, konkreetsel juhul arvesse võtta järgmisi kaalutlusi või asjaolusid, mis tingivad tasu suurendamise:

a)

asjaolu, et sordi puhul, millest tulenevaid õigusi on rikutud, oli asjaomasel ajavahemikul tegemist sordiga, mis oli turul eriliste omaduste tõttu ainulaadne, kui turul tavapärane litsentsitasu määratakse kindlaks litsentsilepingute ja arvutuste abil, mis puudutavad kõnealust sorti?

Juhul kui selle asjaolu arvessevõtmine on konkreetsel juhul võimalik:

kas tasu suurendamine on lubatav üksnes siis, kui need tunnused, mis põhjendavad kõnealuse sordi ainulaadsust, kajastuvad kaitse alla võetud sordi kirjelduses?

b)

asjaolu, et kõnealust sorti oli ajal, mil turule viidi sort, millega õigusi rikuti, juba väga edukalt turustatud, mistõttu hoidis õiguste rikkuja kokku kulusid, mis on seotud õigusi rikkuva sordi turuleviimisega, kui turul tavapärane litsentsitasu määratakse kindlaks litsentsilepingute ja arvutuste abil, mis puudutavad kõnealust sorti;

c)

asjaolu, et kõnealusest sordist tulenevate õiguste rikkumise ulatus oli ajaliselt ja turustatud taimede arvu arvestades keskmisest suurem;

d)

kaalutlus, et õiguste rikkujal ei ole – erinevalt litsentsisaajast – alust karta, et ta maksab litsentsitasu (ega saa seda tagasi nõuda), kuigi kõnealune sort, mille kaitse alla võtmise õigustühiseks tunnistamist taotletakse, tunnistatakse hiljem õigustühiseks;

e)

asjaolu, et õiguste rikkuja ei olnud – erinevalt litsentsisaajate puhul tavapärasest olukorrast – kohustatud pidama arvestust kvartalite kaupa;

f)

kaalutlus, et kaitsealuse sordi omanik kannab inflatsioonist tulenevat riski, mis on tähtis seetõttu, et õiguste kaitseks algatatud menetlus kestab väga pikka aega;

g)

kaalutlus, et kaitsealuse sordi omanik ei saa vajaduse tõttu esitada oma õiguste kaitseks hagi – erinevalt olukorrast kõnealuse sordi litsentside väljastamisest tulu saamisel – arvestada kõnealusest sordist saadava tuluga;

h)

kaalutlus, et kaitsealuse sordi omanik kannab kõnealusest sordist tulenevate õiguste rikkumise korral nii üldist kohtumenetlusega seotud riski kui ka riski, et õiguste rikkuja suhtes tehtud kohtuotsust ei ole lõpuks võimalik edukalt täita;

i)

kaalutlus, et kaitsealuse sordi omanikult võetakse sordist tulenevate õiguste rikkumise korral õiguste rikkuja omavolilise tegevuse tõttu vabadus otsustada, kas ta üldse tahab lubada kõnealuse sordi kasutamist õiguste rikkuja poolt?

3.

Kas „õiglase tasu“ kindlaksmääramisel, mida õiguste rikkuja peab maksma ühenduse kaitse alla võetud sordi omanikule vastavalt määruse [nr 2100/94] artikli 94 lõike 1 punktile a, kuna ta sooritab artikli 13 lõikes 2 sätestatud toiminguid, omamata selleks õigust, tuleb arvesse võtta ka viivist igal aastal maksmisele kuuluva tasu pealt tavapärase viivisemäära alusel, kui lähtuda tuleb sellest, et mõistlikult tegutsevad lepingupooled oleksid sellise viivise tasumise ette näinud?

4.

Kas sellise „rikkumisest tuleneva mis tahes täiendava kahju“ arvutamisel, mida õiguste rikkuja peab ühenduse kaitse alla võetud sordi omanikule vastavalt määruse [nr 2100/94] artikli 94 lõike 2 esimesele lausele hüvitama, kuna ta sooritab määruse nr 2100/94 artikli 13 lõikes 2 sätestatud toiminguid, omamata selleks õigust, tuleb aluseks võtta tavapärane tasu, mida samas valdkonnas nõutakse määruse nr 2100/94 artikli 13 lõikes 2 sätestatud toimingute puhul, mida tehakse turul tavapärase litsentsi alusel?

5.

Juhul kui neljandale küsimusele vastatakse jaatavalt:

a)

Kas „mis tahes täiendava kahju“ arvutamisel turul tavapärase litsentsi alusel vastavalt määruse [nr 2100/94] artikli 94 lõike 2 esimesele lausele tuleb punkti 2 alapunktides a–i nimetatud kaalutlusi või asjaolusid ja/või asjaolu, et kaitsealuse sordi omanik peab vajaduse tõttu esitada oma õiguste kaitseks hagi kulutama isiklikult palju aega rikkumise uurimiseks ja asjaolude kindlakstegemiseks ning korraldama sordist tulenevate õiguste rikkumiste puhul tavapärases mahus uurimisi, mis käsitlevad sordist tulenevate õiguste rikkumist, arvesse võtta nii, et need õigustavad turul tavapärase litsentsitasu suurendamist?

b)

Kas „mis tahes täiendava kahju“ arvutamisel turul tavapärase litsentsi alusel vastavalt määruse [nr 2100/94] artikli 94 lõike 2 esimesele lausele tuleb alati määrata üldsummana teatud „rikkumishüvitis“? Kas see tuleneb direktiivi [2004/48] artikli 13 lõike 1 teisest lausest?

c)

Kas „mis tahes täiendava kahju“ arvutamisel turul tavapärase litsentsi alusel vastavalt määruse [nr 2100/94] artikli 94 lõike 2 esimesele lausele tuleb arvesse võtta ka viivist igal aastal maksmisele kuuluva tasu pealt tavapärase viivisemäära alusel, kui tuleb lähtuda sellest, et mõistlikult tegutsevad lepingupooled oleksid viivise tasumise ette näinud?

6.

Kas määruse [nr 2100/94] artikli 94 lõike 2 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et õiguste rikkuja teenitud ebaõiglane tulu on „mis tahes täiendav kahju“ nimetatud sätte tähenduses, mille hüvitamist võib nõuda lisaks õiglasele tasule määruse [nr 2100/94] artikli 94 lõike 1 alusel või saab vastavalt määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 esimesele lausele nõuda õiguste rikkuja pahauskse tegevuse tõttu teenitud ebaõiglase tulu hüvitamist üksnes alternatiivina õiglasele tasule artikli 94 lõike 1 alusel?

7.

Kas määruse [nr 2100/94] artikli 94 lõikest 2 tuleneva kahju hüvitamise nõudega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei saa kaitsealuse sordi omanik, kelle suhtes tehti esialgse õiguskaitse menetluses lõplik otsus, et ta peab kandma nimetatud menetluse kulud, nõuda materiaalõiguse normidele tuginedes nende kulude tagastamist, isegi kui hilisemas põhimenetluses, milles käsitleti kõnelusest sordist tulenevate õiguste rikkumist, rahuldati tema nõuded täielikult?

8.

Kas määruse [nr 2100/94] artikli 94 lõikest 2 tuleneva kahju hüvitamise nõudega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei saa kahju kannatanud isik nõuda, et hüvitataks tema ajakulu kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses, milles käsitleti kahju hüvitamise nõuet väljaspool kohtukulude kindlaksmääramise menetluse kitsaid piire, kui ajakulu ei ületa tavapärast kestust?“

25.

Kohtuistungil, mis peeti 12. novembril 2015, esitasid kirjalikud seisukohad ja osalesid J. Hansson, Jungpflanzen Grünewald ja Euroopa Komisjon.

IV. Õiguslik hinnang

A. Sissejuhatavad märkused

26.

Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul ühelt poolt selgitada määruse nr 2100/94 artikli 94 lõigete 1 ja 2 omavahelist suhestatust, kuna see artikkel määrab, millises ulatuses on ühenduse sordikaitse õiguse valdajal, kelle õigust on rikutud, õigus saada hüvitist, olenevalt sellest, kas rikkumine on tahtlik (või toime pandud ettevaatamatult) või tahtmatu. Kohtuasi annab Euroopa Kohtule teiselt poolt võimaluse teha teatavaid täpsustusi meetodite kohta, mida tuleb niisuguse hüvitise arvutamisel järgida.

27.

Sissejuhatuseks täpsustan kõigepealt nimetatud määruse artikli 94 üldeesmärki, nagu ka selle artikli lõigete 1 ja 2 erieesmärke. Seejärel, et paremini piiritleda eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste ulatust, eristan ma küsimust, milliste elementide põhjal tuleb hüvitatav kahju kindlaks määrata, küsimusest, milliste meetodite järgi saab seda kahju arvuliselt välja arvutada ja järelikult kehtestada hüvitissumma suuruse.

1. Määruse nr 2100/94 artikli 94 eesmärgid

28.

Määruse nr 2100/94 artikli 94 lõikes 1, mille kohta on esitatud kolm esimest eelotsuse küsimust, on kehtestatud rikkujale kohustus – igasugustest subjektiivsetest elementidest sõltumatult – maksta õigusrikkumise tõttu kahju kannatanud omanikule „õiglast tasu“. Selle artikli lõike 2 kohaselt, mille tõlgendamist taotleb eelotsusetaotluse esitanud kohus oma neljanda kuni kaheksanda küsimusega, on õiguste rikkuja, kui ta tegutses tahtlikult või ettevaatamatult, kohustatud hüvitama omanikule rikkumisest tingitud „kahju“.

29.

Nimetatud artikli 94 eesmärkide, nagu ka nende kahe lõigu omavahelise suhestatuse kohta annab minu arvates selle artikli lõike 2 sõnastus, eriti taani-, inglis- ja portugalikeelses versioonis, ( 4 ) juhised kolmes aspektis.

30.

Esiteks eeldab terminite „eventuel yderligere opstået skade“, „any further damage“ ja „quaisquer danos suplementares“ kasutus minu arvates, et selle sõnastusega tahetakse tagada omanikule rikkumisega tekitatud kahju täielik hüvitamine ehk teisisõnu taastada tema olukord sellisena, nagu see oleks olnud, kui õigusrikkumist ei oleks esinenud ( 5 ).

31.

Teiseks viitab niisugune sõnastus sellele, et seda hüvitamiseesmärki taotletakse mitte ainult määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2, vaid ka lõike 1 raames. Väljendused „eventuel yderligere opstået skade“, „any further damage“ ja „quaisquer danos suplementares“ eeldavad nimelt, et nimetatud lõike 1 tähenduses „õiglase tasu“ maksmise eesmärk ongi juba hüvitada üks osa omanikule tekitatud kahjust. ( 6 ) Euroopa Kohus leidis muide kohtuotsuses Geistbeck, et nimetatud artikli 94 tervikuna võttes „eesmärk on hüvitada tekkinud kahju […] omanikule […]“ ( 7 ).

32.

Kolmandaks on selle sõnastusega välja toodud nimetatud lõike 2 alusel ülejäänud kulude hüvitamine selles tähenduses, et see hõlmab kogu sellise kahju hüvitamist, mida ei ole määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 1 alusel veel hüvitatud. Sellest lähtuvalt on selle artikliga välistatud kahju eri elementide topeltarvestamine. Need jagunevad seega kahjuks, mille peab lõike 1 alusel hüvitama iga õiguste rikkuja, ja kahjuks, mis tuleb nimetatud artikli 94 lõike 2 alusel hüvitada ainult sellel õiguste rikkujal, kes on toiminud tahtlikult või ettevaatamatult.

33.

Järeldan ühtlasi nii selle artikli sõnastusest kui ka määruse nr 2100/94 ülesehitusest, et sellega ei taotleta muud eesmärki kui tagada omanikule tekitatud kahju täielik hüvitamine.

34.

Terminite „hüvitama mis tahes täiendava kahju“ („réparer le préjudice subi“) kasutamisega on minu arvates nimelt välistatud igasugune niisugune tõlgendus, et nimetatud sättel on nn karistuslik kavatsus, mis seisneb selles, et omanikule antakse hüvitis, mis ületab talle tekitatud kahju hüvitamiseks vajalikku summat.

35.

Määruse nr 2100/94 teiste sätetega seevastu on lubatud kehtestada rikkujale kohustusi lisaks selle kahju hüvitamisele. Karistuseesmärki saab seega saavutada kriminaalkaristuste abil, mis kuuluvad selle määruse artikli 107 ( 8 ) kohaselt liikmesriikide siseõigusesse, kuna seda valdkonda ei ole Euroopa Liidu tasemel ühtlustatud ( 9 ). Nimetatud määruse artikli 97 lõike 1 kohaselt võivad liikmesriigid minna ka kaugemale puhtalt hüvituseesmärgist, nähes oma siseõiguses ette, et rikkuja tagastab omaniku või litsentsisaaja kahjuks saadud kasu, mis ületab omanikule tekitatud kahju summat – tulen selle juurde tagasi kuuenda küsimuse analüüsimisel.

2. Vahetegemine hüvitatavate kahjuelementide kindlaksmääramise ja kahju hüvitamise meetodi vahel

36.

Mulle näib oma analüüsi taustaks samuti tarvilik rõhutada vahetegemist ühelt poolt hüvitatava kahju elementide kindlaksmääramise ning teiselt poolt selle kahju suuruse kvantifitseerimise ja kahjuhüvitise summa kindlaksmääramise vahel.

37.

Hüvitatavate kahjuelementide kindlaksmääramine seisneb selles, et selgitatakse määruse nr 2100/94 artikliga 94 kahju kannatanud omanikule antud hüvitise saamise õiguse sisulist ulatust ehk teisisõnu tehakse kindlaks eri kahjuartiklid, mille hüvitamist võib viimane vastavalt selle artikli lõigete 1 ja 2 alusel nõuda. See toiming puudutab seega selle artikliga taotletavat tulemust.

38.

Just selles kontekstis ongi esitatud teine ja kolmas küsimus nende elementide kindlakstegemise kohta, mida tuleb nimetatud artikli 94 lõike 1 tähenduses õiglase tasu arvutamisel arvesse võtta. Sama kehtib viienda küsimuse punktide a ja c kohta, nagu ka seitsmenda ja kaheksanda küsimuse kohta, mis puudutavad selle kahju kindlaksmääramist, mille hüvitamine on ette nähtud nimetatud artikli lõikes 2.

39.

Kahju suuruse kvantifitseerimiseks ja kahjuhüvitise summa kindlaksmääramiseks tuleb siseriiklikel kohtutel valida konkreetsel juhul meetod, mis võimaldab hüvitatava kahju arvuliselt välja arvutada ja järelikult kindlaks määrata hüvitise summa, mis tuleb rikkujal tasuda. See ettevõtmine võib praktikas keeruliseks osutuda, arvestades eelkõige, kui raske on hankida tõendeid eri kahjuelementide kohta.

40.

Analüüsin sellest vaatenurgast esimest ja neljandat küsimust, nagu ka viienda küsimuse punkti b, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas hüvitis, mida õiguse omanikul on määruse nr 2100/94 artikli 94 lõigete 1 ja/või 2 alusel õigus saada, tuleb välja arvutada asjaomasel turul kaitstud sordi kohta olemasolevates litsentsilepingutes kokku lepitud litsentsitasu põhjal, millele lisandub vajaduse korral üldsummana määratud kahjuhüvitis. Kuues küsimus, õiguste rikkuja teenitud kasu tagastamise kohta, puudutab sisuliselt samuti hüvitise selle artikli alusel väljaarvutamise meetodit.

41.

Nimetatud artikkel 94 ei käsitle siiski põhjalikult kahju hindamise ja kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramise meetodeid. See on minu arvates seletatav sellega, et määruse nr 2100/94 põhisuunitlus ei ole rikkumist karistavate tsiviilõiguse õiguskaitsevahendite ühtlustamine. Sellist eesmärki on seevastu taotletud direktiiviga 2004/48, mis võib seega pakkuda teatavaid täiendavaid täpsustusi nimetatud meetodite kohta. Seda silmas pidades on minu arvates vaja kõigepealt analüüsida, kas see direktiiv on ühenduse sordikaitse õiguste rikkumise suhtes kohaldatav, ja kui vastus on jaatav, siis selgitada selle direktiivi ja nimetatud määruse omavahelist suhestatust.

B. Direktiivi 2004/48 kohaldatavus ühenduse sordikaitsele ja selle suhestatus määrusega nr 2100/94

1. Ühenduse sordikaitse õiguste kuuluvus direktiivi 2004/48 kohaldamisalasse

42.

Nagu nähtub direktiivi 2004/48 artikli 2 lõikest 1, kohaldatakse seda direktiivi läbivalt liidu õigusaktides ja/või liikmesriikide õigusaktides ette nähtud mis tahes intellektuaalomandi õiguste rikkumise suhtes. Ma leian samamoodi nagu J. Hansson ja komisjon ( 10 ), et need õigused hõlmavad õigusi ühenduse sordikaitsele.

43.

Põhikohtuasja kostja argumendid, mis on võetud määruse nr 2100/94 artikli 97 lõikest 3, ei sea seda järeldust küsimärgi alla.

44.

Viimane väidab sisuliselt, ühelt poolt, et direktiivi 2004/48 sätted ei ole ühenduse sordikaitse valdkonnas kohaldatavad, kuna määruse nr 2100/94 artikli 97 lõikes 3 on ette nähtud, et kõigil muudel juhtudel peale selle artikli lõigetes 1 ja 2 piiritletud juhtude „määratakse [selle] […]kaitse mõju üksnes käesoleva määruse kohaselt“.

45.

Selle suhtes tuleneb minu arvates eelkõige selle määruse artikli 97 pealkirjast („[…] siseriiklike õigusaktide täiendav kohaldamine“), et selle artikli lõige 3 välistab ainult siseriikliku õiguse, mitte aga liidu õiguse muude õigusaktide, nagu direktiivi 2004/48 kohaldamise, mida ei olnud nimetatud määruse vastuvõtmise ajal muide veel olemas ( 11 ).

46.

Teisalt väidab Jungpflanzen Grünewald, et sama määruse artikli 97 lõikega 3 on vastuolus ühenduse sordikaitse valdkonnas ka direktiivi 2004/48 üle võtvate siseriiklike õigusaktide kohaldamine.

47.

Niisugune lähenemisviis ei ole minu arvates õigustatud selle artikli eesmärgi seisukohast, nagu seda on kirjeldatud määruse nr 2100/94 põhjenduses 23 ja mis on selgitada selle määruse rolli „liikmesriikide ühtlustamata õigusnormide[…]“ suhtes. Sellest seisukohast ei hõlma nimetatud määruse artikli 97 tähenduses „siseriiklik õigus“ direktiivi 2004/48 ülevõtmise siseriiklikku õigust.

2. Direktiivi 2004/48 ja määruse nr 2100/94 vaheline suhestatus

48.

Direktiivi 2004/48 artikli 2 lõike 1 sõnastuse kohaselt toimub selle direktiiviga vaid intellektuaalomandi õiguste kaitse minimaalne ühtlustamine, ilma et see piiraks siseriiklikest õigusaktidest või liidu õigusest tulenevaid omanikule soodsamaid õigusnorme ( 12 ).

49.

Käesoleval juhul annab määrus nr 2100/94 ulatuslikuma kaitse kui see direktiiv, kuna selle määruse artikli 94 lõikes 1 nõutakse, et rikkuja maksab õiglast tasu isegi siis, kui ta ei toimi tahtlikult või ettevaatamatult. Nimetatud direktiivi artikli 13 lõikega 2 seevastu jäetakse liikmesriikide otsustada, kas nad lubavad või mitte pädevatel kohtutel määrata omanikule hüvitist, kui rikkumise toime pannud isik ei teadnud ega ei pidanud mõistlikult teadma, et ta paneb toime rikkumise ( 13 ).

50.

Üheski nimetatud määruse artiklis ei ole siiski sellist täpsustust, nagu on tehtud direktiivi 2004/48 artikli 13 lõikes 1, rikkumise tagajärgede hüvitamiseks kahjuhüvitise kindlaksmääramise meetodi kohta. Määruses nr 2100/94 ei käsitleta ka kohtukulude hüvitamist, mida on seevastu käsitletud selle direktiivi artiklis 14.

51.

Nendel asjaoludel ei ole ma veendunud, et selle määruse artikkel 94 ja järgmised artiklid on, nagu väitis komisjon, nimetatud direktiivi ja eelkõige selle artiklite 13 ja 14 suhtes lex specialis. Minu arvates on need õigusnormid pigem täiendavad. Seega tuleks neid ühenduse sordikaitse õiguse rikkumise korral kohaldada samal ajal. Näitan sellisel juhul, et käesolevas kohtuasjas kõne all olevate nende kahe õigusakti sätete vahel ei ole mingit vastuolu, mis takistaks nende harmooniliselt kooseksisteerimist.

52.

Direktiiv 2004/48 võib kohastel juhtudel samuti olla asjakohane kontekstielement, mida määruse nr 2100/94 tõlgendamiseks arvesse võtta ( 14 ). Selle määruse kontekstipõhise tõlgendamise raames on siiski oluline vältida nimetatud direktiivist sissetoomisega niisuguste vahetult kohaldatavate õiguste loomist, mida ei ole määruses sätestatud.

3. Direktiivi 2004/48 kohaldatavus põhikohtuasjas

53.

Jungpflanzen Grünewald vaidleb siiski vastu direktiivi 2004/48 kohaldatavusele põhikohtuasjas, põhjusel et see ei ole tema arvates Saksa õigusesse õigesti üle võetud. Viimase sõnul on selle direktiivi ülevõtmise õigusakt kohaldatav ainult siseriiklikule, mitte aga ühenduse sordikaitsele. Seega, arvestades Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat direktiivide vahetu „horisontaalse“ õigusmõju puudumise kohta ( 15 ), ei saa nimetatud direktiivi sätteid vahetult kohaldada eraõiguslike isikute vahelistes suhetes.

54.

Euroopa Kohus ei ole käesoleva kohtuasja raames volitatud otsustama, kas direktiiv 2004/4 on Saksa õigusesse õigesti ja piisavalt üle võetud.

55.

Igal juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne siiski tõlgendada siseriiklikku õigust kooskõlas selle direktiiviga ( 16 ), tingimusel et asjaomaste siseriiklike õigusnormide sõnastus seda ei välista ( 17 ). Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole käesoleval juhul välja toonud ühtegi siseriikliku õiguse normi, mis näiks olevat ühildamatu nimetatud direktiivi artiklitega 13 ja 14, nagu mina neid tõlgendan käesolevas ettepanekus.

C. Esimene kuni kolmas küsimus, mis käsitlevad „õiglase tasu “ kindlaksmääramist määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 1 tähenduses

56.

Kolme esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 1 tähenduses õiglase tasu summa piirdub asjaomasel turul kaitstud sordi kohta olemasolevates litsentsilepingutes kokku lepitud litsentsitasuga (edaspidi „tavapärane litsentsitasu“), või kas see on viimati nimetatud summa: i) mida on kohandatud nii, et see kajastaks muid asjaolusid, mis iseloomustavad rikkuja olukorda võrreldes litsentsisaaja olukorraga (teine küsimus); ii) millele on lisatud viivis (kolmas küsimus) ja/või iii) millele on lisatud üldsummana määratud kahjuhüvitis (esimene küsimus).

57.

Nimetatud artikli 94 lõike 1 eesmärke silmas pidades pooldan ma esiteks lähenemisviisi, mille kohaselt õiglane tasu selle artikli tähenduses võrdub litsentsitasuga, mida oleks rikkuja pidanud omanikule maksma, kui ta oleks temalt taotlenud luba kaitstud sorti majanduslikult kasutada, arvestades kõiki käesoleva juhtumi asjaolusid, mida mõistlikult tegutsevad lepingupartnerid oleksid normaalselt arvesse võtnud (edaspidi „hüpoteetiline litsentsitasu“), mis ei vasta alati tavapärasele litsentsitasule. Seejärel selgitan ma põhjuseid, miks peaks – kuigi selliselt määratletud õiglase tasu kindlaksmääramine ei eelda tingimata tavapärasele litsentsitasule üldsummana määratud kahjuhüvitise lisamist – niisugune tava olema lubatud, tingimusel et seda summat suurendatakse ainult selleks, et kajastada asjaolusid, mille poolest rikkuja olukord on eriline võrreldes võrdluse aluseks olevate litsentsisaajate olukorraga.

1. Õiglase tasu samastamine „hüpoteetilise litsentsitasuga“

58.

Euroopa Kohus selgitas juba kohtuotsuses Geistbeck, et määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 1 eesmärk on hüvitada kasu, mida rikkumise toime pannud isik saab tulenevalt sellest, et ta ei ole maksnud asjaomase sordi litsentseeritud tootmise tasu ( 18 ). Omaniku seisukohast mõistetuna on selle sätte eesmärk seega maksta viimasele hüvitist selle eest, et ta ei saanud nõuda rikkuja tegevuse pealt seda tasu, „ning igal juhul ei ole seal ette nähtud sellise kahju hüvitamist, mis ei ole seotud kõnealuse [õiglase] tasu maksmata jätmisega“ ( 19 ).

59.

Minu arvates nähtub samast kohtuotsusest, et kahju, mille hüvitamine on ette nähtud nimetatud artikli 94 lõikega 1, on tingitud mitte sellest, et maksmata on jäetud tavapärane litsentsitasu kui selline, vaid hüpoteetiline litsentsitasu, mida rikkuja oleks pidanud maksma, iga juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades, kui ta oleks taotlenud luba kaitstud sorti majanduslikult kasutada ( 20 ).

60.

Euroopa Kohus nimelt täpsustas nimetatud kohtuotsuses ühelt poolt, et tavapärase litsentseeritud tootmise tasu summa on õiglase tasu „arvutamise aluseks“ ( 21 ). Seega on see summa minu arvates vaid lähtepunktiks, mida tuleb kohandada olenevalt konkreetse juhtumi asjaoludest ( 22 ).

61.

Teiselt poolt rõhutas ta vajadust vältida, et õiglase tasu kindlaksmääramisega ei koheldaks õiguste rikkujat soodsamalt kui litsentsisaajat, kes on täitnud kõik oma kohustused ( 23 ). Niisugune olukord tekiks aga juhul, kui mõlemad oleksid kohustatud tasuma ühesugust litsentsitasu, isegi kui õiguste rikkuja olukorra teatavad erilised asjaolud oleksid õigustanud suurema litsentsitasu kehtestamist, kui ta oleks omanikuga läbi rääkinud litsentsilepingu sõlmimise.

62.

Leian seega, et õiglase tasu summa peab kajastama õiguste rikkuja olukorra erilisi asjaolusid võrreldes litsentsisaajate olukorraga võrdlusaluseks olevate kokkulepete sõlmimise ajal, juhul kui pädev kohus on seisukohal, et mõistlikud lepingupartnerid oleksid neid arvesse võtnud. Seevastu asjaolusid, mida sellistes kokkulepetes kokku lepitud tavapärase litsentsitasu summa juba kajastab, ei tohiks arvesse võtta teist korda, suurendades seda summat õiglase tasu arvutamisel.

63.

Kuna siseriiklikel kohtutel on paremad võimalused hinnata kõiki konkreetse juhtumi faktilise konteksti seisukohast olulisi asjaolusid, peaks neil olema suur kaalutlusruum nende asjaolude kindlakstegemiseks ja järelikult nimetatud tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohus oma seisukoha väljaselgitatud tegurite arvessevõtmise kohta teise küsimuse raames juba esitanud. Hoidun andmast selle asemel iseenda hinnangut ja piirdun mõne üldise kaalutlusega.

—

See kohus on seisukohal, et tavapärase litsentsitasu summa kajastab juba kasu, mida õiguste rikkuja saab kaitstud sordi ainuõigusest, selle kaubanduslikust edust ja sellest tulenevalt toote turuleviimise kulude kokkuhoiust, nagu ka rikkumise kestusest ja mahust. Sellisel juhul ühinen ma nimetatud kohtu järeldusega, et need tegurid ei õigusta selle summa kohandamist.

—

Juhul kui rikkumisega oleks selle ajalise kestuse või koguselise ulatuse tõttu tekitatud lisaks õiglase tasu maksmata jätmisest tingitud kahjule teatavaid spetsiifilisi kahjusid, tuleks need hüvitada mitte määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 1, vaid lõike 2 alusel, tingimusel et selles ette nähtud subjektiivne element on tuvastatud ( 24 ). Niisugused kahjud võivad nimelt tuleneda võimalikest konkurentsi moonutustest turul ja sellest tingitud hindade langusest, mis sunnib litsentsisaajaid nõudma kokkulepitud litsentsitasude vähendamist, mida J. Hansson nimetas oma kirjalikes seisukohtades.

—

Minu arvates võib asjaolu, et õiguste rikkujal puudub risk, et ta maksab tasu, ilma et ta saaks seda asjaomase sordi hiljem tühistamise korral tagasi nõuda, eristada õiguste rikkuja olukorda litsentsisaaja omast, kui võrdlusaluseks olevates litsentsilepingutes ei ole ette nähtud sellisel juhul litsentsitasude tagasimaksmist.

—

Tulenevalt asjaolust, et õiguste rikkuja ei ole kohustatud täitma samu lepingulisi kohustusi kui litsentsisaaja, nimelt raamatupidamise osas, on minu arvates samuti õigustatud nõuda esimeselt teistsugust tasu võrreldes sellega, mida tuleb tasuda teisel.

—

Sama kehtib kahju puhul, mida tekitatakse omanikule sellega, et õiguste rikkuja tasub üldiselt õiglase tasu palju hiljem, kui seda teeb litsentsisaaja. Need hõlmavad võimalikku rahavoolulist kahju ja inflatsiooniriski, mida kannab omanik, nagu ka seda, et tal ei ole võimalik ette planeerida tulusid, mida õiguste rikkuja saab kaitstud sordi majanduslikult kasutamisest. Siseriiklikud kohtud võivad minu arvates neid asjaolusid arvesse võtta, lisades õiglase tasu summale summa, mis vastab viivisele, mille oleksid ette näinud mõistlikud lepingupartnerid (isegi kui võrdlusaluseks olevad litsentsilepingud ei sisalda sellekohast lepingutingimust). Neil on samuti vabadus oma kaalutlusruumi kasutamisel suurendada õiglase tasu summat veelgi, kuivõrd nad leiavad, et see viivis ei ole piisav hüvitis.

—

Seevastu risk seoses kohtuprotsessiga, nagu ka sellega, et otsust õiguste rikkuja vastu ei pöörata täitmisele, on minu arvates olemas ka omaniku ja tema litsentsisaaja vahelise lepingusuhte raames. Komisjon märkis muide, et tavaliselt kajastub see risk juba tavapärase litsentseeritud tootmise tasu summas.

—

Kaalutlus, mille kohaselt on omanik hüpoteetilise litsentsitasu kindlaksmääramisel nii-öelda sunnitud õiguste rikkujaga „fiktiivselt“ lepingut sõlmima, ei lähe minu arvates samuti arvesse nimetatud artikli 94 lõike 1 alusel hüvitatava kahjuna. Lepingupartneri valikuvabadus ei mõjuta nimelt minu arvates iseenesest litsentsilepingu raames kokku lepitud litsentsitasu summat.

—

Võimalikud omaniku litsentsipoliitika moonutused, mis on tingitud õiguste rikkumisega saadud eksemplaride turule sisenemisest, ei ole minu arvates otseselt seotud sellega, et õiglast tasu ei ole makstud. Nende eest võib seevastu sellisel juhul nõuda määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 raames hüvitist.

2. Võimalus lisada tavapärasele litsentsitasule üldsummana määratud kahjuhüvitis

64.

Eespool esitatud arutluskäigus täpsustati seega määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 1 alusel hüvitatava kahju ulatust. Käsitlen nüüd küsimust, millist meetodit kasutada selle kahju hüvitamiseks õiglase tasu summa määramiseks: kas see summa tuleb (või selle võib) arvutada, lisades tavapärasele litsentseeritud tootmise tasule üldsummana määratud kahjuhüvitis?

65.

Kuigi Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus) ei määratle oma esimese küsimuse raames mõistet „üldsummana määratud kahjuhüvitis“, nimetab ta mujal eelotsusetaotluses näitajate põhjal kindlaks määratud teoreetilist summat. Seega kavatseb see kohus minu arvates määrata summa, mis lisatakse tavapärasele litsentsitasule ja mis on kokku lepitud õigluskaalutluste põhjal, kui puuduvad tõendid õiglase tasu maksmata jätmise tõttu omanikule tegelikult tekitatud kahju iga elemendi kohta.

66.

Välistan kohe alguses, et niisugune kohustus nõuda õiguste rikkujalt sellise täiendava kahjuhüvitise maksmist oleks ette nähtud nimetatud artikli 94 lõike 1 alusel. Õiglane tasu vastab minu arvates tegelikult hüpoteetilisele litsentsitasule, mille oleksid mõistlikud lepingupartnerid kehtestanud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid arvestades. Need aga ei õigusta tingimata ega alati samal määral arvutuse aluseks võetava tavapärase litsentsitasu summa suurendamist.

67.

Direktiivi 2004/48 artikli 13 lõike 1 teise lõigu punktiga b – mis sätestab, et siseriiklikud kohtud võivad hinnata omanikule tekitatud kahju üldsummana „vähemalt“ hüpoteetilise litsentsitasu summa põhjal – ei ole samuti niisugust kohustust kehtestatud. Nimelt on selles sättes lisaks asjaolule, et selles on ette nähtud vaid hüpoteetiline juhus, kus õiguste rikkuja „teadlikult rikkus [õigusi] või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik“, kohustatud liikmesriike üksnes tagama, et need kohtud saaksid kasutada niisugust meetodit alternatiivina kahjuhüvitise „kõikide asjakohaste aspektide“ põhjal kehtestamise meetodile, mida on kirjeldatud selle direktiivi artikli 13 lõike 1 teise lõigu punktis a. Meetodi valiku teevad igal konkreetselt juhul seevastu need kohtud.

68.

Kuigi esimese küsimuse sõnastusega on küsitud ainult, kas on või ei ole kohustus lisada tavapärasele litsentsitasule üldsummana määratud kahjuhüvitis, näib mulle kohane analüüsida ka, kas sellel kohtul on vähemasti võimalus nii toimida.

69.

Selle suhtes märkis J. Hansson, et on raske arvuliselt määrata iga asjaolu osakaalu, mida mõistlikud lepingupartnerid litsentseeritud tootmise tasu kehtestamisel tavaliselt arvesse võtaksid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis samuti, et hüpoteetilise litsentsitasu summat ei saa põhimõtteliselt täpselt tõendada ega välja arvutada. Nende kaalutluste põhjal on minu arvates õigustatud, et siseriiklikel kohtutel oleks lubatud kehtestada seda summat õiglaselt, kohaldades vajaduse korral tavapärase litsentsitasu summale üldsummana määratud kahjuhüvitist.

70.

Seda arvestades leian ma, et õiglast tasu saab arvutada tavapärase litsentsitasu summat ületava üldsummana kehtestatud kahjutasu põhjal vaid tingimusel, et see üldsumma on mõeldud ainult selle tasu maksmata jätmisest tingitud kahju hüvitamiseks. Teisisõnu võib tasu üldsumma võrra suurendada ainult selleks, et kajastada asjaolusid, mida mõistlikud lepingupartnerid oleksid tavaliselt arvesse võtnud, nagu need, mida on nimetatud käesoleva ettepaneku punktis 63. Põhikohtuasjas on seega eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata õigluskaalutluste ja näitajate põhjal, mida ta peab asjakohasteks, kas täiendav kahjuhüvitis, mida J. Hansson nõuab, on selle eesmärgi saavutamiseks piisav, või vajaduse korral kehtestada kohase täiendava kahjuhüvitise suuruse.

71.

Niisugune suurendamine ei või seevastu hõlmata muid omanikule tekitatud kahju elemente, mille hüvitamine kuulub mitte määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 1, vaid lõike 2 alla. Seda enam ei või see olla karistusliku eesmärgiga ( 25 ). Selle artikli lõikes 1 on nimelt mõeldud ka õiguste rikkujat, kes ei toiminud süüliselt, nii et hoiatavuse ja a fortiori karistavuse mõiste ei ole selles kontekstis asjakohane ( 26 ).

D. Neljas kuni kolmas küsimus kahju hüvitamise kohta määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 alusel

72.

Analüüsin nüüd teisi küsimusi ühelt poolt hüvitatava kahju elementide ning teiselt poolt kahju hindamise meetodi kindlaksmääramise ja järelikult hüvitise summa kehtestamise vahel vahetegemise vaatenurgast.

1. Määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 alusel hüvitatavate kahju elementide kindlaksmääramine

73.

Viienda küsimuse punktidega a ja c, nagu ka seitsmenda ja kaheksanda küsimusega (mida ma käsitlen eraldi käesoleva ettepaneku punktides 105–123) tahetakse peamiselt saada teatavaid selgitusi kahju elementide kohta, mille hüvitamist võib omanik nõuda määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 alusel, kui õiguste rikkuja toimis tahtlikult või ettevaatamatult. Kas need hõlmavad teise küsimuse raames välja selgitatud asjaolusid (niivõrd, kui neid ei ole veel selle artikli lõike 1 kohaldamisel arvesse võetud), ajakulu rikkumise tuvastamiseks ja kohtuasja ettevalmistamiseks ning teatavaid kulusid seoses omaniku õiguste kohtuliku kaitsega ( 27 )?

74.

Nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 32, on nimetatud artikli 94 lõike 2 alusel hüvitamine olemuselt ülejäänud kulude hüvitamine, kuna see hõlmab kõiki neid omanikule tekitatud kahju elemente, mida ei ole selle artikli lõike 1 raames veel arvesse võetud.

75.

Järelikult, kuivõrd siseriiklik kohus leiab, et teatavad teise küsimuse raames loetletud asjaolud ei kujuta endast selle artikli lõike 1 tähenduses õiglase tasu maksmata jätmisega seotud kahju, kuuluvad need vajaduse korral hüvitamisele määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 kohaselt.

76.

Need asjaolud võivad hõlmata nimelt seda, et omaniku vabadust valida oma lepingupartnereid on piiratud seetõttu, et omanik saab õiguste rikkumise korral hüvitist nõuda vaid tagantjärele, nagu ka sellest tulenevalt tema litsentsipoliitika moonutamist. Need hõlmavad minu arvates ka võimalikke konkurentsi moonutusi turul tulenevalt ajaliselt või koguseliselt eriti ulatuslikust rikkumisest.

77.

Leian seevastu, et selle määruse artikli 94 lõige 2 ei näe ette uurimisele ja kohtumenetluse ettevalmistamisele pühendatud aja kulu ja vaeva ega kohtukulude ja muude omaniku õiguste kaitsega seonduvate kulude hüvitamist. Selgitan seda seitsmenda ja kaheksanda küsimuse analüüsimise raames (käesoleva ettepaneku punktid 105–123).

2. Määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 alusel kahjuhüvitise määramise meetod

78.

Oma neljanda küsimusega ja viienda küsimuse punktiga b soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 alusel ette nähtud hüvitis tuleb (või seda võib) arvutada tavapärase litsentseeritud tootmise tasu põhjal (kuigi see on juba võetud aluseks selle artikli lõike 1 tähenduses õiglase tasu arvutamisel), millele vajaduse korral lisatakse üldsummana määratud kahjuhüvitis.

a) Sissejuhatavad märkused

79.

Nimetatud artikli 94 lõikes 2 ei ole täpsustatud, mis meetodit kasutatakse rikkumise tõttu kahju kannatanud omanikule tekitatud kahju hindamiseks. Võtan nüüd vaatluse alla artikli 13 lõike 1 direktiivis 2004/48, millega kehtestatakse ühenduse sordikaitse õigustele kohaldatava kaitse minimaalsed alused.

80.

Selle sätte esimese lõiguga, mis reguleerib omaniku hüvitise saamise õiguse ulatust, on kehtestatud liikmesriikidele kohustus näha ette, et õiguste rikkuja, kes on toiminud teadlikult, peab maksma omanikule tegelikult tekitatud kahjule vastavat kahjuhüvitist. Artikli 13 lõike 1 teise lõiguga on liikmesriigid kohustatud tagama, et pädevatel kohtutel on esimeses lõigus ette nähtud tulemuse saavutamiseks kaks alternatiivset meetodit ( 28 ).

81.

Direktiivi 2004/48 artikli 13 lõike 1 teise lõigu punkti a kohaselt tugineb esimene nendest meetoditest sellele, et võetakse arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, nagu negatiivsed majanduslikud tagajärjed – mis hõlmavad omaniku saamata jäänud tulu ning rikkuja teenitud ebaõiglast tulu –, ja teatavaid mittemajanduslikke tegureid, nagu omanikule tekitatud mittevaraline kahju.

82.

Teine nendest seisneb selle sätte punkti b alusel selles, et kohus võib „kehtestada kahjutasu peamiste tegurite üldsummana, nagu näiteks vähemalt autoritasude või honoraride summa, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks autoriõigusi“. Ühenduse sordikaitse kontekstis vastab see miinimumsumma seega hüpoteetilise litsentsitasu summale, mis on arvutatud määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 1 kohaselt. Nagu on rõhutatud nimetatud direktiivi põhjenduses 26, on niisugune meetod eriti näidustatud juhtudel, kui omanikule tegelikult tekitatud kahju on keeruline tõendada.

83.

Selle kohta on õiguskirjanduses, sealhulgas Saksa omas, korduvalt rõhutatud praktilisi raskusi seoses kahjuhüvitise määramise meetoditega õiguste rikkuja teenitud tulude või omanikule tekitatud kahjumi põhjal, peamiselt tõendamiskoormise seisukohast ja vajalike tõendite kogumiseks kättesaadavate vahendite puudumise tõttu. Neil asjaoludel on praktikas kõige tõhusama meetodina esitatud hüpoteetilisel litsentsitasul põhinev meetod ( 29 ). Teatud kommentaatorite sõnul kasutavad kohtud muide sageli seda teed ( 30 ). Niisugused järeldused tulenevad ka intellektuaalomandiga seotud õigusrikkumiste Euroopa vaatluskeskuse uurimusest kahjuhüvitise kohta intellektuaalomandi õiguste alastes tsiviilasjades ( 31 ).

84.

Sellest aspektist vaadatuna on nii hüpoteetiline litsentsitasu kui ka viide rikkuja teenitud kasule minu arvates asenduselemendid, mille põhjal hinnata omanikule tegelikult tekitatud kahju, kui puuduvad piisavad tõendid sellise kahju kõikide elementide kohta ( 32 ). Seega on direktiivi 2004/48 artikli 13 lõike 1 teises lõigus ette nähtud eri meetoditel kõigil sama eesmärk, nimelt nimetatud kahju asjakohane hindamine ja hüvitamine. Selles sättes tunnustatakse muuseas siseriiklike kohtute kaalutlusruumi sellise meetodi valimiseks, mida nad peavad õigeks konkreetse juhtumi asjaolude ja nimelt kättesaadavate tõendusvahendite seisukohast.

b) Võimalus arvutada kahjuhüvitis ja intressid välja tavapärase litsentsitasu põhjal, millele lisatakse vajaduse korral üldsummana määratud kahjuhüvitis

85.

Neljanda küsimuse ja viienda küsimuse punkti b sõnastuse kohaselt on need esitatud ainult selle kohta, kas kohtul on kohustus arvutada määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 alusel hüvitis tavapärase litsentsitasu summa põhjal, mida suurendatakse üldsummana määratud kahjuhüvitisega. Niisugune kohustus näib mulle ühildamatu kaalutlusruumiga, mis on direktiivi 2004/48 artikli 13 lõike 1 teise lõiguga jäetud liikmesriikide kohtutele kahjuhüvitise määramiseks meetodi valimisel. Minu arvates võivad nad vabalt hinnata ühelt poolt õiglase tasu maksmata jätmisega seotud kahju üldsummana hüpoteetilise litsentsitasu põhjal, mis on välja arvutatud tavapärase litsentsitasu alusel (selle sätte punktis b kirjeldatud meetodi järgi), ja teiselt poolt omanikule tekitatud ülejäänud kahju, võttes aluseks muud asjaomased tegurid (nimetatud sätte punktis a esitatud meetodi kohaldamisel).

86.

Minu arvates puudutavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused siiski ka seda, kas kohtul on õigus määrata kahjuhüvitis nimetatud artikli 94 lõike 2 alusel, suurendades tavapärast litsentsitasu summat kindlasummalise tasu võrra.

87.

Selles suhtes on põhikohtuasja kostja ja komisjon seisukohal, et kuna see litsentsitasu on juba võetud aluseks lõike 1 tähenduses õiglase tasu arvutamisel, ei saa seda enam võtta aluseks nimetatud artikli 94 lõike 2 raames.

88.

Mina aga leian, et liikmesriikide kohtud ei ole kohustatud nõudma juhul, kui rikkumine toimus tahtlikult või ettevaatamatult, et õiguste rikkuja maksaks kaks eraldi summat vastavalt nimetatud artikli 94 lõigete 1 ja 2 alusel. Vastupidi, arvestades, et selle sätte eesmärk tervikuna on omanikule tekitatud kahju hüvitamine, ei takista praktikas miski nendel kohtutel määrata hüvitamine üldsummana, mis on mõeldud nii õiglase tasu maksmata jätmisega seotud kahju kui ka muude kahju elementide hüvitamiseks.

89.

Tuletan siinkohal meelde, et vastavalt direktiivi 2004/48 artikli 13 lõike 1 teise lõigu punktile b peavad liikmesriigid lubama pädeval kohtul määrata kahjuhüvitis üldsummana, võttes aluseks vähemalt hüpoteetilise litsentsitasu summa, mis arvutatakse põhimõtteliselt välja tavapärase litsentsitasu summa põhjal. Nagu selle sätte sõnastusest nähtub, on see kohaldatav, kui õiguste rikkuja neid „teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik“ – juhus, mis vastab määruse nr 2100/94 artikli 94 lõikes 2 osutatud juhule. Sellest lähtuvalt laieneb ühenduse sordikaitse kontekstis niisugune üldsummana hüvitamise õigus minu arvates kogu kahjule, mis on omanikule tekitatud, ilma et see piirduks ainult õiglase tasu maksmata jätmisega seotud kahjuga, mille hüvitamine on ette nähtud nimetatud artikli 94 lõikes 1.

90.

Seda arvestades, kui liikmesriikide kohtud määravad nimetatud artikli 94 lõigete 1 ja 2 alusel üldsummalise hüvitise tavapärase litsentsitasu summa põhjal, nõuab omanikule tekitatud kahju täieliku hüvitamise eesmärk minu arvates, et liikmesriikide kohtud kohandaksid seda summat nii, et see kajastaks seda kahju võimalikult tõetruumalt. Niisugune tõlgendus tagab ühtlasi nimetatud artikli 94 lõike 2 kasuliku mõju. Nimelt näeb selle artikli lõige 1, nagu ma seda tõlgendasin käesoleva ettepaneku punktides 58–71, juba ette omanikule hüpoteetilise litsentsitasu maksmise summas, mis vastab tavapärasele litsentsitasule, mida on vajaduse korral kohandatud selleks, et kajastada õiguste rikkuja eripära võrreldes võrdlusaluseks olevate litsentsisaajatega.

91.

See käsitusviis on ühtlasi kooskõlas direktiivi 2004/48 artikli 13 lõike 1 esimese lõiguga, mille kohaselt peab kahjuhüvitis vastama omanikule tegelikult tekitatud kahjule. Ent, nagu märkis kohtujurist Wathelet oma ettepanekus kohtuasjas Liffers, hüpoteetilise autoritasu summa ei kajasta alati seda kahju täielikult ( 33 ).

92.

Sel juhul tekib küsimus, kas niisugune tavapärase litsentsitasu summa kohandamine võib toimuda kahjuhüvitise üldsummas määramisena.

93.

Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus) meenutab siinkohal, et niisuguse täiendava kahjuhüvitise nõudmine oleks olemuselt karistuslik. Kuivõrd ta tähistab selle omadussõnaga summa suurendamist, et anda omanikule kahjuhüvitis muudel eesmärkidel kui talle tegelikult tekitatud kahju hüvitamine, näib mulle, et niisugune summa suurendamine ei ole määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 hüvitamiseesmärgile omane. Leian seega, et see säte ei võimalda liikmesriigi kohtul määrata omanikule seda liiki täiendavat kahjuhüvitist.

94.

Termin „karistuslik“ tekitab siiski segadust, kuna see kohus peab selle all silmas ka kahjuhüvitist, mis küll ületab (koguni oluliselt) tavapärase litsentsitasu summa, kuid mis on tõepoolest ette nähtud õiguste rikkumisega tegelikult tekitatud kahju hüvitamiseks.

95.

Minu arvates ei keela ükski nimetatud määruse või direktiivi 2004/48 säte seda viimati nimetatud tüüpi hüvitamist. Esimene kirjutab ette tulemuse – omanikule tekitatud kahju täielik hüvitamine – dikteerimata selleks konkreetset meetodit. Mis teise puutub, siis see näeb vastavalt selle artikli 2 lõikele 1 ette ainult omaniku õiguste minimaalse kaitse, ilma et see piiraks viimasele soodsamate riiklike või liidu õiguse aktide kohaldamist. Seega, kui see direktiiv ei kohusta liikmesriike määrama kahjuhüvitist üldsumma põhjal, mis ületab hüpoteetilise litsentsitasu summat (mis on ise välja arvutatud tavapärase litsentsitasu põhjal), siis see ka ei keela seda ( 34 ). Vastupidi, niisugune õigus tuleneb sõnaselgelt nimetatud direktiivi artikli 13 lõike 1 teise lõigu punktist b, milles on nimetatud üldsummat, mis vastab „vähemalt“ hüpoteetilise litsentsitasu summale ( 35 ). Seda käsitlust kinnitab ka sama direktiivi põhjendus 26, milles on täpsustatud, et kuigi selle õigusakti eesmärk ei ole kehtestada kahju hüvitamise kohustus karistuseks, on eesmärk võimaldada „määrata objektiivsetel kriteeriumidel põhinev kompensatsioon […]“.

96.

Esitatud põhjendustest lähtudes olen seisukohal, et liikmesriigi kohus võib omanikule tekitatud kahju määruse nr 2100/94 artikli 94 lõigete 1 ja 2 alusel täielikult hüvitamiseks kahjuhüvitise määramiseks võtta arvutamise aluseks tavapärase litsentseeritud tootmise tasu summa ja seda suurendada kindlasummalise kahjuhüvitise võrra, et kajastada kõiki selle kahju elemente, õigluskaalutluste ja kõikide elementide põhjal, mida ta peab asjakohaseks ( 36 ).

c) Õiguste rikkuja saadud kasu tagastamine

97.

Kuuenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas õiguste rikkuja teenitud kasu kujutab endast kahju, mille hüvitamist võib õiguste omanik määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 alusel nõuda lisaks selle artikli lõike 1 alusel määratud õiglasele tasule, või kas seda kasu võib nõuda vaid selle alternatiivina.

98.

Tuletan alustuseks meelde, et arvestades, et määruse nr 2100/94 artikli 94 eesmärk on üksnes kahju hüvitamine, võib õiguste omanik nõuda ainult talle rikkumisega tegelikult tekitatud kahju hüvitamist.

99.

Kasu, mida õiguste rikkuja saab, ei ole aga iseenesest selle kahju koostiselement. Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 84, on õiguste rikkuja saadud eelis või teenitud kasu nii nimetatud artikli 94 lõike 2 kui ka direktiivi 2004/48 artikli 13 lõike 1 teise lõigu punkti a raames – samamoodi nagu hüpoteetiline litsentsitasu – vaid asenduselemendid, mille alusel hinnata omanikule tegelikult tekitatud kahju, kui puuduvad tõendid kõikide selle kahju elementide kohta ( 37 ). Teisisõnu on hüpoteetilisest litsentsitasust või õiguste rikkuja teenitud kasust lähtumine ühtemoodi vahendid, mille abil saab liikmesriigi kohus seda sama kahju hinnata ja järelikult määrata hüvitise summa.

100.

Nendel tingimustel ma leian, et need kohtud ei või määruse nr 2100/94 artikli 94 alusel määrata omanikule korraga nii õiglast tasu summas, mis vastab hüpoteetilise autoritasu summale, kui ka summat, mis kajastab õiguste rikkuja saadud kasu, välja arvatud juhul, kui nad lähevad selle õigusnormi hüvituseesmärgist kaugemale.

101.

Seda arvestades võib selle kasu summa praktikas olla suurem kui hüpoteetilise litsentsitasu summa, mille tasumist on omanikul selle määruse artikli 94 lõike 1 alusel õigus nõuda õiglase tasu maksmata jätmisega seotud kahju hüvitamiseks. Niisugusel juhul saab ülejäänud kahju, mille hüvitamist võib viimane selle õigusnormi lõike 2 alusel nõuda, hinnata selle tasu ja seda ületava kasu vahe põhjal ( 38 ). Siin on siiski tegu üksnes võimalusega, mida liikmesriikide kohtud võivad kasutada, kui nad peavad seda asjakohaseks omanikule tegelikult tekitatud kahju hindamiseks.

102.

Siinkohal näib mulle tarvilik rõhutada, et arvestades nimetatud määruse artikli 94 hüvituseesmärki, ei tähenda selle artikli lõike 2 teine lause, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, et õiguste rikkuja saadud kasu on alammäär, millest liikmesriikide kohtud peavad lähtuma, isegi juhul, kui see ületab omanikule tekitatud kahju summat ( 39 ). Selles lauses minu arvates vaid tunnustatakse nendele kohtutele jäetud kaalutlusruumi, mis lubab neil õigluskaalutluste põhjal vähendada hüvitise summat tegelikult tekitatud kahju summast väiksemaks, kui õiguste rikkuja on toime pannud vaid kerge eksimuse. Seda silmas pidades tähendab viimase saadud kasule viitamine ainult seda, et niisuguse õiglusest lähtuva meetme kohaldamisel ei või nimetatud kohtud piirata hüvitise summat nii, et see mitte ainult ei kompenseeri kogu omanikule tekitatud kahju, vaid lisaks ei kata isegi õiguste rikkuja saadud kasu. Kui selle kasu summa aga ületab kahju summa, siis peavad need samad kohtud piirama hüvitisesummat nimetatud kahju summale ( 40 ).

103.

Direktiivi 2004/48 artikli 13 lõike 1 teise lõigu punktis a, kus on ette nähtud, et liikmesriikide kohtud „võtavad arvesse“ kõiki asjakohaseid aspekte, nagu rikkuja teenitud ebaõiglane tulu, ei seata samuti seda kasu kahju hindamise alammääraks või siduvaks kriteeriumiks. Minu arvates on selles sättes ainult sätestatud liikmesriigi kohtu kaalutlusruum kahju hindamiseks kriteeriumide põhjal, mida ta peab asjakohaseks ja mille hulgas on ka nimetatud kasu ( 41 ).

104.

Kui määruse 2100/94 artikli 94 lõige 2 ja direktiivi 2004/48 artikli 13 lõige 1 ei anna seega omanikule õigust selle vahe hüvitamisele, mille võrra õiguste rikkuja saadud kasu ületab omanikule tekitatud kahju, siis see õigus võib talle seevastu olla tunnustatud liikmesriikide siseõiguses, vastavalt selle määruse artikli 97 lõikele 1. Selle sättega on lubatud paralleelselt nimetatud määruse kohaldamisega kohaldada siseriiklikke õigusnorme, mis näevad ette õiguste rikkuja poolt omaniku või litsentsisaaja arvelt saadud kasu tagastamise – ja seda sõltumatult mis tahes subjektiivsetest elementidest. Sellega seoses ja, nagu märkis komisjon, on õiguste rikkuja saadud kasu mitte mõõt, mille järgi saab omanikule tekitatud kahju koguseliselt kindlaks määrata, vaid siseriikliku õiguse alusel algatatud tagastamise hagi ese iseenesest. Seda arvestades tekitab artikli 97 lõige 1 eriomaseid tõlgendamisraskusi, mis jäävad käesolevast kohtuasjast välja ( 42 ).

E. Seitsmes ja kaheksas küsimus, mis käsitlevad kohtukulude ja muude omaniku õiguste kaitsega seotud kulude hüvitamist

105.

Oma kahe viimase küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 2100/94 artikli 94 lõikega 2 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, millega ei ole omanikul, kelle õigusi on rikutud, lubatud nõuda esialgse õiguskaitse rakendamise menetluse kulude hüvitamist, kui ta jääb kohtuasjas kaotajaks, kuid kui ta on seejärel kohtuasja sisulises menetluses võitnud (seitsmes küsimus), nagu ka kohtuasja ettevalmistamise ajakulu hüvitamist juhul, kui see ei ületa tavapäraseid piire (kaheksas küsimus) ( 43 ).

106.

Nendele küsimustele vastamiseks on kõigepealt vaja kindlaks teha, kas nimetatud artikli 94 lõike 2 alusel hüvitatav kahju hõlmab kohtukulusid ja muid kohtuasja ettevalmistamisega seotud kulusid.

107.

J. Hansson ja komisjon soovitavad vastata sellele küsimusele jaatavalt, arvestades nii selle sätte kui ka direktiivi 2004/48 artikli 13 sõnastust, mis näevad ette omanikule tekitatud kahju hüvitamise ilma sellele piiranguid seadmata. Kohtuistungil väitis komisjon lisaks, et tulenevalt ühenduse sordikaitse eripärast, eelkõige õiguste rikkumise kohta tõendite hankimise raskuste osas, tuleks määruse nr 2100/94 artikli 94 lõiget 2 tõlgendada nii, et selle alusel hüvitatav kahju hõlmab kohtukulusid, nagu ka rikkumise tuvastamise ja uurimise kulusid.

108.

Nende sätete üldisem kontekst räägib siiski vastupidise lahenduse kasuks.

109.

Juhul kui selles määruses ei käsitleta kohtukulude ja muude kohtuasjaga seotud kulude hüvitamise küsimust, on liidu õiguse muudes intellektuaalomandi kaitset käsitlevates õigusaktides nende kulude kohta ette nähtud erisätted, mis on eraldiseisvad õiguste rikkumisega omanikule tekitatud kahju hüvitamise sätetest. Nii on direktiivis 2004/48 kohtuasja võitnud poole kohtukulude ja „muude kulude“ hüvitamist käsitletud kahjuhüvitist käsitlevast artiklist 13 eraldi sättes, nimelt artiklis 14. Selle direktiivi ettevalmistavatest materjalidest nähtub, et need „muud kulud“ hõlmavad konkreetselt õiguste rikkumise tõendamisega seotud uurimis- ja ekspertiisikulusid ( 44 ). Nimetatud artikkel 14 näeb muu hulgas nende kohtukulude ja „muude kulude“ hüvitamise kohtuasja kaotanud poole poolt ainult sel määral, kuivõrd need kulud on mõistlikud ja proportsionaalsed ( 45 ), ja kui õiguskaalutlustest ei tulene teisiti. Ühtse patendikohtu leping sisaldab sarnast sätet ( 46 ).

110.

Pealegi, nagu nähtub intellektuaalomandiga seotud õigusrikkumiste Euroopa vaatluskeskuse uurimusest kahjuhüvitise kohta intellektuaalomandi õiguste alastes tsiviilasjades, ei leidu liikmesriikide siseõiguses ühiseid põhimõtteid, mis näeksid ette ulatuslikuma õiguse kohtukulude ja muude menetlusega seotud kulude tagasimaksmisele, ega a fortiori nende täielikule hüvitamisele samadel alustel nagu mis tahes muude omanikule tekitatud kahju elementide puhul. Selle uurimuse kohaselt on enamikus liikmesriikides nende kulude ja kulutuste kohta ette nähtud kohtukulude kindlaksmääramise erieeskirjad, mis erinevad tsiviilvastutuse üldsätetest ( 47 ). Märgin ilma ette hindamata nende eeskirjade kooskõla kohta direktiivi 2004/48 artikliga 14 ( 48 ), et need eeskirjad piirduvad üldiselt nimetatud kulude ja kulutuste hüvitamisega kohtuasja kaotaja poolt, välistades nende teatud kategooriate hüvitamise, nähes ette alam- või ülemmäärad, jättes liikmesriikide kohtutele kaalutlusruumi sõltuvalt õigluskaalutustest või kombineerides mitut neist meetoditest ( 49 ).

111.

Eespool öeldut arvestades ei näe ma põhjust, miks võimaldada – kui määruse nr 2100/94 tekstis puuduvad sellekohased sätted – ühenduse sordikaitse õiguse valdajale soodsamat kohtukulude ja muude menetluse ettevalmistamise kulude hüvitamise korda, kui on üldiselt võimaldatud muude intellektuaalomandi õiguste valdajatele. Ei ole muide välistatud, et õiguste rikkumise kohta tõendite hankimine ja kohtuasja menetlemine osutuvad vaevaliseks ja kulukaks ka osas, mis puudutab nende teiste õiguste või vähemasti mõnede neist kaitset.

112.

Seetõttu leian, et selle määruse artikli 94 lõige 2 ei anna selle konteksti arvestades omanikule õigust kohtukulude ja muude tema õiguste kaitsega seotud kulude kohtulikult hüvitamisele. Seega kuulub nende kulude ja kulutuste hüvitamine minu arvates liikmesriikide siseõiguse, sealhulgas, kohastel juhtudel, direktiivi 2004/48 üle võtvate õigusnormide alla.

113.

Siinkohal tuletan meelde, nii nagu komisjongi märkis, et selle direktiivi artikli 14 alusel võib kohtuasja võitnud pool nõuda kaotanud poolelt kohtukulude ja muude mõistlike ja proportsionaalsete kulude hüvitamist ja seda isegi, kui viimane ei ole toiminud süüliselt.

114.

Nendel tingimustel on minu arvates eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilike vastuste andmiseks kohane analüüsida seitsmendat ja kaheksandat küsimust ka selle õigusnormi aspektist, kuigi see kohus seda oma eelotsusetaotluses ei nimetanud ( 50 ).

115.

Seitsmenda küsimuse suhtes leian, et direktiivi 2004/48 artikkel 14 on selle puhul kohaldatav eraldi ühelt poolt esialgse õiguskaitse rakendamise menetluse ja teiselt poolt sisulise menetluse raames, kuna need puudutavad eraldi hagisid, mille esemed on erinevad. Nimelt on esialgse õiguskaitse rakendamise menetluse ese ajutise meetme määramine, samas kui sisulise menetlus käsitleb õiguste rikkumise kui sellise tõendamist. Käesoleval juhul, nagu juhtis tähelepanu eelotsusetaotluse esitanud kohus, nõuti esialgse õiguskaitse rakendamise menetluses Jungpflanzen Grünewaldi vaidlusaluse tegevuse ajutiselt keelustamist. Selle nõude edu sõltus sellest, et tõendatakse eriliste tõendamisstandardite kohaselt mitte ainult omaniku õiguse, vaid ka hädaolukorra olemasolu.

116.

Ent eelotsusetaotlusest nähtub, et J. Hansson kaotas esialgse õiguskaitse rakendamise kohtuasja nii esimeses kui ka apellatsiooniastmes. Vastavalt nimetatud artiklile 14 kannab seega sellises olukorras olev hageja põhimõtteliselt selle hagiga seonduvad kulud, isegi kui ta pärast võidab kohtuasja sisulises menetluses.

117.

Järeldan sellest, et selle sättega ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt hageja, kes võidab kohtuasja sisulises menetluses, olles kaotanud esialgse õiguskaitse rakendamise kohtuasja, ei saa nõuda selle kohtuasjaga seotud kulude hüvitamist.

118.

Kaheksandale küsimusele vastamiseks tuleks kindlaks määrata, kas mõiste „muud kulud“ direktiivi 2004/48 artikli 14 tähenduses hõlmab ajakulu kohtuasja ettevalmistamisele, nimelt advokaatidega nõupidamiste ja nendega seonduvate sõidukulude osas.

119.

Nagu ma rõhutasin käesoleva ettepaneku punktis 109, nähtub selle direktiivi ettevalmistavatest materjalidest, et komisjon pidas mõiste „muud kulud“ all silmas eelkõige intellektuaalomandi kohtuvaidlustele eriomaseid uurimis- ja ekspertiisikulusid ( 51 ).

120.

Pealegi on Euroopa Kohus täpsustanud, et kuna nimetatud artiklis 14 on sätestatud intellektuaalomandi õiguste omanikele eriti soodsad kohtukulude hüvitamise tingimused, on selle artikli eesmärk vältida, et kahju omanikud loobuvad oma õiguste kaitseks kohtumenetluse algatamises ( 52 ).

121.

Olen selles suhtes seisukohal, nagu väitis kohtujurist Mengozzi kohtuasjas Realchemie Nederland, et menetluse algatamisest hoidumise risk, mida selle sättega püütakse ära hoida, tuleneb menetluste ja tõendite eripärast intellektuaalomandi valdkonnas, kuna uurimis- ja ekspertiisikulud võivad selles kontekstis osutuda väga suurteks ( 53 ).

122.

Omaniku ajakulu oma advokaatidega nõupidamiste ja nendega seonduvate sõitude tõttu ei ole minu arvates seevastu konkreetselt seotud intellektuaalomandi vaidlusega ning tõenäoliselt ei heiduta need kohtuasja algatamast.

123.

Sellest lähtuvalt leian, et direktiivi 2004/48 artikliga 14 ei ole vastuolus ka siseriiklikud õigusnormid, millega piiratakse võimalust nõuda kohtuasja ettevalmistamise ajakulu hüvitamist.

V. Ettepanek

124.

Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Düsseldorfi (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus) esitatud küsimustele järgmiselt:

1.

Nõukogu 27. juuli 1994. aasta määruse (EÜ) nr 2100/94 ühenduse sordikaitse kohta artikli 94 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et õiglase tasu summa vastab litsentsitasu summale, mille oleks õiguste rikkuja pidanud ühenduse sordikaitse valdajale tasuma, kui ta oleks viimaselt taotlenud luba kaitstud sorti majanduslikult kasutada, arvestades kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, mida mõistlikult tegutsevad lepingupartnerid oleksid tavajuhul arvesse võtnud. Liikmesriigi kohtu ülesanne on teha kindlaks need asjaolud ja määrata nende põhjal õiglase tasu summa. See kohus võib selle kaalutlusruumi kasutamisel muu hulgas arvesse võtta õigusrikkumisest möödunud aega, lisades õiglasele tasule viivise.

2.

Määruse nr 2100/94 artikli 94 lõige 1 ega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikli 13 lõige 1 ei kohusta liikmesriikide kohtuid õiglase tasu summa määramisel lisama asjaomasel turul kaitstud sordi kohta olemasolevates litsentsilepingutes kokku lepitud litsentsitasule üldsummana määratud kahjuhüvitist. Need õigusnormid ei takista siiski nimetatud kohtul sedasi toimida, kui ta peab seda asjakohaseks selleks, et hinnata litsentsitasu summat, mille oleks õiguste rikkuja pidanud tasuma, kui ta oleks taotlenud omanikult luba kasutada kaitstud sorti majanduslikult, arvestades kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, mida mõistlikult tegutsevad lepingupartnerid oleksid tavajuhul arvesse võtnud. Niisugust üldsummana määratud kahjuhüvitist ei tohi seevastu määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 1 raames lisada muul otstarbel.

3.

Määruse nr 2100/94 artikli 94 lõige 2 ega direktiivi 2004/48 artikli 13 lõige 1 ei kohusta liikmesriikide kohtuid määrama kahjuhüvitise summat omanikule tekitatud kogu kahju hüvitamiseks asjaomasel turul kaitstud sordi kohta olemasolevates litsentsilepingutes kokku lepitud litsentsitasu põhjal. Need õigusnormid siiski ei takista nimetatud kohtul võtta niisugust litsentsitasu selle kahjuhüvitise arvutamise aluseks ja seda vajaduse korral kohandada, kuivõrd kohus peab seda asjakohaseks omanikule rikkumisega tegelikult tekitatud kahju hüvitamiseks.

4.

Määruse nr 2100/94 artikli 94 lõige 2 ega direktiivi 2004/48 artikli 13 lõige 1 ei kohusta liikmesriigi kohut, kui ta otsustab määrata kahjuhüvitise omanikule tekitatud kogu kahju hüvitamiseks asjaomasel turul kaitstud sordi kohta olemasolevates litsentsilepingutes kokku lepitud litsentsitasu põhjal, lisama sellele üldsummana määratud kahjuhüvitist. Need õigusnormid siiski ei takista nimetatud kohtul seda teha, kui kohus peab seda asjakohaseks omanikule rikkumisega tegelikult tekitatud kahju hüvitamiseks. Niisugust üldsummana kehtestatud kahjuhüvitist ei tohi seevastu lisada muul otstarbel.

5.

Määruse nr 2100/94 artikli 94 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et õiguste rikkuja teenitud kasu ei kujuta endast omanikule tekitatud kahju, mille hüvitamist võib viimane selle õigusnormi alusel nõuda lisaks selle määruse artikli 94 lõike 1 alusel määratud õiglasele tasule. Liikmesriigi kohus võib siiski selle kasu summat arvesse võtta omanikule tekitatud kahju hindamiseks ja järelikult hüvitise summa määramiseks.

6.

Määruse nr 2100/94 artikli 94 lõikega 2 ega direktiivi 2004/48 artikliga 14 ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnorm, millega ei ole omanikul lubatud nõuda õigusrikkumise tõttu algatatud esialgse õiguskaitse rakendamise menetluse kulude hüvitamist, isegi kui ta võidab kohtuasja sisulises menetluses.

”7.

Määruse nr 2100/94 artikli 94 lõikega 2 ega direktiivi 2004/48 artikliga 14 ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnorm, millega ei ole omanikul lubatud nõuda õigusrikkumise kohtuasja ettevalmistamise ajakulu hüvitamist.

( 1 ) Algkeel: prantsuse.

( 2 ) EÜT L 227, lk 1; ELT eriväljaanne 03/16, lk 390.

( 3 ) ELT L 157, lk 45; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32.

( 4 ) Samad juhised tulenevad tšehhi-, saksa-, eesti-, kreeka-, horvaadi-, läti-, ungari-, hollandi-, slovaki-, sloveenia- ja rootsikeelsetest versioonidest. Ehkki teised keeleversioonid on selles suhtes vähem sõnaselged, ei kummuta need neid esimesi kuidagi.

( 5 ) Kohtujuristi kursiiv. Vt ka kohtujurist Jääskineni ettepanek kohtuasjas Geistbeck (C‑509/10, EU:C:2012:187, punkt 40). Lisan siiski väitele, et määruse nr 2100/94 artikli 94 eesmärk on tagada rikkumise tõttu tekitatud kahju täielik hüvitamine, käesoleva ettepaneku punktides 105–123 nüansi, et õigus hüvitamisele selle artikli alusel ei hõlma kohtukulusid ega muid omaniku õiguste kaitsega seotud kulusid.

( 6 ) Kohtujuristi kursiiv.

( 7 ) C‑509/10, EU:C:2012:416, punkt 36.

( 8 ) Kuigi selle sätte prantsuskeelses versioonis ei ole sõnaselgelt märgitud, et see ei näe ette tsiviilõiguslikke karistusi, tuleb niisugune tõlgendus üheselt välja nimelt taani-, inglis-, itaalia- ja hollandikeelsetest versioonidest, milles on kasutatud vastavalt termineid „strafbarhed”, „penalties”, „reprimere” ja „bestraffing”. See tõlgendus võimaldab muu hulgas tagada määruse nr 2100/94 artikli 94 kasuliku mõju.

( 9 ) Komisjon tegi 2013. aastal ettepaneku muuta määrust nr 2100/94 nii, et liikmesriike kohustataks võtma vastu tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad kriminaalkaristused (ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse taimse paljundusmaterjali tootmist ja turul kättesaadavaks tegemist, 6.5.2013 [COM(2013) 262 final, lk 98]). See ettepanek lükati Euroopa Parlamendi 11. märtsi 2014. aasta seadusandliku resolutsiooniga (T7‑0185/2014) tagasi ja komisjon võttis selle seejärel tagasi (ELT 2015, C 80, lk 20).

( 10 ) Komisjon täpsustas muu hulgas, et selle direktiivi kohaldamisala hõlmab ka sordikaitset [komisjoni avaldus direktiivi artikli 2 kohta (ELT 2005, L 94, lk 37)].

( 11 ) Põhikohtuasja kostja viitab ühele komisjoni aruandele, milles on rõhutatud riski, et määruse nr 2100/94 artikli 97 lõiget 3 võidakse tõlgendada nii, et see välistab direktiivi 2004/48 tervikuna kohaldamise, ja soovitab seega seda sätet vastavalt kohandada (Euroopa Komisjon, tervise ja toiduohutuse peadirektoraat, „Evaluation of the Community Plant Variety Right Acquis – Final Report“, aprill 2011, kättesaadav aadressil , lk 28). Minu arvates see aruanne toetab pigem järeldust, et seda direktiivi tuleks ühenduse sordikaitse suhtes kohaldada, kui Jungpflanzen Grünewaldi seisukohta.

( 12 ) Vt ka direktiivi 2004/48 artikkel 16, mis sätestab, et „[i]lma et see piiraks käesolevas direktiivis sätestatud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamist, võivad liikmesriigid rakendada muid sobivaid sanktsioone intellektuaalomandi õiguste rikkumise juhtumite korral“.

( 13 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1257/2012 tõhustatud koostöö rakendamise kohta ühtse patendikaitse loomise valdkonnas (ELT L 361, lk 1), mille põhjenduses 13 viidatakse siseriiklikele direktiivi 2004/48 rakendussätetele, ei kohusta samuti liikmesriike nägema ette, et rikkuja, kes ei toiminud süüliselt, peab hüvitist maksma. Sama tuleneb Marrakechis 15. aprillil 1994 allkirjastatud ja nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), heaks kiidetud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu lisas 1 C esitatud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu artiklist 45.

( 14 ) Vt selle kohta kohtuotsus Cilfit jt (283/81, EU:C:1982:335, punkt 20).

( 15 ) Vt eelkõige kohtuotsused Marshall (152/84, EU:C:1986:84, punkt 48) ja Faccini Dori (C‑91/92, EU:C:1994:292, punkt 20).

( 16 ) Vt eelkõige kohtuotsus Pfeiffer jt (C‑397/01–C‑403/01, EU:C:2004:584, punktid 110–119).

( 17 ) Vt eelkõige kohtuotsus Impact (C‑268/06, EU:C:2008:223, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 18 ) C‑509/10, EU:C:2012:416, punkt 40.

( 19 ) Ibidem (punkt 50).

( 20 ) Seda järeldust ei kummuta viitamine selle kohtuotsuse punktis 40 summale, mis on „võrdne summaga, mis vastab C-litsentsi alusel tootmise eest makstavale tasule, mida [põllumajandustootja] ei ole maksnud“. Nimelt tähendab see sõnastus selle kohtuotsuse konteksti silmas pidades lihtsalt, et õiglase tasu puhul tuleb lähtepunktiks võtta niisugune summa, vastandina väiksemasummalisele tasule, mida peavad selle määruse artikli 14 lõike 3 alusel tasuma põllumajandustootjad, kes saavad selle artikli lõike 1 alusel kasutada „põllumajandustootja erandit“.

( 21 ) Kohtuotsus Geistbeck (C‑509/10, EU:C:2012:416, punkt 37).

( 22 ) Asjaomasel turul kaitstud sordi kohta ei pruugi muide mõnikord litsentsilepinguid olla, nimelt siis, kui rikkumine puudutab turgu, millel seda sorti veel ei turustata. Siseriiklik kohus võiks sel juhul võtta arvutamise aluseks samalaadsete sortide või turgude kohta sõlmitud litsentsilepingutes kokku lepitud litsentsitasu või määrata kindlaks konkreetse juhtumi asjaolude seisukohast mõistliku summa.

( 23 ) Kohtuotsus Geistbeck (C‑509/10, EU:C:2012:416, punktid 40 ja 41).

( 24 ) Mulle näib igal juhul tõenäoline, et laiaulatuslik ja pikaajaline rikkumine pannakse harva toime tahtmatult, nii et nimetatud kahjud võib põhimõtteliselt hüvitada selle määruse artikli 94 lõike 2 alusel.

( 25 ) Vt kohtujuristi ettepanek, Jääskinen, kohtuasi Geistbeck (C‑509/10, EU:C:2012:187, punkt 57).

( 26 ) Kohtuotsuse Geistbeck (C‑509/10, EU:C:2012:416) punktis 42, milles nimetatakse kõnealuse artikli 94 lõike 1 „motiveerivat mõju“, selle kontekstis võetuna, ei seata niisugust järeldust kahtluse alla. See kohtuotsus puudutas ühe põllumajandustootja konkreetset olukorda, kes oli rikkunud määruse nr 2100/94 artikli 14 lõikest 3 tulenevat teatamise kohustust, nii et ta ei saanud enam tugineda selle sättega ette nähtud (soodsamale) litsentsitasu arvutusviisile.

( 27 ) Kuigi viies küsimus on Euroopa Kohtule edastatud vaid juhuks, kui see kohus järeldab vastuseks neljandale küsimusele, et hüvitis määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 alusel tuleb samuti välja arvutada tavapärase litsentsitasu põhjal, on see küsimus minu arvates asjassepuutuv olenemata vastustest neljandale küsimusele. Hüvitatava kahju elementide kindlaksmääramine eelneb nimelt selle kahju väljaarvutamise asjakohase meetodi kindlaksmääramisele ning vastava kahjuhüvitise määramisele.

( 28 ) Vt ka ühtse patendikohtu lepingu artikli 68 punkt 3 (ELT 2013, C 175, lk 1).

( 29 ) Vt nimelt Geiger, C., Raynard, J., ja Rodà, C., „What developments for the European framework on enforcement of intellectual property rights? A comment on the evaluation report dated December 22, 2010”, EIPR, 2011, nr 9, lk 547; Meier‑Beck, P., „Les dommages‑intérêts pour contrefaçon de brevet en droit allemand – Principes fondamentaux, évaluation et mise en œuvre”, Revue mensuelle du JurisClasseur – Propriété Industrielle, 2004, lk 11–15, ja Rau, M., „Damages for patent infringement in Germany”, RIPIA, 2000, nr 201, lk 78–82. Omanikule tekitatud kahjumi arvuliselt kindlaksmääramise raskuste kohta vt Moss, G., ja Rogers, D., „Damages for Loss of Profits in Intellectual Property Litigation”, EIPR, 1997, lk 425 jj.

( 30 ) Vt nimelt Raynard, J., „IP enforcement in Europe: acquis and future plans”, Geiger, C. (toim.) teoses Constructing European intellectual property: Achievements and new perspectives, 2013, lk 392.

( 31 ) Varem nimetati seda Euroopa võltsimis- ja piraatlusalaseks vaatluskeskuseks. European Observatory on Counterfeiting and Piracy, „Damages in Intellectual Property Rights“, kättesaadav aadressil , lk 3 jaotises „Analysis, recommendations and best practices“ ja ülevaatliku tabeli p 1–22 ja 44–53.

( 32 ) Vt direktiivi 2004/48 põhjendus 26.

( 33 ) C‑99/15, EU:C:2015:768, punkt 27.

( 34 ) Direktiivi 2004/48 ettevalmistavates materjalides ei lükata samuti seda järeldust ümber. Komisjoni algses ettepanekus oli küll ette nähtud, et liikmesriikide kohtud peaksid saama hinnata omanikule tekitatud kahju kindlasummalise tasu põhjal, mis vastab hüpoteetilise autoritasu kahekordsele summale, ent selles oli samas täpsustatud, et see kindlasummaline tasu ei ole karistuslik kahjuhüvitis (ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv intellektuaalomandi õiguste jõustamise meetmete ja korra kohta [mitteametlik tõlge], 30. jaanuar 2003 (KOM(2003) 46 lõplik, lk 25 ja 43)). Arvestades, et selle direktiiviga toimunud ühtlustamine oli minimaalne, ei jäta selle direktiivi artikli 13 lõike 1 punkti b lõplikus redaktsioonis vähem preskriptiivse sõnastuse vastuvõtmine siiski liikmesriike kuidagi ilma õigusest lubada oma kohtutel nii toimida.

( 35 ) Konkreetselt selle kohta, kas direktiivi 2004/48 artikli 13 lõikega 1 on lubatud kehtestada kahjuhüvitis, lisades selle lõike teise lõigu punkti b alusel kindlaks määratud hüpoteetilise litsentsitasu summale summa mittevaralise kahju hüvitamiseks, esitati eelotsuse küsimus kohtuasjas Liffers (C‑99/15), mis on Euroopa Kohtus menetlemisel. Kohtujurist Wathelet tegi ettepaneku vastata sellele jaatavalt (ettepanek kohtuasjas Liffers, C‑99/15, EU:C:2015:768).

( 36 ) Vt selle kohta direktiivi 2004/48 põhjendus 17, milles on rõhutatud, kui oluline on määrata hüvitise summa, arvestades iga konkreetse juhtumi eripära. Põhimõtteliselt on üldsummana määratud kahjuhüvitis, mis lisatakse süüliselt toiminud õiguste rikkujalt nõutavale tavapärase litsentsitasu summale selleks, et omanikule tekitatud kahju täielikult hüvitada, suurem kui üldsummana määratud kahjuhüvitis, mida võiks vajaduse korral nõuda määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 1 alusel ainult õiglase tasu maksmata jätmisega seotud kahju hüvitamiseks.

( 37 ) Õiguste rikkuja teenitud kasu kasutamise eeliseks on ka see, et see võimaldab omanikul saada hüvitist oma kulude struktuuri ega kasuvõimalusi avaldamata (vt Meier‑Beck, P., „Allemagne: les dommages‑intérêts pour contrefaçon des droits de propriété industrielle après la loi sur l’amélioration du respect des droits de propriété intellectuelle“, Propriété Industrielle – Revue mensuelle LexisNexis Jurisclasseur, november 2013, lk 21).

( 38 ) Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et kasu, mida Jungpflanzen Grünewald õiguste rikkumisest sai, ulatub 66703,14 euroni ehk summasse, mis on väga lähedane 66231,74 eurole, mille määras J. Hanssonile Landgericht Düsseldorf (Düsseldorfi piirkondlik kohus) ja mis kehtestati tavapärase litsentsitasu põhjal (vt käesoleva ettepaneku punktid 18 ja 21). Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi kõrgeim piirkondlik kohus) võiks oma kaalutlusruumi kasutamisel J. Hanssonile tekitatud ülejäänud kahju hindamiseks, mida ei ole õiglase tasu määramisega veel hüvitatud, arvesse võtta 471,4 euro suurust jääki, mis on nende summade vahe.

( 39 ) Vt selle kohta Bouche, N., „Protection communautaire des obtentions végétales“, Jurisclasseur – Droit International, uuendatud 20. novembril 2014, punkt 225.

( 40 ) Kui õiguste rikkuja saadud kasu kasutatakse muude elementide asemel omanikule tegelikult tekitatud kahju hindamiseks, siis muidugi ei ole selle kahju täpne ulatus oletatavasti teada. Kui aga selle kahju ulatus on tõendatud, ei kohusta määruse nr 2100/94 artikli 94 lõike 2 teine lause minu arvates liikmesriigi kohut arvutama kahjuhüvitist selle kasu põhjal, kui see kasu ületab nimetatud kahju.

( 41 ) Vt selle kohta Rodá, C., „Les conséquences civiles de la contrefaçon des droits de propriété industrielle“, CEIPI kogumik nr 58, 2010, lk 243 ja 244. Märgin, et alguses oli direktiivi ettepaneku KOM(2003) 46 lõplik artiklis 17 (lk 25 ja 43) märgitud ka liikmesriikide võimalust näha hoiatava meetmena ette õiguste rikkuja saadud kasu sissenõudmine, kui seda kasu ei olnud kahjuhüvitise arvutamisel arvesse võetud. Seda sätet direktiivi 2004/48 lõplikus redaktsioonis siiski ei ole.

( 42 ) Eelotsusetaotlusest ei nähtu nimelt, et põhikohtuasjas oleks tuginetud niisuguse kasu tagastamist käsitlevate siseriiklike õigusnormide kohaldamisele.

( 43 ) Viimati nimetatud probleem on tõstatatud ka viienda küsimuse punktis a.

( 44 ) Direktiivi ettepanek KOM(2003) 46 lõplik, artikkel 18, lk 26.

( 45 ) Nimetatud artikli 14 lauseehitusest teatud keeleversioonides, nagu hispaania, taani, prantsuse ja itaalia keeles, võib välja lugeda, et omadussõnad „mõistlikud ja proportsionaalsed“ käivad ainult „kohtukulude“ kohta, mitte aga kohtuasja võitnud poole „muude kulude“ kohta. Seevastu teistest keeleversioonidest, nagu saksa („dass die Prozesskosten und sonstigen Kosten […], soweit sie zumutbar und angemessen sind“), inglise („reasonable and proportionate legal costs and other expenses“) või hollandi keel („redelijke en evenredige gerechtskosten en andere kosten“) niisugust mitmemõttelisust ei tulene. Kui liidu õigusnormi keeleversioonides on erinevusi, tuleb normi tõlgendada lähtudes selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa see säte moodustab (kohtuotsus Endendijk, C‑187/07, EU:C:2008:197, punktid 22–24 ja seal viidatud kohtupraktika). Ent direktiivis 2004/48 ei ole nimetatud ühtegi põhjendust, mis seletaks, et ainult kohtukulude hüvitamisele on seatud ülemmäär. Ma ei tähelda niisugusele vahetegemisele muide ühtegi objektiivset õigustust. Nendel tingimustel pean õigemaks tõlgendust, mille kohaselt saab nii kohtukulusid kui ka muid kulusid tagasi nõuda üksnes tingimusel, et need on „mõistlikud ja proportsionaalsed“.

( 46 ) Lepingu artikli 69 punkt 1.

( 47 ) Teatavad liikmesriikide kohtud lubavad siiski nõuda kohtuasja kaotajalt kohtukulude või koguni ka tehnilise nõustamise kulude hüvitamist hüvitatava kahju elemendina õiguste rikkuja eksimuse korral tsiviilvastutuse eeskirjade suhtes, kui õigluskaalutlustest ei tulene vajaduse korral teisiti (vt European Observatory on Counterfeiting and Piracy aruanne „Damages in Intellectual Property Rights“, kättesaadav aadressil , ülevaatliku tabeli p 66‑96, ja Rodá, C., «Les conséquences civiles de la contrefaçon des droits de propriété industrielle», CEIPI kogumik nr 58, 2010, lk 213–218 ja 321–327).

( 48 ) Kohtuasjas United Video Properties (C‑57/15), mis on Euroopa Kohtus menetlemisel, palutakse Euroopa Kohtul sisuliselt kindlaks määrata, kas direktiivi 2004/48 artikliga 14 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad advokaadikulude kohtuasja kaotanud poole poolt hüvitamise alal ette kindlasummaliste tariifide süsteemi, milles on tehnilise nõustamise kulude hüvitamise tingimuseks seatud õiguste rikkuja süülisus.

( 49 ) European Observatory on Counterfeiting and Piracy, op. cit., lk 3 jaotises „Analysis, recommendations and best practices“, lk 9 jaotises „Executive summary“ ja ülevaatliku tabeli p 66‑81.

( 50 ) Vt selle kohta kohtuotsused Medipac‑Kazantzidis (C‑6/05, EU:C:2007:337, punkt 34) ja Enterprise Focused Solutions (C‑278/14, EU:C:2015:228, punkt 17).

( 51 ) Nimetatud artiklis 14 on minu arvates siiski ette kirjutatud ainult asjaomases kohtuasjas arutatava õiguste rikkumise tõendamisega seotud kulude hüvitamine. Eelnevad ja mitte konkreetses kohtuastmes tehtud üldised tuvastamise ja turu kontrollimise kulud võivad siiski praktikas olla juba tavapärase litsentseeritud tootmise tasu summa sisse arvatud (vt selle kohta kohtujuristi ettepanek, Jääskinen, kohtuasi Geistbeck, C‑509/10, EU:C:2012:187, punktid 64 ja 72–74). Minu arvates just seda silmas pidades on direktiivi 2004/48 põhjenduses 26 märgitud, et kahjuhüvitise hindamine üldsummana hüpoteetilise autoritasu põhjal võimaldab arvesse võtta omanikul kulutusi identifitseerimisele ning uurimisele.

( 52 ) Kohtuotsused Realchemie Nederland (C‑406/09, EU:C:2011:668, punkt 48) ja Diageo Brands (C‑681/13, EU:C:2015:471, punkt 77).

( 53 ) C‑406/09, EU:C:2011:209, punkt 87.

Full & Egal Universal Law Academy