16.6.2014
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 184/10
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte suprema di cassazione (Itaalia) 5. märtsil 2014 – Ministero delle Politiche Agricole, Alimentari e Forestali versus Federazione Italiana Consorzi Agrari jt
(Kohtuasi C-104/14)
2014/C 184/13
Kohtumenetluse keel: itaalia
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Corte suprema di cassazione
Põhikohtuasja pooled
Kassatsioonkaebuse esitaja: Ministero delle Politiche Agricole, Alimentari e Forestali
Vastukassatsioonkaebuse esitajad: Federazione Italiana Consorzi Agrari Soc. coop. a r.l. – Federconsorzi in concordato preventivo, Liquidazione Giudiziale dei Beni Ceduti ai Creditori della Federazione Italiana Consorzi Agrari Soc. coop. a r.l.
Eelotsuse küsimused
1.
Kas riigiasutuse ja põllumajandusühistute vaheline seadusel põhinev õigussuhe (suhe, mille raames tekkis nõue, mille põllumajandusühistud loovutasid Federconsorzile ja viimane pankrotimenetluses omaenese võlausaldajatele) põllumajandussaaduste hankimiseks ja jaotamiseks, mille aluseks on seadusandlik dekreet nr 169/1948 ja seadus nr 1294/1957, kuulub direktiivi 2000/35/EÜ (1) artiklis 2 ja direktiivi 2011/7/EL (2) artiklis 2 määratletud mõiste „äritehing” kohaldamisalasse?
2.
Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi 2000/35/EÜ (artikli 6 lõike 2) ja direktiivi 2011/7/EL (artikli 12 lõike 3) ülevõtmise kohustusega – koos võimalusega jätta jõusse soodsamad normid – kaasneb kohustus direktiivide jõustumise ajal juba olemasolevates õigussuhetes kehtivat viivitusintressi mitte ebasoodsamaks muuta või täiesti välistada?
3.
Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kas kohustust olemasolevates õigussuhetes kehtivat viivitusintressi mitte ebasoodsamaks muuta tuleb hinnata kehtivana intressi reguleeriva ühtse normi suhtes, mis näeb teatava ajahetkeni (põhikohtuasja asjaoludel 31. jaanuarist 1982 kuni 31. detsembrini 1995) ette seaduses sätestatust erineva viivitusintressi määra ja intressi kapitaliseerimise tunnustamise – mis kehtib aasta, mitte poolaasta kohta, nagu nõuab võlausaldaja – ja alles pärast seda ajahetke seadusjärgse intressi maksmise ja vastava korra, mis käesoleva vaidluse seisukohalt (vt eespool punkt 3) ei ole võlausaldajale tingimata soodsam?
4.
Kas kohustus võtta direktiiv 2000/35/EÜ (artikkel 6) ja direktiiv 2011/7/EL (artikkel 12) üle – osas, milles seoses lepinguvabaduse võlausaldaja kahjuks kuritarvitamise keeluga nähakse ette (vastavalt artikli 3 lõikes 3 ja artiklis 7), et ebaõiglased lepingutingimused ja tavad ei ole jõustatavad – sisaldab riigi jaoks keeldu kehtestada norme, mis viidates direktiivide jõustumise ajal kehtinud riigi ja tema lepingupoole vahelistele suhetele, välistavad viivitusintressi maksmise?
5.
Kui vastus neljandale küsimusele on jaatav, siis kas kohustus mitte sekkuda olemasolevatesse õigussuhetesse, mille üheks pooleks on riik, on viivitusintresse välistava normi osas kehtiv intressireguleeriva ühtse normi suhtes, mis näeb teatava ajahetkeni (põhikohtuasja asjaoludel 31. jaanuarist 1982 kuni 31. detsembrini 1995) ette kokkuleppelise intressimäära ja intressi kapitaliseerimise tunnustamise – mis kehtib aasta, mitte poolaasta kohta, nagu nõuab võlausaldaja – ja alles pärast seda ajahetke seadusjärgse intressi maksmise ja vastava korra, mis käesoleva vaidluse seisukohalt (vt eespool punkt 3) ei ole võlausaldajatele tingimata soodsam?
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (EÜT L 200, lk 35; ELT eriväljaanne 17/001, lk 226).
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (ELT L 48, lk 1).
Full & Egal Universal Law Academy