16.6.2014
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 184/12
Christoph Klein’i 29. märtsil 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 21. jaanuari 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-309/10: Christoph Klein versus Euroopa Komisjon
(Kohtuasi C-120/14 P)
2014/C 184/16
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellant: Christoph Klein (esindajad: advokaadid H.-J. Ahlt ja M. Ahlt)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon. Saksamaa Liitvabariik
Apellandi nõuded
tühistada Euroopa Kohtu 21. jaanuari 2014. aasta otsus kohtuasjas T-309/10;
tuvastada, et kuna komisjon jäi alates 1998. aastast kestvas, vaidlusaluseid meditsiiniseadmeid käsitlevas kaitseklausli menetluses tegevusetuks, siis on komisjon rikkunud direktiivist 93/42 ja liidu õigusest tulenevaid kohustusi, ning põhjustanud sellega hagejale otseselt kahju;
mõista komisjonilt välja hüvitis hagejale tekitatud kahju eest, mille suurus tuleb veel kindlaks teha;
mõista kohtukulud välja komisjonilt;
teise võimalusena tühistada Üldkohtu 21. jaanuari 2014. aasta otsus kohtuasjas T-309/10 ja saata asi tagasi Üldkohtusse uue otsuse tegemiseks.
Väited ja peamised argumendid
Üldkohus rikkus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklit 46, kuna ta eksis liidu lepinguvälist vastutust puudutavate nõuete aegumist käsitletavate õigusnormide kohaldamisel, sest ta ei võtnud arvesse seda, et rahuldatud õigusabi taotlus, mida käsitatakse aegumist katkestava toiminguna, tuleb võrdsustada hagiavalduse esitamisega.
Veel rikkus Üldkohus direktiivi 93/42 (1) artikleid 8 ja 18, kuna ta asus seisukohale, et need välistavad teineteist. Õige on pigem see, et mõlemad määratlused on paralleelselt kohaldatavad. Üldkohtu seisukoht ei ole pealegi piisavalt põhjendatud.
Lisaks rikkus Üldkohus liidu õigust sellega, et ta käitus õigusvastaselt, kui ta ei käsitlenud Saksamaa ametiasutuste algatatud menetlust kaitseklausli menetlusena.
Komisjoni menetlus, mis kestis enam kui 10 aastat, on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 41 ja hea halduse põhimõttega. Üldkohus jättis selle õigusvastaselt tähelepanuta.
Viimasena heidab apellant ette, et Üldkohus on rikkunud menetlusnorme. Ta väidab, et Üldkohus jättis tähelepanuta mitu dokumenti, mis kinnitavad hageja argumente. Samuti ei ole üldse arvestatud Euroopa Parlamendi ettekannet ja õiguslikku argumentatsiooni, millele tugineb ka hageja.
(1) Nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiiv 93/42/EMÜ meditsiiniseadmete kohta (EÜT L 169, lk 1; ELT eestikeelne väljaanne 13/12, lk 82).
Full & Egal Universal Law Academy