10.6.2014
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 175/28
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administrativen sad Sofia-grad (Bulgaaria) 28. märtsil 2014 – Direktor na Direktsia „Migratsia” pri Ministerstvo na vatreshnite raboti versus Bashir Mohamed Ali Mahdi
(Kohtuasi C-146/14)
2014/C 175/35
Kohtumenetluse keel: bulgaaria
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Administrativen sad Sofia-grad
Põhikohtuasja pooled
Kaebaja: Direktor na Direktsia „Migratsia” pri Ministerstvo na vatreshnite raboti
Vastustaja: Bashir Mohamed Ali Mahdi
Eelotsuse küsimused
1.
Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (1) artikli 15 lõikeid 3 ja 6 koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 6 ja 47 ning õigusega kohtulikule arutamisele ja tõhusale [õiguskaitsevahendile] tuleb tõlgendada nii, et:
a)
kui haldusasutus on liikmesriigi siseriikliku õiguse kohaselt kohustatud kinnipidamise igal kuul läbi vaatama, ilma et sõnaselgelt oleks ette nähtud haldusmeetme võtmise kohustust, ja haldusasutus peab eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitama omal algatusel nimekirja kolmandate riikide kodanikest, keda on väljasaatmist takistavate asjaolude tõttu kinni peetud esmakordse kinnipidamise maksimaalsest tähtajast kauem, siis on haldusasutus isiku suhtes tehtud esmakordse kinnipidamise otsuses sätestatud tähtaja lõppemisel kohustatud võtma sõnaselge kinnipidamise läbivaatamise meetme, arvestades liidu õiguses ettenähtud aluseid kinnipidamise pikendamiseks, või asjaomase isiku vabastama?
b)
kui liikmesriigi siseriiklik õigus näeb ette eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuse määrata pärast siseriiklikus õiguses ettenähtud esmakordse kinnipidamise maksimaalse tähtaja lõppemist kinnipidamise pikendamine väljasaatmise eesmärgil, selle asendamine leebema meetmega või kolmanda riigi kodaniku vabastamine, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus sellises olukorras, nagu on kujunenud põhikohtuasjas, kontrollima kinnipidamise läbivaatamise meetme õiguspärasust, kinnipidamise kestuse ja selle pikendamise vajaduse õiguslikke ja faktilisi aluseid ning tegema otsuse kinnipidamise pikendamise, selle asendamise või asjaomase isiku vabastamise kohta?
c)
see lubab eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida sellise kinnipidamise läbivaatamise meetme õiguspärasust, mis esitab üksnes alused, mille põhjal ei saa täita otsust kolmanda riigi kodaniku väljasaatmise kohta, arvestades liidu õiguses ette nähtud aluseid kinnipidamise pikendamiseks, ja teha vaidluse lahendamiseks otsus kinnipidamise pikendamise, selle asendamise või asjaomase isiku vabastamise kohta üksnes haldusasutuse esitatud asjaolude ja tõendite ning kolmanda riigi kodaniku esitatud vastuväidete ja asjaolude põhjal?
2.
Kas direktiivi 2008/115 artikli 15 lõikeid 1 ja 6 tuleb sellises olukorras, nagu on kujunenud põhikohtuasjas, tõlgendada nii, et siseriiklikus õiguses ettenähtud iseseisvat kinnipidamise pikendamise alust, mis seisneb selles, et „asjaomasel isikul […] ei ole isikut tõendavaid dokumente”, saab liidu õigust arvestades subsumeerida direktiivi artikli 15 lõikes 6 nimetatud mõlema olukorra alla, kui liikmesriigi siseriikliku õiguse kohaselt võib nimetatud asjaolu tõttu lähtuda põhjendatud eeldusest, et asjaomane isik püüab väljasaatmisotsuse täitmisest kõrvale hoida, mis omakorda kujutab endast põgenemise ohtu selle liikmesriigi õiguse tähenduses?
3.
Kas direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 1 punkte a ja b ja lõiget 6 koosmõjus direktiivi põhjendustega 2 ja 13 kolmandate riikide kodanike põhiõiguste ja inimväärikuse austamise kohta ning proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist sellises olukorras, nagu on kujunenud põhikohtuasjas, tuleb tõlgendada nii, et selle alusel võib teha järelduse, et esineb põgenemise põhjendatud oht, kuna asjaomasel isikul ei ole isikut tõendavaid dokumente, ta on ületanud riigipiiri ebaseaduslikult ja ta teatab, et ei soovi päritoluriiki tagasi pöörduda, kuigi ta on varem täitnud avalduse vabatahtlikuks tagasipöördumiseks oma päritoluriiki ja esitanud õiged isikuandmed, kusjuures need asjaolud kuuluvad tagasisaatmisotsuse adressaadiga seotud „põgenemise ohu” mõiste alla direktiivi tähenduses, mida siseriiklikus õiguses määratletakse kui asjaoludel põhinevat põhjendatud eeldust, et asjaomane isik püüab tagasisaatmisotsuse täitmisest kõrvale hoida?
4.
Kas direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 1 punkte a ja b ning lõikeid 4 ja 6 koosmõjus direktiivi põhjendustega 2 ja 13 kolmandate riikide kodanike põhiõiguste ja inimväärikuse austamise kohta ning proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist sellises olukorras, nagu on kujunenud põhikohtuasjas, tuleb tõlgendada nii, et:
a)
kolmanda riigi kodanik ei tee koostööd tema päritoluriiki tagasisaatmise otsuse täitmise ettevalmistamisel, teatades päritoluriigi saatkonna ametnikule suuliselt, et ta ei soovi päritoluriiki tagasi pöörduda, kuigi ta on varem täitnud vabatahtliku tagasipöördumise avalduse ja esitanud õiged isikuandmed, ja et kolmandast riigist vajalike dokumentide hankimine viibib ja tagasisaatmisotsuse täitmine on mõistlik, kui neil tingimustel ei väljasta selle riigi saatkond asjaomase isiku reisiks tema päritoluriiki vajalikku dokumenti, kuigi ta on asjaomase isiku isikusamasuse kinnitanud?
b)
juhul kui kolmanda riigi kodanik, kellel ei ole isikut tõendavaid dokumente, kes on ületanud riigipiiri ebaseaduslikult ja kes teatab, et ta ei soovi päritoluriiki tagasi pöörduda, vabastatakse seetõttu, et väljasaatmisotsuse täitmine ei ole mõistlik, tuleb lähtuda sellest, et liikmesriik on kohustatud väljastama ajutise dokumendi asjaomase isiku staatuse kohta, kui päritoluriigi saatkond ei väljasta neil tingimustel asjaomase isiku reisiks tema päritoluriiki vajalikku dokumenti, kuigi ta on asjaomase isiku isikusamasuse kinnitanud?
(1) ELT L 348, lk 98.
Full & Egal Universal Law Academy