16.6.2014
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 184/19
11. aprillil 2014 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Kreeka Vabariik
(Kohtuasi C-180/14)
2014/C 184/23
Kohtumenetluse keel: kreeka
Pooled
Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: M. Patakia ja M. van Beek)
Kostja: Kreeka Vabariik
Hageja nõuded
—
Tuvastada, et kuna Kreeka Vabariik ei ole kehtestanud ja/või kohaldanud maksimaalset iganädalast 48-tunnist tööaega ja ei ole taganud minimaalset igapäevast ja iganädalast puhkeaega ega nendele töötundidele, mida on vaja hüvitada, vahetult järgnevat hüvitavat puhkeaega, siis on Kreeka Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2003/88/EÜ (1) artiklitest 3, 5 ja 6;
—
mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.
Väited ja peamised argumendid
1.
Direktiiviga 2003/88 kehtestati tööaja korralduse ühised miinimumnõuded eesmärgiga kaitsta töötajate tervist ja ohutust, nähes ette maksimaalse keskmise iganädalase tööaja (artikkel 6) ja minimaalse igapäevase ja iganädalase puhkeaja (direktiivi artiklid 3, 5 ja 6).
2.
Kreeka võttis direktiivi siseriiklikkusse õigusesse riiklikus tervishoiusüsteemis töötavate arstide osas üle Vabariigi presidendi dekreediga nr 88/1999. Väljaõppel arstide osas võttis Kreeka direktiivi hiljem üle Vabariigi presidendi dekreediga nr 76/2005.
3.
Kuid seejärel kehtestas Kreeka rea seadusandlikke meetmeid, millega peatati direktiivi siseriiklikkusse õigusesse ülevõtvate õigusnormide kohaldamine riiklikus tervishoiusüsteemis töötavate ning väljaõppel arstide suhtes.
4.
Lisaks sellele ilmneb kümne eri Kreeka arstide kutseühingu poolt komisjonile esitatud kaebustest, et nimetatud töötajad olid siseriiklike õigusnormide alusel ning tegelikkuses kohustatud töötama keskmiselt 60–72 tundi nädalas (riiklikus tervishoiusüsteemis töötavad arstid) ja 71–93 tundi (väljaõppel arstid). Regulaarselt olid nad lisaks kohustatud töötama katkematult kuni 32 tundi töökohas.
5.
Seejärel sõlmiti kollektiivleping ja võeti vastu seadused nr 3754/2009 ning nr 3868/2010, milles korrati nimetatud kollektiivlepingus sätestatut. Siseriiklikud õigusnormid ei näe endiselt ette tõhusat piirangut seoses maksimaalse tööajaga, mille vältel nimetatud töötajad võivad olla kohustatud töötama, sest need näevad (tavaülesannete kõrval) ette, et „riikliku tervishoiusüsteemi haiglaarstid, ülikooliarstid ja spetsialiseeruvad arstid on kohustatud täitma valveülesandeid, mis on vältimatult vajalikud haiglate ja tervishoiuasutuste nõuetekohaseks toimimiseks”.
6.
Lisaks sellele ei ole nimetatud sätete tegelikkuses kohaldamise tagamise eesmärgil tagatud minimaalset igapäevast ja iganädalast puhkeaega, sest esiteks ei käsitata tööajana mis tahes valveaega ning teiseks ei ole ette nähtud samaväärset hüvitavat puhkeaega, mida tuleks võimaldada vahetult pärast täiendavaid töötunde, mida on vaja hüvitada.
7.
Õigusnormid ja tegelikkuses toimuv rikuvad tõsiselt direktiivis kehtestatud miinimumnõudeid ning kujutavad endast direktiivi 2003/88 artiklite 3, 5 ja 6 rikkumist.
(1) Euroopa Parlamenti ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, lk 9–19; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381).
Full & Egal Universal Law Academy