16.6.2014
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 184/20
AC-Treuhand AG 17. aprillil 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 6. veebruari 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-27/10: AC-Treuhand AG versus Euroopa Komisjon
(Kohtuasi C-194/14 P)
2014/C 184/24
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellant: AC-Treuhand AG (esindajad: advokaadid C. Steinle ja I. Bodenstein)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
1.
tühistada vaidlustatud otsus;
2.
tühistada komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsus K(2009) 8682 (lõplik) (juhtum COMP/38.589 – termostabilisaatorid) apellanti puudutavas osas;
teise võimalusena vähendada selle otsuse artikli 2 punktides 17 ja 38 apellandile määratud rahatrahve;
3.
kolmanda võimalusena nõude nr 2 osas: saata kohtuasi tagasi Üldkohtule otsuse tegemiseks vastavalt Euroopa Kohtu otsuses toodud õiguslikule hinnangule;
4.
igal juhul mõista komisjonilt välja apellandi kohtukulud Üldkohtus ja Euroopa Kohtus.
Väited ja peamised argumendid
1.
Apellatsioonkaebus on suunatud Euroopa Liidu Üldkohtu 6. veebruari 2014. aasta otsuse vastu kohtuasjas T-27/10. Selles otsuses jättis Üldkohus rahuldamata apellandi 27. jaanuari 2010. aasta hagi komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsuse peale K(2009) 8682 (lõplik), EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/38.589 – termostabilisaatorid).
2.
Apellant esitab kokku neli väidet.
3.
Esiteks väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta tõlgendas EÜ artiklit 81 (nüüd ELTL artikkel 101) Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „põhiõiguste harta”) artikli 49 lõikes 1 sätestatud seaduslikkuse põhimõtet (nullum crimen sine lege ja nulla poena sine lege) rikkudes nii laialt, et käesoleval juhul ei ole õigusriigis nõutavast EÜ artikli 81 koosseisutunnuste kindlast sisust ja ootuspärasest laadist midagi alles jäänud. Seetõttu on Üldkohus rikkunud EÜ artiklit 81 ja põhiõiguste harta artikli 49 lõiget 1.
4.
Teiseks väidab apellant, et lükates tagasi neljanda haginõude on Üldkohus vääralt mõistnud komisjoni kaalutlusõiguse piire käesoleval juhul rahatrahvi määramisel, mis tulenevad seaduslikkuse põhimõttest (põhiõiguste harta artikli 49 lige 1) ning võrdse kohtlemise põhimõttest.
5.
Kolmandaks väidab apellant, et Üldkohus on rikkunud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikeid 2 ja 3 ning rahatrahvide arvutamise suuniseid. Apellant väitis Üldkohtu menetluses, et tema rahatrahvid oleks tulnud määrata 2006. aasta suunistes toodud meetodi abil, mis lähtub teenuste osutamise eest seoses rikkumistega saadud tasust, kuid selle asemel määrati talle kindel summa. Üldkohus lükkas selle väite alusetult tagasi ja leidis, et rahatrahvi suurus on asjakohane.
6.
Neljandaks väidab apellant, et Üldkohus on rikkunud ELTL artiklit 261 ning määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 3 ja artiklit 31, kuna ta kasutas oma täielikku pädevust ebapiisavalt ning rikkus seejuures õigusnorme. Lisaks rikkus Üldkohus oma täielikku pädevust teostades ise seaduslikkuse põhimõtet (põhiõiguste harta artikli 49 lõige 1), võrdse kohtlemise põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet.
Full & Egal Universal Law Academy