15.9.2014
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 315/35
Itaalia Vabariigi 9. juunil 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 28. märtsi 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-117/10: Itaalia Vabariik versus komisjon
(Kohtuasi C-280/14 P)
2014/C 315/57
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Apellant: Itaalia Vabariik (esindajad: G. Palmieri ja avvocato dello Stato P. Gentili)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
—
Tühistada Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel Euroopa Liidu Üldkohtu 28. mai 2014. aasta otsus kohtuasjas T-117/10, mille ese on Itaalia valitsuse poolt ELTL artiklite 263 ja 264 alusel esitatud tühistamishagi Euroopa Komisjoni 22. detsembri 2009. aasta otsuse K(2009)10350 peale, mis tehti teatavaks 23. detsembril 2009 ja millega tühistati osaliselt Euroopa Regionaalarengu Fondi poolt Itaalia Vabariigile rakenduskava POR Puglia, eesmärk 1 (2000–2006), raames antav toetus;
—
tühistada sellest tulenevalt sisulises osas ning Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 alusel Euroopa Komisjoni eespool nimetatud otsus ning mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Oma apellatsioonkaebuse põhistamiseks esitab Itaalia Vabariik kolm väidet.
Esimene väide, et on rikutud võistlevuse põhimõtet ning põhjendamiskohustust.
Üldkohus lükkas pärast nende koos analüüsimist tagasi kaks esimest tühistamisnõude toetuseks esitatud väidet, mis käsitlevad komisjoni poolt esimese ja teise tasandi kontrolli kohta esitatud märkusi. Hageja on seisukohal, et kaks asjaomast küsimust olid ometigi väga erineva sisuga, kuivõrd kumbki oli aluseks erinevale etteheitele kontrolli tõhususe ja usaldusväärsuse kohta. Vaidlustatud otsuses on ära toodud erinevad etteheited piirkondliku kontrolli kohta, mida kõiki käsitatakse „rikkumise süükspanemise alustena” ning mille alusel tehakse lõplik ja ainus järeldus, et piirkondlik kontroll ei olnud usaldusväärne ning et esines liidu eelarvele kahju põhjustamise oht, mis õigustab 10 %-lise kindlasummalise korrektsiooni kohaldamist. Seetõttu analüüsiti eri „rikkumise süükspanemise aluseid” eraldi, kuna neist ühe või mitme välistamine või piiramine oleks avaldanud mõju tervikule. Seetõttu takistas asjaolu, et Üldkohus uuris niivõrd erinevaid väiteid seotult ja koos, Itaalia valitsuse tõstatatud fakti- ja õigusküsimuste nõuetekohast analüüsi ning tingis lisaks ka ilmselge põhjendamiskohustuse rikkumise: sel moel toimides jättis Üldkohus hageja sõnul piisavalt põhjalikult selgitamata, miks ta pidas eri etteheiteid põhjendamatuteks.
Teine väide, et on rikutud määruse nr 1260/1999 (1) artikli 39 lõike 2 punkti c ja artikli 39 lõiget 3 ning samuti määruse nr 438/2001 (2) artiklit 4 ja tõendamiskoormist käsitlevaid põhimõtteid; et tuvastatud faktilised asjaolud on Üldkohtule esitatud toimikust tulenevate faktiliste asjaoludega arvestades sisuliselt ekslikud ning Üldkohtule esitatud tõendeid on moonutatud.
Hageja väidab, et Üldkohus moonutas vaidlustamata faktilisi asjaolusid ning toimikust nähtuvaid tõendeid, eeskätt asjaolu, et Itaalia ametiasutused olid analüüsinud ükshaaval kõiki märkusi, mis komisjoni kontrollijad esitasid esimese tasandi üheksa kontrolli puhul esinenud puuduste kohta. Hageja väidab, et Üldkohus oleks pidanud tunnustama asjaolu, et vaidlustatud otsus oli neid üheksat kontrolli puudutavas ekslik, ning oleks seega pidanud nõustuma väidetega, millega Itaalia valitsus heitis komisjonile ette määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõigete 2 ja 3 rikkumist, sest ta võttis vastu otsuse kohaldada 10 %-list kindlasummalist korrektsiooni, ehkki esimese tasandi kontrollide valim ei tõendanud eeskirjade eiramist, ja kohaldas seda (teiste eeskirjade eiramiste olemasolu kinnitamise eesmärgil) ilmselgelt ülemäärasel viisil, arvestades artiklis 39 endas ette nähtud proportsionaalsuse nõuet.
Üldkohus eiras hageja väitel toimikust tulenevat teavet kontrolli läbiviimisega seonduvate asjaolude rekonstruktsiooni puhul, sest ta ei võtnud arvesse seda, et 2009. aastal toimus esimese ja teise tasandi kontrolli tegelik kvantitatiivne (komisjoniga kokkulepitud määras) ja kvalitatiivne areng.
Lõpetuseks väidab hageja, et Üldkohus moonutas vaidlustamata asjaolusid ning toimikust nähtuvaid tõendeid ning rikkus viidatud artikleid, sest ta pidas õigustatuks vaidlustatud otsust põhjendusel, et Itaalia ametiasutused ei tõendanud makseasutuse edusamme.
Kolmas väide, et on rikutud määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõike 2 punkti c ja artikli 39 lõiget 3 ning määruse nr 438/2001 artiklit 10 ja tõendamiskoormist käsitlevaid põhimõtteid; et tuvastatud faktilised asjaolud on Üldkohtule esitatud toimikust tulenevate faktiliste asjaoludega arvestades sisuliselt ekslikud ning Üldkohtule esitatud tõendeid on moonutatud.
Hageja väidab, et Üldkohtu seisukohad põhinevad teise tasandi kontrolli läbiviimise ja jaotuse tegelikust faktilisest raamistikust täiesti erineval rekonstruktsioonil. Üldkohus oleks pidanud tühistama otsuse selle osa, mis sisaldab komisjoni analüüsi teise tasandi kontrollide ja selle kohta, et need ei olnud usaldusväärsed, sellisele järeldusele jõudmiseks puudusid arvessevõetavad tõendid ERF-i jaoks tegeliku ohu olemasolu kohta.
(1) Nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31).
(2) Komisjoni 2. märtsi 2001. aasta määrus (EÜ) nr 438/2001, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad juhtimis- ja kontrollisüsteemi kohta seoses struktuurifondidest antava abiga (EÜT L 63, lk 21; ELT eriväljaanne 14/01, lk 132).
Full & Egal Universal Law Academy