8.9.2014
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 303/21
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Raad van State (Madalmaad) 16. juunil 2014 – DOW Benelux jt versus Staatssecretaris van Infrastructuur en Milieu
(Kohtuasi C-295/14)
2014/C 303/28
Kohtumenetluse keel: hollandi
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Raad van State
Põhikohtuasja pooled
Kaebajad: DOW Benelux BV, Esso Nederland BV ja ExxonMobil Chemical Holland BV, Kuwait Petroleum Europoort BV, Rütgers Resins BV ja Koppers Netherlands BV, Yara Sluiskil BV, BP Raffinaderij Rotterdam BV, Zeeland Refinery NV, ESD-SIC BV, DSM Delft Permit BV, SABIC Innovative Plastics BV, Shell Nederland Raffinaderij BV ja Shell Nederland Chemie BV, Akzo Nobel Chemicals BV ja Akzo Nobel Industrial Chemicals BV, Emerald Kalama Chemical BV, Nedmag Industries Mining & Manufacturing Holding BV, Rosier Nederland BV, Nederlandse Aardolie Maatschappij BV, Tata Steel IJmuiden BV, Chemelot Site Permit BV, Eska Graphic Board BV, Koch HC Partnership BV
Vastustaja: Staatssecretaris van Infrastructuur en Milieu
Eelotsuse küsimused
1)
Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 263 neljandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et need käitiste käitajad, kelle suhtes olid alates 2013. aastast kohaldatavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivis 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (EÜT L 275, lk 32), sisalduvad heitkogustega kauplemise eeskirjad, välja arvatud sama direktiivi artikli 10a lõikes 3 nimetatud käitiste käitajad ja uued osalejad, võisid kaheldamatult esitada Üldkohtule hagi nõudega tühistada komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL, milles käsitletakse riiklikke rakendusmeetmeid kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks üleminekuperioodil kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 11 lõikega 3 (ELT L 240, lk 27), osas, milles otsuses on kindlaks määratud ühtne sektoriülene paranduskoefitsient?
2)
Kas otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles selles on kindlaks määratud ühtne sektoriülene paranduskoefitsient, kuna otsuse vastuvõtmisel ei kohaldatud direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikes 1 ette nähtud kontrolliga regulatiivmenetlust?
3)
Kas komisjoni 27. aprilli 2011. aasta otsuse 2011/278/EL, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks (EÜT L 130, lk 1), artikkel 15 on vastuolus direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikega 5, kuna esimesena nimetatud artikkel ei luba ühtse sektoriülese paranduskoefitsiendi kindlaksmääramisel arvesse võtta elektritootjate heitkoguseid? Kui vastus on jaatav, siis millised tagajärjed on sellel vastuolul otsusele 2013/448/EL?
4)
Kas otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles selles on kindlaks määratud ühtne sektoriülene paranduskoefitsient, kuna otsus tugineb ka andmetele, mis esitati direktiivi 2003/87/EÜ artikli 9a lõike 2 rakendamiseks, kuigi viidatud lõikes 2 nimetatud artikli 14 lõike 1 kohaselt vastu võetavad sätted olid kindlaks määramata?
5)
Kas otsus 2013/448/EL on osas, milles selles on kindlaks määratud ühtne sektoriülene paranduskoefitsient, vastuolus eelkõige Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 296 või Euroopa Liidu põhiõiguste harta (1) artikliga 41, kuna paranduskoefitsiendi arvutamiseks määravad heitkoguste hulk ja saastekvoodid on otsuses ära toodud vaid osaliselt?
6)
Kas otsus 2013/448/EL on osas, milles selles on kindlaks määratud ühtne sektoriülene paranduskoefitsient, vastuolus eelkõige Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 296 või Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 41, kuna kõnealune paranduskoefitsient on kindlaks määratud andmete põhjal, millega heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvate käitiste käitajatel ei olnud võimalik tutvuda?
(1) ELT 2000, C 364, lk 1.
Full & Egal Universal Law Academy