EUR-Lex -  62014CN0416 - ET

1.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 431/12

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Commissione Tributaria Regionale di Mestre-Venezia (Itaalia) 3. septembril 2014 — Fratelli De Pra SpA, SAIV SpA versus Agenzia Entrate - Direzione Provinciale Ufficio Controlli Belluno, Agenzia Entrate - Direzione Provinciale Ufficio Controlli Vicenza

(Kohtuasi C-416/14)

(2014/C 431/19)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Commissione Tributaria Regionale di Mestre-Venezia

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitajad: Fratelli De Pra SpA, SAIV SpA

Vastustajad: Agenzia Entrate – Direzione Provinciale Ufficio Controlli Belluno, Agenzia Entrate – Direzione Provinciale Ufficio Controlli Vicenza

Eelotsuse küsimused

1.

Kas maapealse raadiomobiilsideteenuse lõppseadmete osas on ühenduse õigusega (direktiiv 1999/5 (1), samuti direktiivid 2002/19 (2), 2002/20 (3), 2002/21 (4) ja 2002/22 (5)) kooskõlas järgmised siseriiklikud õigusnormid:

—

dekreetseaduse 4/2014, hiljem kinnitatud seadusena 50/2014, artikli 2 lõige 4;

—

seadusandliku dekreedi 259/2003 artikkel 160;

—

vabariigi presidendi dekreedile 641/1972 lisatud tariifistiku artikkel 21,

mille koostoimes lõppseadmed võrdsustatakse raadiosaateseadmetega ja nähakse ette kasutaja kohustus saada üldluba ja vastav raadioluba, mis on tasu võtmise aluseks?

Kas seega konkreetselt lõppseadmete kasutamise osas on ühenduse õigusega kooskõlas Itaalia riigi otsus näha ette kasutaja kohustus saada üldluba ja raadioluba, kui lõppseadmete turustamine, vaba liikumine ja kasutuselevõtt on juba ühenduse õigusallikatega täielikult reguleeritud (direktiiv 1999/5), ilma et oleks ette nähtud ühtki üldluba ja/või vastavat luba?

Üldluba ja vastav luba on siseriiklike õigusaktidega ette nähtud vaatamata sellele, et:

—

üldluba on meede, mis ei mõjuta lõppseadmete kasutajat, vaid ainult elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumisega tegelevaid ettevõtjaid (loadirektiivi 2002/20 artiklid 1, 2 ja 3);

—

loatasu on ette nähtud individuaalsetelt kasutusõigustelt – raadiosageduste kasutamine ja numbrite kasutamine –, st olukordadeks, mis kindlasti ei ole seotud lõppseadmete kasutamisega;

—

ühenduse õigusega ei ole ette nähtud ühtki kohustust saada lõppseadmete jaoks üldluba või vastav luba;

—

direktiivi 1999/5 artiklis 8 on sätestatud, et liikmesriigid „ei keela, piira ega takista selliste seadmete turuleviimist ega kasutuselevõtmist oma territooriumil, mis kannavad VII lisas osutatud CE-märgist”;

—

raadiosaateseadmed ja maapealse raadiomobiilsideteenuse lõppseadmed on väga mitmesugused, erineva õigusliku regulatsiooniga ega ole ühte liiki.

2.

Kas ühenduse õigusega (direktiiv 1999/5 ja direktiiv 2002/20, eriti artikkel 20) on kooskõlas järgmised siseriiklikud õigusnormid:

—

dekreetseaduse 4/2014, hiljem kinnitatud seadusena 50/2014, artikli 2 lõige 4;

—

seadusandliku dekreedi 259/2003 artikkel 160;

—

vabariigi presidendi dekreedile 641/1972 lisatud tariifistiku artikkel 21;

—

ministri dekreedi 33/1990 artikkel 3,

mille alusel nende koostoimes

—

direktiivi 2002/22 artiklis 20 sätestatud leping – mis sõlmitakse operaatori ja kasutaja vahel ning mis reguleerib tarbijate ja lõppkasutajate majanduslikke suhteid võrguühendust pakkuva ja vastavaid teenuseid osutava ettevõtja või osutavate ettevõtjatega – võib „iseenesest” olla kehtiv ka dokumendina, mis asendab raadiosaateseadme üldluba ja/või vastavat luba, ilma et avaliku halduse asutused asjasse sekkuks, sooritaksid toimingu või teostaks kontrolli;

—

leping peab sisaldama ka andmeid lõppseadme tüübi ja tüübikinnituse kohta (direktiivi 1999/5 artikli 8 alusel ei ole see ette nähtud).

3.

Kas eespool viidatud ühenduse õigusega on kooskõlas dekreetseaduse 4/2014, hiljem kinnitatud seadusena 50/2014, artikli 2 lõike 4, seadusandliku dekreedi 259/2003 artikli 160 ja vabariigi presidendi dekreedile 641/1972 lisatud tariifistiku artikli 21 sätted, mis koostoimes näevad ette raadiosaateseadme üldloa ja vastava loa saamise kohustuse ainult konkreetse kasutajate kategooria suhtes, kellel on leping, mida ametlikult nimetatakse liitumislepinguks, samas kui ühtki üldluba ega vastavat luba ei ole elektrooniliste sideteenuste lepingu alusel kasutajatele ette nähtud ainuüksi põhjusel, et lepingut nimetatakse teisiti (= ettemakstud teenus või kõneaja laadimisteenus)?

4.

Kas EL direktiivi 1999/5 artikliga 8 on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu dekreetseaduse 4/2014, hiljem kinnitatud seadusena 50/2014, artikli 2 lõige 4, seadusandliku dekreedi 259/2003 artikkel 160 ja vabariigi presidendi dekreedile 641/1972 lisatud tariifistiku artikkel 21, mis näevad ette:

—

haldustoimingu, millega väljastatakse raadiosaateseadme üldluba ja vastav luba,

—

riikliku loatasu maksmise sellise toimingu eest,

kuna nende toimingutega võidakse piirata lõppseadmete kasutuselevõtmist, kasutamist ja vaba liikumist?

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 1999. aasta direktiiv 1999/5/EÜ raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete ning nende nõuetekohasuse vastastikuse tunnustamise kohta (EÜT L 91, lk 10).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv) (EÜT L 108, lk 7).

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (EÜT L 108, lk 21).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT L 108, lk 33).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT L 108, lk 51).

Full & Egal Universal Law Academy