2.2.2015
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 34/18
Jean-Charles Marchiani 9. detsembril 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 10. oktoobri 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-479/13: Marchiani versus parlament
(Kohtuasi C-566/14 P)
(2015/C 034/20)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellant: Jean-Charles Marchiani (esindaja: advokaat C.-S. Marchiani)
Teine menetlusosaline: Euroopa Parlament
Apellandi nõuded
—
tühistada Üldkohtu (kolmas koda) 10. oktoobri 2014. aasta otsus kohtuasjas Jean-Charles Marchiani vs. Euroopa Parlament, T-479/13.
Väited ja peamised argumendid
Oma kaebuse toetuseks esitab apellant viis väidet.
Esimene väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi, keeldudes parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete sätteid tema suhtes kohaldamast. Nimelt võeti 4. juuli 2013. aasta otsus vastu õigusvastase menetluse tulemusel, sest see on vastuolus Euroopa Parlamendi büroo 19. mai ja 9. juuli 2008. aasta otsusega, millega kehtestati Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmed. Lisaks võeti see otsus laiemas mõttes vastu võistlevuse ja kaitseõiguste austamise põhimõtet rikkudes.
Teine väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja esitas vastukäivaid põhjendusi, viidates vaidlusaluse 4. juuli 2013. aasta otsuse põhistamiseks kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirjale. Ühelt poolt lähtus 4. juuli 2013. aasta otsus kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja väärast kohaldamisest, mis 2009. aastal kehtetuks tunnistati. Teiselt poolt Üldkohus, kes esialgu tugines nimetatud kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirjale, loobus seejärel tutvustamisel igasugustest viidetest sellele, võttes õiguslikuks aluseks üksnes 2012. aastal avaldatud Euroopa Liidu finantsmääruse.
Kolmas väide, et Üldkohtus rikkus õigusnormi, pannes apellandile kogu tõendamiskoormise.
Neljas väide, et Üldkohus toetas erapooletuse põhimõtte rasket rikkumist, põhimõtte, mis kehtib kõikidele Euroopa Liidu ametiasutustele nende ülesannete täitmisel. Nimelt ei võtnud Üldkohus üldse arvesse vaidlusaluse otsuse autori, Euroopa parlamendi sekretäri poolt varem ellu viidud poliitilisi tööülesandeid.
Viimane väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kiites heaks, et 4. juuli 2013. aasta otsusega kehtestatakse summad, mille tagasinõudmine oli igal juhul juba aegunud. Apellant leiab seega, et Üldkohtu poolt aegumiseeskirjade eiramine tõi kaasa ühenduse õigusaktide tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte, õiguskindluse põhimõtte ja mõistliku tähtaja põhimõtte rikkumise.
Full & Egal Universal Law Academy