29.3.2016
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 111/21
Üldkohtu 18. veebruari 2016. aasta otsus – Jannatian versus nõukogu
(Kohtuasi T-328/14) (1)
((Ühine välis- ja julgeolekupoliitika - Iraani vastu suunatud piiravad meetmed tuumarelvade leviku tõkestamiseks - Rahaliste vahendite külmutamine - Riiki lubamise piirang - Tühistamishagi - Otsuse tegemise vajaduse äralangemine - Lepinguväline vastutus - Eraõiguslikele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine - Mittevaraline kahju))
(2016/C 111/25)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Hageja: Mahmoud Jannatian (Teheran, Iraan) (esindajad: advokaadid I. Smith Monnerville ja S. Monnerville)
Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu (esindajad: F. Naert ja M. Bishop)
Ese
Ühelt pool nõue tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39); nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP (ELT L 281, lk 81); nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 (ELT L 281, lk 1); nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1); nõukogu 23. aprilli 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 350/2012 (ELT L 110, lk 17); nõukogu 2. augusti 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 709/2012 (ELT L 208, lk 2); nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 945/2012 (ELT L 282, lk 16); nõukogu 21. detsembri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1264/2012 (ELT L 356, lk 55); nõukogu 6. juuni 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 522/2013 (ELT L 156, lk 3); nõukogu 26. novembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1203/2012 (ELT L 316, lk 1), ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 397/2014 (ELT L 119, lk 1), ning teiselt pool nõue mõista välja hüvitis väidetavalt tekitatud kahju eest.
Resolutsioon
1.
Otsuse tegemise vajadus on ära langenud osas, mis puudutab nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP; nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsust 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP; nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrust (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007; nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010, ning nõukogu 23. aprilli 2012. aasta rakendusmäärust (EL) nr 350/2012; nõukogu 2. augusti 2012. aasta rakendusmäärust (EL) nr 709/2012; nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta rakendusmäärust (EL) nr 945/2012; nõukogu 21. detsembri 2012. aasta rakendusmäärust (EL) nr 1264/2012; nõukogu 6. juuni 2013. aasta rakendusmäärust (EL) nr 522/2013; nõukogu 26. novembri 2013. aasta rakendusmäärust (EL) nr 1203/2012, ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta rakendusmäärust (EL) nr 397/2014, millega rakendatakse määrust nr 267/2012.
2.
Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3.
Jätta Mahmoud Jannatian’i ja Euroopa Liidu nõukogu kohtukulud nende endi kanda.
(1) ELT C 212, 7.7.2014.
Full & Egal Universal Law Academy