FulLegal · İçtihat Detay

İspanya 28.01.2016 ET

EUR-Lex - 62014TJ0335 - ET

Avrupa Adalet Divanı

Karar Metni

ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)

28. jaanuar 2016 ( *1 )

„Ühenduse kaubamärk — Kehtetuks tunnistamise menetlus — Ühenduse kujutismärk DoggiS — Varasemad siseriiklikud kujutismärgid DoggiS — Varasemad siseriiklikud sõnamärgid DOGGIS ja DOGGIBOX — Varasemad siseriiklikud kujutismärgid, mis kujutavad hot dog’i kujulist tegelast — Täiendavad tõendid, mis esitati esimest korda apellatsioonikojas — Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikkel 76 — Pahausksus — Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt b — Tõendid, mis esitati esimest korda Üldkohtus”

Kohtuasjas T‑335/14,

José-Manuel Davó Lledó, elukoht Cartagena (Hispaania), esindaja: advokaat J.‑V. Gil Martí,

hageja,

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: S. Palmero Cabezas,

kostja,

teised pooled Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikoja menetluses olid

Administradora y Franquicias América, SA, asukoht Santiago (Tšiili),

Inversiones Ged Ltda, asukoht Santiago,

mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 13. märtsi 2014. aasta otsuse (asi R 1824/2013-1) peale, mis käsitleb kehtetuks tunnistamise menetlust ühelt poolt Administradora y Franquicias América, SA ja Inversiones Ged Ltda ning teiselt poolt J.‑M. Davó Lledó vahel,

ÜLDKOHUS (kuues koda),

koosseisus: president S. Frimodt Nielsen, kohtunikud F. Dehousse ja A. M. Collins (ettekandja),

kohtusekretär: E. Coulon,

arvestades Üldkohtu kantseleisse 13. mail 2014 saabunud hagiavaldust,

arvestades Üldkohtu kantseleisse 15. oktoobril 2014 saabunud vastust,

arvestades asjaolu, et ühe kuu jooksul alates kirjaliku menetluse lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning otsustades ettekandja-kohtuniku ettekande ja Üldkohtu kodukorra artikli 227 lõike 7 alusel käesoleval juhul kohaldatava Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 135a alusel teha otsuse ilma suulise menetluseta,

on teinud järgmise

otsuse

Vaidluse taust

Hageja J.‑M. Davó Lledó esitas 18. veebruaril 2010 vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1) Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.

Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk, mille punane värv on kindlaks määratud:

Kaubad ja teenused, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatavate kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 29, 30 ja 43 ning vastavad neis klassides alljärgnevale kirjeldusele:

—

klass 29: „hamburgerikotletid; vorstid; külmad lihatooted; puu‑ ja köögivilja valmistoidud; puuviljasalatid; köögiviljasalatid, maitseroheline ja köögiviljadest valmistatud maitseained, maitseroheline ja köögiviljad (neist valmistatud salatid); friikartulid; valmis kartulitoidud; koor; piim; kartulitooted; liha, kala, linnuliha ja ulukiliha; lihaekstraktid; konservitud, külmutatud, kuivatatud ja küpsetatud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised, kompotid; munad; piim ja piimatooted; toiduõlid ja toidurasvad”;

—

klass 30: „pitsad; täidetud saiad; võileivad; pagaritooted; jäätised; kastmed; kondiitritooted; magustoidud; salatikastmed; šokolaad; kohv, tee, kakao, suhkur, riis, tapiokk, saago, kohvi aseained; jahu ja muud teraviljasaadused, leib, sai, kondiitritooted ja maiustused, jäätised; mesi, siirup; pärm, küpsetuspulber; sool; sinep, äädikas, vürtsikastmed; vürtsid; jää”;

—

klass 43: „restoraniteenused; kohvikuteenused; toitlustamine iseteenindusega toitlustusasutustes; toitlustusteenused ja valmistoidu müük kaasa; restorani‑, kohviku‑, bistroo‑, kõrtsi‑, baari, toiduvalmistamis‑ ja hotelliteenused; toitlustamisteenused ja catering; toiduvalmistamine; toitlustamisteenused üritustel; kiirsöögikohad [snack-bars]; toitlustusteenused; tähtajaline majutus”.

Kaubamärgitaotlus avaldati 12. aprilli 2010. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 65/2010.

Vaidlustatud kaubamärk registreeriti 14. detsembril 2010 numbri 8894826 all kõigi eespool punktis 3 nimetatud kaupade ja teenuste jaoks.

Administradora y Franquicias América, SA ja Inversiones Ged Ltda (edaspidi koos „kehtetuks tunnistamise taotlejad”) esitasid 6. juunil 2012 määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b alusel vaidlustatud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse seoses kõigi kaupade ja teenustega, mille jaoks see oli registreeritud.

Kehtetuks tunnistamise taotlejate peamine tegevusala on baaride, restoranide, kohvikute ja kiirtoidukohtade käitamine ning selle sektori frantsiiside kontsessioon, haldus ja kasutamine.

Inversiones Ged põhjendas kehtetuks tunnistamise taotlust järgmiste temale kuuluvate varasemate kaubamärkidega:

—

alljärgnev Tšiili kujutismärk, mille tähed on punast ja taust kollast värvi, registreeritud 12. jaanuaril 2004 numbri 683048 all klassi 43 kuuluvate teenuste „kohviletid, baarid, restoranid” jaoks:

—

alljärgnev Tšiili kujutismärk, mille tähed on punast ja taust kollast värvi, registreeritud 15. septembril 2008 numbri 857568 all klassi 43 kuuluvate teenuste „restorani‑, baari‑, kohvileti‑, kohviku‑, teesalongi‑ ja kiirtoidukohateenused” jaoks:

—

alljärgnev Tšiili kujutismärk, mille tähed on punast ja taust kollast värvi, registreeritud 26. novembril 2007 numbri 801904 all klassidesse 16, 25, 28 ja 32 kuuluvate kaupade jaoks:

—

alljärgnev Tšiili kujutismärk, mis on registreeritud 21. juunil 2005 numbri 728038 all klassi 43 kuuluvate teenuste „peamiselt tarbimiseks valmis tehtud toitude ja jookide müügiga tegelevate ettevõtete nagu restoranide, iseteenindusrestoranide, kohvikute, teesalongide, kohvilettide, sööklate, baaride ning valmistoidu kojutoomise teenused”:

—

alljärgnev Tšiili kujutismärk, mis on registreeritud 5. mail 2005 numbri 724717 all klassidesse 16, 25, 28 ja 32 kuuluvate kaupade jaoks:

—

Tšiili sõnamärk DOGGIS, mis on registreeritud 6. detsembril 2009 numbri 867740 all klassi 43 kuuluvate teenuste „kohviletid, baarid, restoranid” jaoks;

—

Peruu sõnamärk DOGGIS, mis on registreeritud 12. juunil 2009 numbri 352647 all klassi 43 kuuluvate teenuste jaoks;

—

Tšiili sõnamärk DOGGIBOX, mis on registreeritud 1. septembril 2004 numbri 702110 all klassi 32 kuuluvate kaupade jaoks;

—

alljärgnev Tšiili kujutismärk, mis on registreeritud 5. mail 2005 numbri 724718 all klassi 43 kuuluvate samade teenuste jaoks kui need, mille jaoks on kaitstud Tšiili kaubamärk 728038:

—

alljärgnev Tšiili kujutismärk, mis on registreeritud 5. mail 2005 numbri 724716 all klassidesse 16, 25, 28 ja 32 kuuluvate kaupade jaoks:

—

alljärgnev Brasiilia kujutismärk, mis on registreeritud 22. juunil 1999 numbri 819295671 all klassidesse 38 ja 60 kuuluvate „toidukaupade/-teenuste” jaoks:

Mis puutub Administradora y Franquicias Américasse, siis tema põhjendas sama taotlust järgmiste temale kuuluvate varasemate kaubamärkidega:

—

Tšiili sõnamärk COFFEE BREAK DOGGIS, mis on registreeritud 13. detsembri 2004 numbri 711375 all klassi 43 samade teenuste jaoks kui need, mille jaoks on kaitstud Tšiili kaubamärk 728038;

—

alljärgnev Tšiili kujutismärk, mis on registreeritud 12. juulil 2006 numbri 762423 all klassi 42 kuuluvate teenuste „restorani‑, baari‑, kohvileti‑, kohviku‑ ja teesalongiteenused” jaoks:

—

alljärgnev Uruguay kujutismärk, mis on registreeritud 14. mail 2008 numbri 387908 all klassi 43 kuuluvate teenuste jaoks:

Kehtetuks tunnistamise taotlejad on täpsustanud, et augustis 2011, kui Inversiones Ged soovis kaubamärki doggis Hispaanias registreerida, avastas ta järgmiste hageja nimel registreeritud kaubamärkide olemasolu: vaidlustatud kaubamärk, Hispaania kaubamärk doggis, mis on registreeritud 2. juuni 2010 numbri 2914857 all klassidesse 29, 30, 39 ja 43 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks ning rahvusvaheline kaubamärk doggis, mis on registreeritud 16. märtsil 2010 numbri 1037118 all klassi 43 kuuluvate teenuste jaoks. Nende sõnul said nad teada ka seda, et hagejale kuuluvad domeeninimed „” ja „”.

Kehtetuks tunnistamise taotlejad väitsid, et hageja on taotlenud vaidlustatud kaubamärki pahauskselt, ilma et neid oleks eelnevalt sellest teavitatud ning ilma et nad oleks andnud oma nõusoleku. Nad väitsid, et kaubamärk on kõigi nende varasemate kaubamärkidega verbaalselt identne ning neist teatavatega visuaalselt identne, nendega tähistatavad teenused on mitme nende varasemate kaubamärkidega kaitstud teenustega identsed ning nendega tähistatud kaubad täiendavad enamikku nende varasemate kaubamärkidega kaitstud teenuseid. Nad väitsid ka, et hageja oli vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal nende varasemate kaubamärkide olemasolust ning nende tegevusest, nagu seda on kirjeldatud eespool punktis 7, teadlik.

Ühtlustamisameti tühistamisosakond lükkas 18. juuli 2013. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse tervikuna tagasi.

Kehtetuks tunnistamise taotlejad esitasid 18. septembril 2013 tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.

Ühtlustamisameti esimese apellatsioonikoja 13. märtsi 2014. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) kehtetuks tunnistamise taotlejate kaebus rahuldati, tühistamisosakonna otsus tervikuna tühistati ning vaidlustatud kaubamärk tunnistati kehtetuks. Apellatsioonikoda jättis kehtetuks tunnistamise ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Sisulisest küljest esiteks nõustus apellatsioonikoda võtma määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 kohaselt arvesse teatavaid täiendavaid tõendeid, mille kehtetuks tunnistamise taotlejad esitasid esimest korda apellatsioonikoja menetluses, nimelt veebisaidi väljavõtte ning internetilehekülje /franquicia-doggis_fv1793.html väljavõtte (vaidlustatud otsuse punktid 20 ja 21).

Teiseks leidis apellatsioonikoda, et vaidlustatud kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal 18. veebruaril 2010 esines konkreetseid asjakohaseid asjaolusid, mis tõendavad seda, et hageja on sõnaselgelt tunnistanud registreeringutega nr 683048, nr 857568 ja nr 801904 kaitstud Tšiili kujutismärkide DoggiS varasemat olemasolu (vaidlustatud otsuse punkt 32). Selle hinnangu kinnituseks viitas apellatsioonikoda hageja veebisaitide väljavõtetele ning viimase poolt frantsiiside jaoks loodud veebisaidil tehtud reklaami väljavõtetele (vaidlustatud otsuse punktid 33–37).

Kolmandaks märkis apellatsioonikoda vaidlustatud kaubamärgi olemust arvestades, et see on identne varasemate Tšiili kujutismärkidega DoggiS ning see tähistab viimati nimetud kujutismärkidega võrreldes samu teenuseid ning kaupu, mis on kõnealuste toitlustusteenuste osutamise jaoks möödapääsmatud. Ta leidis, et see sarnasus ei saa „tuleneda juhuslikust identsusest” (vaidlustatud otsuse punktid 37–41).

Neljandaks märkis apellatsioonikoda, et vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal oli kehtetuks tunnistamise taotlejate kaubamärki doggis kasutatud juba mitu aastat ning see oli viimaste aastate jooksul Tšiilis järjest edukamaks muutunud, mis omakorda tugevdab selle mainet asjaomase avalikkuse seas (vaidlustatud otsuse punkt 42).

Viiendaks ei tõenda apellatsioonikoja sõnul asjaolu, et kehtetuks tunnistamise taotlejad ei olnud näidanud üles huvi kaitsta nende varasemaid kaubamärke Euroopa Liidus enne vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise aega, hoolimata nende poolt Tšiilis kasutatavate varasemate kaubamärkide olemasolust, et hageja ei tegutsenud taotlust esitades pahauskselt, kuna see asjaolu „[kuulub kehtetuks tunnistamise] taotlejate otsustamisvabaduse alla” (vaidlustatud otsuse punkt 43).

Kuuendaks leidis apellatsioonikoda, et kehtetuks tunnistamise taotlejate varasemate kujutismärkidega identse kujutismärgi taotlemine teenuste jaoks, mis on nende varasemate kujutismärkidega tähistatavate teenustega ning nende teenuste osutamise jaoks möödapääsmatute kaupadega identsed, mitte üksnes ei vasta mingilegi äriloogikale, vaid see võib kinnitada tahet omastada nende varasemate kaubamärkidega seotud õigused (vaidlustatud otsuse punkt 45).

Poolte nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada vaidlustatud otsuse ja seetõttu kinnitada tühistamisosakonna otsust;

—

mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt ja kehtetuks tunnistamise taotlejatelt.

Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:

—

jätta hagi rahuldamata;

—

mõista kohtukulud välja hagejalt.

Õiguslik käsitlus

Hageja põhjendab oma hagi kahe väitega, millest esimene käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 76 ning teine selle määruse artikli 52 lõike 1 punkti b rikkumist.

Esimene väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artiklit 76

Hageja väidab, et apellatsioonikoda on rikkunud määruse nr 207/2009 artiklit 76, kuna ta võttis arvesse kehtetuks tunnistamise taotlejate poolt uutel asjaoludel põhineva uue väite toetuseks esimest korda apellatsioonikoja menetluses esitatud tõendeid, nimelt eespool punktis 15 nimetatud veebisaidi ja internetilehekülje väljavõtteid.

Kõnealused uued asjaolud on järgmised:

—

asjaolu, mis on tuletatud veebisaidi väljavõttest, et hageja oli „nentinud hot dog’ide edu Ameerika kontinendil” ning seadis „eesmärgiks vallutada Euroopa” (vaidlustatud otsuse punkt 35);

—

asjaolu, et internetilehekülje /franquicia-doggis_fv1793.html väljavõte „annab tunnistust selle kohta, et [hageja] tunnistab varasemate asjaomaste [Ladina‑Ameerika kaubamärkide] Doggis olemasolu” ning viimane kasutab reklaamis lauset, et „Doggis on rahvusvahelise mainega hot dog’ide frantsiis”, „selle kett on nüüd avatud Hispaanias ning selle eesmärk on saada Euroopas esimeseks hot dog’ide müügiketiks” (vaidlustatud otsuse punkt 36);

—

asjaolu, et allpool kujutatud hot dog’i kujulisel tegelasel, kes nähtub internetilehekülje /franquicia-doggis_fv1793.html väljavõttel, on sarnasusi Tšiili varasemate kaubamärkidega nr 728038 ja nr 724717 (vaidlustatud otsuse punkt 37):

Ühtlustamisamet väidab sisuliselt, et määruse nr 207/2009 artikli 76 lõige 2 võimaldab tal võtta arvesse asjaolusid ja tõendeid, millele on tuginetud või mis on esitatud hilinenult ning näeb talle selles suhtes ette ulatusliku kaalutlusõiguse.

Määruse nr 207/2009 artikli 76 kohaselt:

„1. Asju menetledes kontrollib amet fakte omal algatusel; registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes piirdub amet siiski kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega.

2. Amet võib mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.”

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 sõnastusest, et üldreeglina ja kui ei ole sätestatud teisiti, jääb pooltele võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast määruse nr 207/2009 alusel nende esitamiseks kehtestatud tähtaegade lõppemist, ning ühtlustamisametil ei ole mingil juhul keelatud võtta arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millele on tuginetud või mis on esitatud hilinenult, see tähendab pärast tühistamisosakonna ette nähtud tähtaja lõppu ja vastavalt olukorrale esimest korda apellatsioonikojas (vt selle kohta kohtuotsused, 13.3.2007, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, C‑29/05 P, EKL, EU:C:2007:162, punkt 42, ja 18.7.2013, New Yorker SHK Jeans vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑621/11 P, EKL, EU:C:2013:484, punkt 22).

Täpsustades, et ühtlustamisamet „võib” sellisel juhul otsustada jätta need faktilised asjaolud või tõendid arvesse võtmata, jätab määruse nr 207/2009 artikli 76 lõige 2 talle ulatusliku kaalutlusõiguse selle üle otsustamisel, kas neid tuleb arvesse võtta või mitte, millega seoses peab viimane oma otsust samas ka põhjendama (kohtuotsused Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul,punkt 28 eespool, EU:C:2007:162, punktid 43 ja 68, ja New Yorker SHK Jeans vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 28 eespool, EU:C:2013:484, punkt 23).

Mis puutub sellesse, kuidas ühtlustamisamet kasutab kaalutlusõigust hilinenult esitatud tõendite arvessevõtmiseks, siis on kohane meenutada, et kui ühtlustamisamet lahendab asja kehtetuks tunnistamise menetluse raames, siis võib selline arvessevõtmine olla põhjendatud eriti juhul, kui hilinenult esitatud tõendid võivad esiteks olla asjakohased seoses sellega, milline otsus talle esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse kohta tuleb langetada, ja teiseks ei välista seda menetlusstaadium, mil hilinenud esitamine toimub, ega sellega seotud asjaolud (vt analoogia alusel kohtuotsused Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, punkt 28 eespool, EU:C:2007:162, punkt 44, ja New Yorker SHK Jeans vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 28 eespool, EU:C:2013:484, punkt 33).

Käesoleval juhul tuleb kõigepealt nentida, et vaidlustatud otsuse põhjenduste järgi kasutas apellatsioonikoda tõesti kaalutlusõigust, mis talle on määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikega 2 ette nähtud, otsustades põhjendatult ja kõiki asjakohaseid asjaolusid nõuetekohaselt arvesse võttes, et ta peab võtma kaht tema menetluses esimest korda esitatud täiendavat tõendit talle esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse kohta otsuse tegemiseks arvesse.

Nii märkis apellatsioonikoda pärast seda, kui oli vaidlustatud otsuse punktis 20 tuvastanud asjaomased tõendid, nimelt veebisaidi ja internetilehekülje /franquicia-doggis_fv1793.html vastavad väljavõtted, kõnealuse otsuse punktis 21 järgmist:

„[Kehtetuks tunnistamise] taotlejate poolt apellatsioonikojas esitatud tõendid hõlmavad dokumente, mis üksnes kinnitavad ja täiendavad selle väite toetuseks esitatud veebilehe [] sisu, mille kohaselt [hageja] oli kehtetuks tunnistamise taotlejate kaubamärkide olemasolust ja tegevusest kiirtoiduvaldkonnas teadlik. Seetõttu tuleb need dokumendid [määruse nr 207/2009] artikli 76 lõike 2 kohaselt arvesse võtta.”

Seejärel tuleb märkida, et apellatsioonikoda kohaldas talle määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikes 2 ette nähtud kaalutlusõigust nõuetekohaselt, kui nõustus võtma kaht asjaomast tõendit arvesse.

Sellega seoses tuleb esiteks lisada, et nagu apellatsioonikoda ja ühtlustamisamet õigesti märkisid, kinnitavad ja täiendavad need kaks vaidlustatud väljavõtet üksnes tõendeid, mida kehtetuks tunnistamise taotlejad on tühistamisosakonnas algselt juba esitanud, nimelt hageja veebisaidi www. väljavõtteid.

Teiseks tuleb nentida, et väidetavatele uutele hageja poolt nimetatud asjaoludele (vt eespool punkt 25) osutati juba tema enda veebisaidi www. rubriigis „Ettevõte”, mille väljavõtte esitaisid kehtetuks tunnistamise taotlejad juba tühistamisosakonnas. Viimati nimetatud väljavõte ja kaks vaidlustatud väljavõtet annavad edasi samu ideid, märkides nimelt, et:

—

„Doggis saabub Hispaaniasse [hagejaga] 2010. aastal, eesmärgiga laieneda oma frantsiisisüsteemi kaudu üleilmseks”;

—

„hot dog […] on väga paljudes maailma riikides nagu USA, Tšiili, Brasiilia, Kolumbia, Saksamaa jt edukas toode”;

—

„Hispaanias oleme me esimene hot dog’i frantsiis ning me pakume oma frantsiisivõtjatele töötada meie tiiva all, mis põhineb meie kogemusel, asjaomase sektori tundmisel ning frantsiisivõtjatele pakutaval jätkuval abil, mida saavad frantsiisivõtjad, kes on valinud lasta meil seada sisse nende enda hot dog’i frantsiisi”.

Tuleb lisada, et hot dog’i kujuline tegelane, kes nähtub internetilehekülje /franquicia-doggis_fv1793.html väljavõttel, on kujutatud juba teatavatel veebisaidi www. väljavõtetel, mille kehtetuks tunnistamise taotlejad on tühistamisosakonnas esitanud.

Kolmandaks tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetele ei ole kehtetuks tunnistamise taotlejad kahele vaidlustatud väljavõttele ning nendest tulenevatele asjaoludele apellatsioonikojas tuginenud mis tahes uue väite toetuseks. Nagu apellatsioonikoda ja ühtlustamisamet on õigesti märkinud, on need väljavõtted mõeldud üksnes kehtetuks tunnistamise taotlejate ühe peamise väite kinnituseks, mida nad kaitsesid tühistamisosakonnas, mille kohaselt oli hageja vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotlemise ajal nende kaubamärkide olemasolust ning nende äritegevusest teadlik (vt tühistamiseosakonna 18. juuli 2013. aasta otsuse viimase jaotise punkt 4).

Neljandaks tuleb eespool punktis 37 märgitust vahetult lähtuvalt nentida, et kahe vaidlustatud väljavõtte hilinenud esitamisega kehtetuks tunnistamise taotlejate poolt soovisid nad vastata tühistamisosakonna antud hinnangule, mille kohaselt nad ei olnud piisavalt tõendanud, et hageja oli nende varasemate kaubamärkide olemasolust eelnevalt teadlik (vt tühistamiseosakonna 18. juuli 2013. aasta otsuse punktid 16 ja 17).

Kõigist eelnimetatud kaalutlustest tuleneb, et kehtetuks tunnistamise taotlejate poolt esimest korda apellatsioonikojas esitatud tõendid on vaidluse lahendamiseks asjakohased. Pealegi on need täiendavad tõendid viimaste poolt esitatud koos apellatsioonkaebuse põhjendustega, võimaldades apellatsioonikojal teostada objektiivsel ja põhjendatud viisil nende asjaolude arvesse võtmise küsimuses oma kaalutluspädevust. Arvestades seda, mis on nenditud eespool punktis 38, ei ole alust järeldada, et kehtetuks tunnistamise taotlejad on ilmselge hooletusega rikkunud ette nähtud tähtaegu.

Järelikult tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

Teine väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b

Hageja väidab, et apellatsioonikoda on rikkunud määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b, kui ta järeldas, et hageja tegutses kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt.

Ühtlustamisamet vaidleb hageja argumentidele vastu ja palub lükata teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi.

Kõigepealt olgu meelde tuletatud, et ühenduse kaubamärgi registreerimise kord rajaneb „esimese taotleja” põhimõttel, mis on sätestatud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 2. Selle põhimõtte kohaselt saab tähise ühenduse kaubamärgina registreerida vaid siis, kui seda ei takista varasem kaubamärk, olgu see siis ühenduse kaubamärk, liikmesriigis või Beneluxi intellektuaalomandi büroos registreeritud kaubamärk, liikmesriigis kehtivate rahvusvaheliste lepete alusel registreeritud kaubamärk või liidus kehtivate rahvusvaheliste lepete alusel registreeritud kaubamärk. Sõltumata sellest, kas määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 4 kohaldatakse või mitte, ei takista kolmanda isiku poolt registreerimata kaubamärgi kasutamine seevastu identse või sarnase kaubamärgi registreerimist identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks (kohtuotsus, 11.7.2013, SA.PAR. vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Salini Costruttori (GRUPPO SALINI), T‑321/10, EKL, EU:T:2013:372, punkt 17). Põhimõtteliselt kehtib sama kolmanda isiku poolt väljaspool liitu registreeritud kaubamärgi kasutamise kohta (kohtuotsus, 21.3.2012, Feng Shen Technology vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Majtczak (FS), T‑227/09, EKL, EU:T:2012:138, punkt 31).

Seda reeglit täiendab määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt b, mille kohaselt ühenduse kaubamärk tunnistatakse kehtetuks ühtlustamisametile esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui taotluse esitaja tegutses kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt. Sellele alusele tugineda sooviv kehtetuks tunnistamise taotleja peab tõendama asjaolud, mis võimaldavad tuvastada ühenduse kaubamärgi omaniku pahausksuse selle kaubamärgi registreerimistaotluse esitamisel (kohtuotsus GRUPPO SALINI, punkt 43 eespool, EU:T:2013:372, punkt 18).

Määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b osutatud mõistet „pahauskne” ei ole liidu õigusnormides määratletud, piiritletud ega isegi kirjeldatud (kohtuotsus, 26.2.2015, Pangyrus vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – RSVP Design (COLOURBLIND), T‑257/11, EU:T:2015:115, punkt 64).

Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 27 märkis, on Euroopa Kohus 11. juuni 2009. aasta otsuses kohtuasjas Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EKL, EU:C:2009:361, punkt 53) siiski täpsustanud seda, kuidas kõnealust mõistet tuleb tõlgendada ja kohaldada ühenduse kaubamärki reguleerivate õigusnormide kontekstis. Nii on ta märkinud, et taotleja pahausksust tuleb hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki vastava juhtumi asjakohaseid tegureid, mis esinesid tähise kaubamärgina registreerimise taotluse esitamise ajal, ja eelkõige:

—

asjaolu, et taotleja teadis või pidi teadma, et vähemalt ühes liikmesriigis kasutab mõni kolmas isik identsete või sarnaste kaupade jaoks identset või sarnast tähist, mida võib segi ajada tähisega, mille registreerimist taotletakse;

—

taotleja kavatsust takistada kolmandatel isikutel sellise tähise edasist kasutamist;

—

milline õiguskaitse tase on kolmanda isiku tähisel ja tähisel, mille registreerimist taotletakse.

Samas on nii, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 30 märkis, eespool punktis 46 nimetatud tegurid vaid näited kõikvõimalikest teguritest, mida võib arvesse võtta selle üle otsustamisel, kas kaubamärgitaotleja tegutses kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt (kohtuotsused, 14.2.2012, Peeters Landbouwmachines vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Fors MW (BIGAB), T‑33/11, EKL, EU:T:2012:77, punkt 20, ja GRUPPO SALINI, punkt 43 eespool, EU:T:2013:372, punkt 22).

Seega tuleb nentida, et määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b alusel läbi viidava igakülgse analüüsi raames võib samuti võtta arvesse vaidlustatud tähise moodustava sõna või tähekombinatsiooni päritolu ning selle varasemat kasutamist ärivaldkonnas kaubamärgina, sellest sõnast või tähekombinatsioonist koosneva tähise ühenduse kaubamärgina registreerimise taotluse äriloogikat ning nimetatud taotluse esitamisega seotud sündmuste ajalist järjestust (vt selle kohta kohtuotsused GRUPPO SALINI, punkt 43 eespool, EU:T:2013:372, punkt 23; 8.5.2014, Simca Europe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – PSA Peugeot Citroën (Simca), T‑327/12, EKL, EU:T:2014:240, punkt 39, ja COLOURBLIND, punkt 45 eespool, EU:T:2015:115, punkt 68).

Neid kaalutlusi tuleb võtta arvesse selle kontrollimisel, kas on õiguspärane vaidlustatud otsus, milles apellatsioonikoda tuvastas, et hageja tegutses vaidlustatud kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt.

Sellele järeldusele jõudmiseks nentis apellatsioonikoda esiteks, et vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal oli hageja teadlik Tšiili varasemate kujutismärkide DoggiS olemasolust, mis on kaitstud registreeringutega nr 683048, nr 857568 ja nr 801904 (vaidlustatud otsuse punkt 32). Ta tuvastas selle kehtetuks tunnistamise taotlejate poolt tühistamisosakonnas ning esimest korda apellatsioonikoja menetluses esitatud veebisaidi väljavõtte ja internetilehekülje väljavõtte põhjal (vaidlustatud otsuse punktid 33–37).

Sellega seoses tuleb tagasi lükata hageja väide, mille kohaselt tühistamisosakonnas esitatud asjaolud ja tõendid, mida ainsana saab tema sõnul apellatsioonikoda õiguspäraselt arvesse võtta, ei anna alust sellele järeldusele jõuda. Samuti tuleb tagasi lükata tema väide, mille kohaselt määruse nr 207/2009 artikli 76 väidetavat rikkumist arvestades tuleb vaidlustatud otsuse punktid 35–37 tunnistada kehtetuks.

Nagu esimese väite kontrollimise käigus eespool punktides 24–40 tuvastatud, oli apellatsioonikojal igati õigus arvestada eespool punktis 15 nimetatud veebisaidi väljavõtte ja internetilehekülje väljavõttega, mille kehtetuks tunnistamise taotlejad esitasid esimest korda apellatsioonikojas.

Teiseks tuleb nentida, et erinevatest kehtetuks tunnistamise taotlejate poolt esitatud tõenditest nähtub õiguslikult piisavalt, et hageja oli Tšiili varasemate kujutismärkide DoggiS olemasolust vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal teadlik.

Sellega seoses tuleb kõigepealt nentida, et apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 34 õigesti, et veebisaidi www. väljavõttest (vt eespool punkt 35) nähtuvalt, milles hageja kirjeldas teatavat ettevõtjat Doggis España, ei ole Doggis algupäraselt Hispaanias loodud ärinimi („Doggis saabub Hispaaniasse [hagejaga] 2010. aastal”), vaid tegemist on välismaise üksusega, mis on väidetavalt toodud üle sellesse riiki eesmärgiga areneda üleilmseks. Apellatsioonikoda märkis õigesti ka seda, et nimetatud väljavõttes tutvustati nimetatud ettevõtjat kui esimest Doggis hot dog’ide frantsiisi Hispaanias ning selles nimetati hot dog’ide suurt edulugu „väga paljudes maailma riikides nagu USA, Tšiili, Brasiilia, Kolumbia, Saksamaa jt”.

Vastab tõele, nagu hageja õigesti märgib, et eelnimetatud teave ei ole esitatud mitte veebisaidi www. rubriigis „Frantsiisid”, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse punktis 34, vaid rubriigis „Ettevõte”. Siiski on selge, et tegemist on üksnes kirjaveaga, mis mingil viisil ei sea kahtluse alla apellatsioonikoja järelduste põhjendatust.

Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 35 õigesti ka seda, et veebisaidi väljavõte, milles tutvustati frantsiisi Doggis kui „kiirtoitlustusketti, mille põhitoode on hot dog”, annab tunnistust selle kohta, et esiteks saabus „frantsiis Doggis” Hispaaniasse 2010. aastal hagejaga, kes – märganud hot dog’ide edukust Ameerika kontinendil – soovis laieneda Euroopasse, ning teiseks, et „oli näha, et muud Ameerikast pärit kiirtoitlustusfrantsiiside mudelid on saanud terves maailmas väga edukaks”. Tuleb lisada, et ka nimetatud väljavõttes on sõnaselgelt osutatud nimetatud hot dog’ide edule Tšiilis ja Brasiilias.

Lõpuks nentis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 36 täiesti õigesti ka seda, et internetilehekülje /franquicia-doggis_fv1793.html väljavõttel on märgitud, et „Doggis on rahvusvahelise mainega hot dog’ide frantsiis”, „selle kett on nüüd avatud Hispaanias ning selle eesmärk on saada Euroopas esimeseks hot dog’ide müügiketiks”.

Nagu ühtlustamisamet õigesti märgib, nähtub erinevatest eespool punktides 54, 56 ja 57 nimetatud lõikudest, et hageja oli enne hot dog’ide kiirtoitlustussektoris Doggise nime kandva frantsiisiga Hispaanias turule tulekut uurinud seda sektorit rahvusvahelises plaanis ja märganud selle toote suurt edu Ameerika kontinendil, eelkõige Tšiilis ja Brasiilias, mis on just riigid, milles kehtetuks tunnistamise taotlejad on juba mitu aastat arendanud samas sektoris sama nime all frantsiiside võrgustikku. Seetõttu oli hageja vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal tingimata teadlik mitte üksnes kehtetuks tunnistamise taotlejate frantsiisivõrgustiku, vaid ka nende Tšiili varasemate kujutismärkide DoggiS olemasolust.

See järeldus on seda ilmsem, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 37 õigesti märkis, et Tšiili varasemad kujutismärgid DoggiS, mille tähed on punast värvi ja taust kollane, on identsed või kvaasi‑identsed allpool kujutatud tähisega, mida hageja kasutab oma veebisaidil www. ning frantsiiside jaoks loodud veebisaidil olevates reklaamides:

See identsus või kvaasi‑identsus, mis lisandub varasemate kaubamärkide ja vaidlustatud kaubamärgi kvaasi‑identsusele (vt punktid 76–78 allpool) ei saa ilmselgelt olla juhus.

Viimati nimetatud järeldust ei sea kahtluse alla hageja väide, mille kohaselt punase ja kollase värvi kasutamine on kiirtoidukohtadele, eriti Ameerika hot dog’i müügikohtadele viitamisel täiesti tavaline, kuna need värvid osutavad ketšupi ja sinepi värvile. Esiteks tuleb märkida, et käesoleval juhul ei ole kasutatud värvid mitte üksnes identsed, vaid need esinevad samal moel: punast kasutatakse tähtede ja kollast tausta jaoks. Teiseks, kuigi on võimalik, et nende värvide kasutamine on kiirtoitlustussektoris levinud, oleks saanud hot dog’idega seoses sama hästi kasutada ka muid värve, nimelt, nagu märgib ühtlustamisamet, pruuni värvi, mis meenutab saiakest ja selle sisse torgatud viinerit.

Samuti tuleb järeldada, et apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktis 37 õigesti, et hot dog’i kujuline tegelane, keda on kujutatud internetilehekülje /franquicia-doggis_fv1793.html väljavõttel ning veebisaidi www. väljavõttel (vt punktid 25 ja 36 eespool), ning varasemad Tšiili kaubamärgid nr 728038 ja nr 724717 (vt punkt 8 eespool) on väga sarnased.

Ka see eelnimetatud tegelaste suur sarnasus ei saa olla juhus. Vastab tõele, nagu märgib hageja, et paljud kiirtoiduettevõtted muudavad oma toote „inimesetaoliseks”. Siiski on käesoleval juhul tegelased ühesugused nii oma hoiaku, värvilahenduse, rõõmsa ilme ja selliste aksessuaaride olemasolu poolest nagu pesapallimüts, valged kindad ja spordijalatsid. Mis puutub hageja esitatud dokumentidesse, millega ta soovis näidata, et sellist laadi tegelane ei ole hot dog’ide kiirtoidusektoris omapärane, siis piisab, kui märkida, et need esitati esimest korda Üldkohtus ning seetõttu tuleb need vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (vt kohtuotsus, 27.6.2013, MOL vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Banco Bilbao Vizcaya Argentaria (MOL Blue Card), T‑367/12, EU:T:2013:336, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kolmandaks tuleb nentida, et ükski hageja esitatud argument ei sea kahtluse alla apellatsioonikoja järeldust, mille kohaselt oli hageja vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal Tšiili varasemate kujutismärkide DoggiS, mis on kaitstud registreeringutega nr 683048, nr 857568 ja nr 801904, olemasolust teadlik.

Nii ei saa kõigepealt nõustuda hageja argumendiga, mis põhineb eespool punktis 35 nimetatud veebisaidi www. väljavõttel ja mille kohaselt ei saa selle all „et eesmärk oli laieneda üleilmseks, mõista seda, et ettevõte ja kaubamärk olid varem olemas ning need imporditi Ameerika kontinendilt Euroopasse”.

Tegelikult nähtub esiteks selgesti sellest väljavõttest, et ettevõte ja kaubamärk doggis olid juba olemas (vt eespool punkt 54) ja hageja tutvustas end kui neid Hispaania turule toonud isikut. Teiseks ei ole nimetatud ettevõtte ja kaubamärgi olemasolu enne nende „importimist” Hispaaniasse sugugi kokkusobimatu eesmärgiga „laieneda” üleilmseks. Nagu ühtlustamisamet õigesti märkis, on Ladina‑Ameerika ja Hispaania vahelisi ajaloolisi ja kulutuurilisi seoseid arvestades täiesti mõeldav, et Ladina‑Ameerika kaubamärgi omanik käsitab Hispaania turule laienemist Euroopasse laienemise algusena. Selles suunas viitavad veebisaidi väljavõttel ning internetilehekülje /franquicia-doggis_fv1793.html väljavõttel (vt eespool punkt 57) olevad märked (vt eespool punkt 56).

Seda enam ei saa nõustuda hageja argumendiga, mille kohaselt tuleb vaidlustatud otsuse punktis 35 esinevat viidet üleilmselt edukatele Ameerika kiirtoiduettevõtetele käsitada viitena „Põhja‑Ameerika väga kuulsatele Ühendriikidest pärit kaubamärkidele nagu Burger King, McDonald’s, pizza Hut jne”, ning mille kohaselt ei mõtle ükski Hispaania tarbija ühelegi Tšiili kiirtoiduettevõttele.

Esiteks ei anna miski veebisaidi väljavõttes, kust nimetatud viide pärineb, alust järeldada, et sellega osutatakse üksnes Põhja‑Ameerika turule. Vastupidi, tuleb nentida, et nimetatud väljavõttes on nimetatud sõnaselgelt mitte üksnes „Ameerika kontinenti” üldiselt, vaid ka Lõuna‑Ameerika riike nagu Tšiili, Brasiilia ja Kolumbia. Teiseks ei saa a priori välistada, et kiirtoitlustusturul esineb ka edukaid Lõuna‑Ameerika ärinimesid ning Hispaania avalikkus, kelle hulka kuuluvad muu hulgas Lõuna‑Ameerika riikidega sidemeid omavad tarbijad, tunneb ka need ära.

Ei ole veenev hageja väide, mille kohaselt selgitab veebisaidi väljavõttes ja veebisaidi www. väljavõttes lisaks Ühendriikidele Tšiili ja Brasiilia nimetamist asjaolu, et tegemist on kõige suurema majanduskasvuga riikidega ning seetõttu „on nende vastavate majanduste potentsiaaliga loodava sideme kaudu põhjendatud enda reklaamimiseks toetada Hispaanias sisse seatavat frantsiisidesüsteemi”. Esiteks on üllatav, et hageja nimetab neis väljavõtetes Tšiilit ja Brasiiliat, mis on just kaks riiki, kus kehtetuks tunnistamise taotlejad on kaubamärgi doggis registreerinud, mitte aga muid Lõuna‑Ameerika riike nagu Argentiina ja Mehhiko, mille kohta ta märgib samuti oma menetlusdokumentides, et need on Ameerika kontinendil suure majanduskasvuga riigid. Teiseks tähendab igal juhul asjaolu, et hageja osutas Tšiilile, kui näitele riigist, kus hot dog on olnud väga edukas, et ta on eelnevalt uurinud selle toote turgu nimetatud riigis ning temale ei saa olla teadmata peamised sellel turul esinevad kaubamärgid, sealhulgas kaubamärk doggis.

Tulemusi ei saa anda ka hageja tuginemine argumendile, mille kohaselt tema ja kehtetuks tunnistamise taotlejate vahel ei ole kunagi olnud lepingulisi või lepinguväliseid suhteid.

Kuigi sellise suhte olemasolust piisaks, et tõendada, et hageja oli asjaomastest varasematest kaubamärkidest eelnevalt teadlik, ei tähenda sellise suhte puudumine veel, et ta ei olnud nendest teadlik.

Lõpuks mis puutub hageja väidetesse, et ta ei ole kunagi Tšiilis käinud ega kavatsenud arendada oma kaubamärki ja selle ärimudelit Lõuna‑Ameerikas, siis piisab nentimast, et need on pelgalt subjektiivsed kaalutlused ning nendest ei piisa objektiivsete asjaolude ümberlükkamiseks, mida apellatsioonikoda võttis oma järeldusele jõudmiseks arvesse.

Teiseks nähtub vaidlustatud otsusest, et apellatsioonikoda ei piirdunud üksnes selle arvestamisega, et hageja oli Tšiili varasematest kaubamärkidest teadlik, vaid tuvastas ka viimase pahausksuse, tuginedes teatavatele objektiivsetele asjaoludele, mis võivad tema kavatsusi selgitada, nimelt taotletava kaubamärgi olemus (vaidlustatud otsuse punktid 38–41), asjaomaste kaubamärkide üldtuntuse tase (vaidlustatud otsuse punkt 42) ja vaidlustatud kaubamärgina registreerimise taotluse äriloogika (vaidlustatud otsuse punkt 45).

Selles osas tuleb meenutada, et ainuüksi nimetatud teadmisest kaubamärgi taotleja poolt viimase pahausksuse tõendamiseks ei piisa. Pahausksuse tõendamisel tuleb võtta arvesse ka taotleja tahet registreerimistaotluse esitamise ajal (kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, punkt 46 eespool, EU:C:2009:361, punktid 40 ja 41). Kuigi taotleja tahe on muidugi subjektiivne element, tuleb seda määratleda, lähtudes juhtumi objektiivsetest asjaoludest (kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, punkt 46 eespool, EU:C:2009:361, punkt 42).

Esiteks mis puutub taotletava kaubamärgi olemusse, siis võib see tegur olla taotleja pahausksuse olemasolu hindamisel asjakohane (vt selle kohta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, punkt 46 eespool, EU:C:2009:361, punkt 50).

Seejärel tuvastas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 39 õigesti, et vaidlustatud kaubamärk ning varasemad Tšiili kujutismärgid DoggiS, mis on registreeritud numbrite 683048, 857568 ja 801904 all, on identsed. Vähemalt on nad kvaasi-identsed.

Selles osas tuleb esiteks nentida, et vaidlustatud kaubamärk ja varasemad Tšiili kaubamärgid koosnevad samast sõnalisest osast „doggis”. Hageja argument, mille kohaselt see sõnaline osa ei ole omapärane, ei ole tulemuslik. Hagiavalduse lisas esitatud dokumendid, millele ta selles argumendis tugineb, esitati esimest korda Üldkohtus ning seega tuleb need vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (vt eespool punkt 63). Isegi kui eeldada, et sõna „doggis” tähendab midagi, mis on seotud hot dog’idega, on sellel, kuidas see on varasemates Tšiili kaubamärkides kujutatud, nagu allpool punktis 78 üksikasjalikult täpsustatud, teatavad omapärased jooned, mis identselt korduvad vaidlustatud kaubamärgis.

Teiseks tuleb välja tuua järgmised visuaalsed identsused asjaomaste Tšiili varasemate kaubamärkide ja vaidlustatud kaubamärgi vahel:

—

mõiste „doggis” on kirjutatud punaselt;

—

mõiste „doggis” on kirjutatud eripärases ümaras kirjastiilis;

—

esitäht „d” ja lõputäht „s” on suurtähed, samas kui keskmised tähed on väiketähed;

—

tähed „d” ja „s” on paksemas kirjas kui keskmised tähed;

—

tähtedel „o”, „g” ja „g” on sama ülakoma nende tipus.

Ainus visuaalne erinevus vaidlustatud kaubamärgi ja Tšiili varasemate kaubamärkide vahel on see, et viimaste taust on kollane, millest ilmselgelt neist kaubamärkidest jääva samasuguse tervikmulje välistamiseks ei piisa.

Eespool punktides 77 ja 78 nenditule lisandub asjaolu, mille üle pooled ei vaidle, et vaidlustatud kaubamärk tähistab samu teenuseid ning toitlustamisteenuste osutamise jaoks möödapääsmatuid kaupu kui need, mida tähistavad asjaomased Tšiili varasemad kaubamärgid.

Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 41 õigesti märkis, ei ole asjaomaste kaubamärkide ja nendega hõlmatavate majandussektorite selline sarnasus ilmselgelt juhus.

Arvestades asjaomaste kaubamärkide sedavõrd suurt sarnasust, ei ole veenev hageja argument, mille kohaselt nii teda kui ka kehtetuks tunnistamise taotlejaid on oma vastavate kaubamärkide loomisel inspireerinud samad Põhja‑Ameerika mudelid.

Teiseks mis puutub asjaomaste kaubamärkide üldtuntuse tasemesse, siis tuleb meenutada, et kaubamärgitaotleja pahausksuse olemasolu hindamiseks võib võtta arvesse seda, kui üldtuntud on tähis selle kaubamärgina registreerimise taotluse esitamise ajal, kuivõrd just üldtuntuse tase võib õigustada taotleja huvi tagada oma tähisele ulatuslikum õiguslik kaitse (kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, punkt 46 eespool, EU:C:2009:361, punktid 51 ja 52).

Käesoleval juhul ei nähtu toimikust, et registreerimistaotluse esitamise ajaks oli vaidlustatud kaubamärki juba kasutatud, samas kui kehtetuks tunnistamise taotlejate poolt nende kehtetuks tunnistamise taotluse lisas esitatud dokumentidest nähtub selgesti, et nende kaubamärke doggis oli juba mitu aastat Tšiilis kasutatud, see oli viimaste aastate jooksul järjest edukamaks muutunud, mis omakorda on tugevdanud selle mainet asjaomase avalikkuse seas. Peale paljude ärinime Doggis all selles riigis tegutsevate kiirtoiduettevõtete olemasolule on kehtetuks tunnistamise taotlejad alates 2009. aastast ka Brasiilia turul.

Hageja argumendiga, mille kohaselt Tšiili kaubamärk nr 683048 on registreeritud alles hiljuti, see tähendab 2004. aasta jaanuarikuus, ei saa nõustuda. Apellatsioonikoda on õigesti märkinud, et kui teatava kaubamärgi pikaaegset kasutust võib selle üldtuntuse hindamisel ühe asjaoluna arvestada, ei olene üldtuntus siiski üksnes nimetatud tegurist. Sellises sektoris nagu kiirtoitlustamine võib kaubamärk omandada teatava üldtuntuse suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul ning seda tänu muudele teguritele nagu reklaamikampaaniad või müügipunktide arv. Tuleb lisada, et hageja ise tutvustab internetileheküljel /franquicia-doggis_fv1793.html tähist Doggis kui „rahvusvahelise mainega hot dog’ide frantsiisi”.

Peale selle ei lükka vastupidi hageja väidetele järeldus, mille kohaselt kaubamärk doggis on teataval määral üldtuntud, ümber asjaolu, et kehtetuks tunnistamise taotlejatele ei kuulu ühtki Hispaania ega rahvusvahelist kaubamärgiõigust. Esiteks tuleb märkida, et viimastele kuulub mitu kaubamärki doggis erinevates Lõuna‑Ameerika riikides (vt punktid 8 ja 9 eespool). Teiseks kuulub kaubamärgi selle registreerimisega kaitsmise üle otsustamine omaniku äristrateegia valdkonda ning registreerimata jätmise põhjal ei saa tingimata järeldada, et seda turul ei esine või see ei ole üldtuntud.

Hagejal ei ole ka alust väita, et kuna kehtetuks tunnistamise taotlejad ei ole domeeninime omanikud, siis ei ole nad rahvusvaheliseks laienemisest eriti huvitatud. Esiteks on domeeninime registreerimise küsimus üksnes kehtetuks tunnistamise taotlejate äristrateegiline otsus. Teiseks tuleb nentida, et viimastel oli selgesti kavatsus laiendada oma tegevust Euroopa turule, pärast seda, kui nad on taganud kindla kohalolu Lõuna‑Ameerikas, kuna just siis, kui Inversiones Ged soovis registreerida kaubamärki doggis Hispaanias, avastas ta vaidlustatud kaubamärgi olemasolu.

Kolmandaks tuleb nentida, et nagu vaidlustatud otsuse punktis 45 õigesti märgitud, ei vasta mingile äriloogikale asjaolu, et hageja on taotlenud teatava kujutismärgi registreerimist, mis on kvaasi-identne teatavate kehtetuks tunnistamise taotlejate varasemate kujutismärkidega, samade teenuste ning nende teenuste osutamise jaoks möödapääsmatult vajalike kaupade jaoks kui need, mida varasemad kujutismärgid tähistavad. Peale selle tuleb nentida, et hageja ei ole ka viidanud mis tahes äriloogikale, et seda tegu õigustada, vaid piirdub sisuliselt mitme põhjendamatu argumendiga, et ta ei olnud kehtetuks tunnistamise taotlejate varasemate kaubamärkide olemasolust vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel teadlik.

Kolmandaks tuleb kõike eeltoodut arvestades leida, et apellatsioonikoda järeldas vaidlustatud otsuse punktides 44 ja 45 õigesti, et hageja oli vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel pahausklik. Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 45 õigesti märkis, oli see, et hageja taotles seda registreeringut, vaieldamatult juhitud kavatsusest omandada kehtetuks tunnistamise taotlejate kaubamärkidega seotud õigused. Seda kavatsust kinnitab muu hulgas viis, kuidas hageja tutvustab oma frantsiisiketti avalikkusele. Nimelt jätab hageja peale selle, et vaidlustatud kaubamärk ja Tšiili varasemad kaubamärgid nr 683048, nr 857568 ja nr 801904 on kvaasi‑identsed ja hõlmavad samu liike tegevusi, eelkõige hot dog’ide kiirtoitlustussektori frantsiise, nagu kehtetuks tunnistamise taotlejate poolt ühtlustamisameti menetluses esitatud dokumentidest nähtub (vt punktid 25 ja 35 eespool), mulje, et tema frantsiisikett on seotud teatava välismaise frantsiisiketiga, millel on rahvusvaheline maine, ning tema tulevased frantsiisivõtjad saavad tema kogemustest, sektori tundmisest ja jätkuvast abist osa.

Nimetatud järeldust ei sea kahtluse alla hageja väide, mille kohaselt tema taotlus vaidlustatud kaubamärk registreerida vastab tõsisele, läbimõeldud, õiguspärasele ja kaubamärgi doggis osas igasuguse spekulatiivse kavatsuseta äriprojektile, millel on Hispaanias frantsiisisektoris pikaaegsed kogemused. Nimetatud asjaolud ei selgita sugugi asjaomaste kaubamärkide kvaasi‑identsust ning nendega hõlmatud teenuste identsust. Peale selle tuleb nentida, et hageja osutatud kogemus puudutab finantssektorit ehk sektorit, mis on kiirtoitlustussektorist täiesti erinev.

Hageja tugineb ka Juzgado de lo Mercantil no 2 de Murcia (Murcia kaubanduskohus nr 2, Hispaania) 10. mai 2015. aasta otsusele asjas nr 263/2012, mille ta esitas kantseleisse 18. mail 2015 saabunud kirjaga. Tema sõnul on see kohtuotsus „uus asjaolu”, kuna sellega jäeti kehtetuks tunnistamise taotlejate poolt tema Hispaania kaubamärgi nr 2914857 suhtes esitatud kehtetuks tunnistamise taotlus rahuldamata. Ta märkis, et selles kohtuotsuses on tuvastatud, et ükski faktiline asjaolu ei anna alust nentida, et ta tegutses selle Hispaania kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel pahauskselt.

Tuleb sedastada, et ka see kohtuotsus ei lükka ümber apellatsioonikoja eespool punktis 89 esitatud järeldust, ilma et oleks vaja teha otsust selle uue tõendi vastuvõetavuse kohta, millele ühtlustamisamet on vastu vaielnud.

Esiteks nähtub sellest kohtuotsusest, et mis puutub sellele kohtule esitatud kehtetuks tunnistamise taotlusse, siis viis kohus läbi peamiselt faktilistel asjaoludel põhineva analüüsi ning seda mitme tõendi põhjal, mille menetluse pooled on esitanud. Tuleb aga nentida, et nimetatud analüüs ei puuduta liidu kaubamärgiõiguse tõlgendamist ning hageja ei ole ka selgitanud, kuidas seda võiks teistmoodi käsitada.

Tuleb ka märkida, et asjaomase kohtuotsuse saab edasi kaevata. Seega ei ole välistatud, et see ei ole jõustunud.

Lõpuks tuleb igal juhul märkida, et liidu kaubamärgikord on autonoomne süsteem, mis koosneb normide kogumist ja taotleb sellele omaseid eesmärke ning selle kohaldamine on igasugusest siseriiklikust süsteemist sõltumatu, ning apellatsioonikodade otsuste õiguspärasust tuleb hinnata ainult määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta alusel, nagu liidu kohus on seda tõlgendanud (kohtuotsus, 17.7.2008, L & D vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑488/06 P, EKL, EU:C:2008:420, punkt 58).

Sellest tuleneb, et teine väide tuleb tagasi lükata ja seega hagi tervikuna rahuldamata jätta.

Kohtukulud

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna ühtlustamisamet on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda)

otsustab:

Jätta hagi rahuldamata.

Mõista kohtukulud välja J.‑M. Davó Lledólt.

Frimodt Nielsen

Dehousse

Collins

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. jaanuaril 2016 Luxembourgis.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: hispaania.

Full & Egal Universal Law Academy