7.7.2014
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 212/40
13. mail 2014 esitatud hagi – Jannatian versus nõukogu
(Kohtuasi T-328/14)
2014/C 212/52
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Hageja: Mahmoud Jannatian (Teheran, Iraan) (esindajad: advokaadid I. Smith Monnerville ja S. Monnerville)
Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
—
tühistada hagejat puudutavas osas: (i) nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39); (ii) nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 281, lk 81); (iii) nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 (ELT L 281, lk 1); (iv) nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1); (v) nõukogu 23. aprilli 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 350/2012, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 110, lk 17); (vi) nõukogu 2. augusti 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 709/2012, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 208, lk 2); (vii) nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 945/2012, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 282, lk 16); (viii) nõukogu 21. detsembri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1264/2012, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 356, lk 55); (ix) nõukogu 6. juuni 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 522/2013, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 156, lk 3); (x) nõukogu 26. novembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1203/2012, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 316, lk 1); ja (xi) nõukogu 16. aprilli 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 397/2014, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 356, lk 1);
—
mõista nõukogult välja hüvitis summas 40 000 eurot kahju eest, mida põhjustas hageja ebaõige nimekirja kandmine;
—
mõista kõik kohtukulud välja nõukogult.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja seitse väidet.
1.
Esimene väide, et nõukogul puudus pädevus
—
hageja väidab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 215 kohaselt saab piiravaid meetmeid võtta üksnes komisjoni ja kõrge esindaja ühise ettepaneku põhjal. vaidlustatud otsused ja määrused vastu võttes tegutses nõukogu üksinda. Seega puudus nende vastuvõtmiseks pädevus.
2.
Teine väide, et rikuti põhjendamiskohustust
—
hageja väidab, et tema nimekirja kandmise põhjendus, mis on välja toodud II lisas, on liiga ebatäpne, et vastata kohtupraktikas kehtestatud nõuetele põhjendamiskohustust puudutavas osas. Põhjendamiskohustuse täitmiseks oleks nõukogu pidanud nimetama konkreetsed ja täpsed asjaolud, mis iseloomustavad tegelikku toetust, mida hageja Iraani valitusele või Iraani tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast tundlikule tegevusele pakkus. Vaidlustatud otsused ja määrused ei ole seega nõuetekohaselt põhjendatud.
3.
Kolmas väide, et rikuti hageja põhiõigusi
—
hageja väidab, et esiteks, kuivõrd põhjendamiskohustust ei täidetud, rikuvad vaidlustatud otsused ja määrused tema kaitseõigusi. teiseks mõjutab vaidlustatud otsuste ja määruste õigusvastasus käesolevat menetlust, kuna ühelt poolt kahjustab see hageja võimalust esitada oma seisukohad, ja teiselt poolt kahandab see Üldkohtu võimet vaidlustatud otsuste ja määruste õiguspärasust kontrollida. Järelikult rikutakse hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Kolmandaks, kuivõrd hagejalt on võetud kaitseõigus, ja kuna Üldkohtu võime varade külmutamise meetmeid – mis oma olemuselt on „eriti rõhuvad” – puudutavate vaidlustatud otsuste ja määruste õiguspärasuse kontrolli läbi viia on kahjustatud, on hageja omandiõigust põhjendamatult piiratud.
4.
Neljas väide, et hageja vastu puuduvad tõendid
—
hageja väidab, et nõukogu jättis esitamata tõendid ja teabe, millele ta vaidlustatud otsuseid ja määrusi vastu võttes tugines.
5.
Viies väide, et faktilistes asjaoludes oli ebatäpsusi
—
hageja väidab, et vastupidiselt vaidlustatud otsustes ja määrustes sätestatule, ei olnud hageja enam aatomienergiaorganisatsiooni asejuht vastavalt nendel kuupäevadel, mil ta kanti nende isikute ja üksuste nimekirja, kelle suhtes kohaldati piiravaid meetmeid. Nõukogu tegi seega faktivea, kui ta kandis hageja nimekirja üksnes sel põhjusel, et teatavate vaidlustatud otsuste ja määruste kuupäeval oli ta aatomienergiaorganisatsiooni asejuht.
6.
Kuues väide, et rikuti õigusnormi
—
hageja väidab, et artikli 20 punkt b ei ole per se kohaldatav isikutele, kes on VIII lisas loetletud üksuses juhtivatel ametikohtadel. Lisaks on artikli 20 punktis b sätestatud, et nimekirja kantakse isikud, „kes on kaasatud või otseselt seotud tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlike tegevustega Iraanis või kes neid tegevusi toetavad”. Kandes hageja II lisa nimekirja, esitamata mingeid tõendeid tema aktiivse ja tõhusa toetuse kohta Iraani tuumategevustele II lisa nimekirja kandmise hetkel, rikkus nõukogu õigusnormi.
7.
Seitsmes väide, et faktide hindamisel tehti ilmne viga ja rikuti proportsionaalsuse põhimõtet
—
hageja väidab, et käesoleval juhul ei saa ükski üldisest huvist lähtuv kaalutlus õigustada nii rangete meetmete võtmist isikute suhtes, kes on kasvõi üürikese aja jooksul olnud AEOI-s juhtival kohal. Veelgi enam, isegi kui neid meetmeid peetakse üldisest huvist lähtuvatel kaalutlustel õigustatuks, on siiski võimalik neid kritiseerida selles osas, et kasutatud meetmete ja soovitud tulemuse vahekord ei ole mõistlikult proportsionaalne.
Full & Egal Universal Law Academy