10.11.2014
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 395/60
22. septembril 2014 esitatud hagi – Itaalia versus komisjon
(Kohtuasi T-686/14)
2014/C 395/73
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Hageja: Itaalia Vabariik (esindajad: avvocato dello Stato G. Galluzzo ja G. Palmieri)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
—
tühistada Euroopa Komisjoni 9. juuli 2014. aasta rakendusotsus C (2014) 4479, mis tehti teatavaks 10. juulil 2014 ja mille kohaselt ühenduse rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) raames, käesoleva hagi esemeks olevas osas, st osas, milles see puudutab Itaaliat;
—
tühistada kindlamääraline finantskorrektsioon, mis nähti ette 2009. aasta tomatite töötlemise abi osas kokku summas 1 3 99 293,78 eurot;
—
tühistada ühekordne finantskorrektsioon, mida kohaldati „tagasinõudmiseks astutud sammude kohta teabe esitamata jätmises” seisneva eeskirjade eiramise tõttu kokku summas 2 3 62 005,73 eurot;
—
tühistada ühekordne finantskorrektsioon, mida kohaldati „III lisas nimetamata jätmises” seisneva eeskirjade eiramise tõttu kokku summas 1 4 60 976,88 eurot.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.
1.
Esimene väide, et on rikutud olulisi menetlusnorme (EÜ artikkel 253), sest otsus on põhjendamata, ja proportsionaalsuse põhimõtet.
—
2009. aasta tomatite töötlemise abi suhtes kohaldatud kindlamääralise finantskorrektsiooni osas viidatakse nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT L 209, lk 1) artikli 31 ning komisjoni 29. augusti 2003. aasta määruse nr 1535/2003, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/96 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses puu- ja köögiviljatoodete toetuskavaga (EÜT L 218, lk 14; ELT eriväljaanne 03/39, lk 555), artiklite 28 ja 31 rikkumisele. Selle väitega vaidlustab hageja vaidlustatud otsuses ette nähtud finantskorrektsiooni (5 % kogukuludest) kohaldamise väites, et seda kohaldati vaatamata sellele, et oli tõendatud hinnatava rahalise kahju puudumist.
—
Hageja vaidlustab lisaks selle korrektsiooni määra, kuna konkreetselt kohaldatud määr on ebaproportsionaalne ja ilmselgelt ebaloogiline, olles oluliselt suurem kahjust, mis Itaalia ametiasutustele süükspandavast käitumisest tuleneda võiks.
2.
Teine väide, et on moonutatud faktilisi asjaolusid ja rikutud olulisi menetlusnorme (EÜ artikkel 253), sest otsus on põhjendamata.
—
Käesolev väide seondub finantskorrektsiooniga, mid kohaldati seetõttu, et Itaalia Vabariik jättis väidetavalt kandmata komisjoni 21. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 885/2005, millega nähakse ette nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGF-i ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT L 170, lk 90), III lisas ette nähtud tabelisse eeldatava eeskirjade eiramise; finantskorrektsiooni summa on 1 4 60 976,88 eurot. Itaalia valitsus väidab selles osas, et antud abiga seonduvate eeskirjade eiramiste puudumise kohta olid esitatud tõendid ning seega puudus põhjus teha kanne III lisas ette nähtud tabelisse.
3.
Kolmas väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.
—
Hageja väidab selles osas, et finantskorrektsioon, mida kohaldati „III lisas nimetamata jätmises” seisneva eeskirjade eiramise tõttu ja kogu abi suhtes põhjendusel, et olid jäetud saatmata dokumendid, on oluliselt suurem kahjust, mis Itaalia ametiasutustele süükspandavast käitumisest tuleneda võiks.
4.
Neljas väide, et on rikutud Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõiget 3, res judicata põhimõtet, määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 32 lõiget 8 ja proportsionaalsuse põhimõtet.
—
Käesolev väide on esitatud seoses korrektsiooniga, mida kohaldati seetõttu, et Itaalia Vabariik ei esitanud väidetavalt teavet tagasinõudmiseks astutud sammude kohta; finantskorrektsiooni summa on 2 3 62 005,73 eurot. Hageja väidab selles osas, et komisjon asus põhjendamatult seisukohale, et ta võib kõrvale kalduda jõustunud kohtuotsusest, mis oli asjas vahepeal tehtud ning millega abi andmine tunnistati õiguspäraseks. Itaalia valitsusel on tõendid selle kriminaalkohtu otsuse edastamise kohta, millega abisaaja heaks mõisteti. Need asjaolud näitavad, et tagasinõudmiseks ei olnud alust ja et seetõttu oli esitatud kogu teave. Lisaks sellele on selline korrektsioon, mida kohaldati kogu abi suhtes, oluliselt suurem kahjust, mis Itaalia ametiasutustele süükspandavast käitumisest tuleneda võiks.
Full & Egal Universal Law Academy