EUR-Lex -  62015CC0045 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 8. septembril 2016 ( 1 )

Kohtuasi C‑45/15 P

Safa Nicu Sepahan Co.

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

„Apellatsioonkaebus — Iraani Islamivabariigi vastu suunatud piiravad meetmed tuumarelvade leviku tõkestamiseks — Nende isikute ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse rahaliste vahendite külmutamist — Lepinguväline vastutus — Piisavalt selge rikkumine — Varaline kahju — Mittevaraline kahju”

Käesolev kohtuasi puudutab piiravate meetmete süsteem

1. 

i, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise (edaspidi „tuumarelvade levik“).

2. 

Käesoleva kohtuasja apellant Safa Nicu Sepahan Co. on Iraani aktsiaselts, kes oli peaaegu kolme aasta vältel kantud Euroopa Liidu Nõukogu määrustega koostatud loeteludesse tuumarelvade levikut toetavatest üksustest. Ta vaidlustas Euroopa Liidu Üldkohtus enda nendesse kandmise õiguspärasuse ning taotles, et talle hüvitataks varaline ja mittevaraline kahju, mida ta enda sõnul selle tõttu kandis. Üldkohus tühistas 25. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (T‑384/11, EU:T:2014:986; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“) õigusaktid, millega apellandi nimi kõnesolevatesse loeteludesse kanti, jättis varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata ja mõistis nõukogult välja 50000 euro suuruse hüvitise mittevaralise kahju eest, mida apellant kandis. ( 2 )

3. 

Käesoleva kohtuasja ese on esiteks apellatsioonkaebus, mille apellant on esitanud oma varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise ja mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitise summa peale, ning teiseks nõukogu vastuapellatsioonkaebus, millega vaidlustatakse seisukoht, et käsitletaval juhul on täidetud Euroopa Liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamise tingimused, ja samuti temalt hüvitise väljamõistmine apellandile põhjustatud mittevaralise kahju eest.

I. Vaidluse taust ja vaidlustatud kohtuotsus

4.

Vaidluse tausta, mida on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–13, võib käesoleva kohtuasja tarbeks kokku võtta järgmiselt.

5.

Selle üksuse nimi, mida on nimetatud kui „Safa Nicu“, kanti otsuse 2010/413/ÜVJP ( 3 ) II lisas toodud tuumarelvade levikut toetavate üksuste loetellu otsusega 2011/299/ÜVJP ( 4 ) ja seega määruse (EL) nr 961/2010 ( 5 ) VIII lisas toodud loetellu määrusega (EL) nr 503/2011 ( 6 ). Otsuse 2011/299 ja rakendusmääruse nr 503/2011 põhjendustes on selle üksuse kohta esitatud järgmine kirjeldus: „[k]ommunikatsiooniettevõte, mis on tarninud seadmeid Fardow (Qom) rajatise jaoks, mida ehitatakse ilma sellest Rahvusvahelisele Aatomienergiaagentuurile teatamata“.

6.

Apellant palus 7. juuni 2011. aasta kirjaga nõukogu muuta määruse nr 961/2010 VIII lisa nii, et kas täiendatakse ja parandatakse üksuse kohta, mida on nimetatud kui „Safa Nicu“, asjaomastes loeteludes tehtud kandeid või need kustutatakse. Et apellant vastust ei saanud, saatis ta 23. juunil 2011 nõukogule uue kirja.

7.

Kanne jäeti otsusega 2011/783/ÜVJP ( 7 ) ja rakendusmäärusega (EL) nr 1245/2011 ( 8 ) kehtima. Märge „Safa Nicu“ asendati siiski muude märgetega ja täiendava teabena, mis võimaldab osundatud üksuse tuvastada, lisati viis aadressi Iraanis, Araabia Ühendemiraatides ja Afganistanis.

8.

Nõukogu teavitas 5. detsembri 2011. aasta kirjas apellanti sellest, et tema nimi jääb otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 961/2010 VIII lisas toodud loeteludesse alles. Ta tuvastas, et märkused, mille apellant oli 7. juunil 2011 esitanud, ei õigusta piiravate meetmete kohaldamise lõpetamist, ning täpsustas, et selle üksuse loetellu kandmine, mida on nimetatud kui „Safa Nicu“, puudutab tõepoolest apellanti. 11. detsembri 2012. aasta kirjaga edastas nõukogu apellandile määruse (EL) nr 267/2012 ( 9 ), millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 961/2010, ja teatas talle, et tema nimi jäeti selle määruse IX lisas toodud loetellu alles.

9.

Otsusega 2014/222/ÜVJP ( 10 ) kustutati apellandi nimi otsuse 2010/413 II lisas toodud loetelust ja rakendusmäärusega (EL) nr 397/2014 ( 11 ) kustutati tema nimi järelikult ka määruse nr 267/2012 IX lisas toodud loetelust.

10.

Apellant esitas 22. juulil 2011 Üldkohtule hagi, milles palus esiteks tühistada määrused nr 503/2011 ja nr 267/2012 osas, milles need puudutavad apellanti ja tema tütarettevõtjaid, ning teiseks mõista nõukogult tema kasuks välja hüvitis summas 7662737,40 eurot, millele lisandub intress määraga 5% aastas alates 1. jaanuarist 2013, ning seda kahjuhüvitisena nii varalise kui ka mittevaralise kahju eest, mida ta vastavate teda puudutavate meetmete võtmise tõttu kandis.

11.

Apellant põhjendab oma tühistamisnõuet kolme väitega, millest esimese kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, teise kohaselt tehtud hindamisviga ja „kuritarvitatud võimu“ ning kolmanda kohaselt rikutud tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Olles lükanud tagasi esimese väite ( 12 ) ning tunnistanud teise väite raames tehtava kriitika, et „on kuritarvitatud võimu“, vastuvõetamatuks, analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 32–39 teise väite raames tehtavat kriitikat, et on tehtud hindamisviga, ja nõustus sellega. Seepärast kustutas ta apellandi nime kõnesolevatest loeteludest, analüüsimata hagi kolmandat väidet (vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste punkt 40 ja resolutsiooni punkt 1). ( 13 )

12.

Mis puudutab kahju hüvitamise nõuet, siis Üldkohus leidis kõigepealt, et liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamise tingimus, mille kohaselt peab nõukogule etteheidetav käitumine olema õigusvastane, on käsitletaval juhul täidetud, sest viimane pani toime eraõiguslikele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumise (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 49–69).

13.

Seejärel analüüsis ta väidetavate erinevate kahjuliikide puhul tingimusi, mille kohaselt peab kahju tõesti esinema ja eksisteerima põhjuslik seos.

14.

Mittevaralise kahju kohta, mille apellant hindas lõpuks 2 miljonile eurole, leidis Üldkohus, et need tingimused on käsitletaval juhul täidetud, ning hinnates seda kahju ex aequo et bono, järeldas, et 50000 euro suurune summa kujutab endast õiglast hüvitist (vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste punktid 78–92 ja resolutsiooni punkt 2).

15.

Üldkohus jättis aga rahuldamata apellandi varalise kahju hüvitamise nõude. Ta leidis kahju kõikide osade puhul, et apellant ei ole esitanud piisavalt tõendeid ei selle kohta, et see kahju on tõesti olemas ja milline on selle ulatus, ega selle kohta, et nimetatud kahju ja nõukogule etteheidetava käitumise vahel on põhjuslik seos (vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste punktid 93–148 ja resolutsiooni punkt 4).

16.

Intressinõude küsimuses leidis Üldkohus esiteks, et intressi ei tule välja mõista ajavahemiku eest, mis eelneb vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamisele, ning teiseks järeldas ta, et nõukogu peab tasuma viivitusintressi alates vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamisest kuni väljamõistetud hüvitise täieliku tasumiseni (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 150–152 ja resolutsiooni punkt 3).

II. Poolte nõuded

17.

Apellant palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles Üldkohus ei leidnud, et apellant oleks kandnud varalist kahju, ega mõistnud välja hüvitist, samuti osas, milles talle mõisteti välja ainult 50000 euro suurune summa hüvitisena mittevaralise kahju eest. Ta palub Euroopa Kohtul ka kasutada oma täielikku pädevust ning mõista talle esimese võimalusena välja 5662737,40 euro suurune summa koos intressiga varalise kahju eest ja 2 miljoni euro suurune summa mittevaralise kahju eest ning mõista kohtukulud, sealhulgas Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja nõukogult. Teise võimalusena palub ta Euroopa Kohtul talle välja mõista ex aequo et bono hinnatav summa koos intressiga varalise kahju eest ning summa, mis ei ole väiksem kui 50000 eurot, koos intressiga mittevaralise kahju eest ning mõista kohtukulud, sealhulgas Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja nõukogult. Kolmanda võimalusena palub apellant Euroopa Kohtul suunata asi tagasi Üldkohtule, et viimane vaataks kahju summa uuesti läbi ja teeks uue otsuse tema kasuks.

18.

Oma vastuses nõukogu vastuapellatsioonkaebusele palub apellant Euroopa Kohtul jätta vastuapellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Ta kordab ka oma apellatsioonkaebuse raames esitatud nõudeid.

19.

Nõukogu palub oma vastuapellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles temalt mõisteti apellandi kasuks välja 50000 euro suurune hüvitis mittevaralise kahju eest, jätta rahuldamata apellandi esimeses kohtuastmes esitatud nõue, et talle hüvitataks see kahju, ning mõista kohtukulud, sealhulgas Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja apellandilt.

20.

Oma vastuses apellatsioonkaebusele palub nõukogu Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata, asendada vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused ja mõista kohtukulud, sealhulgas Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja apellandilt.

21.

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, kellele anti luba astuda suulisse menetlusse, toetab nõudeid, mille nõukogu on esitanud oma vastuapellatsioonkaebuses ja vastuseks apellatsioonkaebusele.

III. Õiguslik analüüs

A. Sissejuhatavad märkused

22.

Poolte teatavate nõuete kohta tuleb teha mõned sissejuhatavad märkused.

23.

Esimene märkus puudutab põhjenduste asendamise nõuet, mille nõukogu on oma vastuses apellatsioonkaebusele esitanud. Nõukogu palub Euroopa Kohtul asendada vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused, mille tulemusena jäeti rahuldamata varalise kahju hüvitamise nõue, mille apellant esimeses kohtuastmes esitas. Kiites selle rahuldamata jätmise küll heaks, ei nõustu nõukogu Üldkohtu seisukohaga, et liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamise esimene tingimus, see tähendab et peab eksisteerima õigusnormi piisavalt selge rikkumine, on käsitletaval juhul täidetud. Tuleb aga märkida, et see seisukoht on lähtealus, mille põhjal leiti nii vaidlustatud kohtuotsuse punktides 78–92, et apellandil on õigus saada hüvitist kantud mittevaralise kahju eest, kui ka mõisteti nõukogult vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 apellandi kasuks välja 50000 euro suurune hüvitis selle kahju eest. Sellest järeldub, et Euroopa Kohus ei saa rahuldada nõukogu esitatud põhjenduste asendamise nõuet, ilma et ta muudaks samal ajal vaidlustatud kohtuotsuse need osad kehtetuks. Seega saab seda nõuet hoolimata selle sõnastusest mõista ainult kui nõuet Üldkohtu otsus osaliselt tühistada, mis on vastuvõetamatu, sest on esitatud vastuses apellatsioonkaebusele. ( 14 ) Et argumendid, millega nõukogu seda nõuet põhjendab, olid samasugusena ära toodud tema vastuapellatsioonkaebuses, on Euroopa Kohtul siiski võimalik neid analüüsida ja nende kohta otsus teha.

24.

Teisel märkusel on sama sisu nagu esimesel, kuid see puudutab sedapuhku nõudeid apellandi vastuses nõukogu vastuapellatsioonkaebusele. Apellant palub peale vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tühistada vaidlustatud kohtuotsus osaliselt ja mõista tema kasuks välja õiglane hüvitis nii kantud varalise kui ka mittevaralise kahju eest, ning esitab samad nõuded nagu oma apellatsioonkaebuses. Need nõuded tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, sest need on esitatud vastuses vastuapellatsioonkaebusele. ( 15 )

25.

Pärast neid täpsustusi analüüsin kõigepealt vastuapellatsioonkaebust, millega nõukogu vaidlustab – nagu eespool juba ette rutates märgitud – muu hulgas selle, et käsitletaval juhul eksisteerib eraõiguslikele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine. Kui see etteheide peaks osutuma põhjendatuks, ei kohaldata liidu lepinguvälist vastutust ja kõik nõuded, mille apellant on oma apellatsioonkaebuses esitanud, tuleb jätta rahuldamata. Seejärel käsitlen apellatsioonkaebust.

B. Vastuapellatsioonkaebus

26.

Nõukogu kritiseerib vaidlustatud kohtuotsust oma vastuapellatsioonkaebuses kahest aspektist. Esiteks heidab ta Üldkohtule ette, et viimane on rikkunud õigusnormi, „mis puudutab teatavaid [liidu] lepinguvälise vastutuse kohaldamise tingimusi“, ning teiseks seda, et Üldkohus otsustas, et vaidlusaluste õigusaktide tühistamine ei kujuta endast õiglast hüvitist mittevaralise kahju eest, mida apellant väidetavalt kandis.

1. Esimene kriitiline väide, et liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamise tingimustega seoses on rikutud õigusnormi

27.

Nõukogu – keda toetab Ühendkuningriik – väidab, et Üldkohus eksis, kui leidis, et käsitletaval juhul on tõendatud, et eksisteerib eraõiguslikele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine, mis on nõutav, et saaks asuda seisukohale, et esimene kolmest liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamise tingimusest, see tähendab institutsioonidele etteheidetava käitumise õigusvastasuse tingimus on täidetud. ( 16 ) See etteheide jaguneb kaheks osaks.

a) Esimene osa, mille kohaselt hinnati nõukogu kaalutlusõiguse ulatust valesti

28.

Nõukogu heidab Üldkohtule esiteks ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59–61, et nõukogul ei ole mingit kaalutlusruumi, mis puudutab tema kohustust tõendada teabe ja tõendite abil, miks oli vaja apellant vaidlustatud õigusaktides nimetatud isikute ja üksuste loeteludesse kanda. See järeldus põhineb nõukogu arvates kohtupraktikas, eelkõige 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuses Fulmen vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) ja 18. juuli 2013. aasta kohtuotsuses komisjon jt vs. Kadi (C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518) esitatud arutluskäikudel – kohtuotsused, mis kuulutati pärast seda, kui nõukogu oli vastu võtnud õigusaktid, millega apellant nendesse loeteludesse kanti ja ta sinna jäeti, ega olnud nende õigusaktide vastuvõtmise kuupäevadel, see tähendab 23. mail 2011, 1. detsembril 2011 ja 23. märtsil 2012 ette ennustatavad. Selle tõenduseks viitab nõukogu kohtujurist Bot’ ettepanekutele liidetud kohtuasjades komisjon vs. Kadi (C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:176) ning nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft (C‑348/12 P, EU:C:2013:470), milles kohtujurist Bot võttis vastupidise seisukoha sellele, mille Euroopa Kohus lõpuks valis.

29.

Kõigepealt meenutan, et vastavalt ELTL artikli 340 teisele lõigule heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tunnustatakse õigust hüvitisele liidu õiguses siis, kui on täidetud kolm tingimust, milleks on institutsioonidele etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos selle käitumise ja väidetava kahju vahel. ( 17 ) Et esimene nendest tingimustest oleks täidetud, on kohtupraktikas nõutud, et rikutud õigusnorm annaks eraõiguslikele isikutele õigusi ning et rikkumine oleks piisavalt selge. ( 18 ) Euroopa Kohus on täpsustanud, et otsustav kriteerium, mis võimaldab pidada liidu õiguse rikkumist piisavalt selgeks, on see, et liidu institutsioon on ilmselgelt ja oluliselt ületanud oma kaalutlusõiguse piire. ( 19 ) Kui institutsioonil on üksnes märkimisväärselt piiratud või olematu kaalutlusruum, võib liidu õiguse vähimgi rikkumine olla küllaldane, et tuvastada piisavalt selge rikkumise esinemine. ( 20 ) Lisaks ilmneb kohtupraktikast, et selle kaalutlusruumi ulatus, mille rikutud õigusnorm institutsioonidele jätab, sõltub muu hulgas selle õigusnormi selguse ja täpsuse astmest ning et igal juhul on liidu õiguse rikkumine ilmselge juhul, kui see kestis edasi hoolimata kohtuotsusest, millega liikmesriigi kohustuse väidetav rikkumine on tuvastatud, Euroopa Kohtu eelotsusest või antud valdkonnas väljakujunenud kohtupraktikast, mille kohaselt kõnesolev käitumine on õigusvastane. ( 21 )

30.

Mis puudutab seejärel vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, mille tulemusena leidis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 69, et nõukogu pani käsitletaval juhul toime eraõiguslikele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumise, siis märgin kohe, et need põhjendused on veidi mitmeti mõistetavad.

31.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 viitab Üldkohus sama kohtuotsuse punktides 26–40 läbi viidud analüüsile, mille tulemusena järeldas ta, et nõukogu ei ole tõendanud selle väite põhjendatust, mis kujutab endast ainsat põhjust, miks võeti apellandi suhtes piiravaid meetmeid, ( 22 ) rikkudes nii määrusi nr 961/2010 ja 267/2012, milles „on ammendavalt loetletud tingimused, millal niisugused [meetmed] on lubatud“, ning mis „seavad peaeesmärgiks hoopis asjassepuutuvate eraõiguslike isikute õiguste kaitse“. ( 23 ) Vaidlustatud kohtuotsuse nendest kohtadest ilmneb, et õigusvastasus, mida nõukogule ette heidetakse, seisneb selles, et rikuti hageja õigust sellele, et tema suhtes ei võeta kõnesolevaid meetmeid, kui nende võtmise sisulised tingimused ei ole täidetud. ( 24 )

32.

Kui Üldkohus analüüsib aga küsimust, kas nõukogul oli käsitletaval juhul kaalutlusruum eespool punktis 29 meenutatud kohtupraktika tähenduses, kinnitab ta siiski, et „vaidlustatud aktide õigusvastasus tuleneb asjaolust, et nõukogul ei ole teavet või tõendusmaterjali, mis tõendaks õiguslikult nõutaval tasemel, et hagejat puudutavad piiravad meetmed on põhjendatud ning et nõukogul ei ole seega võimalik neid Üldkohtule esitada“. ( 25 ) Viidates 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsusele Fulmen vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142), täpsustab Üldkohus, et nõukogu kohustuse tõendada, et võetud piiravad meetmed on põhjendatud, dikteerivad puudutatud isikute ja üksuste põhiõigused ja eelkõige nende õigus tõhusale kohtulikule kaitsele. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64–68 järgneb viide neljale Üldkohtu otsusele: 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsusele Bank Melli Iran vs. nõukogu (T‑390/08, EU:T:2009:401), 12. detsembri 2006. aasta kohtuotsusele Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu (T‑228/02, EU:T:2006:384), 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsusele People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu (T‑256/07, EU:T:2008:461) ja 4. detsembri 2008. aasta kohtuotsusele People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu (T‑284/08, EU:T:2008:550), milles on käsitletud piiravaid meetmeid kehtestavate aktide õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ulatust. Üldkohus järeldab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68, et „tavapäraselt hoolas ja ettevaatlik haldusorgan oleks käesoleva asja asjaoludel esimese vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal olnud võimeline aru saama, et tal tuleb koguda teavet ja tõendusmaterjali, mis näitavad, et [apellanti] puudutavate piiravate meetmete võtmine on õigustatud, selleks et vaidlustamise korral tõendada nimetatud meetmete põhjendatust, esitades nimetatud teabe või nimetatud tõendusmaterjali liidu kohtule“. Reegel, millest Üldkohus nõukogu kaalutlusruumi analüüsimisel lähtub, et teha kindlaks, kas esineb selge rikkumine, näib vaidlustatud kohtuotsuse neid kohti arvestades olevat pigem apellandi õigus tõhusale kohtulikule kaitsele.

33.

See mitmeti mõistetavus on tõenäoliselt tingitud sellest, et nõukogu pädevuse piiride küsimus seoses põhiõiguste austamisega piiravate meetmete valdkonnas on kerkinud peamiselt seoses õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele. Nõukogu kohustust tõendada põhjuseid, mis õigustavad niisuguste meetmete võtmist, on sedamööda, kuidas liidu kohtud on teinud otsuseid, järk-järgult määratletud, võttes eelkõige arvesse nõuet tagada nende õigusaktide kohtulik kontroll, millega need meetmed kehtestatakse, nagu ka kohustust neid õigusakte põhjendada. ( 26 ) Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, mis on vastuapellatsioonkaebuse esimese väite selle esimese osa raames vaidlustatud, tuleb tõlgendada ning argumente, mille nõukogu on selle osa põhjenduseks esitanud, analüüsida seega sellest taustsüsteemist lähtudes.

34.

Kõigepealt märgin, et kvalifikatsiooni „hindamisviga“ all kujutas käitumine, mida nõukogule vaidlustatud kohtuotsuse tühistamisnõude analüüsile pühendatud osas lõpuks ette heideti, tema võimetust esitada liidu kohtule kõiki tõendeid, mis võimaldavad hinnata apellandi suhtes võetud piiravate meetmete õiguspärasust. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 on märgitud, et vastuseks ühele Üldkohtu järelepärimisele teatas nõukogu, et ainus temale teada olev asjaolu, mis on seotud apellanti puudutavate piiravate meetmete vastuvõtmise ja kehtimajätmisega, oli ühe liikmesriigi ettepanek kanda ta loetellu ning et selle ettepaneku andmeid on korratud vaidlustatud aktide põhjendustes. Nõukogu niisugune tegevusetus tõi kaasa olukorra, kus selle põhjuse põhjendatust, miks apellandi suhtes piiravaid meetmeid võeti, oli täiesti võimatu kohtulikult kontrollida, mis muudab õigusaktid, millega viimane loetellu kanti, eelkõige just sel põhjusel õigusvastaseks. ( 27 )

35.

Seepärast ei ole vaidlustatud kohtuotsuses üldse kontrollitud, kas nõukogu on järginud selle teabe ja nende tõendite hindamisel, mille tulemusena apellant kõnesolevatesse loeteludesse kanti, või poliitikavaldkonda kuuluvate keerukate olukordade hindamisel oma kaalutlusõiguse piire, mis võib tekitada küsimusi kohtuliku kontrolli piiride suhtes. Asjaolu, et nõukogu viitab kohtujurist Bot’ ettepanekule liidetud kohtuasjades komisjon jt vs. Kadi (C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:176) ning kohtuasjas nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft (C‑348/12 P, EU:C:2013:470), milles viimane pooldab seda, et nõukogule antakse piiravate meetmete alal ulatuslik kaalutlusruum ja liidu kohus teostab „kohandatud“ kontrolli, ( 28 ) ei ole käesolevas menetluses seega üldse oluline.

36.

Käesolevas kohtuasjas on vaatluse all pigem kohtuliku kontrolli tõhusus – kui mitte lausa küsimus, kas seda kontrolli üldse teostatakse –, mitte selle kontrolli piirid. Institutsioon, kes soovib endale õigust võtta ja hoida eraõigusliku isiku või juriidilise isiku suhtes piiravaid meetmeid jõus lihtsalt liikmesriigilt saadud teabe põhjal, ilma et sellele lisanduks mingeid tõendeid, mis kinnitavad selles teabes väidetu tõepärasust või kas või lihtsalt kõnelevad selle kasuks, ning seda isegi pärast seda, kui asjaomane isik on tõsiselt võetavatele argumentidele tuginedes väitnud, et ta ei ole seotud tegudega, mida talle süüks pannaks, mitte ainult ei eira õigusnorme, milles on määratud kindlaks niisuguste meetmete võtmise ja jõus hoidmise tingimused, vaid eitab põhimõtteliselt igasugust võimalust, et liidu kohus võiks tema tegevust kontrollida.

37.

Põhimõtet, et õigusaktide puhul, millega nõukogu võtab piiravaid meetmeid füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, tuleb tagada tõhus kohtulik kontroll, on Euroopa Kohus kinnitanud aga ammu enne 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsust Fulmen vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142) ning 18. juuli 2013. aasta kohtuotsust komisjon jt vs. Kadi (C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518).

38.

18. jaanuari 2007. aasta kohtuotsuses PKK ja KNK vs. nõukogu (C‑229/05 P, EU:C:2007:32) täpsustas Euroopa Kohus terrorismivastase võitluse raames isikute ja üksuste suhtes võetud meetmete kohta, et liit „on õigusel rajanev ühendus, milles kontrollitakse tema institutsioonide aktide vastavust [aluslepingule]“, ning et selles ühenduses „peab isikutele olema tagatud […] tõhus kohtulik kaitse“. Samas kohtuotsuses täpsustas Euroopa Kohus ka, et piiravate meetmete valdkonnas on kaitse tõhusus seda olulisem, et nendel meetmetel „on tõsised tagajärjed“, sest takistatud ei ole mitte üksnes osundatud isikute, rühmituste või üksuste finantstegevus ja -teenused, vaid ka nende head nime ja poliitilist tegevust varjutatakse. ( 29 ) Euroopa Kohus täpsustas veel, et kontroll peab puudutama tõendeid, millel kõnesolevatesse loeteludesse kandmine põhineb, ning asjaomaste isikute ja üksuste nimed peavad olema täpselt ära näidatud. ( 30 )

39.

Neid põhimõtteid kinnitati – ikka rahvusvahelise terrorismi vastase võitluse raames võetud piiravate meetmete valdkonnas – 29. juuni 2010. aasta kohtuotsuses E ja F (C‑550/09, EU:C:2010:382). Nagu nõukogu kohtuistungil rõhutas, puudutab see kohtuotsus küll selle institutsiooni kohustust põhjendada õigusakte, millega võetakse piiravaid meetmeid, samas kui käesolevas kohtuasjas ei ole tegemist – vähemalt mitte apellatsioonimenetluse etapis – ei apellandi kõnesolevatesse loeteludesse kandmise põhjenduse puudumise ega ebapiisava põhjendusega. ( 31 ) Euroopa Kohus kinnitas selles siiski selgelt ja üheselt mõistetavalt nii nõuet, milleks on „asjakohase kohtuliku kontrolli teostamine [niisuguste meetmete] sisulise õiguspärasuse üle“, kui ka selle kontrolli ulatust, mis seisneb eeskätt „loetellu kandmise ja sinna jätmise põhjendamiseks esitatud asjaolude, tõendite ja teabe kontrollimises“. ( 32 ) Niisuguse kontrolli võib aga peale kontrollitava õigusakti põhjenduse puudumise nurjata ka see, kui puuduvad tõendid, mis võimaldavad kontrollida – kas või piiratud analüüsi käigus – niisuguse põhjenduse põhjendatust.

40.

Eelnevast tuleneb, et vastupidi nõukogu väitele ei olnud ajal, mil apellandi nimi 23. mail 2011 esimest korda kõnesolevatesse loeteludesse kanti, mingit mitmeti mõistetavust Euroopa Kohtu praktikas, mis puudutab nõukogu kohustust järgida niisuguste otsuste vastuvõtmisel, millega nähakse ette piiravad meetmed füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, nõudeid austada asjaomaste isikute õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, ning seega mis puudutab tema kohustust tugineda faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis võimaldavad liidu kohtul teostada nende otsuste õiguspärasuse – kas või piiratud – kontrolli.

41.

Ülejäänu kohta tuleb märkida, et niisuguse kohtupraktika olemasolu, millega kinnitatakse asjaomasele institutsioonile etteheidetava käitumise õigusvastasust, ei ole rikkumise selgeks rikkumiseks kvalifitseerimise hädavajalik eeltingimus. Eespool punkis 29 viidatud kohtupraktikast ilmneb, et selgeks rikkumiseks kvalifitseerimine – mille puhul võetakse arvesse rikutud õigusnormiga institutsioonidele jäetud kaalutlusruumi ulatust – sõltub eelkõige selle õigusnormi selguse ja täpsuse astmest. Arvestades aga tähtsust, mis on põhiõiguste kaitsel selle õigusühenduses, mida liit endast kujutab, ei saa minu arvates olla kahtlust, et liidu institutsioonidel ei ole kaalutlusruumi, mis puudutab nende kohustust võtta piiravaid meetmeid füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes ja hoida neid jõus minimaalsel tõenduslikul alusel, mis võimaldab liidu kohtul teostada nende meetmete võtmist õigustanud väidete põhjendatuse või ka lihtsalt tõepärasuse ( 33 ) – kas või piiratud – kontrolli.

42.

Nagu on märgitud punktis 34 eespool, nõustus nõukogu käsitletaval juhul vastuseks Üldkohtu küsimusele – vastus, mida ta kinnitas kohtuistungil käesolevas menetluses –, et väidet, mille tõttu kanti apellant kõnesolevatesse loeteludesse ja hoiti seal peaaegu kolm aastat, ei tõendatud ühelgi hetkel ühegi tõendiga, mistõttu ei saa liidu kohus kohtulikku kontrolli teostada.

43.

Selles olukorras ei rikkunud Üldkohus mingeid õigusnorme, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69, et nõukogule etteheidetav käitumine kujutab endast liidu õiguse piisavalt selget rikkumist eespool punktis 29 viidatud kohtupraktika tähenduses.

44.

Esitatud põhjustel tuleb nõukogu esimene osa sellest kriitilisest väitest, et liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamise tingimustega seoses on rikutud õigusnormi, minu arvates tagasi lükata.

b) Teine väiteosa, mille kohaselt hinnati valesti olukorra keerukuse taset ning rikutud õigusnormide kohaldamise ja tõlgendamise raskusi

45.

Teiseks väidab nõukogu, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62, et õigusnorm, mis paneb nõukogule kohustuse tõendada, et apellandi suhtes võetud piiravad meetmed on põhjendatud, ei ole seotud eriti keerulise olukorraga ega tekita raskusi kohaldamisel või tõlgendamisel. Nõukogu rõhutab, et raskusi, mis seonduvad loetellu kandmise otsuse aluseks oleva konfidentsiaalse teabe edastamisega Üldkohtule hindamiseks, rõhutas kohtujurist Sharpston oma ettepanekus kohtuasjas Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran (C‑27/09 P, EU:C:2011:482) ning et niisuguste raskuste leevendamiseks lisati 2014. aastal Üldkohtu kodukorda uus artikkel 105, s.o mitu aastat pärast seda, kui apellant esimest korda kõnesolevatesse loeteludesse kanti.

46.

Meenutan, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võetakse korra puhul, mille Euroopa Kohus on sedastanud ELTL artikli 340 teise lõigu raames, arvesse eelkõige reguleeritavate olukordade keerukust ja õigusaktide kohaldamise või tõlgendamise raskusi ning rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet. ( 34 )

47.

Käsitletaval juhul piisab, kui märkida, et nõukogu ei tuginenud ühelgi hetkel esimeses kohtuastmes toimunud menetluse jooksul tema käsutuses olevate dokumentide ja teabe konfidentsiaalsusele, et põhjendada, miks ta ei saa neid Üldkohtule edastada. Seevastu märkis nõukogu Üldkohtule – nagu mitu korda eespool meenutatud –, et loetellu kandmise akti põhjendustes näidati ära ainult tema käsutuses olev teave, mis puudutas piiravate meetmete võtmist ja jõushoidmist apellandi suhtes. Nagu nõukogu esindaja kohtuistungil vastuseks Euroopa Kohtu konkreetsele küsimusele kinnitas, ei ole käesolevas kohtuasjas kunagi olnud juttugi konfidentsiaalse teabe edastamisest liidu kohtule.

48.

Selles olukorras ei ole nõukogul alust tugineda võimalikele menetluslikele raskustele, mis seonduvad niisuguse edastamisega ajal, mil kõnesolevad meetmed võeti, et seada kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 tuvastatu, et õigusnorm, mis paneb nõukogule kohustuse tõendada, et võetud piiravad meetmed on põhjendatud, „ei ole seotud eriti keerulise olukorraga“, ning et „see on selge ja täpne“, mistõttu „see ei tekita raskusi kohaldamisel või tõlgendamisel“.

49.

Esitatud põhjustel tuleb ka nõukogu teine osa sellest kriitilisest väitest, et liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamise tingimustega seoses on rikutud õigusnormi, tagasi lükata.

2. Teine kriitiline väide, et seoses nõukogult apellandi kasuks hüvitise väljamõistmisega kantud mittevaralise kahju eest on rikutud õigusnormi

50.

Oma vastuapellatsioonkaebuse teise kriitilise väitega, millega ta kritiseerib vaidlustatud kohtuotsuse punkte 87–92 ja mida toetab Ühendkuningriik, heidab nõukogu Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui mõistis temalt apellandi kasuks välja 50000 euro suuruse summa hüvitisena mittevaralise kahju eest, mida viimane väidetavalt kandis. Nii toimides kaugenes Üldkohus apellandi sõnul kohtupraktikast, mille kohaselt rehabiliteerib loetellu kandmise otsuse tühistamine asjaomase isiku ja kujutab endast teatavat moodust hüvitada mittevaraline kahju, mida viimane kandis. Nõukogu sõnul on niisugused kaalutlused, nagu Üldkohus esitas oma otsuse põhjendamiseks, see tähendab eeskätt asjaolu, et väide, et üksus on seotud Iraani tuumarelva levikuga, on tõsine väide, mutatis mutandis kohaldatavad ka teiste kohtuasjade suhtes, eelkõige kohtuasjas Sison vs. nõukogu (kohtuotsus, 11.7.2007, Sison vs. nõukogu, T‑47/03, ei avaldata, EU:T:2007:207), milles Üldkohus jättis aga rahuldamata nõude hüvitada mittevaraline kahju, mida hageja väitis end olevat kandnud. Nõukogu märgib ka, et käsitletaval juhul otsustas ta apellandi nime kõnesolevatest loeteludest kustutada 2014. aasta aprillis, see tähendab enne vaidlustatud kohtuotsuse tegemist.

51.

Enne nõukogu argumentide analüüsimist tuleb lühidalt meenutada arutluskäiku, mille Üldkohus valis vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes, mis analüüsitava kriitilise väite raames vaidlustati.

52.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 80 ja 85 märgib Üldkohus kõigepealt, et kui üksuse suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid toetuse tõttu, mis ta on väidetavalt andnud tuumarelvade levikule, seostatakse ta avalikult tegevusega, mida loetakse tõsiseks ohuks rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule, mille tagajärjel tekib tema suhtes hukkamõist ja usaldamatus, mis mõjutab nii tema mainet ja tekitab talle seeläbi mittevaralist kahju – mida tuleb eristada varalisest kahjust, mis tuleneb tema ärisuhete kahjustamisest –, mille hüvitamisele tal on õigus. Seejärel märkis Üldkohus, et vaidlustatud aktide tühistamine kujutab endast hagejale tekitatud mittevaralise kahju teatavas vormis hüvitamist, arvestades et ta seostati põhjendamatult ja seega õigusvastaselt tuumarelvade levikuga, ning tuvastas, et käsitletava juhtumi asjaoludel võib see tühistamine siiski vähendada väljamõistetava hüvitise summat, kuid mitte täielikult hüvitada tekitatud kahju. ( 35 ) Üldkohus esitab neli põhjust, millega ta seda seisukohta põhjendab. Esiteks märkis ta, et mõju, mis apellandi mittevaralise kahju tekitas, eelkõige mõju enamasti väljaspool liitu asetsevate kolmandate üksuste käitumisele, „ei tasakaalusta täielikult hiljem vaidlustatud aktide õigusvastaseks tunnistamine, kuna piiravate meetmete võtmine üksuse vastu äratab rohkem tähelepanu ja tekitab rohkem reaktsioone – eelkõige väljaspool liitu – kui nende hilisem tühistamine“ (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 88). Teiseks on see, mida nõukogu apellandi kohta väitis, eriti tõsine (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 89). Kolmandaks „ei toeta [seda väidet] ükski teabematerjal ega asjakohane tõend“ (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 90). Neljandaks märgib Üldkohus, et ehkki nõukogu oleks saanud apellandi nime kustutada igal hetkel, hoiti seda loetelus peaaegu kolm aastat hoolimata apellandi protestist (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 91).

53.

Nõukogu argumendid põhinevad mitmel minu arvates ekslikul eeldusel.

54.

Esiteks, vastupidi sellele, millele see institutsioon vihjab, ei ole Euroopa Kohus võtnud piiravate meetmete valdkonda üle põhimõtet, mille ta on sedastanud avalikku teenistust puudutava kohtuvaidluse valdkonnas ning mille kohaselt kujutab administratsiooni akti tühistamine ja seega selle õigusvastasuse tunnistamine endast iseenesest õiglast ja põhimõtteliselt piisavat hüvitist mittevaralise kahju eest, mida see akt põhjustas ametnikule, kes selle vaidlustab. ( 36 ) Nagu meenutab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86, kinnitas Euroopa Kohus 28. mai 2013. aasta kohtuotsuse Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331) punktis 72 küll tõesti, et vaidlustatud akti õigusvastaseks tunnistamine kujutab endast olemuslikult hageja rehabiliteerimist või selle õigusvastasuse tõttu kantud mittevaralise kahju teatava hüvitamise viisi. Esiteks kinnitas Euroopa Kohus seda siiski seisukoha raames, mille ta võttis küsimuses, kas hagejal säilis põhjendatud huvi pärast tema nime kustutamist vaidlusalusest loetelust, ning seda tuleb niisiis käsitada kui obiter dictum’it selle kohtuotsuse kontekstis. Teiseks piirdus Euroopa Kohus kinnitusega, et akti tühistamine „kujutab […] olemuslikult endast siiski […] teatavat mittevaralise kahju […] hüvitamise viisi“, ( 37 ) võtmata üle palju kitsamat väljendit, mida on kasutatud 7. veebruari 1990. aasta kohtuotsuse Culin vs. komisjon (C‑343/87, EU:C:1990:49) punktis 26 – millele ta siiski viitas –, mille kohaselt kujutab vaidlustatud akti tühistamine „endast iseenesest sobivat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida [hageja] võis kanda“. ( 38 )

55.

Teiseks tuleb märkida, et ehkki Euroopa Kohus oli võtnud üle eespool punktis 54 meenutatud põhimõtte, ilmneb kohtupraktikast, et seda ei kohaldata – vastupidi sellele, mida näib arvavat nõukogu – automaatselt. Näiteks esiteks tuleb selleks, et hinnata, kas õigusvastase akti tühistamine võib avaldada sellist mõju, et kaotab tagasiulatuvalt hageja kantud mittevaralise kahju, arvesse võtta kõiki juhtumi asjaolusid, ( 39 ) mille hulgas on rikkumise raskusaste ja kestus, ( 40 ) samuti raskendavad asjaolud, mis asjaomase isiku konkreetset olukorda iseloomustavad. ( 41 ) Teiseks võib hageja tõendada, et on kandnud mittevaralist kahju, mis on eristatav õigusvastasusest, mis annab alust akti tühistamiseks: kahju, mida see tühistamine täielikult ei hüvita. ( 42 ) Selle kohta on kohtupraktikas täpsustatud, et tõsised süüdistused, mis on asjaomasele isikule avalikult esitatud tema huve kahjustavas aktis või menetluses, mille tulemusena antakse niisugune akt, võivad tekitada talle mittevaralise kahju, mis on sellest aktist eristatav, kui need kahjustavad tema au, tema väärikust, enesehinnangut või mainet. ( 43 ) Nagu aga Euroopa Kohus märkis 28. mai 2013. aasta kohtuotsuses Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331), nimetatakse piiravates meetmetes osundatud isikuid avalikult isikutena, kes on seotud käitumisega, mis tekitab hukkamõistu ja umbusaldust. ( 44 ) Seepärast kannavad nad mittevaralist kahju, mis on eristatav aktist endast tulenevast kahjust ning võib olenevalt asjaoludest olla kahju, mida selle akti tühistamine täielikult ei hüvita. ( 45 )

56.

Kolmandaks jäeti nõue hüvitada mittevaraline kahju, mida kandis hageja väidetavalt kohtuasjas Sison vs. nõukogu (kohtuotsus, 11.7.2007, Sison vs. nõukogu, T‑47/03, ei avaldata, EU:T:2007:207) – vastupidi sellele, mida väidab nõukogu – rahuldamata muudel põhjustel kui asjaolu, et asjaomaste piiravate meetmete tühistamine hüvitab selle kahju täielikult. Selle kohtuotsuse punkt 241, millele nõukogu viitab, puudutab ainult kahju, mis tuleneb hageja kaitseõiguste rikkumisest: kahju, mille kohta Üldkohus leidis, et selle hüvitab õiglaselt vaidlustatud akti tühistamine, võttes arvesse rikutud õigusnormi menetlusliku tagatise laadi. Seevastu sama kohtuotsuse punktis 247 tegi Üldkohus otsuse nõude kohta hüvitada mittevaraline kahju, mis tuleneb eeskätt hageja häbimärgistamisest „terroristina“, ning jättis selle rahuldamata põhjendusel, et selle kahju ja asjaomaste ühenduse õigusaktide vahel puudub otsene põhjuslik seos.

57.

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et kui Üldkohus hindas vaidlustatud kohtuotsuses käsitletava juhtumi asjaolusid, et kontrollida, kas ja mil määral võib mittevaralist kahju, mida apellant väidab end olevat kandnud, pidada kahjuks, mille hüvitab täielikult kõnesolevate õigusaktide tühistamine, ei teinud ta vigu, mida nõukogu talle ette heidab.

3. Järeldus vastuapellatsioonkaebuse kohta

58.

Kõikide esitatud kaalutluste põhjal arvan, et nõukogu vastuapellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb seega jätta rahuldamata.

C. Apellatsioonkaebus

59.

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust kahe väitega. Esimese väitega, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 93–149 vastu, heidab ta Üldkohtule ette, et viimane rikkus erinevaid õigusnorme, kui jättis rahuldamata tema nõude hüvitada varaline kahju, mida ta enda kõnesolevatesse loeteludesse kandmise tõttu kandis. Teise väitega kritiseerib ta aga vaidlusaluse kohtuotsuse osa, milles Üldkohus tegi otsuse apellandi esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohta.

1. Esimene väide, et on rikutud ELTL artikli 340 teist lõiku ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 3 ning proportsionaalsuse ja õiglase hindamise põhimõtteid, moonutatud faktilisi asjaolusid ning esitatud puudulik ja vastuoluline arutluskäik selle varalise kahju hüvitamise küsimuses, mida apellant väidetavalt kandis

60.

See väide jaguneb mitmeks osaks.

a) Esimene väiteosa, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 340 teises lõigus ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 3 sätestatud täieliku hüvitamise põhimõtet

61.

Oma apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osaga heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane rikkus tema õigust sellele, et talle hüvitatakse vastavalt ELTL artikli 340 teises lõigus ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 3 sätestatud põhimõtetele täielikult kahju, mille nõukogu õigusvastane käitumine tekitas. Ta väidab, et liikmesriikide õiguskordadele ühiste üldpõhimõtete seas, millele on nendes õigusnormides viidatud, on „proportsionaalsuse“ ja „õiglase hindamise“ põhimõtted, mille kohaselt on Üldkohtul juhul, kui kahju esinemine on tõendatud, kuid selle ulatust või täpset summat on raske või töömahukas kindlaks teha, kohustus määrata kahjuhüvitise summa kindlaks nii, „et see oleks õiglane, või teise võimalusena ex aequo et bono“ selle asemel, et lükata võimalus, et see on „ilmselge“, tervikuna tagasi. Apellant väidab ka, et Üldkohus jättis tema varalise kahju hüvitamise nõuded täies ulatuses rahuldamata ebaloogiliste ja vastuoluliste põhjendustega, olles nõustunud vaidlustatud kohtuotsuse mitmes kohas, ( 46 ) et nõukogu käitumine oli tõesti ja „juba määratlusest tulenevalt“ apellandile niisugust kahju põhjustanud.

62.

Kõigepealt märgin, et hageja on eespool esitatud argumendid süstemaatiliselt ja täielikult ära toonud oma esimese väite teistes osades, mis puudutavad vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, milles käsitletakse selle kahju erinevaid osi, mida ta väitis esimeses kohtuastmes end olevat kandnud, ning seega võib põhjendatult tekkida küsimus, kui sõltumatu on see osa, mida selle väite kontekstis siin analüüsitakse.

63.

Arvestades seda, meenutan, et liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamine ELTL artikli 340 teise lõigu alusel tema asutuste õigusvastase käitumise eest sõltub sellest, kas täidetud on kõik tingimused, mis peavad olema kumulatiivselt täidetud, nende hulgas kahju esinemine ning põhjusliku seose olemasolu institutsioonidele etteheidetava käitumise ja väidetava kahju vahel. ( 47 ) Lisaks peab hageja väljakujunenud kohtupraktika kohaselt esitama veenvad tõendid nii kahju esinemise kui ka selle ulatuse kohta. ( 48 ) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ka põhjuslikku seost selle kahju ja institutsioonidele etteheidetava käitumise vahel tõendama pool, kes väidab, et liidul on tekkinud lepinguväline vastutus. ( 49 )

64.

Vastupidi sellele, mida näib väitvat apellant, kohaldatakse neid põhimõtteid ka siis, kui liidu lepinguväline vastutus väidetakse olevat tekkinud olukorras, kus füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes võeti piiravaid meetmeid, see tähendab meetmeid, mille eesmärk on kahjustada asjaomaste isikute õiguslikku ja rahanduslikku olukorda, et kutsuda esile nende käitumise muutus. Seega ei saa Üldkohtule ette heita, et viimane hindas apellandi esitatud tõendite põhjal nii seda, kas erinevad kahjuliigid, mida apellant väidab end olevat kandnud, on tõesti olemas, kui ka nende ulatust, ning kontrollis iga väidetava kahju osa puhul, kas eksisteerib põhjuslik seos nõukogule etteheidetava õigusvastase käitumisega. Seepärast ei võimalda asjaolu, et Üldkohus jättis niisuguse analüüsi tulemusena kõik apellandi nõuded rahuldamata, iseenesest ja sõltumata vigade tuvastamisest selles analüüsis järeldada, et on rikutud ELTL artikli 340 teist lõiku ja põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 3 sätestatud põhimõtet.

65.

Mis puudutab kriitikat, et põhjendused on ebaloogilised ja vastuolulised, siis märgin nagu nõukogugi, et see etteheide põhineb vaidlustatud kohtuotsuse valikulisel lugemisel. Esiteks on selle kohtuotsuse punktis 88 esitatud seisukoht, et kohtutoimikust ilmneb, et väide, et apellant on seotud tuumarelvade levikuga, mõjutas selliste kolmandate üksuste käitumist tema suhtes, kes asuvad väljaspool liitu, on ära toodud põhjendustes, mis on seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõude analüüsiga – kusjuures Üldkohus täpsustab, et see mõju selle kahju tekitaski – ning seda ei saa seega käsitada hindamisteabena, mis puudutab küsimust, kas varaline kahju, mida apellant väidab end olevat kandvat, on tõesti olemas. Teiseks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109 küll – nagu apellant rõhutab –, et „ärisuhete katkestamine liidu asukohaga üksuste poolt on piiravate meetmete vastuvõtmise vältimatu tagajärg“ ning et käsitletaval juhul on Siemens AG ja apellandi vaheliste ärisuhete katkemine kõnesolevate meetmete võtmise „otsene tagajärg“. Järgneva analüüsi tulemusena järeldas Üldkohus siiski, et apellant ei ole tõendanud õiguslikult piisavalt, et varaline kahju, mille see katkemine väidetavalt tekitas, on tõesti olemas. Kolmandaks järgneb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 145 sisalduvale lauseosale „kuigi [apellandi] raamatupidamisarvestuse väljavõtetest ja asjaomasest ülevaatetabelist selgub tõepoolest, et tema käive on oluliselt langenud,“ midagi, mida apellant ei maini, see tähendab tõdemus, et need dokumendid „ei näita selle arengu põhjusi“. Sama võib öelda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147 esitatud väite kohta, et kõnesolevad piiravad meetmed „piiravad juba nende määratlusest tulenevalt [apellandi] majanduslikku tegevust“, millele järgneb samas punktis tõdemus, et apellant ei ole esitanud tõendusmaterjali, mille abil oleks võimalik hinnata kantud kahju ulatust.

66.

Mis puudutab lõpuks kriitikat, et Üldkohtul on kohustus mõista hüvitis välja ex aequo et bono, kui kahju esinemine on tõendatud, kuid selle hindamine eeldab keerukaid toiminguid, siis seda kriitilist märkust tuleb analüüsida nende erinevate kahju osade konkreetse hindamise raames, mida apellant väidab end olevat kandnud: hinnang, mida on täpsemalt kritiseeritud praegu analüüsitava väite teistes osades. Selles etapis piisab, kui märkida, et niisugune kohustus ei saa igal juhul vabastada liidu kohut tema kohustusest kontrollida igal konkreetsel juhul, kas liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamise tingimused, see tähendab eelkõige kahju esinemine ja põhjusliku seose olemasolu, on täidetud.

67.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal arvan, et apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa tuleb kõiges selles, mis ei kattu sama väite teiste osadega, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

b) Teine väiteosa, mille kohaselt rikuti sellega, et jäeti rahuldamata nõue hüvitada kahju, mida apellant kandis Derbendikhani (Iraak) elektrijaama rekonstrueerimise lepingu ülesütlemise ja pangakontode sulgemise tõttu, mitut õigusnormi

i) Nõue hüvitada kahju, mida apellant kandis Derbendikhani elektrijaama rekonstrueerimise lepingu ülesütlemise tõttu

68.

Oma apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas kinnitab apellant esiteks, et kui Üldkohus keeldus mõistmast välja hüvitist kahju eest, mida ta kandis Derbendikhani (Iraak) elektrijaama rekonstrueerimise lepingu ülesütlemise tõttu, siis tegi ta seda meelevaldselt ning rikkus seejuures proportsionaalsuse ja „õiglase hindamise“ põhimõtteid.

69.

Apellant märgib, et Üldkohus nõustus esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102, et selle lepingu, mille apellant ja Iraagi Kurdistani ametiasutused allkirjastasid, on viimased üles öelnud, kuna apellandil ei olnud võimalik saada Maailmapanga rahastamist, mille blokeeris üks Euroopa vahendav pank, ning teiseks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104, et nimetatud blokeerimine toimus vahetult pärast apellanti puudutavate piiravate meetmete võtmist. Üldkohus ei teinud tuvastatust siiski järeldust – mille ta oleks pidanud tema sõnul tegema –, et makse blokeerimise ainus usutav põhjus on apellandi kandmine kõnesolevatesse loeteludesse.

70.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104 esitatud seisukoha kohta, et kahju esinemist ja summat ei ole tõendatud, väidab apellant, et ta esitas Üldkohtule asjaolud, mis võimaldavad hinnata selle lepingu tehinguväärtust, selle ettevalmistamiseks tehtud kulutusi ja loodetud kasumimarginaali ning põhjendavad seega üksikasjalikult summat, mida kantud kahju eest hüvitisena nõuti. Üldkohus jättis need tõendid õigusvastaselt tähelepanuta või moonutas neid.

71.

Tuleb märkida, et olles tõdenud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103, et see tõendusmaterjal ei kinnita konkreetselt, et makse blokeerimine Euroopa vahenduspanga poolt tulenes apellanti puudutavate piiravate meetmete võtmisest, jätkas Üldkohus, et isegi kui eeldada, et apellant tõendab õiguslikult piisavalt põhjusliku seose olemasolu selle blokeerimise ja nende meetmete vahel, ei ole ta siiski tõendanud oma väidetava kahju esinemist ja summat. Nende argumentidega vaidleb apellant sellele seisukohale vastu, seades kahtluse alla hinnangu, mille Üldkohus on talle esitatud tõenditele andnud.

72.

Selles küsimuses meenutan, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on apellatsioonkaebus piiratud õiguslike küsimustega ning seega on faktilisi asjaolusid ainsama pädev tuvastama Üldkohus – välja arvatud juhul, kui see, et tema tuvastatu on vale, ilmneb talle esitatud kohtutoimikus olevatest materjalidest – ning tema on ka ainsana pädev hindama tõendeid. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendeid on moonutatud, ei ole nende faktiliste asjaolude ja tõendite hindamine seega niisugune õigusküsimus, mis kuuluks Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele. ( 50 ) Kohtupraktikast ilmneb ka, et tõendite moonutamisega on tegemist juhul, kui ilma uusi tõendeid uurimata on selge, et hinnang, mille Üldkohus andis olemasolevatele tõenditele, on ilmselgelt väär. Nii on see eelkõige siis, kui järeldused, millele Üldkohus on teatavate dokumentide põhjal jõudnud, ei ole nende dokumentide mõtte ja ulatusega kooskõlas, kui neid dokumente tervikuna lugeda. ( 51 )

73.

Käsitletaval juhul tuleb märkida, et ehkki apellant väidab, et esimeses kohtuastmes esitatud tõendeid moonutati, ei selgita ta siiski, milles see moonutamine täpselt seisneb, vaid piirdub sellega, et viitab üldiselt kohtadele oma Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides ja nende lisadele. Igaks juhuks märgin, et Üldkohtule esitatud repliigi punktides 71–77, millele apellant viitab, on ainult kokkuvõtlikult kirjeldatud kõnesoleva lepingu ülesütlemise asjaolusid. Ainult selle dokumendi punktis 76 mainib apellant kantud kahju, mille kohta ta väidab, et selle lepingu ettevalmistamise kulude tõttu kaotas ta 10% selle lepingu tehinguväärtusest ja loodetud kasumimarginaalist väiksema kasumi tõttu 20% selle tehinguväärtusest. Ta viitab selles küsimuses esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse lisale A-5 ning Ülkohtus esitatud repliigi lisadele A-25-a ja A-25-b. Nendest lisadest esimene on aga ülevaatetabel apellandi projektidest, mida loeteludesse kandmine mõjutas, ja turgudest, mille ta kaotas tema suhtes võetud sanktsioonide tulemusena, ning kaks viimast on kõnesoleva lepingu ja sellele lisatud eritingimuste ärakirjad. Need dokumendid sisaldavad küll teavet kõnesoleva lepingu tehinguväärtuse kohta, kuid ei tõenda, et apellant tõesti tegi selle lepinguga seoses niisuguseid kulutusi, ega tõenda ka selle kasumimarginaali suurust, mida ta võis mõistlikult selle lepingu täitmisest oodata. Mis puudutab vastuseid seitsmendale ja kaheksandale küsimusele, mille Üldkohus 14. jaanuari 2014. aasta menetlust korraldavate meetmete raames esitas ning millele apellant reageeris dokumendiga, mis esitati Üldkohtu kantseleile 31. jaanuaril 2014, siis märgin, et esimene puudutab ainult väidetavat põhjuslikku seost kõnesoleva makse blokeerimise ja apellandi suhtes võetud piiravate meetmete vahel ning teises on esitatud üksnes paljasõnalised väited selle kohta, milliseid kulutusi ta tegi ja milline oli tema teenimata jäänud tulu kõnesoleva lepingu ülesütlemise tagajärjel. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106 tuvastas, ei ole nendele väidetele lisatud ei tehtud kulutuste ülevaateid ega täpseid viiteid tema enda või tema tegevussektori üldisele kasumlikkusele. ( 52 )

74.

Kuna ei ole ilmne, et Üldkohus oleks talle esitatud tõendeid moonutanud, tuleb apellandi kriitika, mis puudutab järeldust, et ta ei tõendanud, et Derbendikhani elektrijaama rekonstrueerimise lepingu ülesütlemisega põhjustati kahju, ja tõendatud ei ole ka selle kahju ulatust, tagasi lükata.

75.

Võttes arvesse, et tingimused, mille kohaselt peab eelkõige väidetav kahju olema tõesti olemas ning selle kahju ja institutsioonidele etteheidetava käitumise vahel peab valitsema põhjuslik seos, peavad olema kumulatiivselt täidetud ning kui üks nendest seda ei ole, ei saa liidu lepinguvälist vastutust kohaldada, ei ole vaja teha otsust kriitika kohta, et järeldus, et analüüsitava kahjuliigi puhul see seos puudub, on ekslik.

76.

Lisaks tuleb märkida, et kuna esiteks ei teinud Üldkohus järeldusega, et väidetava kahju esinemist ja summat ei ole tõendatud, mingeid niisuguseid vigu, mida apellant talle ette heidab, ning teiseks ei ole apellant väitnud, et seda kahju suurust oleks võimatu või lihtsalt raske kindlaks määrata, ei saa kriitika, et on rikutud proportsionaalsuse ja „õiglase hindamise“ põhimõtteid, igal juhul anda tulemusi.

ii) Nõue hüvitada kahju, mis on seotud apellandi pangakontode sulgemisega

77.

Teiseks väidab apellant, et kui Üldkohus keeldus mõistmast välja hüvitist kahju eest, mida ta kandis seetõttu, et Emirate National Bank of Dubai sulges tema pangakontod, siis tegi ta seda meelevaldselt ning ebaloogilistele ja vastuolulistele põhjendustele tuginedes ja tõendeid moonutades.

78.

Tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 95 ja 96 tõdes Üldkohus kirja põhjal, mille Emirate National Bank of Dubai apellandile saatis ja milles ta teatas viimasele tema pangakontode sulgemisest, et sulgemine on veidi enne seda apellandi suhtes võetud meetmete tagajärg. Selle kohtuotsuse järgnevates põhjendustes märkis Üldkohus siiski väidetava kahju esinemise ja ulatuse kohta esiteks seda, et Emirate National Bank of Dubai ei külmutanud apellandi kontodel olevaid vahendeid, vaid tagastas need talle (punkt 97), teiseks seda, et apellant ei ole viidanud ühelegi asjaolule, et tõendada, et tal ei ole võimalik saada eelnevalt Emirate National Bank of Dubai pakutud finantsteenuseid mõnelt muult pangalt (selle kohtuotsuse punkt 98), kolmandaks seda, et ta ei ole viidanud konkreetsetele asjaoludele, et tõendada, et tema kontode sulgemine või maksete peatamine mõjutas tema suhteid oma äripartneritega või muude isikute või üksustega (selle kohtuotsuse punkt 99), ning neljandaks seda, et ta ei ole esitanud asjaolusid, mis oleks tõendanud talle väidetavalt tekitatud kahju summat (selle kohtuotsuse punkt 100).

79.

Mis puudutab esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99 võetud seisukohta, et apellant ei tõendanud mõju, mida kõnesolevate finantsteenuste katkestamine avaldas tema ärisuhetele, siis ta kinnitab ainult, et see seisukoht ei ole põhjendatud, ja väidab, et faktilisi asjaolusid on moonutatud. Peale paljasõnaliste väidete, et „see katkestamine halvas tema äritehingud ja majandustegevuse“, ei nimeta apellant siiski ühtegi konkreetset asjaolu, mis niisugust mõju tõendaks ja mida Üldkohus arvesse ei võtnud või moonutas või põhjendamatult kõrvale jättis.

80.

Seejärel tuleb märkida, et vastupidi apellandi väitele ei tähenda see, kui Üldkohus kinnitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 96, et Emirate National Bank of Dubai keeldumine jätkata finantsteenuste osutamist apellandile oli tõenäoliselt tingitud kõnesolevate piiravate meetmete võtmisest ja selle panga hirmust, et ka tema suhtes võetakse niisugused piiravad meetmed, et Üldkohus oleks nõustunud, et samasugune keeldumine oleks apellandile osaks saanud iga teise panga poolt, kuhu ta oleks oma maksed ümber suunanud. Seega ei kõnelenud Üldkohus endale vastu, kui tuvastas sama kohtuotsuse punktis 98, et apellant ei ole tõendanud, et ta ei võinud saada samu finantsteenuseid mõnelt teiselt pangalt. Pealegi ei ilmne apellandi menetlusdokumentidest, et ta oleks maininud Üldkohtus, et ta tegi katset saada teistelt pankadelt neid finantsteenuseid, mida varem osutas Emirate National Bank of Dubai, ja et talle sai osaks keeldumine. Selles olukorras ei ole ilmne, et Üldkohus moonutas oma seisukohaga faktilisi asjaolusid või tõendeid.

81.

Mis puudutab lõpuks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 100 esitatud seisukohta, et apellant ei ole tõendanud väidetavalt kantud kahju summat, siis ka selle puhul väidab apellant ainult, et faktilisi asjaolusid moonutati, kuid tõendab seda ainult paljasõnaliste väidetega, et kõnesolevate kontode sulgemine tõi „vältimatult ja vaieldamatult“ ning „seepärast, et see on asjade normaalne käik“, talle kaasa „märkimisväärse rahalise kahju“. ( 53 )

c) Kolmas ja neljas osa, mille kohaselt rikuti sellega, et jäeti rahuldamata nõue hüvitada kahju, mida hageja kandis väidetavalt lepingute ülesütlemise ja suhete katkemise tõttu tema äripartneritega, mitut õigusnormi

82.

Oma apellatsioonkaebuse esimese väite kolmandas ja neljandas osas kinnitab apellant, et Üldkohus rikkus ELTL artikli 340 teist lõiku ja põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 3 ning proportsionaalsuse ja õiglase hindamise põhimõtteid, kui keeldus mõistmast talle välja hüvitist 2 miljoni euro suuruse kahju eest, mida ta kandis väidetavalt lepingute ülesütlemise ja suhete katkemise tõttu tema kõige olulisemate äripartneritega, s.o Siemensi ja Mobarakeh Steel Co‑ga (edaspidi „Mobarakeh“). Üldkohtu arutluskäik on ka ebaloogiline ja vastuoluline ning selle puhul on moonutatud faktilisi asjaolusid ja eitatud ilmselget.

83.

Tuleb meenutada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109 nõustus Üldkohus, et Siemensi ja apellandi ärisuhete katkemise ning viimase suhtes võetud piiravate meetmete vahel eksisteerib otsene põhjuslik seos. Selle kohtuotsuse punktis 110 võttis Üldkohus seisukoha kahju esinemise küsimuses ning tunnistades küll, et suhete katkemine oluliste tarnijatega segab loomulikult äriühingu tegevust, kuid kinnitas, et toodete tarnimisest keeldumine ei kujuta endast siiski iseenesest kahju, vaid kahju tekib nimelt ainult siis, kui keeldumine mõjutab puudutatud äriühingu majandustulemusi.

84.

Seejärel analüüsis ta erinevaid asjaolusid, mille esitamisega püüdis apellant tõendada, et ta kandis kahju seetõttu, et tema Euroopa tarnijad katkestasid temaga igasugused ärisuhted. Nendeks asjaoludeks on Mobarakeh’iga sõlmitud lepingu ülesütlemine (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 112–117), selle ülesütlemise mõju nende lepingute täitmisele, mis puudutasid Eufrati tammi elektriseadmete ajakohastamist Süürias (selle kohtuotsuse punktid 118–125) ning elektrialajaamade ehitamist Kunduzis (Afganistan) ja Baghlānis (Afganistan) (selle kohtuotsuse punktid 126–132), ning muud välisriike puudutavad projektid, mida see mõjutas (selle kohtuotsuse punktid 133–148).

i) Mobarakeh’iga sõlmitud lepingu ülesütlemine

85.

Apellant väitis Üldkohtus, et kuna Siemens keeldus saatmast teatavat varustust, ei saanud tema täita oma lepingulisi kohustusi Mobarakeh’i ees, kes ütles kõnesoleva lepingu üles ja jättis apellandi oma tulevastest hangetest kõrvale. Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 116, et apellanti puudutavate piiravate meetmete võtmine ei olnud kõnesoleva sõlmitud lepingu ülesütlemise määrav ja otsene põhjus.

86.

Apellandi sõnul tegi Üldkohus niisuguse järelduse seetõttu, et moonutas kirja, mille Mobarakeh talle 3. septembril 2011 saatis, et teatada lepingu ülesütlemisest. Vastupidi apellandi väitele ei ilmne sellest kirjast aga, et piiravate meetmete võtmine tema suhtes oli lepingu ülesütlemise „peamine ja määrav“ põhjus: Mobarakeh’i silmis oli määrav hoopis apellandi viivitamine oma kohustuste täitmisega, sest nende täitmise tähtaeg oli 15 kuud ja möödus 15. novembril 2010, s.o – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114 rõhutas – enam kui kuus kuud enne apellandi kandmist kõnesolevatesse loeteludesse. Seega ei moonutanud Üldkohus selle kirja sisu. ( 54 )

ii) Kahju, mida apellant kandis väidetavalt seoses oma lepingutega, mis puudutasid Eufrati tammi elektriseadmete ajakohastamist Süürias

87.

Apellant väitis Üldkohtus, et kuna tema Euroopa tarnijad katkestasid temaga kõik ärisidemed, siis ei olnud tal võimalik tarnida hulgi seadmeid ja seotud materjali, mida oli vaja Eufrati tammi elektriseadmete ajakohastamiseks Süürias, mis põhjustas talle kahju, mis ulatub vähemalt 30 protsendini asjaomase lepingu selle osa hinnast, milles olevat pidanud kasutama alltöövõtjaid, see on 1425000 eurot tehtud ettevalmistavate tööde ja kasumimarginaali puhul (vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 118). Üldkohus jättis apellandi nõude hüvitada talle see kahju rahuldamata, olles leidnud, et ei ole tõendeid, mis kinnitaksid esiteks, et nõukogule etteheidetava käitumise ja väidetava kahju vahel valitseb põhjuslik seos (selle kohtuotsuse punktid 119–121), ning teiseks, et väidetav kahju on olemas (selle kohtuotsuse punktid 122–124).

88.

Mis puudutab esiteks põhjuslikku seost, siis Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 119 apellandi esitatud dokumentide põhjal, et apellandile usaldatud tööde algus ja ajakava lükati edasi ning et apellandil lubati kasutada „alltöövõtjaid“. Selle kohtuotsuse punktis 120 leidis Üldkohus siiski, et apellandi esitatud dokumendid ei tõenda, et projekti lõpuleviimise hilinemine ja „alltöövõtjate“ kasutamine on teda puudutavate piiravate meetmete tagajärg.

89.

Apellant vaidlustab selle seisukoha.

90.

Tuleb meenutada, et liidu lepinguvälise vastutuse valdkonnas on kahju põhjustanud asjaolu ja kahju vahelise põhjusliku seose olemasolu küsimus – mis on lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus – õigusküsimus, mille üle saab seega Euroopa Kohus kontrolli teostada. ( 55 ) Selle kontrolli käigus ei saa siiski seada kahtluse alla faktilisi asjaolusid, mille Üldkohus tuvastas, ega hinnangut, mille ta neile andis. ( 56 )

91.

Käsitletaval juhul püüab apellant enamikuga oma argumentidest seada kahtluse alla hinnangut, mille Üldkohus tõenditele andis, väitmata, et neid tõendeid oleks moonutatud. Need argumendid tuleb seega tunnistada vastuvõetamatuks.

92.

Vastuvõetav on aga kriitika, et Üldkohus tegi vea, kui ei nõustunud põhjusliku seose olemasoluga selle põhjal, et apellandi väited on käsitletava juhtumi asjaolusid arvestades „usutavad“, sest sellega heidetakse Üldkohtule ette, et viimane ei kvalifitseerinud faktilisi asjaolusid õiguslikult õigesti. Selles küsimuses märgin, et kohtupraktika kohaselt nõustutakse, et põhjuslik seos ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses eksisteerib, kui asjaomase institutsiooni süü ja väidetava kahju vahel on olemas kindel ja otsene põhjuse ja tagajärje seos, mida peab tõendama hageja. ( 57 ) Seega ei saa Üldkohtule ette heita, et ta piirdus sellega, et tõdes niisuguse põhjusliku seose ilmset puudumist, kontrollimata, kas apellandi väited on „usutavad“. Lisaks ei saa apellant tugineda asjakohaste faktiliste asjaolude omapoolse tõlgenduse usutavusele, et korvata seda, et ta ei esitanud asjaolusid, mis tõendaksid õiguslikult piisavalt, et niisugune põhjuslik seos on olemas.

93.

Mis puudutab teiseks Üldkohtu seisukohta, et apellant ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et kahju esineb, siis tuleb märkida, et apellandi argumentidega seatakse ainult kahtluse alla hinnang tõenditele, mille Üldkohus andis, väitmata, et neid tõendeid oleks moonutatud, ning need argumendid tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

iii) Kahju, mida apellant väidetavalt kandis seoses lepinguga, mis puudutab elektrialajaamade ehitamist Kunduzis ja Baghlānis

94.

Apellant väitis Üldkohtus, et kuna tema Euroopa tarnijad katkestasid temaga ärisidemed, siis ei olnud tal võimalik tarnida üht osa masinatest ja seadmetest, mis olid vajalikud elektrialajaamade ehitamiseks Kunduzis ja Baghlānis, ning ta kandis kahju, mis ulatub vähemalt 10 protsendini lepingu selle osa hinnast, milles olevat pidanud kasutama alltöövõtjaid, see on 729210,80 eurot.

95.

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 129–132 esiteks, et tal ei ole teavet, mis tõendaks, et elektrialajaamade ehitamist Kunduzi ja Baghlāni käsitleva lepingu tingimusi tuli muuta pärast apellanti puudutavate piiravate meetmete võtmist, kasutades nimelt alltöövõtjaid, teiseks, et apellant ei ole tõendanud, et Siemensi ühe tellimuse tühistamise tulemusena ei olnud tal võimalik ilma alltöövõtjaid kasutamata asjaomast lepingut täita, ning kolmandaks, et apellant ei ole ka täpsustanud kantud kahju liiki ega esitanud tõendeid, mille abil saaks kindlaks teha asjaomase lepingu selle osa hinna, milles olevat pidanud kasutama alltöövõtjaid.

96.

Peaaegu kõigi argumentidega, millega apellant eespool esitatud seisukohti kritiseerib, püütakse seada kahtluse alla hinnangut faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mille Üldkohus on andnud, või on need paljasõnalised väited, mis sageli põhinevad vaidlustatud kohtuotsuse valikulisel lugemisel.

97.

Ainus minu meelest vastuvõetav kriitiline väide on faktiliste asjaolude ja tõendite moonutamine, mille Üldkohus pani tema sõnul toime, kui kinnitas, et apellant ei ole tõendanud, et Siemensi ühe tellimuse tühistamise tulemusena ei olnud tal võimalik ilma alltöövõtjaid kasutamata asjaomast lepingut täita. Apellant väidab selles küsimuses, et Üldkohus oleks pidanud teadma, et ta ei ole tootja ning et ta sõltub seega oma tarnijatest ja alltöövõtjatest. Mulle tundub siiski, et see kriitika põhineb vaidlustatud kohtuotsuse punkti 130 ekslikul tõlgendusel. Minu meelest ei tahtnud Üldkohus öelda, et apellant oleks saanud lepingu esemeks olevaid seadmeid ja masinaid ise toota, vaid et ta oleks saanud vajaduse korral osta selle varustuse muudelt tarnijatelt kui Siemens, näiteks tarnijatelt väljastpoolt Euroopat, selle asemel et kasutada allhanget. Moonutamist, millega apellant väidab tegemist olevat – tema ainus kriitika, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse selle punkti vastu –, ei ole seega tõendatud.

iv) Ülejäänud asjaolud, millele Üldkohus hinnangu andis, analüüsides nõuet hüvitada kahju, mida apellant kandis väidetavalt lepingute ülesütlemise ja suhete katkemise tõttu äripartneritega

98.

Apellant väidab kõigepealt, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 133 ja järgmistes punktides leidis Üldkohus, et ei ole tõendatud faktilisi asjaolusid, mida ta vaidlustatud kohtuotsuse teistes kohtades ise tõendatuks pidas.

99.

Selles küsimuses märgin, et vaidlustatud kohtuotsuse nendes punktides analüüsis Üldkohus teatavaid dokumente, mille apellant oli esitanud, leides kõikide puhul, et nendes ei ole toodud piisavalt tõendeid, mis kinnitaksid, et nõukogule etteheidetava käitumise ja kahju vahel, mida apellant väidab end olevat Euroopa tarnijatega ärisidemete katkemise tõttu kandnud, on niisugune põhjuslik seos või et selline kahju on tõesti olemas. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 88 ja 109, millele apellant viitab, kinnitas Üldkohus, et „väide, et hageja on seotud tuumarelvade levikuga, mõjutas selliste kolmandate üksuste käitumist tema suhtes, kes asuvad väljaspool liitu“, (selle kohtuotsuse punkt 88) ning „ärisuhete katkestamine liidu asukohaga üksuste poolt on piiravate meetmete vastuvõtmise vältimatu tagajärg“ (selle kohtuotsuse punkt 109). Nendes punktides ei ole aga – vastupidi sellele, mida näib väitvat apellant – nõustutud ei sellega, et kahju, mida apellant väidab end olevat selle katkemise tõttu kandnud, on tõesti olemas, ega ka sellega, et nimetatud kahju ja nende piiravate meetmete vahel eksisteerib põhjuslik seos. Vastupidi, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 110 kinnitas Üldkohus väga selgelt, et „[t]oodete tarnimisest keeldumine ei kujuta endast siiski iseenesest kahju“.

100.

Seejärel väidab apellant, et „tavapärases olukorras“ on „normaalne“, et see, kui ettevõtja tarnijad katkestavad ärisidemed, põhjustab kahju ning et üldisemalt võetaksegi piiravaid meetmeid eesmärgiga tekitada asjaomasele üksusele majanduslikku ja rahalist kahju – asjaolu, mida Üldkohus püüab eitada, eelkõige sellega, et paneb talle tõendamiskoormise, mida on võimatu täita.

101.

Selles küsimuses tuleb märkida, et mõistagi on piiravate meetmete eesmärk – nagu Üldkohus isegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147 tunnistas – piirata asjaomaste üksuste majandustegevust ning seda eesmärgiga saavutada see, et nad muudavad oma käitumist suunas, mis vastab taotletavatele eesmärkidele. See ilmne asjaolu ei võimalda siiski eeldada, et need meetmed põhjustasid konkreetselt asjaomasele isikule reaalse ja kindla kahju, ega vabasta teda hagi raames, millega taotletakse liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamist, kohustusest tõendada peale nõukogule etteheidetava käitumise õigusvastasuse kahju esinemist ja selle ulatust ning põhjuslikku seost selle kahju ja käitumise vahel. Nagu Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus rõhutada, ei saa liidu kohus sellega, et esineb reaalne ja kindel kahju, nõustuda abstraktselt, vaid selle olemasolu tuleb hinnata konkreetsete faktiliste asjaolude põhjal, mis iga talle hindamiseks esitatud juhtumit iseloomustavad. ( 58 ) Ka tuleb märkida, et vastavalt ELTL artikli 340 teisele lõigule on liit kohustatud heastama ainult kahju, mida põhjustas tema institutsioonide ja teenistujate käitumine – mis eeldab, et tõendatakse piisavalt otsese põhjuse ja tagajärje seose olemasolu selle käitumise ja väidetava kahju vahel. ( 59 ) Käsitletaval juhul ei ole lisaks ka teada, et Üldkohus oleks pannud apellandile tõendamiskoormise, mis on ebanormaalne või mida on võimatu täita.

102.

Ülejäänud osas püüab apellant oma argumentidega kahtluse alla seada hinnangut tõenditele, mille Üldkohus on andnud, ning need argumendid tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

v) Kriitika, et Üldkohus ei hinnanud kahju, mida apellant kandis, õiglaselt

103.

Teise võimalusena vaidlustab apellant selle, et Üldkohus ei hinnanud ex aequo et bono kahju, mida põhjustas talle ärisidemete katkemine tema äripartneritega ning mis avaldus eelkõige käibe tunduvas languses ja tema töötajate massilises koondamises – mida Üldkohus oleks pidanud tegema selle asemel, et apellandi kogu kahju hüvitamise nõue täies ulatuses rahuldamata jätta.

104.

Selles küsimuses piisab, kui märkida, et selleks, et tõendada Üldkohtu kohustust viia läbi niisugune hindamine, oleks apellant pidanud tõendama vähemalt seda, et kahju on tõesti olemas ning et eksisteerib põhjuslik seos – mille Üldkohus välistas, ilma et apellant oleks seda õiguslikult piisavalt vaidlustanud.

105.

Mis puudutab apellandi viiteid oma raamatupidamisarvestuse väljavõtetele, siis märgin, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 145 oma tõendite hindamise täielikku pädevust kasutades, et kuigi nendest väljavõtetest selgub tõepoolest, et tema käive on oluliselt langenud, ei näita need selle arengu põhjusi ning järelikult „ei ole võimalik kindlaks teha, kas ning kui jah, siis millises ulatuses on nimetatud languse põhjuseks hagejat puudutavate piiravate meetmete vastuvõtmine ja nende jõushoidmine, pigem kui muud asjaolud, nagu majanduse üldine areng“.

d) Järeldus esimese väite kohta

106.

Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide, mis on suunatud hageja väidetava varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise vastu, minu arvates tagasi lükata.

107.

Kuna eelnevast ilmneb, et kahju esinemise ja ulatuse ja/või selle kahju ja nõukogule etteheidetava käitumise vahelise põhjusliku seose olemasolu tingimused ei ole täidetud ühegi kahju osa puhul, mida apellant väidab end olevat kandnud oma varalise kahju hüvitamise nõude raames, ei saa tema nõuet, et Euroopa Kohus määraks oma täielikku pädevust kasutades õiglaselt kindlaks selle kahju summa, ühelgi juhul rahuldada.

2. Apellatsioonkaebuse teine väide, et apellandi mittevaralise kahju hüvitamise nõudega seoses on rikutud põhjendamiskohustust ja proportsionaalsuse põhimõtet

108.

Apellant väidab, et kui Üldkohus määras mittevaralise kahju eest hüvitiseks 50000 euro suuruse summa – mis on apellandi arvates liiga väike –, siis tegi ta seda meelevaldselt ja oma otsust põhjendamata ning proportsionaalsuse põhimõtet rikkudes.

109.

Kriitika kohta, et põhjendus on ebapiisav, meenutan, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kohtuotsuse põhjendustest selgelt ja üheselt mõistetavalt ilmnema Üldkohtu arutluskäik, et huvitatud isik mõistaks vastuvõetud otsuse põhjendusi ja Euroopa Kohus võiks teostada oma kohtulikku kontrolli. ( 60 ) Käsitletaval juhul esitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86–91 – mille sisu on kokkuvõtlikult kirjeldatud eespool punktis 52 – piisavalt selgelt kaalutlused ja asjaolud, mille põhjal määras ta apellandile väljamõistetava hüvitise summa.

110.

Mis puudutab kriitikat, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, siis apellant ei ole minu meelest suutnud oma argumentidega näidata, et Üldkohus on oma hinnangu puhul teinud niisuguse vea.

111.

Esiteks tuleb märkida, et kuna apellant kinnitab, et Üldkohus ei võtnud sobivalt arvesse ei tema kahju ulatust ega nõukogu rikkumiste raskusastet, palub ta Euroopa Kohtul tegelikult Üldkohtu kindlaks määratud summat uuesti hinnata. Kohtupraktika kohaselt on aga Üldkohus siis, kui ta on kahju esinemise tuvastanud, ainsana pädev hindama nõude piires, milline hüvitis oleks õiglane. ( 61 )

112.

Mis puudutab teiseks apellandi etteheidet Üldkohtule, et viimane leidis, et tema kõnesolevatesse loeteludesse kandmise huve kahjustav mõju kestis peaaegu kolm aastat, ehkki tema kannatab selle negatiivsete tagajärgede all ikka veel, siis piisab, kui märkida – nagu märgib ka nõukogu –, et liitu saab pidada vastutavaks ainult kahju eest, mis on tema asutuste ja teenistujate rikkumiste otsene tagajärg. Ei asjaolu, et tema nime seostatakse kuni tänase päevani – nagu apellant väidab – veebisaitidel sanktsioonidega, ega väidetavat kahju, mis sellest tuleneb, ei saa pidada niisuguseks otseseks tagajärjeks, sest hageja nimi kutsutati kõnesolevatest loeteludest 16. aprillil 2014 ja kohtuotsus, millega sinna kandmine tühistati, tehti 25. novembril 2014.

113.

Esitatud põhjendustest lähtudes tuleb apellatsioonkaebuse teine väide minu arvates tagasi lükata.

3. Järeldus apellatsioonkaebuse kohta

114.

Eelnevate kaalutluste põhjal arvan, et apellatsioonkaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

IV. Ettepanek

Kõikidest esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku:

—

jätta nii Safa Nicu Sepahan Co. apellatsioonkaebus kui ka Euroopa Liidu Nõukogu vastuapellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata;

—

jätta Safa Nicu Sepahan Co., Euroopa Liidu Nõukogu ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohtukulud vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõigetele 2 ja 3 ning artikli 140 lõikele 1 nende endi kanda.

( 1 ) Algkeel: prantsuse.

( 2 ) Märgin, et õigusaktid, mille Üldkohus tühistas, võeti vastu ELTL artikli 215 alusel ja seega väljaspool ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) raamistikku. Need õigusaktid kuuluvad vastavalt ELL artiklile 19 seega liidu kohtute üldpädevuse alla (vt selle kohta kohtujuristi ettepanek, Wathelet, kohtuasi Rosneft, C‑72/15, EU:C:2016:381, punkt 48). Üldkohus oli seega pädev tegema otsust kahju hüvitamise hagi kohta, mille apellant esitas, et saada hüvitist kahju eest, mida ta nende õigusaktide vastuvõtmise tõttu kandis – mida nõukogu ei ole muide ühelgi hetkel ei Üldkohtus ega Euroopa Kohtus vaidlustanud.

( 3 ) Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT 2010, L 195, lk 39).

( 4 ) Nõukogu 23. mai 2011. aasta otsus, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT 2011, L 136, lk 65).

( 5 ) Nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrus, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 (ELT 2010, L 281, lk 1).

( 6 ) Nõukogu 23. mai 2011. aasta määrus, millega rakendatakse määrust (EL) nr 961/2010 (ELT 2011, L 136, lk 26).

( 7 ) Nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT 2011, L 319, lk 71).

( 8 ) Nõukogu 1. detsembri 2011. aasta määrus, millega rakendatakse määrust nr 961/2010 (ELT 2011, L 319, lk 11).

( 9 ) Nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT 2012, L 88, lk 1).

( 10 ) Nõukogu 16. aprilli 2014. aasta otsus, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT 2014, L 119, lk 65).

( 11 ) Nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus, millega rakendatakse määrust nr 267/2012 (ELT 2014, L 119, lk 1).

( 12 ) Üldkohus tõdes, et apellant ei vaidlusta enam seda, kas kõnesolev kanne puudutab teda, ning järeldas, et esimest väidet ei ole seega enam tarvis analüüsida (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 23–25).

( 13 ) Seevastu nõue, et tühistataks apellandi „tütarettevõtjate“ nime kandmine loeteludesse, jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 41–44).

( 14 ) Euroopa Kohtu kodukorra artikli 174 kohaselt „[võib v]astuses apellatsioonkaebusele […] nõuda apellatsioonkaebuse täielikku või osalist rahuldamist või rahuldamata jätmist“.

( 15 ) Kodukorra artikli 179 järgi „[võib apellant v]astuapellatsioonkaebuse esitamise korral […] esitada […] vastuse, milles võib käsitleda vaid vastuapellatsioonkaebuses esitatud väiteid […]“.

( 16 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 29.

( 17 ) Vt muu hulgas kohtuotsus, 9.9.2008, FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon (C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 18 ) Vt mh kohtuotsused, 5.3.1996, Brasserie du pêcheur ja Factortame (C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, punkt 51); 4.7.2000, Bergaderm ja Goupil vs. komisjon (C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punktid 41 ja 42); 10.12.2002, komisjon vs. Camar ja Tico (C‑312/00 P, EU:C:2002:736, punkt 53) ning 10.7.2003, komisjon vs. Fresh Marine (C‑472/00 P, EU:C:2003:399, punkt 25).

( 19 ) Vt kohtuotsused, 5.3.1996, Brasserie du pêcheur ja Factortame (C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, punkt 55); 4.7.2000, Bergaderm ja Goupil vs. komisjon (C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punkt 43); 10.12.2002, komisjon vs. Camar ja Tico (C‑312/00 P, EU:C:2002:736, punkt 54) ning 10.7.2003, komisjon vs. Fresh Marine (C‑472/00 P, EU:C:2003:399, punkt 26).

( 20 ) Vt kohtuotsused, 4.7.2000, Bergaderm ja Goupil vs. komisjon (C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punkt 44); 10.12.2002, komisjon vs. Camar ja Tico (C‑312/00 P, EU:C:2002:736, punkt 54) ning 10.7.2003, komisjon vs. Fresh Marine (C‑472/00 P, EU:C:2003:399, punkt 26).

( 21 ) Vt kohtuotsus, 5.3.1996, Brasserie du pêcheur ja Factortame (C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, punkt 57).

( 22 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 38.

( 23 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 56 ja 57.

( 24 ) Vt ka vaidlustatud kohtuotsuse punkt 58.

( 25 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 59, kohtujuristi kursiiv.

( 26 ) Vt eelkõige kohtuotsused, 18.1.2007, PKK ja KNK vs. nõukogu (C‑229/05 P, EU:C:2007:32, punktid 109–111); 29.6.2010, E ja F (C‑550/09, EU:C:2010:382, punkt 57); 21.3.2012, Fulmen vs. nõukogu (T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142, punktid 96 ja 97); 13.3.2012, Melli Bank vs. nõukogu (C‑380/09 P, EKL, EU:C:2012:137, punkt 46); 18.7.2013, komisjon jt vs. Kadi (C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 142) ning 12.12.2006, Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu (T‑228/02, EU:T:2006:384, punkt 159). Huvitav on teada, et 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. Bank Mellat (C‑176/13 P, EU:C:2016:96) kinnitas Euroopa Kohus, et nõukogul on kohustus tõendada võetud piiravate meetmete põhjendatust teabe ja tõendite abil, mis võimaldavad liidu kohtul kontrollida nende õiguspärasust (punktid 109–112), täpsustades samas siiski, et nõukogul ei ole vähemalt esmakordse õigusakti puhul, millega isik loetellu kantakse, kohustust analüüsida selle teabe ja nende tõendite asjakohasust ja põhjendatust, kui selle teabe ja need tõendid on talle esitanud liikmesriik või liidu kõrge esindaja (punktid 88–91).

( 27 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 38.

( 28 ) Vt kohtuasjas nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft (C‑348/12 P, EU:C:2013:470) esitatud ettepaneku punkt 171; vt ka sama ettepaneku punktid 172 ja 174.

( 29 ) Selle kohtuotsuse punktid 109 ja 110.

( 30 ) Selle kohtuotsuse punktid 109–111.

( 31 ) Põhjendamise küsimus, mis on vorminõue, on mõistagi – ja nagu Euroopa Kohus on mitu korda rõhutanud – eraldi küsimus, mis eristub etteheidetava käitumise tõendamise küsimusest, mis on kõnealuse akti sisulise õiguspärasuse küsimus ning mille puhul tuleb kontrollida, kas selles aktis mainitud asjaolud vastavad tõele ja kas neid asjaolusid võib kvalifitseerida selliseks, mis õigustavad asjaomase isiku suhtes piiravate meetmete kohaldamist, vt mh kohtuotsus, 15.11.2012, nõukogu vs. Bamba (C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 60).

( 32 ) Vt selle kohtuotsuse punkt 57, kohtujuristi kursiiv. Samas punktis lisas Euroopa Kohus, et niisuguse kontrolli võimalus peab kindlasti olemas olema, et tagataks õiglane tasakaal asjaomase meetme vastuvõtmise vajaduse – käesoleval juhul rahvusvahelise terrorismi vastase võitluse – ning põhivabaduste ja ‑õiguste kaitse vahel. Ka 3. septembri 2008. aasta kohtuotsuses Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461) oli Euroopa Kohus juba täpsustanud eelkõige, et niisuguste piiravate meetmete puhul, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti see kohtuotsus, ei ole igasugune liidu kohtu kontroll välistatud ainuüksi seepärast, et õigusakt, millega need võeti, puudutab niisuguseid tundlikke valdkondi nagu riigi julgeolek ja terrorismivastane võitlus (vt eelkõige punkt 343; vt ka selle kohtuotsuse punktid 281, 326, 350 ja 351).

( 33 ) Tegemist on seisukohaga, mille nõukogu võttis eelkõige kohtuasjas nõukogu vs. Manufacturing Support & Procuremen Kala Naft (vt kohtujurist Bot’ ettepanek selles kohtuasjas, C‑348/12 P, EU:C:2013:470, punkt 88).

( 34 ) Vt mh kohtuotsus, 4.7.2000, Bergaderm ja Goupil vs. komisjon (C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punkt 40).

( 35 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 86 ja 87.

( 36 ) Vt eelkõige kohtuotsus, 9.7.1981, Krecké vs. komisjon (59/80 ja 129/80, EU:C:1981:170, punktid 73 ja 74); 7.10.1985, van der Stijl vs. komisjon (128/84, EU:C:1985:395, punkt 26); 9.7.1987, Hochbaum ja Rawes vs. komisjon (44/85, 77/85, 294/85 ja 295/85, EU:C:1987:348, punkt 22); 6.7.1999, Séché vs. komisjon (T‑112/96 ja T‑115/96, EU:T:1999:134, punkt 281); 16.12.2004, De Nicola vs. EIP (T‑120/01 ja T‑300/01, EU:T:2004:367, punkt 73) ning 18.9.2015, Wahlström vs. Frontex (T‑653/13 P, EU:T:2015:652, punktid 82–85).

( 37 ) Kohtujuristi kursiiv.

( 38 ) Kohtujuristi kursiiv. Sama väljendit on – mõnikord väikeste erinevustega – kasutatud kõikides avalikku teenistust puudutavates kohtuvaidlustes, milles kõnesolevat põhimõtet kohaldatakse.

( 39 ) Vt nt kohtuotsused, 26.10.1993, Caronna vs. komisjon (T‑59/92, EU:T:1993:91, punkt 107) ja 10.6.2004, François vs. komisjon (T‑307/01, EU:T:2004:180, punkt 110).

( 40 ) Vt kohtuotsused, 11.10.1995, Baltsavias vs. komisjon (T‑39/93 ja T‑553/93, EU:T:1995:177, punkt 86) ja 16.6.2000, C vs. nõukogu (T‑84/98, EU:T:2000:156, punkt 101).

( 41 ) Vt kohtuotsus, 24.11.2005, Marcuccio vs. komisjon (T‑236/02, EU:T:2005:417, punktid 234 ja 237).

( 42 ) Vt selle kohta kohtuotsused, 7.2.1990, Culin vs. komisjon (C‑343/87, EU:C:1990:49, punktid 27 ja 28) ja 6.6.2006, Girardot vs. komisjon (T‑10/02, EU:T:2006:148, punkt 131).

( 43 ) Vt kohtuotsused 7.2.1990, Culin vs. komisjon (C‑343/87, EU:C:1990:49, punktid 27 ja 28); 23.3.2000, Rudolph vs. komisjon (T‑197/98, EU:T:2000:86, punkt 98); 10.6.2004, François vs. komisjon (T‑307/01, EU:T:2004:180, punkt 110); 9.12.2010, komisjon vs. Strack (T‑526/08 P, EU:T:2010:506, punkt 108) ja 2.10.2012, Q vs. komisjon (F‑52/05 RENV, EU:F:2012:139, punkt 273).

( 44 ) Vt selle kohtuotsuse punkt 70.

( 45 ) Vastupidi vaidlustatud kohtuotsusele jõudis Üldkohus 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsuses Jannatian vs. nõukogu (T‑328/14, ei avaldata, EU:T:2016:86, punktid 62–66) pärast juhtumi kõikide asjaolude hindamist täiendavates põhjendustes järeldusele, et tühistamine kujutab endast õiglast hüvitist mittevaralise kahju eest, mida hageja kandis.

( 46 ) Apellant viitab vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 88, 109, 145 ja 147.

( 47 ) Vt mh kohtuotsus, 9.9.2008, FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon (C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 48 ) Vt kohtuotsused, 16.9.1997, Blackspur DIY jt vs. nõukogu ja komisjon (C‑362/95 P, EU:C:1997:401, punkt 31) ja 16.7.2009, SELEX Sistemi Integrati vs. komisjon (C‑481/07 P, ei avaldata, EU:C:2009:461, punkt 36).

( 49 ) Vt kohtuotsus, 21.5.1976, kohtuasi Roquette frères vs. komisjon (26/74, EU:C:1976:69, punktid 22 ja 23) ning kohtuotsus, 16.9.1997, kohtuasi Blackspur DIY jt vs. nõukogu ja komisjon (C‑362/95 P, EU:C:1997:401, punkt 31).

( 50 ) Vt mh kohtuotsus, 3.12.2015, PP Nature-Balance Lizenz vs. komisjon (C‑82/15 P, ei avaldata, EU:C:2015:796, punktid 26 ja 27).

( 51 ) Vt mh kohtuotsus, 18.7.2007, Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon (C‑326/05 P, EU:C:2007:443, punktid 60 ja 63).

( 52 ) Konkreetselt apellandil loodetud kasumimarginaali küsimuses lasuva tõendamiskoormise kohta meenutan, et kuigi teenimata jäänud tulu suuruse ja seega hüpoteetiliste majandustehingute väärtuse puhul võib apellandil olla raske ja isegi võimatu nimetada selle kahju arvulist väärtust, mida ta väidab end olevat kandnud, ei saa see teda vabastada igasugusest kohustusest esitada selle kahju kohta tõendeid. Ehkki teenimata jäänud tulu väärtus on kahtlemata hüpoteetiline teave, mida tuleb lihtsalt hinnata, sest seda ei saa kindlalt välja arvutada, võib – ja võimaluse korral peab – andmeid, millele see hinnang põhineb, tõendama pool, kes nendele tugineb (vt kohtuotsus, 28.4.2010, BST vs. komisjon, T‑452/05, EU:T:2010:167, punktid 167 ja 168).

( 53 ) Apellant märgib ka, et tema käive ja kasumlikkus vähenesid tunduvalt ning et ta pidi koondama suure hulga töötajaid ja kandma muid ettenägematuid kulusid.

( 54 ) Kuigi apellant ei ole esitanud kriitilist väidet, et faktilisi asjaolusid oleks kvalifitseeritud valesti seoses Üldkohtu järeldusega, et põhjuslikku seos nõukogule etteheidetava käitumise ja Mobarakeh’iga sõlmitud lepingu ülesütlemise vahel ei ole tõendatud, meenutan siiski, et kohtupraktika kohaselt on otsene kahju niisugune kahju, mis on tingitud vastutava isiku süüteost ega sõltu muudest positiivsetest või negatiivsetest põhjustest (vt kohtujuristi ettepanek, Trabucchi, kohtuasi Compagnie Continentale France vs. nõukogu, 169/73, EU:C:1974:32, punkt 4), kusjuures etteheidetav käitumine peab olema kahju tekkimisel määrav põhjus (vt kohtumäärus, 31.3.2011, Mauerhofer vs. komisjon, C‑433/10 P, ei avaldata, EU:C:2011:204, punkt 127).

( 55 ) Kohtuotsus, 16.7.2009, komisjon vs. Schneider Electric (C‑440/07 P, EU:C:2009:459, punkt 192).

( 56 ) Kohtuotsus, 16.7.2009, komisjon vs. Schneider Electric (C‑440/07 P, EU:C:2009:459, punkt 193).

( 57 ) Kohtuotsus, 30.1.1992, Finsider jt vs. komisjon (C‑363/88 ja C‑364/88, EU:C:1992:44, punktid 24 ja 25).

( 58 ) Vt kohtuotsus, 15.6.2000, Dorsch Consult vs. nõukogu ja komisjon (C‑237/98 P, EU:C:2000:321, punkt 25).

( 59 ) Vt kohtuotsused, 19.5.1982, Dumortier jt vs. nõukogu (64/76, 113/76, 167/78, 239/78, 27/79, 28/79 ja 45/79, EU:C:1982:184, punkt 21); 18.3.2010, Trubowest Handel ja Makarov vs. nõukogu ja komisjon (C‑419/08 P, EU:C:2010:147, punkt 53) ning 10.5.2006, Galileo International Technology jt vs. komisjon (T‑279/03, EU:T:2006:121, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 60 ) Vt mh kohtuotsus, 8.5.2013, Eni vs. komisjon (C‑508/11 P, EU:C:2013:289, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 61 ) Vt kohtuotsus, 1.6.1994, komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt (C‑136/92 P, EU:C:1994:211, punkt 66).

Full & Egal Universal Law Academy